RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

§ 13

lg 1 p 5 alusel, kuna kaebaja pani toime distsiplinaarüleastumise ja sellel asjaolul on oluline osa kahju tekkimises.

1. Apellatsioonkaebuses pidas Igor Ostov vääraks nii hüvitise kohtupraktikas väljakujunenud määra 100 krooni iga ööpäeva eest kohaldamist kui ka sellele määrale toetuva hüvitise summa vähendamist poole võrra. Apellant taotles esitatud kaebuse täielikku rahuldamist.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a otsusega jäeti Tartu Halduskohtu
5. veebruari
6. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et Tartu Halduskohus pidigi Igor Ostovi kaebust lahendades lähtuma väljakujunenud kohtupraktikast, mille kohaselt on õiglane hüvitisena välja mõista 100 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Põhjendatuks pidas ringkonnakohus ka väljamõistetava hüvitise vähendamist poole võrra, sest distsiplinaarmenetluses ja ka vaidemenetluses on tõendatud kaebaja õigusvastane käitumine. Tuvastatud on, et kaebaja pani toime distsiplinaarüleastumise, mis seisnes vanglaametniku seadusliku korralduse täitmisest keeldumises. Kuna distsiplinaarsüüteo toimepanemisega on kaebaja ise osalenud endale kahju põhjustamises (

§ 13lg 1 p 4 ja VÕS § 139 lg 1), oli hüvitise vähendamine õiguspärane.

7. Apellatsioonkaebuse esitas elektrooniliselt ka Tallinna Vangla, mis eksituse tõttu jäi läbi vaatamata koos Igor Ostovi apellatsioonkaebusega. Apellatsioonkaebuses väitis Tallinna Vangla, et õige vastustaja on siiski Viru Vangla, kes paigutas kaebaja kartserisse, kontrollimata Tallinna Vangla direktori käskkirja täitmise õiguspärasust ja viivitas selle käskkirja karistatud isikule - Igor Ostovile - teatavaks tegemisega. Just nimetatud viivitus tõi kaasa vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamise vaideotsusega, sest distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega arvestatakse lähtuvalt sellest, millal käskkiri tehakse teatavaks karistatud isikule.

§ 12

lg 4 näeb ette, et kui kahju on kohustatud hüvitama mitu avaliku võimu kandjat, vastutavad nad kannatanu ees solidaarselt. Seega pidi halduskohus tuvastama, milline oli Tallinna Vangla ja Viru Vangla osa kahju tekitamisel. Eelnevast tulenevalt on kohus ekslikult määranud ka menetlusosaliste ringi ja jätnud Viru Vangla kui vastustaja menetlusosaliste ringist välja.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a täiendava otsusega jäeti Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus selgitas, et samas asjas on jõustunud
4. novembri
5. a ringkonnakohtu otsus, milles peeti õigeks vastustajaks Tallinna Vanglat. Vaidlustatud käskkiri oli kehtiva haldusaktina täitmiseks kohustuslik ka Viru Vanglale ja käskkiri tunnistati kehtetuks alles pärast seda, kui kaebaja oli oma karistuse ära kandnud. Asjaolu, et nimetatud käskkiri tehti kaebajale teatavaks Viru Vangla poolt pärast seda, kui oli möödunud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg, ei anna alust halduskohtu
6. veebruari
7. a otsuse osaliseks tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8. Igor Ostov rõhutab kassatsioonkaebuses, et vaidlustab vaid väljamõistetud hüvitise suuruse. Kassaator taotleb talle tekitatud mittevaralise kahju täielikku ja õiglast hüvitamist vastavalt

§ 9lg-le 2.

I. Ostov leiab, et ta ei ole hüvitise vähendamist tinginud õigusrikkumist toime pannud ja väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleks talle hüvitisena välja mõista 1000 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Vanglaametniku talle antud korraldus polnud õiguspärane VangS § 67 p 1 mõttes ja ringkonnakohus on vääralt mõistnud seda sätet selgitavat Riigikohtu halduskolleegiumi

1. märtsi
2. a otsust asjas nr 3-3-1-103-
4. Riigikohtule esitatud kirjalikus vastuses peab Tallinna Vangla kassatsioonkaebust põhjendamatuks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Igor Ostov taotleb halduskohtule esitatud kaebuses, et talle määrataks kahjuhüvitis 20 000 krooni (vt otsuse p 2) ja on vaidlustanud nii apellatsiooni- kui ka kassatsioonimenetluses talle hüvitisena vaid 1250 krooni väljamõistmise (vt p-d 5 ja 9). Kassatsioonkaebuses leiab Igor Ostov, et talle tuleks iga kartseris viibitud ööpäeva eest hüvitisena välja mõista 1000 krooni ja hüvitise summa vähendamine polnud põhjendatud.
6. Kolleegium leiab, et väljakujunenud kohtupraktikaga (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
7. märtsi
8. a otsus asjas nr 3-3-1-93-09) on kooskõlas iga kartseris viibitud ööpäeva eest hüvitisena välja mõista 100 krooni. Kassaator pole oma seisukohta (1000 krooni) põhjendanud väidete või asjaoludega, mis oleksid aluseks suurema hüvitise määramiseks. Seega on kohtud õigesti lähtunud väljakujunenud kohtupraktikast, võttes arvestuse aluseks hüvitise suuruse 100 krooni ööpäeva eest. Kolleegiumi arvates vastab tavaliselt selline hüvitise suurus õigusvastasele kartserisse paigutamisele ja võimaldab määrata õiglase hüvitise.
9. Erinevalt halduskohtust ja ringkonnakohtust on Riigikohus seisukohal, et selles asjas polnud võimalik kohaldada

§ 13

lg 1 p-i 4 või p-i 5.

§-s 13, mis reguleerib vastutuse piiramist, on lõikes 1 sätestatud, mida tuleb kohtul arvestada hüvitise suuruse määramisel.

§ 13

lg 1 p 5 järgi tuleb arvestada ka p-des 1-4 nimetamata asjaolusid, millest tulenevalt oleks kahju hüvitamine täies ulatuses ebaõiglane, ja p 4 järgi eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel. Halduskohus vähendas hüvitise summat

§ 13

lg 1 p 5 alusel ja ringkonnakohus

§ 13lg 1 p 4 ja VÕS § 139 lg 1 alusel.

14. Kolleegium peab

§ 13

lg 1 p 5 kohaldamist ebaõigeks põhjusel, et kahju hüvitamine terves ulatuses (100 krooni ööpäeva eest) on õiglane, sest kaebaja viibis kartseris õigusliku aluseta. Asjaolu, et vangla direktori käskkiri kartserisse paigutamise kohta tunnistati kehtetuks pärast kaebaja kartserist vabastamist, ei tähenda, et kaebaja viibis kartseris õiguspäraselt. Halduskohtu lähenemine, et kaebaja pani toime distsiplinaarüleastumise, mille eest teda karistati kartserisse paigutamisega, on ebaõige. Kaebaja poolt distsiplinaarüleastumise toimepanemine olukorras, kus distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on tunnistatud kehtetuks, on tuvastamata ja väide tuvastamata üleastumise eest karistuse määramise kohta on eksitav ja asjakohatu. 15.

§ 13

lg 1 p 4 kohaldamist peab kolleegium ebaõigeks põhjusel, et kaebaja väidetav tegu (vanglaametniku korralduse eiramine) ja õigusvastane kartserisse paigutamine pole põhjuslikus seoses. Kannatanu osa kahju tekitamisel (selles asjas kaebaja eelnimetatud väidetav tegu) peab olema põhjuseks tagajärjele (selles asjas õigusvastane kartserisse paigutamine), millega kahju tekitati. Tallinna Vangla direktori käskkirja kehtetuks tunnistamine tähendab, et Igor Ostov pole õiguslikult negatiivset tagajärge, sh hüvitise vähendamist, kaasatoovat tegu toime pannud.

1. VÕS § 139 lg 1 näeb ette kahjuhüvitise vähendamise, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel. Kaebaja õigusvastane kartserisse paigutamine ei toimunud aga kaebajast tulenevatel asjaoludel, vaid vangla administratsiooni eksimuse tõttu, milles kaebaja osa puudub.
2. Neil põhjustel tühistab kolleegium halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused (sh täiendav otsus) ja teeb uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitisena 2500 krooni seoses Tallinna Vangla direktori käskkirja, mille alusel kaebaja paigutati õigusvastaselt kartserisse, kehtetuks tunnistamisega. Igor Ostovi kaebus ja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, sest kaebaja taotletud hüvitise suurust vähendatakse. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann