RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 40 lg 1 ja PolTS § 45 lg 6 nõudeid, kuna talle tutvustati distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet samaaegselt kaevatava käskkirjaga ega võimaldatud enne käskkirja andmist esitada vastuväiteid. Juurdluse kokkuvõtte tutvustamata jätmine oli oluline menetlusnormi rikkumine, mis tõi kaasa ebaõige otsuse. Kaebajale ei saa panna politseiseadusest ja põhiseadusest tulenevat otsevastutust. Politseiametnik saab vastutada vaid oma konkreetse teenistuskohustuse mittenõuetekohase täitmise või täitmata jätmise eest. Käskkirjast ei selgu, millist konkreetset teenistuskohustust kaebaja rikkus, millist tegevust temalt oodati ning millised toimingud ta tegemata jättis. Käskkirjas puuduvad viited kaebaja ametijuhendile ning esitatud järeldused ei ole kooskõlas distsiplinaarmenetluse käigus kindlaks tehtud asjaoludega. Politseijaoskonda tagasi jõudes kandsid politseiametnikud sündmuskohal nähtust ette ning täiendavaid korraldusi neile ei antud. Kaebaja arvates koguti sündmuskohal piisav teave selleks, et piirduda teostatud toimingutega ja lahkuda. Sündmuskohal nähtu ei viidanud sellele, et majas viibiv isik vajaks abi. Asjas puuduvad tõendid, et seostada kaebaja toiminguid ja A. Kutuzovi surma saabumist. A. Kutuzov sai füüsiliselt kannatada A. Fjodorovi tegevuse tagajärjel. Kaebajal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust ja vastustaja on ebaõigesti kvalifitseerinud kaebaja tegevuse jämedaks rikkumiseks. Määratud karistus on ilmselges vastuolus võimaliku süüteo raskusega, selle toimepanemise asjaolude ning kaebaja eelneva käitumisega. Kaebajat ja temaga koos samadel asjaoludel teo toime pannud kolleegi koheldi karistuse valikul põhjendamatult ebavõrdselt.

1. Tallinna Halduskohus jättis
2. detsembri
3. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis järgmist: 1) käskkirjas toodud viide ATS § 118 lg-le 1 on kirjaviga, sest kaevatava käskkirja sisust ja asjas esitatud tõenditest nähtuvalt on ilmselge, et tegemist peab olema ATS § 118 lg-ga 2; 2) asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja oli teadlik Lääne Politseiprefektuuri
4. veebruari
5. a käskkirjaga nr 42 kinnitatud sisekorraeeskirjade sätetest ja teadis, millised konkreetsed teod on ametiasutuse arvates jämedad rikkumised (p 15.7.2); 3) distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon esitatakse dokumendis, millega määratakse karistus, ja käskkirjas väljendatud õiguslik hinnang võimaldab karistatud isikul otsustada, kas vaidlustada talle distsiplinaarkaristuse määramine. Asjaolu, et kaebaja sai distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte ja karistamiskäskkirjaga tutvuda samaaegselt, ei saanud rikkuda kaebaja õigust olla distsiplinaarmenetluses ära kuulatud. Kaebajal oli distsiplinaarmenetluses seletuse andmise ajaks teada, et vaidlusaluse sündmuse osas algatati kriminaalasi ning järelikult oli kaebajal seletuse andmisel igakülgselt tagatud võimalus distsiplinaarmenetluse käigus esitada omapoolsed seisukohad ja tõendid, mis puudutavad tema poolt väidetavalt toime pandud tegu ja sellele antavat õiguslikku hinnangut; 4) kaebajat süüdistati politseiseadusega sätestatud politsei põhiülesande täitmata jätmises. Kohustused, mille rikkumise eest saab politseiametnikku distsiplinaarkorras karistada, võivad olla sätestatud ka teistes seadustes. Käskkirjas ei ole küll viidatud politseiseaduse vastavale sättele, kuid teksti kohaselt on tegemist PolS §-ga 3, mille kohaselt tagab politsei avaliku korra, kaitseb inimeste ja organisatsioonide seaduslikke huvisid, tõkestab kuritegevust, teostab kuritegude kohtueelset uurimist, määrab ja viib täide karistusi oma pädevuse piires. Kaebaja jättis väljakutse puhul täitmata politsei põhiülesande, mille tagajärjel jäi vajaliku kaitseta isiku üks põhiõigusi - õigus elule. Kui politseiametnik oma tööülesannete täitmisel ilmselgelt ei taga talle seadusega pandud ülesannete täitmist, on ta rikkunud PolS § 3; 5) asjas kogutud tõenditest ja tuvastatud asjaoludest kogumis järeldub, et kaebaja eksimus ei olnud olukorra hindamisel vältimatu. Kaebaja pidi aru saama, et väljakutsega seotud asjaolude tuvastamiseks polnud tema tegevus piisav. Kaebajal oli sündmuskohal asjaolude hindamiseks ja kahjulike tagajärgede vältimiseks vajalik väljaõpe ja kasutada kohased õiguskaitsevahendid ning kaebaja teenistusstaaži pikkust arvestades ka vajalik kogemus; 6) asjas kogutud tõenditest nähtuvalt on käskkirjas kirjeldatud teo puhul tegemist raske süüteoga. Seetõttu ei saa süüteoga ilmses vastuolus olla ka varem laitmatult käitunud ametnikule määratud karistus. Asjas ei ole tuvastatud selliseid vormi- ja menetlusnõuete rikkumisi, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Käskkirja tühistamiseks ei anna alust ka asjaolu, et sama sündmusega seonduvalt karistatud teisele politseiametnikule määrati leebem karistus.
6. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 1055 lg 1 kohaselt korraldati Politseiamet, Julgestuspolitsei, Keskkriminaalpolitsei, politseiprefektuurid ja Piirivalveamet, piirivalvepiirkonnad, Piirivalve Lennusalk ning Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ümber ja ühendati Politsei- ja Piirivalveametiks ning tema kohalikeks täidesaatva riigivõimu volitusi omavateks asutusteks - prefektuurideks - alates
7. aasta
8. jaanuarist. VVS § 1055 lg-s 4 sätestati, et kõikides õigussuhetes, milles Eesti Vabariiki esindavad politseiasutused, piirivalveasutused ning Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, loetakse alates
9. aasta
10. jaanuarist Eesti Vabariigi esindajaks vastavalt oma pädevusele Politsei- ja Piirivalveamet või tema kohalik asutus.
11. Apellatsioonkaebuses palus A. Kaarsalu tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada tema kaebus. Apellandi väitel ei asenda isiku teavitamine distsiplinaarjuurdluse algatamisest ning seletuste võtmine talle distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamist. Lisaks omapoolsele seletuse andmisele ja tõendite esitamisele peab menetlusalusel isikul olema võimalik tutvuda teiste asjas kogutud tõenditega. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamata jätmine on oluline menetlusnormi rikkumine, mis tõi kaasa ebaõige karistusotsuse. Apellandi väitel puuduvad asjas tõendid, mis võimaldaksid seostada kaebaja tegevust või tegevusetust sündmuskohal A. Kutuzovi surmaga. Kaebaja ei ole rikkunud PolS §-st 3 tulenevaid kohustusi. PolS § 3 ei sätesta, milliseid meetmeid peab väljakutset teenindav politseiametnik sündmuskohal tarvitusele võtma ja millal ta tohib sealt lahkuda. Kuigi kohustused, mille rikkumise eest saab politseiametnikku distsiplinaarkorras karistada, võivad olla sätestatud ka teistes seadustes, ei ole kohus käesoleval juhul välja selgitanud, milles seisnesid vaidlusalusel juhul kaebaja kohustused ning millistest õigusaktidest tulenesid kohustused, mida ta väidetavalt rikkus. Kohus jättis tähelepanuta, et käskkirjas puudub viide kaebaja ametijuhendile või muule eeskirjale, mis sätestaks politseiametniku kohustused väljakutse teenindamisel. Kaebajale määratud karistus on ilmselgelt vastuolus võimaliku süüteo raskusega, selle toimepanemise asjaolude ning kaebaja eelneva käitumisega. Arvestatud pole kaebaja pikaajalise politseiteenistuse staažiga. Ka teisele ametnikule sama teo eest kergema karistuse määramine viitab selgelt karistuse ebaproportsionaalsusele.
12. Tallinna Ringkonnakohus jättis
13. aprilli
14. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgmiselt: 1) enne distsiplinaarkaristuse määramist distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamata jätmisega rikkus vastustaja

§ 40lg-st 1 ja Pol

TS § 45 lg-st 6 tulenevaid menetlusnõudeid. Distsiplinaarjuurdluse algatamisest teavitamine ja isikult seletuse võtmine ei asenda temale distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamist. Seletuse võtmine on üheks tõendi kogumise toiminguks distsiplinaarmenetluses. Lisaks omapoolse seletuse andmisele ja tõendite esitamisele peab menetlusalusel isikul olema võimalik tutvuda ka teiste asjas kogutud tõenditega. Seda õigust ei asenda isiku võimalus esitada pärast haldusakti andmist kohtule kaebus, kuna

§ 40

lg 1 eesmärgiks ongi vältida isiku asjatut koormamist õigusvastase haldusakti vaidlustamise vajadusega; 2) vaatamata eeltoodud menetlusnõuete rikkumisele on vaidlusalune käskkiri sisuliselt õiguspärane ning määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks pole alust. Asjas ei esine aluseid, mis

§ 58kohaselt võimaldaksid haldusakti tühistada.

Kaebaja on saanud oma selgitused ja vastuväited esitada kohtumenetluses ning neist ei nähtu sellist lisainformatsiooni, millega arvestamine oleks mõjutanud asja lõpptulemust ja mõjutanuks kaebajale määratud distsiplinaarkaristust; 3) kaebaja ei täitnud sündmuskohal ametiülesandeid nõutava hoolsusega, mistõttu soodustas oma käitumisega kuriteo toimepanemist. Politsei põhiülesanded on toodud PolS §-s

1. Politseiametnike ametiülesandeid pole võimalik ammendavalt sätestada, vajalike meetmete rakendamine tuleb sageli otsustada konkreetset olukorda ja asjaolusid arvestades. Kaebaja teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu jäi kuriteo ohvriks langenud isik abita ja suri ning tema vara jäi kaitseta. Vastustaja on neid asjaolusid arvestades õigesti kvalifitseerinud kaebaja distsiplinaarsüüteo jämedaks rikkumiseks. Alus selleks tulenes sisekorraeeskirja p-st 15.7.2; 4) karistuse valik on määraja kaalutlusotsustus ning kohtul puudub võimalus hinnata sellise otsustuse otstarbekust. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 8 lg-st 1 tulenevalt on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma. Muu hulgas tuleb arvestada ka teenistuja varasemat käitumist; 5) kuna vastustaja kvalifitseeris kaebaja distsiplinaarsüüteo jämedaks rikkumiseks, ei olnud kaebajale karistuse määramisel määravaks kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ei ole ilmses vastuolus tema poolt toime pandud distsiplinaarsüüteoga. Vaidlusaluse käskkirja kohaselt on karistuse määramisel arvestatud ka kaebajale antud iseloomustusega. Kohtutoimikusse lisatud iseloomustusest ei ilmne, et olnuks alust kergema karistuse määramiseks; 6) kaebajale ja samas situatsioonis teenistuskohustusi täitnud politseiametnikule määratud karistuste võrdlemisel ei nähtu ilmselget ebavõrdset kohtlemist. Kaebaja oleks pidanud staažika ja pädevama korrakaitseametnikuna tundma oma teenistuskohustusi ning teadma, kuidas sündmuskohas toimida; 7) kuna kaebaja vabastati teenistusest teenistuskohustuste jämeda rikkumise eest, oleks käskkirja preambulas tulnud viidata ka ATS § 118 lg-le
2. Käskkirja õiguslikes põhjendustes on viide nimetatud sättele ning seetõttu on käskkiri ka õigusliku aluse valiku osas õiguspärane. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kassatsioonkaebuses palub A. Kaarsalu tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus ning tunnistada seadusevastaseks ja tühistada vaidlustatud käskkiri ning mõista välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Juhul, kui Riigikohus nõustub kassatsioonkaebuse väitega menetlusõiguse normide olulisest rikkumisest. taotleb kassaator ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassaator märgib järgmist: 1) ringkonnakohus on väljunud apellatsioonkaebuse piiridest, asudes seisukohale, et kaebaja soodustas kuriteo toimepanemist, jättes abitu isiku ja tema vara kaitseta. Selliseid etteheiteid ei märgitud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ega tuvastanud ka halduskohus. Vaidlustatud käskkirja täiendavalt motiveerima asudes on ringkonnakohus rikkunud HKMS § 34 lg 2; 2) ringkonnakohus jättis tähelepanuta apellandi väite, et halduskohtu otsusest ei nähtu, milliseid tõendeid kohus on hinnanud ja millised järeldused konkreetsetest tõenditest tulenevad. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tugines kohus asjas kogutud tõenditele. Ringkonnakohus tugines vaid kaebajat süüstavale A. Fjodorovi ülekuulamisprotokollile, tehes sellest väärad järeldused, ning jättis uurimata ja hindamata muud tõendid; 3) hoolsuskohustuse rikkumist ja kaebajate käitumist saab hinnata nende objektiivsete asjaolude pinnalt, mis olid sündmuskohal viibimise ajal, mitte aga arvestades hilisema kriminaalmenetluse käigus (eelkõige A. Fjodorovi ütlustest) teatavaks saanud asjaolusid, (sh A. Kutuzovi surma saabumist); 4) väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kohtu poolt tuvastatud

§ 40lg 1 ja Pol

TS § 45 lg 6 rikkumised ei anna alust käskkirja tühistamiseks. Ringkonnakohus on vääralt leidnud, et kohtumenetluse käigus esitatud selgitustest ja vastuväidetest ei tulene sellist informatsiooni, mis võimaldanuks järeldada, et menetluslik rikkumine viis ebaõigele lõpptulemusele karistuse määramisel; 5) karistus on ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning politseiametniku eelneva käitumisega. Kaebajal on pikk teenistusstaaž politseiametnikuna. Karistuse määramisel on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna kaebajat karistati samadel asjaoludel toime pandud üleastumise eest kolleegiga võrreldes rangema karistusega. Ringkonnakohus on karistuse määramise õiguspärasuse hindamisel vääralt lähtunud kustunud distsiplinaarkaristusest.

1. Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri kirjalikus vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata ning menetluskulud poolte enda kanda. Vastuses märgitakse, et teenistujate, sh politseiteenistujate distsiplinaarvastutuse kohaldamisel lähtutakse TDVS § 8 lg-st 1 ja § 11 lg 2 p-st 3, millest tulenevalt tuleb karistuse määramisel arvestada süüteo raskuse ja teo toimepanemise asjaoludega. Raske süüteo puhul ei saa karistuse määramise käskkirja tühistada ainuüksi sel põhjusel, et ametniku eelnevat teenistust pole arvesse võetud või piisavalt kaalutud. Karistuse määramisel ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Karistuse valikul on lähtutud A. Kaarsalu iseloomustusest ja distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes kajastatud varasemast teenistuskäigust. Kohus on nõuetekohaselt ja veenvalt põhjendanud, miks asjas kogutud tõenditest järeldub, et A. Kaarsalu ei täitnud teenistusülesandeid nõuetekohaselt ja milline on põhjuslik seos rikkumise ning saabunud tagajärje vahel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kassaator on seisukohal, et talle distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamata jätmine enne teenistusest vabastamise käskkirja andmist kujutas endast sellist menetlusviga, mis annab vaieldamatult aluse karistuse määramise käskkirja tühistamiseks.
3. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtinud PolTS § 45 lg 5 kohaselt koostab distsiplinaarjuurdluse läbiviija distsiplinaarjuurdluse lõpuleviimisel kokkuvõtte, milles distsiplinaarsüüteo ja selle toimepannud isiku kindlakstegemisel märgitakse vähemalt alljärgnev: 1) distsiplinaarsüüteo toimepannud politseiametniku ees- ja perekonnanimi ning ametikoht; 2) distsiplinaarsüüteo kirjeldus ning toimepanemise aeg ja koht; 3) distsiplinaarsüüteo toimepanemist kinnitavad tõendid; 4) viide distsiplinaarvastutust sätestavale seadusele ja selle sättele, mida politseiametnik kirjeldatud teoga rikkus.
4. PolTS § 45 lg 6 sätestas: "Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte allkirjastatakse distsiplinaarjuurdluse läbiviija poolt, esitatakse viivitamatult distsiplinaarjuurdluse algatanud isikule ja seda tutvustatakse isikule, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus läbi viidi." Viidatud sättest ei tulene juurdluskokkuvõtte tutvustamise täpsemaid nõudeid ning tähtaega ega ka tutvustamata jätmise vältimatuid õiguslikke tagajärgi, samuti pole selgelt sätestatud kohustust anda pärast juurdluskokkuvõtte tutvustamist võimalus vastuväidete esitamiseks. Alates
5. jaanuarist 2010 kehtiva politsei ja piirivalve seaduse § 92 lg 4 sätestab eelnevalt viidatuga sarnaselt: "Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte allkirjastab distsiplinaarmenetluse läbiviija, see esitatakse viivitamata distsiplinaarmenetluse algatanud juhile ja seda tutvustatakse politseiametnikule, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus läbi viidi." Kuigi seadusandja on distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamise nõude osas järjekindel, ei sätesta ka kehtiv redaktsioon selgemini, kuidas tagada isikute menetluslikke õigusi (õigust olla ära kuulatud ja saada teavet isiku suhtes toimuva menetluse kohta enne teda koormava meetme kohaldamist).
6. Kolleegiumi hinnangul kujutab distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamine endast üht distsiplinaarmenetluse toimingut, mille eesmärk on anda menetlusalusele isikule teavet vähemalt juhtumi osas välja selgitatud asjaolude, kogutud tõendite ning etteheidetava teo kvalifikatsiooni kohta ning luua talle võimalus enne distsiplinaarmenetluse lõpuleviimist ja karistuse määramist esitada juurdluse käigus välja selgitatu pinnalt omapoolseid vastuväiteid ja seisukohti.
7. Kui politseiteenistuse seaduse distsiplinaarmenetlust käsitlevad sätted ei reguleeri üheselt asutuse kohustust anda menetlusalusele isikule võimalust mõistliku aja jooksul enne karistusliku meetme kohaldamist menetluse käigus kogutud teabega tutvumiseks ja analüüsimiseks ning selle teabe pinnalt vastuväidete esitamiseks, et seeläbi tagada võimalus kaitsta distsiplinaarmenetluses tulemuslikult oma õigusi, on asjakohane tugineda ka haldusmenetluse üldistele sätetele ja haldusõiguse põhimõtetele. Kehtiva haldusmenetluse üldise regulatsiooni kohaselt on isikul õigus olla ära kuulatud (

§ 40

) ja teavitatud tema kohta menetluses kogutud informatsioonist (

§ 37

). Tulenevalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 41, kätkeb õigus heale haldusele igaühe õiguse, et teda kuulatakse ära enne, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada (lg 2 punkt a), ning igaühe õiguse tutvuda teda puudutavate andmetega (lg 2 punkt b).

1. Ametnike distsiplinaarmenetlus, olles üks haldusmenetluse alaliike, omab samas ka karistusmenetlusele omaseid jooni ning sarnaselt kriminaalmenetlusele (vt ka KrMS § 226 ja 227) tuleb ka distsiplinaarmenetluses oluliseks pidada isiku kaitseõiguse tagamist, mille realiseerimiseks peab isikul olema samuti võimalus tutvuda esmalt süüteo menetlemisel kogutud teabega ning esitada sellele tuginedes enne karistuse määramist oma selgitusi ja vastuväiteid.
2. Isiku õigust olla ära kuulatud on tunnustatud nii teenistussuhteid, sh ametnike distsiplinaarvastutust käsitlevates normides ja haldusmenetluse üldistes sätetes kui ka kohtupraktikas. Kehtivast õigusest ei tulene aga, milline õiguslik tagajärg kaasneb, kui seaduses selgesõnaliselt sätestatud kohustus - praegusel juhul distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamine - jäetakse täitmata või toimub sedavõrd formaalselt, et menetlusosalisel puudub võimalus juurdluskokkuvõttes sisalduvale informatsioonile tuginedes kasutada oma õigust arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kuigi haldusmenetluse seadus sätestab rea juhtumeid (

§ 40

lg 3), mil haldusmenetlus võidakse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, peab ärakuulamine olema haldusakti adressaadile üldreeglina tagatud.

§ 40lg 1 kohaselt tuleb menetlusosaline ära kuulata enne haldusakti andmist.

Seega distsiplinaarvastutuse kohaldamise puhul peab ärakuulamine toimuma enne karistuse määramist.

1. Riigikohtu varasemate seisukohtade järgi eeldab ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (halduskolleegiumi
2. jaanuari
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-03). Kolleegium on varasemas praktikas osutanud ärakuulamisõiguse tähtsust rõhutades ka Euroopa Liidu õigusele, mille kohaselt tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, ning mis on Euroopa Kohtu arvates Euroopa Liidu üldise õiguspõhimõtte (vt muu hulgas Euroopa Kohtu
4. märtsi
5. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959, Euroopa Kohtu
6. märtsi
7. a otsus kohtuasjas C-255/90: P. Burban, EKL 1992, lk I-2253 ja esimese astme kohtu
8. septembri
9. a otsus kohtuasjas T-167/94: Nölle, EKL 1995, lk II-2589 ning
10. juuli
11. a otsus kohtuasjas T-231/97: New Europe Consulting ja teised, EKL 1999, lk II2403). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt nt Euroopa Kohtu
12. novembri
13. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469). 18.

§ 58

kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Nimetatud sätte kohaselt ei saa vähetähtis menetlusvõi vorminõude rikkumine, mis toob küll kaasa haldusakti formaalse õigusvastasuse, olla aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamisel või tühistamisel. 19. Ringkonnakohus leidis praeguse asja lahendamisel, et ei esine aluseid, mis

§ 58arvestades võimaldaks haldusakti tühistada.

Ringkonnakohtu hinnangul sai kaebaja oma selgitused ja vastuväited esitada kohtumenetluses ning neist ei nähtu sellist lisainformatsiooni, millega arvestamine oleks mõjutanud asja lõpptulemust ja kaebajale määratud distsiplinaarkaristust. Kolleegium peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et ärakuulamise võimaldamine kohtumenetluses ei saa asendada ärakuulamiskohustuse tagamist haldusmenetluses. Halduskohtu otsuse kohaselt oli kaebajal distsiplinaarmenetluses seletuse andmise ajaks teada, et vaidlusaluse sündmuse osas algatati kriminaalasi ning järelikult oli kaebajal seletuse andmisel igakülgselt tagatud võimalus distsiplinaarmenetluse käigus esitada omapoolsed seisukohad ja tõendid, mis puudutavad tema poolt väidetavalt toime pandud tegu ja sellele antavat õiguslikku hinnangut. Ringkonnakohus ei ole seda seisukohta korrigeerinud. Ärakuulamisõiguse distsiplinaarasjas peab tagama vastava asja menetleja ja asjas kogutud teabe isikule kättesaadavaks tegemist haldusmenetluses ei asenda isiku informeeritus kriminaalmenetluses, kus kaebaja osales tunnistaja rollis. Tunnistajana kriminaalmenetluses on isikul kohustus anda tõeseid ütlusi (kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 3), menetlusaluse isikuna distsiplinaarasjas peab tal olema tagatud aga võimalus teostada oma kaitseõigust.

1. Distsiplinaarvastutuse kohaldamisel ja karistuse valikul on pädeval ametiisikul väga ulatuslik kaalumisruum. Distsiplinaarvastutuse kohaldamine on oma karistusliku iseloomu tõttu isikule koormav ning iseäranis võimalikest rangeima karistuse - teenistusest vabastamine - määramisel toob kaasa isiku jaoks olulised õiguslikud tagajärjed. Kolleegium on ka varasemas praktikas rõhutanud ärakuulamise erilist olulisust ning pidanud ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmist oluliseks menetlusveaks eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu
2. novembri
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03 ja
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-3-1-70-03). Samuti on kolleegium pidanud ärakuulamisõiguse mittevõimaldamist haldusmenetluse nõuete sedavõrd jämedaks rikkumiseks, mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise (
6. detsembri
7. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-23-06).
8. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on A. Kaarsalule distsiplinaarmenetluse käigus antud võimalus oma seisukohti etteheidetava käitumise kohta esitada
9. aprilli
10. a seletuses. Vaidlust pole selles, et A. Kaarsalul oli võimalus distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega ning seega ka kogu distsiplinaarmenetluse käigus kogutud teabega tutvuda alles
11. mail 2009, s.o samal päeval, kui talle tutvustati
12. mai
13. a käskkirja (tl 21 pöördel ja tl 22 pöördel). Seega pole A. Kaarsalule distsiplinaarkaristuse määramise menetluses tagatud võimalust olla ära kuulatud selliselt, et tal olnuks võimalik arvesse võtta asutusele süüteo menetluses teada olevat informatsiooni. Seletuses omapoolse versiooni esitamist distsiplinaarmenetluse ajendanud sündmusest ei saa pidada ärakuulamiseks, mis võimaldaks esitada asutuse poolt kogutud teabe analüüsimisel põhinevaid vastuväiteid.
14. Eelnevale tuginedes leiab kolleegium, et A. Kaarsalule distsiplinaarmenetluse käigus kogutud informatsioonil põhinevate vastuväidete ja seisukohtade esitamiseks võimalust andmata on politseiprefektuur oluliselt rikkunud isiku õigust olla ära kuulatud enne võimalikest kõige koormavama karistusliku meetme kohaldamist. Kolleegiumi hinnangul on tegemist olulise menetlusveaga, mis toob endaga kaasa määratud karistuse ebaseaduslikuks tunnistamise ja vaidlustatud käskkirja tühistamise. Kuna vaidlustatud käskkiri tühistatakse haldusmenetluse normi olulise rikkumise tõttu, puudub kolleegiumil vajadus analüüsida kassatsioonkaebuse ülejäänud väiteid. Määratud distsiplinaarkaristuse seadusevastaseks tunnistamise ja vaidlustatud käskkirja tühistamisega kaasnevalt kuuluvad rahuldamisele kaebaja ülejäänud nõuded.
15. Kaebaja ei ole kohtule esitatud menetlusdokumentides ega kohtuistungil taotlenud sõnaselgelt teenistusse ennistamist, kuid kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, kes kaebust refereerides on märkinud, et esitatud kaebus hõlmab ka teenistusse ennistamise nõuet. ATS § 160 lg 4 sätestab, et kui kohus tunnistab ametniku teenistusest vabastamise või üleviimise kohta antud käskkirja, korralduse või otsuse seadusevastaseks, kuulub ametnik viivitamatult ennistamisele, välja arvatud, kui ametnik ennistamisest loobub. ATS § 135 lg 1 kohaselt on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Võrdluseks tuleks märkida, et ennistamisest loobumise korral on ametiasutus kohustatud ATS § 135 lg 2 järgi maksma ametnikule hüvitusena kuue kuu ametipalga. A. Kaarsalu nõude aluseks on märgitud ATS § 135 lg 1 ning ta on taotlenud järjekindlalt tasu väljamõistmist teenistusest sunnitult puudutud aja eest. See nõue kuulub teenistusse ennistamise nõude juurde. Seejuures pole A. Kaarsalu väljendanud tahet ennistamisest loobumiseks. Eelnevast lähtuvalt tuleb A. Kaarsalu ATS § 135 lg 1 ja 160 lg 4 alusel teenistusse ennistada. HKMS § 99 lg 1 p 2 kohaselt täidetakse ametniku teenistusse ennistamise otsus viivitamatult.
16. Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuurilt tuleb A. Kaarsalu kasuks ATS § 135 lg 1 alusel välja mõista ka tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kuna Riigikohtu halduskolleegiumil puudub üksikasjalik informatsioon A. Kaarsalu kasuks väljamõistetava summa täpsustamiseks, tuleb teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava tasu suurus kindlaks teha vastustajal.
17. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldatakse A. Kaarsalu kaebus. Lääne Politseiprefektuuri
18. mai
19. a käskkiri nr 193-p tuleb seadusevastaseks tunnistada ja tühistada, A. Kaarsalu tuleb ennistada viivitamatult teenistusse ja mõista Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuurilt A. Kaarsalu kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.
20. Kuna Riigikohus teeb asjas uue lahendi, tuleb HKMS § 93 lg-st 4 tulenevalt otsustada ka menetluskulude väljamõistmise küsimus. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. A. Kaarsalu on esitanud esimese astme kohtu menetluses taotluse 29 310 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmiseks ning menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavad dokumendid (tl 75-82). Apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes pole täiendavalt õigusabikulude väljamõistmist taotletud. Arvestades praeguse vaidluse õiguslikku olemust ning sarnases vaidluses varasemalt põhjendatuks peetud õigusabikulude ulatust (vt halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03, p 28) tuleb HKMS § 93 lg-le 5 tuginedes Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuurilt A. Kaarsalu kasuks välja mõista õigusabikulu 15 000 krooni. A. Kaarsalu on tasunud riigilõivu nii halduskohtusse kaebuse esitamisel (250 krooni) kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel (250 krooni). Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 kohaselt ei võeta riigilõivu töötasu või palga nõudmise, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teenistusse ennistamise, teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagi või kaebuse läbivaatamisel. Ringkonnakohus rahuldas
21. mai
22. a määrusega RLS § 22 lg 1 p-le 1, § 12 lg-le 1 ja § 15 lg 1 ple 3 tuginedes A. Kaarsalu esindaja taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks. Kohtuinfosüsteemi kannetest nähtuvalt on A. Kaarsalu
23. mail 2010 esitanud ka Tallinna Halduskohtule taotluse kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks. Tallinna Halduskohtu
24. mai
25. a kirja kohaselt lahendatakse nimetatud taotlus pärast haldusasja toimiku tagasisaatmist Tallinna Halduskohtule. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld