RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 123 lg 3 kohaselt tuleb vara välistamise taotlus esitada haldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt, kui haldur võõrandas kolmandale isikule kuuluva vara või kui vara ei ole säilinud, on välistamisõigust omaval isikul õigus saada vara eest rahalist hüvitist pankrotivara arvel

§ 146lg 1 p-s 1 sätestatud korras.

Hageja esitas pankrotihaldurile vara välistamise nõude, mis toimetati pankrotihaldurile kätte. Sellele vaatamata ei ole pankrotihaldur avaldust lahendanud. Pankrotihalduri pankrotitoimkonnale saadetud e-kirjast nähtub, et haldur on kontrollinud tema valduses olevaid kostja raamatupidamise dokumente ja arvelduskontode väljavõtteid ning nendest ei nähtu, et kostja oleks tasunud ajavahemikul

1. novembrist 2004 kuni
2. aprillini 2006 arvelduskontode kaudu puidu eest mis tahes isikule. Seega ei ole puit kostja oma ning tuleb pankrotivarast välistada. Samas nähtub pankrotihalduri kirjast, et vara välistamise taotluses nimetatud puit tuleb välistada, sest puuduvad tõendid selle kohta, et puit kuuluks kostjale, ja ka teised isikud ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja vara välistamise taotluses märgitud puit kuulub neile. Kuna pankrotihaldur, olles veendunud, et vara ei ole kostja ega ühegi isiku oma, edastas avalduse pankrotitoimkonnale, võib hageja nõuda vara välistamist. Kahju suurus on tõendatud, mistõttu on põhjendatud mõista kostjalt välja kahjuhüvitis. Kuigi hageja oli puidu müügilepingu sõlmimisel teadlik, et puitu ei saa väljastada, ei välistanud see hageja õigust teha oma varaga tehinguid. Müügilepingus leppis hageja ostjaga kokku saematerjali ja pooltoodete müügis hinnaga 2 072 272 krooni 50 senti. Kostja vaidles vastu nõude suurusele, kuid ei esitanud hageja andmetest erinevat arvutuskäiku ega puitmaterjali väärtuse arvestust.
3. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkunud menetlusõiguse norme, sh hinnanud tõendeid valesti.
4. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus jättis
6. aprilli
7. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kuigi maakohus ei ole kõiki tõendeid piisava põhjalikkusega käsitlenud, ei mõjutanud see otsuse lõppjäreldust. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sõlmis hoidjaga üürilepingu, mille kohaselt andis kostja hoidjale üürile tootmiskompleksi koos seal asuva varaga, ning et hageja ja hoidja sõlmisid hoiulepingu kauba hoiustamiseks. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas kostja pankroti väljakuulutamise ajal asus vaidlusalusel territooriumil hageja väidetud puitmaterjal ning kui see seal asus, siis kas see oli hageja vara. Kostja ei vaielnud vastu sellele, et alates
8. aastast oli tootmiskompleks tervikuna üürniku kasutuses. Kostja pankrotihaldur oli vähemalt kuni novembrini 2007 veendumusel, et territooriumil paiknev puit ei ole kostja oma, ning ka teised isikud ei ole selle kohta nõudeid esitanud. Kostja puitu vaidlusalusel territooriumil ei olnud. Kuni oktoobrini 2008 ei ole ka kostja ise vastupidist väitnud ega tõendanud, et territooriumil asunud puitmaterjal on tema vara. Küll on ta menetluse hilisemas staadiumis, tuginedes pangakonto väljavõttele, teinud oletuse, et territooriumil pidi paiknema ka tema puitu. Kostja ei ole tõendanud, et ta ostis välismaisele äriühingule kantud raha eest puitu ja paigutas selle enda üürile antud kinnistule. Asjaolu, et maakohus ei pööranud sellele kostja oletusele tähelepanu, ei ole oluline. Maakohus tuvastas õigesti, et ajal, mil kostja võttis territooriumi oma ainuvaldusse ega võimaldanud üürnikul oma õigusi teostada, asus seal vara, mis ei kuulunud kostja pankrotivara hulka. Seetõttu on alusetu ka kostja väide, et puidu omandiõigus läks talle üle valduse saamisega. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg-s 2 sätestatud vallasomandi tekkimise alused ei ole täidetud. Seetõttu ei kohaldu ka AÕS § 90 lg
9. Asja materjalidega ei ole kooskõlas kostja väited selle kohta, et raamatupidamisdokumentide hävimise tõttu ei olnud teada, millises koguses ja kellele kuuluv materjal kostja kinnistul asub. Kostjal, võttes territooriumi otsese valduse üle, ei olnud takistatud kinnistul paiknenud vara fikseerida. Kostja ei vaielnud vastu hageja esitatud tõenditele, et novembris ja detsembris 2007 veeti puitu välja. Samas väitis kostja, et välja veetud puidu kogus ja sortiment ei ole teada. Maakohus ei jaotanud tõendamiskoormust ebaõigesti ega jätnud seda põhjendamatult üksnes kostja kanda. Hageja on tõendanud, et tema hoiule antud puit ladustati hoidja üüritud territooriumil. Puidu koguse ja hinna määramisel võis kohus tugineda hageja esitatud tõenditele, sh raamatupidamisdokumentidele. Nende tõendite õigsust kinnitavad ka hagiavaldusele lisatud dokumendid. Maakohus ei pidanud asja õigeks lahendamiseks tuvastama, kas vaidlusalune vara on praegusel ajal või vähemalt oli hagi kohtusse esitamise ajal alles. Tõendatud on, et valduse üleminekul oli vara alles. Seetõttu ei pidanud hageja nõudma puitmaterjali välja kinnistu praeguselt omanikult, sest kostja on kinnistu võõrandanud. Samuti ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust sellel, et hageja on esitanud nõude ka hoidja pankrotimenetluses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi läbi vaatamata või saata asja uueks läbivaatamiseks kas maa- või ringkonnakohtule. Alama astme kohtud menetlesid põhjendamatult hagi, mis oleks tulnud jätta menetlusse võtmata või läbi vaatamata, sest hageja ei järginud

§ 123lg-s 3 sätestatud vara välistamise korda.

Seega rikkusid kohtud oluliselt

§ 123lg-d 3 ja 4 ning § 44 lg-t 1. Apellatsioonikohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud, mistõttu on rikutud Ts

MS § 669 lg 1 p-s 5 ja § 654 lg-s 5 sätestatut. Motiveerimata on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja valduses olev puitmaterjal ei kuulunud hagi esitamise ajal kostjale, mistõttu oli see puit hageja vara. Lisaks on ringkonnakohus jätnud hindamata suure osa asjas esitatud tõenditest. Tõendid, mille ringkonnakohus vastu võttis, ei saa olla asjasse mittepuutuvad. Ringkonnakohus kohaldas valesti AÕS § 90 lg-t 1 ja § 82 lg-t 1 ning jagas valesti tõendamiskoormuse, rikkudes sellega oluliselt TsMS § 230 lg-t

1. Apellatsioonikohus ei tuvastanud ühtegi faktilist ega õiguslikku asjaolu, miks ei saa kohaldada AÕS § 90 lg-t
2. Kuna hageja ja kostja vahel ei ole lepingulist suhet, ei saa väita, et see säte ei kohaldu. Isikul, kes peab ennast asja omanikuks, on kohustus tõendada, et ta on asja omanik. Vallasasja valdaja võib AÕS § 90 lg 1 alusel tugineda valdaja omandi eeldusele. Kostja ei pidanud tõendama hageja väidet, et kostja otsesesse valdusse võetud territooriumil asus hageja vara. Kuna omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab, on hagejal nõue kinnistu praeguse omaniku vastu. Asjas ei ole väidetud, et kostja on vara võõrandanud või hävitanud. Hageja õigus nõuda vara või rahalist hüvitist ei lõppeks ka juhul, kui kostja maksaks talle hüvitise. Kuna ringkonnakohus leidis, et maakohus ei käsitlenud kõiki tõendeid piisava põhjalikkusega, oleks ringkonnakohus pidanud maakohtu otsuse tühistama ning saatma asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Sellega oleks tagatud menetlusosaliste edasikaebeõigus tunnistaja ütlustele antud hinnangu peale. Kohtud rikkusid oluliselt

§ 123

lg-t 4 ja jätsid valesti kohaldamata VÕS § 1044 lg 2, sest hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist hoidjaga sõlmitud hoiulepingu alusel. Ringkonnakohus jättis hüvitise väljamõistmisel valesti kohaldamata VÕS § 127 lg-d 1 ja 5, mistõttu on hageja alusetult rikastunud. Lisaks kostja vastu esitatud hagiavaldusele on hageja esitanud sama nõude hoidja pankrotimenetluses. 8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja ei rikkunud

§-s 123 ettenähtud vara välistamisnõude menetlemise korda, sest esitas pankrotihaldurile taotluse vara välistamiseks pankrotivarast. Kuna pankrotitoimkond otsustas jätta hageja taotluse rahuldamata ning hageja ei jõudnud mõistliku aja jooksul pankrotihalduriga suheldes selleni, et tema vara oleks pankrotivara hulgast välistatud, sai hageja saavutada vara välistamise üksnes hagi esitamisega. Hagiavaldust esitamata oleks hageja nõue

§ 123lg 6 kohaselt aegunud.

Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Samuti on ringkonnakohus õigesti kohaldanud AÕS § 90 lg-t 1 ja § 82 lg-t 1 ning jaganud õigesti tõendamiskoormuse. Hageja on tõendanud kõiki enda nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kostja on esitanud üksnes vastuolulisi ja paljasõnalisi väiteid. Hea usu põhimõtte kohaselt võib tõendamiskoormuse ümber pöörata selle poole kahjuks, kes on jätnud täitmata seadusest tuleneva asjaolude väljaselgitamise kohustuse. Ka maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus jättis selle õigesti muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtud ei ole rikkunud

§ 123

lg-t 4 ning jätsid õigesti kohaldamata VÕS § 1044 lg 2.

§ 123

lg 4 kohaldamisel ei ole oluline, kas vara välistamise nõude esitaja ja võlgniku vahel on lepinguline või lepinguväline suhe. VÕS § 1044 lg 2 ei piira hageja vara välistamisnõude esemeks oleva vara võõrandamisel või hävimisel põhinevat nõuet kostja vastu, sest hagejal ei ole kostja vastu esitatavate nõuete konkurentsi. Hageja alusetu rikastumise välistab VÕS § 67 lg

1. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sõlmis
4. detsembril 2006 kolmanda isikuga puidu hoiulepingu. Kolmas isik kasutas hoidmiseks kostjalt
5. jaanuaril 2006 üüritud tootmiskompleksi. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kolmas isik ei tagastanud hagejale puitu, sest kostja võttis tootmiskompleksi oma otsesesse valdusse, ning et puit ei ole enam kostja valduses. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab hüvitama hagejale puidu väärtuse. Vaidluse lahendamiseks pidid kohtud eelkõige tegema kindlaks, kas kolmandale isikule hoiule antud puit kuulus hagejale ning kas puit on võõrandatud või säilinud.
6. Esmalt selgitab kolleegium, et

§-d 44 ja 123 ei piira pankrotivõlausaldaja õigust esitada kohtusse võlgniku vastu hagi vara välistamiseks pankrotivarast.

§ 44

lg 1 järgi võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. Nõuded rahuldatakse pankrotiseaduses ettenähtud korras.

§ 123lg 1 esimese lause kohaselt ei kuulu kolmanda isiku esemed pankrotivara hulka.

Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi tuleb vara välistamise taotlus esitada haldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Neljanda lõike esimese lause kohaselt, kui haldur võõrandas kolmanda isiku vara või see vara ei ole säilinud, on välistamisõigust omaval isikul õigus saada vara eest rahalist hüvitist pankrotivara arvel

§ 146lg 1 p-s 1 ettenähtud korras.

Nimetatud sätetest ei tulene, et vara välistamise hagi eelduseks on välistamistaotluse esitamine pankrotihaldurile. Küll annavad

§ 123lg-d 1 ja 2 välistamisõiguse ka pankrotihaldurile.

Seega oli hagejal õigus esitada kohtule hagi vara välistamiseks pankrotivarast. Ekslik on kostja väide, et ringkonnakohus oleks pidanud jätma hagi menetlusse võtmata või läbi vaatamata.

1. Kui vara välistamisel tekib vaidlus vara kuuluvuse üle, siis tuleb see lahendada koos vara välistamise hagiga. Hageja nõudis, et pankrotivarast välistataks puit, milliste omanikuks ta ennast peab. Sisuliselt on seega tegemist vindikatsioonihagiga (AÕS § 80) pankrotimenetluses (vt nt Riigikohtu
2. veebruari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-97). Kostja vastuväite kohaselt ei kuulunud tema valduses olnud puit hagejale. AÕS § 90 lg 1 kohaselt eeldatakse vallasasja valdaja omandit, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Praegusel juhul tuvastas maakohus, et puidu omanik on hageja. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 järgi on Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatusel seotud alama astme kohtute tuvastatud asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus ei ole hageja omandiõiguse tuvastamisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Kuna maakohtu tuvastatud asjaolud võimaldavad pidada puidu omanikuks hagejat, on AÕS § 90 lg-s 1 sätestatud eeldus ümber lükatud.
4. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et asja lahendamiseks ei ole vaja tuvastada, kas vaidlusalune puit on säilinud.

§ 123

lg 4 kohaselt, kui haldur võõrandas kolmanda isiku vara, mis ei kuulu pankrotivara hulka, või kui vara ei ole säilinud, on välistamisõigust omaval isikul õigus saada vara eest pankrotivara arvel rahalist hüvitist. Seega on hageja kui kolmanda isiku hüvitisenõude eelduseks asjaolu, et haldur on puidu võõrandanud või puit ei ole säilinud.

§ 123lg 4 tähenduses tuleb võõrandamiseks pidada omandiõiguse kaotust.

Kohtud ei ole tuvastanud, et haldur on puidu võõrandanud või et puit ei ole säilinud. Vindikatsiooninõue välistab

§ 123lg-s 4 sätestatud hageja hüvitisenõude kostja vastu.

Kui haldur on puidu võõrandanud või see ei ole säilinud, on hagejal õigus esitada kostja vastu hüvitisenõue

§ 123lg 4 alusel.

Seejuures lasub kostjal tõendamiskohustus, et ta ei ole puitu võõrandanud ja et see on säilinud. Kostja vastutab vara hävimise eest

§ 123lg 4 järgi juhul, kui vara hävis pärast pankroti väljakuulutamist.

Eeltoodu ei välista kostja vastutust muul õiguslikul alusel. Kolleegium märgib, et puit, mis ei kuulunud kinnisasja omanikule, ei saanud olla hõlmatud kinnisasja võõrandamise kohustusega TsÜS § 57 lg 3 järgi. Küll oli sellist puitu võimalik omandada AÕS § 95 tingimustel heauskselt.

1. Ekslik on kostja väide, et VÕS § 1044 lg 2 välistab kostja vastu nõude esitamise, kuna hageja võib kahju hüvitamise nõude esitada hoiulepingut rikkunud hoidja vastu. Kolleegium märgib, et VÕS § 1044 lg 2 piirab deliktiõiguslike nõuete esitamist olukorras, kus ühe kostja puhul on täidetud nii lepingulise kui ka lepinguvälise vastutuse eeldused. VÕS § 1044 lg 2 ei reguleeri kahju tekitamisest tulenevat võlasuhet kannatanu ja kahju tekitaja vahel, kellega kannatanu ei ole lepingulises suhtes, kuid kes võib vastutada sama kahju eest, mille eest vastutab kannatanu suhtes lepingut rikkunud isik (vt ka Riigikohtu
2. märtsi
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 12). Seega olukorras, kus kahju eest vastutavaid isikuid on mitu ja kus nad vastutavad erinevatel õiguslikel alustel, ei piira VÕS § 1044 lg 2 deliktiõigusliku nõude esitamist. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võtma seisukoha, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitist

§ 123lg 4 alusel. 15. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus Ts

MS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. 16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale tagastada. Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu