RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 69 lg-te 1 ja 2 alusel. Hageja nõutud 195 037 krooni on pool Maksu- ja Tolliameti

1. mai
2. a maksuotsusega nr 12-5/318 määratud täiendavast 330 571 krooni suurusest tollimaksust ja 59 504 krooni suurusest käibemaksust. Maksuotsuse järgi ei olnud hagejal õigust deklareeritud kaupadele rakendada sooduspäritolu ja tariifseid soodustusi, kuna deklareeritud kaubad pärinesid
3. aastast Iisraeli valitsusalasse kuuluvatest piirkondadest, mis ei vasta Euroopa Ühenduse seisukohalt tariifse sooduskohtlemise tingimustele. Hageja kaebuse, milles paluti maksuotsus tühistada, on kohtud rahuldamata jätnud. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et maksuotsuses märgitud kaupade Eestisse toimetamisel ei olnud võimalik rakendada vabasse ringlusse lubamise protseduuril soodustollitariifi määra. Seetõttu määras maksuhaldur maksuotsusega tasumiseks täiendava tollimaksu ning käibemaksu. Maksuotsusega määratud täiendava maksukohustuse järgi on võlgnikeks hageja ja kostja, kes vastutavad selle kohustuse täitmise eest ÜTS artikli 213 kohaselt solidaarselt. Tolliagent ei tegutse enda eest, vaid esindab suhetes tolliga isikut, kelle nimel ta teeb tollieeskirjades ettenähtud toiminguid ja täidab tollieeskirjades ettenähtud formaalsusi. Tolliagendi ja tema esindatava vahel on käsundisuhe. Tolliagent ise ei impordi ega ekspordi kaupa. Seetõttu on kaupade importimisel või eksportimisel tasumisele kuuluvad maksud tolliagentuuri esindatava isiku eest tasumisele kuuluvad maksud. Rahandusministri
4. aprilli
5. a määrusega nr 30 kehtestatud "Tolliagentuuri tegevusloa ja tolliagendi tunnistuse väljastamise ja kehtetuks tunnistamise ning tolliagentuuri tegevuse korra" § 5 lg 1 kohaselt väljastab tolliagentuur arve isikule, kelle eest ta tasub tollile importimisel kogutavad maksud. Seega tasub tolliagentuur kauba importimisel makse esindatava eest ning nõuab need esindatavalt sisse. Kostja esitas kohtule arved, mis tõendavad, et kostja tasus hageja eest deklareeritud kaubalt importtollimaksu ja käibemaksu ning hageja hüvitas need summad kostjale. Maakohus leidis, et täiendav importtollimaks ja käibemaks on hageja maksukohustus, mille tasumisel ei teki hagejal

§ 69lg-te 1 ja 2 alusel kostja vastu tagasinõudeõigust.

Kostja ei teavitanud hagejat, et hagejale saadetud kaubad ei vasta sooduskohtlemise tingimustele, mistõttu tekkis täiendava maksu maksmise kohustus, mida ei saa käsitada hagejale tekkinud kahjuna. Hageja kahjuna saaks käsitada näiteks tollivõlalt arvestatud intressi või muid sanktsioone, kuid selliseid sanktsioone ei ole hageja suhtes kohaldatud.

1. Tartu Maakohus kuulutas
2. veebruari
3. a määrusega välja hageja pankroti.
4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Pooled ei vaidle selle üle, et nad on solidaarvõlgnikud Maksu- ja Tolliameti
5. mai
6. a maksuotsuse ja ÜTS artikli 213 alusel. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 95 lg 3 kohaselt, kui maksusumma tasumise eest vastutab solidaarselt mitu maksukohustuslast, on maksuhalduril õigus teha neile ühine maksuotsus. ÜTS artikli 201 p 3 sätestab, et võlgnik on deklarant (kostja). See tähendab, et esmajoones tekib maksu tasumise kohustus tolliagentuuril, mitte importööril. Kaudse esindamise korral (ÜTS artikli 5 kohaselt) on isik, kelle eest tollideklaratsioon esitatakse, samuti võlgnik. Tollivõla tasumise kohustus oli olemuslikult kostja kohustus ja seaduse kohaselt poolte solidaarkohustus. Seega jaguneb tekkinud solidaarkohustus poolte vahel

§ 69lg 1 kohaselt, st võrdsetes osades.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. juuni
3. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Õige on maakohtu järeldus, et omavahelises suhtes ei pea pooled vaidlusalust kohustust täitma võrdsetes osades, nagu väitis hageja.

§ 69

lg-s 1 sätestatud põhimõtte kohaselt peavad omavahelises suhtes solidaarvõlgnikud kohustuse täitma võrdsetes osades üksnes siis, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Pooled ei vaidle selle üle, et hagis nõutu on tollimaksu põhisumma, mis ei sisalda intressi vm. Maakohus leidis õigesti, et pooltel on käsundisuhe ning et selle olemusest tulenevalt ei pea käsundisuhte pooled omavahelises suhtes täitma tollimaksu tasumise kohustust võrdsetes osades. Kuna tegemist on imporditavalt kaubalt tasumisele kuuluva maksuga, käsundisaaja ei impordi aga kaupa, vaid tegeleb üksnes tollivormistusega, siis oleks tollimaksu tasumise kohustuse nende vahel võrdne jaotamine vastuolus pooltevahelise suhte olemusega. Selliselt, vastavalt kohustuse olemusele on ka pooled ise oma varasema praktika kohaselt tollimaksu tasumise kohustust omavahelises suhtes jaotanud. Ringkonnakohus ei nõustunud kaebuse väitega, nagu muudaks niisugune käsitlus solidaarkohustuse olemuse mõttetuks. Solidaarkohustuse puhul tuleb eristada kahte tasandit - solidaarne kohustus kolmanda isiku ees ja kohustuse jaotus solidaarvõlgnike omavahelises suhtes. Õige on kostja viide

§ 69

lg-le 1, mille tekstis on juba sõnaselgelt ette nähtud võimalus, et solidaarvõlgnike omavahelises suhtes jaotub kohustus teisiti kui võrdsetes osades. Omavahelises suhtes tuleb kaaluda muid asjaolusid kui suhtes võlausaldajaga, kelle ees võlgnikel solidaarne kohustus on. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on solidaarkohustuse täitmisel

§ 69lg 2 alusel tagasinõudeõigus tollimaakleri vastu.

Pooled ei vaidle selle üle, et tollivõlg oli poolte solidaarkohustus. Kohtud on asunud seisukohale, et tollivõlg on oma olemuselt hageja kohustus. Hageja seevastu leidis, et tollivõlg ei ole ainult importööri kohustus. Käsundussuhte olemasolu ei välista, et käsundisaajal ei teki käsundi täitmisel iseseisvaid kohustusi. ÜTS artikli 201 p 3 sätestab, et võlgnik on deklarant (kostja). See tähendab, et esmajoones tekib maksu tasumise kohustus tolliagentuuril, mitte importööril. Kaudse esindamise korral (ÜTS artikli 5 kohaselt) on isik, kelle eest tollideklaratsioon esitatakse, samuti võlgnik. Seega tekkis mõlemal poolel iseseisev kohustus tasuda tollivõlg ning see ei ole olemuslikult käsitatav üksnes hageja kohustusena, vaid on eelkõige kostja tegevusega kaasnev kohustus. Tollivõla tasumise kohustus on olemuslikult kostja kohustus ja seaduse kohaselt poolte solidaarkohustus. Pooled ei ole sõlminud kokkulepet, et tollivõla peaks tasuma ainult hageja. Seega jaguneb tekkinud solidaarkohustus poolte vahel võrdsetes osades (

§ 69lg 1).

Kui tollivõla tasub üks solidaarvõlgnik, ei muuda see seaduse alusel tekkinud solidaarvastutuse jagunemist solidaarvõlgnike vahel. Praegusel juhul esitas tollimaakler tolliformaalsuste täitmisel ebaõiged andmed. Juhul kui tollimaakler oleks oma kohustused täitnud nõuetekohaselt ja teavitanud hagejat, et imporditava kauba lähtepiirkond ei kuulu tariifse sooduskohtlemise tingimuste alla, siis ei oleks hageja kaupu importinud. Poolte kokkulepitud tasu lähtus teadmisest, et imporditavate kaupade lähteriik vastab kaupade sooduskohtlemise tingimustele. Kui tollivõlg on suurem kui tollimaakleri nõutud tasu, siis on see tollimaakleri äririsk ega muutu a priori hageja kohustuseks. Asjaolu, et tollimaakler ise ei impordi kaupu, ei muuda tollivõla tasumise kohustust olemuslikult hageja kohustuseks.

1. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Maksuotsusega määratud täiendava maksukohustuse puhul on pooled ÜTS artikli 213 kohaselt küll solidaarvõlgnikeks, kuid poolte omavahelises suhtes ei kehti maksukohustuse võrdsetes osades täitmise põhimõte. Kuna tolliagent esindab suhetes tolliga isikut, kes kaupu impordib või ekspordib, ei ole tollivõlaks oleva maksukohustuse tekkimise aluseks tolliagendi tegevus, vaid tolliagendi esindatava tegevus. Maksukohustuse tekkimise aluseks on kaupade importimine. Kostja ei nõustu hageja väitega, et tollivõla tekkimise tingis asjaolu, et kostja oli hageja eest ebaõigesti rakendanud deklareeritud kaupade kohta sooduspäritolu ja tariifseid soodustusi. Täiendava importtollimaksu ja käibemaksu tasumise kohustus ei tekkinud kostja tegevuse tagajärjel, vaid seetõttu, et hageja importis kaupa, mis pärines
2. aastast Iisraeli valitsusalasse kuuluvatest piirkondadest. See piirkond ei vasta Euroopa Ühenduse seisukohalt tariifse sooduskohtlemise tingimustele. Hageja ei ole varasemas menetluses esitanud väidet, et kui tollimaakler oleks teavitanud hagejat, et imporditava kauba lähtepiirkond ei kuulu tariifse sooduskohtlemise tingimuste alla, ei oleks hageja kaupu importinud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohus järgib TsMS § 689 lg 5 järgi ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata.
4. Kolleegium selgitab, et

§ 69

lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti.

§ 69reguleerib solidaarvõlgnike omavahelist suhet ehk nn sisesuhet.

Solidaarvõlgnike sisesuhte regulatsiooni eesmärk on välja selgitada, kuidas jaguneb vastutus solidaarkohustuse täitmise eest üksikute solidaarvõlgnike vahel. Kolleegium märgib, et solidaarvõlgnikel on sisesuhtes osavastutus ja sellisel juhul võib mõni solidaarvõlgnikest kohustuse täitmise eest ka üldse mitte vastutada. Seda kinnitab

§ 69

lg 1 teine pool, st solidaarvõlgnike omavaheline vastutus võib jaguneda ka teisiti, kui see tuleneb "kohustuse olemusest". Kolleegium nõustub kohtutega selles, et pooltevahelisest käsundisuhtest tulenevalt ei pea käsundisuhte pooled omavahelises suhtes täitma tollimaksu tasumise kohustust võrdsetes osades. Tegemist on imporditavalt kaubalt tasumisele kuuluva avalik-õigusliku maksuga ja kohtud on õigesti leidnud, et kuna kauba importijaks oli hageja, siis oma olemuselt on täiendav importtollimaks ja käibemaks hageja maksukohustus.

1. Kolleegium jätab vastamata hageja kassatsioonkaebuse väitele selle kohta, et kui kostja oleks hagejat teavitanud, et imporditava kauba lähtepiirkond ei kuulu tariifse sooduskohtlemise tingimuste alla, ei oleks hageja kaupu tellinud. Sellist hageja väidet ei ole kohtud varasemas menetluses käsitlenud. See väide võiks olla tähtis juhul kui hageja nõuaks kostjalt käenduslepingust tuleneva kahju hüvitamist. TsMS § 688 lg-test 3-5 tuleneb Riigikohtu jaoks asjaolude hindamise keeld.
2. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.
3. Menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda. Menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 järgi nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Jaak Luik