3-3-1-72-10

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-1-72-10

1. Ma ei nõustu kohtukoosseisu enamuse seisukohaga, mis kokkuvõtlikult seisneb selles, et A. Kaarsalule määratud distsiplinaarkaristus ning halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada pelgalt seetõttu, et A. Kaarsalule pole distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamisel antud võimalust esitada sellele vastuväiteid. Arvan, et halduskohtu ja ringkonnakohtu otsust ning A. Kaarsalu karistamise käskkirja ei oleks tulnud sel motiivil tühistada. Arvan, et kohtute otsused ja karistamise käskkiri pidanuksid jõusse jääma, sest A. Kaarsalu distsiplinaarsüütegu on tuvastatud ja A. Kaarsalu väärib selle teo eest politseiteenistusest distsiplinaarkorras vabastamist.
2. Ringkonnakohus leidis, et enne distsiplinaarkaristuse määramist distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte A. Kaarsalule tutvustamata jätmisega rikkus vastustaja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg-st 1 ja politseiteenistuse seaduse § 45 lg-st 6 tulenevaid menetlusnõudeid. Distsiplinaarjuurdluse algatamisest teavitamine ja isikult seletuse võtmine ei asenda temale distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamist. Seletuse võtmine on üheks tõendi kogumise toiminguks distsiplinaarmenetluses. Lisaks omapoolse seletuse andmisele ja tõendite esitamisele peab menetlusalusel isikul olema võimalik tutvuda ka teiste asjas kogutud tõenditega. Seda õigust ei asenda isiku võimalus esitada pärast haldusakti andmist kohtule kaebus, kuna HMS § 40 lg 1 eesmärgiks ongi vältida isiku asjatut koormamist õigusvastase haldusakti vaidlustamise vajadusega. Ringkonnakohus asus siiski seisukohale, et vaatamata eeltoodud menetlusnõuete rikkumisele on vaidlusalune käskkiri sisuliselt õiguspärane ning määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks pole alust. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seega toob menetlusnormi rikkumine kaasa tühistamise, kui on tõendatud, et rikkumise puudumisel oleks menetluse tulemus olnud teistsugune. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja on saanud oma selgitused ja vastuväited esitada kohtumenetluses ning neist ei nähtu sellist lisainformatsiooni, millega arvestamine oleks mõjutanud asja lõpptulemust ja mõjutanuks kaebajale määratud distsiplinaarkaristust (vt kohtutoimiku lehe 136 pöördelt ja lehelt 137).
3. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et isiku ära kuulamata jätmine on küll menetlusnormi rikkumine, kuid see rikkumine ei pruugi alati kaasa tuua ja A. Kaarsalu asjas ei toogi kaasa haldusakti tühistamist. Nõustun ringkonnakohtu seisukoha ja põhjendustega.
4. Kolleegiumi enamuse ja minu lahkarvamus taandub sellele, kas õigus ärakuulamisele on absoluutne, s.o piiramatu õigus, mille rikkumine toob alati ja vältimatult kaasa otsustuse tühistamise või on isiku haldusmenetluses ära kuulamata jätmine menetluslik rikkumine, millel sellist tagajärge vältimatult ei ole. Kohtuotsuse motivatsioonist ja resolutsioonist nähtuvalt peab kohtukoosseisu enamus ärakuulamisõigust absoluutseks õiguseks ja on seisukohal, et selle õiguse rikkumine toob igal juhul kaasa haldusakti tühistamise ja et isiku ära kuulamata jätmisel haldusakti materiaalset õiguspärasust ei kontrollita.
5. Kolleegiumi enamus kasutab enda seisukoha põhistamiseks ka Euroopa Kohtu
6. märtsi
7. a otsust kohtuasjas nr C-142/
8. Nimelt on kolleegiumi otsuse punkti 17 lõikes 2 tehtud viide Euroopa Kohtu otsusele asjas nr C-142/87 kolleegiumi otsuse motivatsiooni ja resolutsiooni kontekstis minu arvates mõistetav üksnes nii, et kolleegium esitab kohtuasja nr C-142/87 otsuse selliselt, et ka Euroopa Kohus on seisukohal, et õigus olla ära kuulatud on absoluutne, s.o piiramatu õigus, ja selle õiguse rikkumine toob igal juhul kaasa haldusakti tühistamise. Nimelt kirjutab kolleegium, viidates järgnevalt Euroopa Kohtu teiste lahendite hulgas ka Euroopa Kohtu otsusele asjas nr C-142/87 vaid järgmist: "Kolleegium on varasemas praktikas osutanud ärakuulamisõiguse tähtsust rõhutades ka Euroopa Liidu õigusele, mille kohaselt tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, ning mis on Euroopa Kohtu arvates Euroopa Liidu üldise õiguspõhimõtte." Kolleegiumi praeguse otsuse konteksti arvestades tuleneb siit paratamatult järeldus, et ka kohtuasjas nr C-142/87 tehtud otsuses ollakse jäigal seisukohal, et isiku õigus ärakuulamisele on absoluutne õigus, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on tema suhtes kohaldatud meetme tühistamine. Kolleegiumi otsuse punkti 17 lõikes 1 tehtud viitel on ju mõte ainult siis, kui viidatav Euroopa Kohtu otsus toetab täiel määral seisukohta, millele kolleegiumi enamus praeguses otsuses asus.
9. Olen veendunud, et Euroopa Kohus on ärakuulamisõiguse osas
10. märtsi
11. a otsuses kohtuasjas nr C-142/87 asunud risti vastupidisele seisukohale kui Riigikohtu halduskolleegiumi enamus praeguses otsuses. Euroopa Kohus on asjas nr C-142/87 seisukohal, et ärakuulamisõiguse rikkumine ei pruugi alati kaasa tuua haldusakti tühistamist ja asjas nr C-142/87 ei toonudki kaasa akti tühistamist.
12. Kirjeldan siinkohal lähemalt Euroopa Kohtu seisukohti kohtuasjas nr C-142/87 seonduvalt praegu vaidluse all oleva probleemiga. Euroopa Kohus märkis
13. märtsi
14. a otsuse punktides 46 ja 47, et Euroopa Kohus on juba korduvalt otsustanud, eelkõige eespool nimetatud
15. juuli
16. aasta otsuses kohtuasjas 234/84: Belgia vs. komisjon, EKL 1986, lk 2263, ja
17. novembri
18. aasta otsuses, et kõikides isiku suhtes algatatud menetlustes, mille tulemusena võidakse võtta seda isikut kahjustav meede, on õigus õiglasele ärakuulamisele üks ühenduse õiguse aluspõhimõtteid, mida tuleb järgida ka konkreetsete normide puudumise korral. Nimetatud kohtuotsustes leidis Euroopa Kohus, et selle põhimõtte kohaselt tuleb asjaomasele liikmesriigile anda võimalus avaldada oma arvamust seoses märkustega, mille huvitatud kolmandad isikud on artikli 93 lõike 2 alusel esitanud ja millele komisjon kavatseb oma otsuses tugineda; ta märkis ka, et kui liikmesriigile ei ole antud võimalust nende märkuste suhtes arvamust avaldada, ei tohi komisjon neid selle riigi vastu tehtavas otsuses kasutada. Pärast seesugust tõdemust esitas Euroopa Kohus ärakuulamisõiguse rikkumise kohta sama otsuse punktis 48 järgmise seisukoha: "Et kõnealune ärakuulamisõiguse rikkumine tooks kaasa tühistamise, peab siiski olema tõendatud, et nimetatud rikkumise puudumisel oleks menetluse tulemus võinud olla teistsugune. Kõnealused märkused, mis on Euroopa Kohtu taotlusel talle esitatud, ei sisalda uut teavet võrreldes sellega, mis komisjonil juba olemas oli ning millest Belgia valitsus oli juba teadlik. Neil asjaoludel ei mõjuta haldusmenetluse tulemust asjaolu, et Belgia valitsusel puudus võimalus kõnealuste märkuste osas arvamust avaldada. Seepärast tuleb käesolev väide tagasi lükata."
19. Eeltoodu põhjal arvan, et kolleegium on enda otsuse konteksti arvestades omistanud Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas nr C-142/87 viimase sisu adekvaatselt avamata seisukoha, mida selles kohtuotsuses ei ole. Ka on kolleegium enda seisukoha põhistamiseks kasutanud Euroopa Kohtu
20. märtsi
21. a otsust kohtuasjas nr C-142/87, mille punktis 48 esitatud seisukoht on risti vastupidine kolleegiumi seisukohaga.
22. Seevastu ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused A. Kaarsalu asjas kordavad minu arvates Euroopa Kohtu viimati nimetatud otsuse punktides 46, 47 ja 48 esitatud seisukohti ja põhjendusi.