Obsah (5)

§ 199§ 394§ 64§ 83§ 202

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-68-10 Otsuse kuupäev 13. detsember 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

§ 199

lg 2 p-de 4, 7 ja 8, § 394 lg 1 ning § 202 lg 2 p 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu

1. kriminaalasjas nr 1-09-5003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. S. kaitsja ja A. S.-i ning K. S.-i esindaja vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
2. oktoober 2010, kirjalik menetlus aprilli
3. a kohtuotsus RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tartu Maakohtu
5. jaanuari
6. a ja Tartu Ringkonnakohtu
7. aprilli
8. a kohtuotsused S. S.

§ 394

lg 1 järgi süüditunnistamises, talle

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse, samuti S.

S-lt kaitsjatasu väljamõistmise ja K. S.-ilt

§ 83

lg 3 p 1 alusel kaubiku Mercedes-Benz 100 D, sõiduauto Audi 100 Avant ning nende juurde kuuluvate dokumentide ja võtmete konfiskeerimise osas. 2. Mõista S. S.

§ 394lg 1 järgi õigeks.

1. Mõista S. S-le kuritegude kogumi eest liitkaristuseks vangistus kolmeks aastaks ja neljaks kuuks.
2. Tagastada K. S.-ile kaubik Mercedes-Benz 100 D, sõiduauto Audi 100 Avant ning nende juurde kuuluvad dokumendid ja võtmed.
3. Mõista S. S-lt talle maakohtu menetluses riigi õigusabi osutamise eest välja 14 688 krooni ja apellatsioonimenetluses 2844 krooni.
4. Maa- ja ringkonnakohtu otsuste alusel S. S. poolt riigi õigusabi eest enammakstud summad, vastavalt 8160 krooni ja 1560 krooni, tuleb talle hüvitada riigieelarvest.
5. Muus osas jätta Tartu Maakohtu
6. jaanuari
7. a ja Tartu Ringkonnakohtu
8. aprilli
9. a kohtuotsused muutmata.
10. S. S. kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.
11. K. S.-i ja A. S.-i esindaja kassatsioon rahuldada.
12. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Sirje Must kasuks välja 1920 (üks tuhat üheksasada kakskümmend) krooni, sealhulgas käibemaks 320 (kolmsada kakskümmend) krooni, vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski poolt S. S-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
13. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks S. S-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 960 (üheksasada kuuskümmend) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
14. Tartu Maakohtu
15. jaanuari
16. a otsusega karistati S. S.

§ 199

lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi vangistusega kolmeks aastaks,

§ 394

lg 1 järgi vangistusega kuueks kuuks ja

§ 202

lg 2 p 2 järgi vangistusega üheks aastaks.

§ 64lg 1 alusel mõisteti S.

S-le liitkaristuseks kolm aastat ja kuus kuud vangistust. Kohtuotsust ei vaidlustatud osas, mis puudutab S. S. süüditunnistamist

§ 202lg 2 p 2 järgi.

Sama kohtuotsusega tunnistati veel süüdi A. J.

§ 199lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi, K.

K.

§ 199lg 2 pde 4, 7, 8 järgi ja M.

U.

§ 202lg 2 p 2 järgi, kuid nende osas kassatsioonimenetlust ei toimu.

1.1

§ 199lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi tunnistati S.

S. süüdi selles, et varem vargusi toime pannud isikuna varastas ta

1. augustil 2007 Tõrvast haagise väärtusega 15 000 krooni; samal päeval tungis ta grupis koos tuvastamata isikutega sisse Tõrvas asuvasse kauplusesse ja varastas kaks seifi väärtusega 5000 krooni koos nende sisuga, s.o vara kokku 132 322 krooni väärtuses;
2. novembril 2007 tungis S. S. grupis koos tuvastamata isikutega sisse Valgas asuvasse kauplusesse ja varastas vara kokku väärtuses 305 057 krooni 30 senti;
3. detsembril 2007 varastas ta sõiduauto väärtusega 80 000 krooni ning sõidukis olnud esemed, s.o kokku vara 108 750 krooni väärtuses;
4. veebruaril 2008 varastas ta grupis koos tuvastamata isikutega Valga maakonnas asuvast vanast katlamajast ATV ja sõiduki järelhaagise, s.o vara kokku 165 000 krooni väärtuses; samal päeval varastas S. S. grupis koos tuvastamata isikutega Rõuge alevikus asuva kaupluse tuulekojast sularahaautomaadi koos selles olnud sularahaga, s.o kokku vara 426 008 krooni 50 sendi väärtuses. 1.2

§ 394lg 1 järgi tunnistati S.

S. süüdi selles, et eesmärgiga varjata tema poolt toimepandud vargustega saadud vara ebaseaduslikku päritolu ning tegelikku omanikku ehitas ta kuritegelikul teel saadud vara eest Võru maakonnas asuvale A. S.-ile kuuluvale kinnistule lisaruumidega palksauna. Sauna ehitamisega teisele isikule kuuluvale kinnistule muundas S. S. kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara eesmärgiga varjata selle ebaseaduslikku päritolu. Ehitamise rahastamiseks kasutas S. S. kuritegelikul teel saadud tulu summas 411 999 krooni. 2. Kuna K. S. lubas S. S-l endale kuuluvaid sõidukeid kasutada ja pidas seejuures võimalikuks, et S. S. paneb sõidukeid kasutades toime kuritegusid, aitas K. S. maakohtu hinnangul vähemalt kergemeelsusega kaasa S. S. poolt varguste toimepanemisele. Tuginedes eeltoodule konfiskeeris maakohus

§ 83

lg 1 ja lg 3 p 1 alusel kaubiku Mercedes-Benz 100 D ja sõiduauto Audi 100 Avant, mille omanik on Autoregistrikeskuse (ARK) andmetel K. S. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S. S. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist S. S. süüditunnistamises

§ 394

lg 1 ja

§ 199

lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning süüdistatava õigeksmõistmist vaidlustatud tegudes. Kaitsja leidis, et varguste toimepanemine S. S. poolt ei ole tõendatud. Süüdistuses

§ 394

lg 1 järgi leidis kaitsja, et ei ole tõendatud rahapesu objektiks olnud sauna ehitamine S. S. raha eest. Kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata A. S.-i ja K. S.-i ütlused, mille kohaselt rahastasid nemad palksauna ehitust. Süüdistatava M. U. ütluste kohaselt kutsus teda sauna ehitustöid tegema A. S.. Isegi juhul, kui S. S. kasutas palksauna ehitusel ebaseaduslikult saadud rahalisi vahendeid, siis olid need vahendid suunatud vahetusse lõpptarbimisse ning seda ei saa käsitada rahapesuna. 4. A. Veski esitas apellatsiooni ka kolmandate isikute A. S.-i ja K. S.-i esindajana, paludes tühistada maakohtu otsuse osas, millega konfiskeeriti K. S.-i nimele registreeritud sõidukid, ja tagastada need sõidukid omanikule. Apellatsiooni põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 4.1 Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 83sätteid.

Kuigi erandina võib kohus konfiskeerida kolmandale isikule kuuluva süüteo toimepanemise vahendi, on kohus jätnud arvestamata, et suhteliselt suure väärtusega, kuid vabas tsiviilkäibes oleva asja (nagu sõiduauto või kaubik) konfiskeerimine on materiaalses mõttes karistus. Kolmanda isiku karistamine pole aga põhjendatud. 4.2 Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et K. ja A. S. aitasid vähemalt kergemeelsusega kaasa sõidukite kasutamisele kuriteo toimepanemisel. K. S. oli küll teadlik S. S. öistest ringiliikumistest, kuid ei saa eeldada, et iga öine autoga kodust lahkumine peab tähendama kuriteo toimepanemist. A. S. viibis aga enamasti lähetustes ega olnud üldse teadlik auto kasutamise aegadest S. S. poolt. A. S.-i puhul on rikutud põhiseadusest tulenevat õigust oma vara vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a kohtuotsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised. 5.1 Apellatsioonides vaidlustati tõendite hindamist, samas ei esitatud uusi asjaolusid, mis tingiks neile uue hinnangu andmist. Kohtu hinnangul on lisaks S. S. süüd kinnitavatele otsestele tõenditele ka suur hulk kaudseid tõendeid, mis viitavad süüdistatava poolt talle süüks arvatud tegude toimepanemisele. Maakohus on nende tõendite põhjal üksikasjalikult põhjendanud, miks S. S. kaitseversioon pole eluliselt usutav. 5.2

§ 394lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas on maakohus põhjendanud, miks ta peab S., A.

ja K. S.-i ning M. U. ütlusi ebausaldusväärseteks. Palksauna ehitamiseks kulunud summa 411 999 krooni on saadud S. S. enda koostatud arvestuste alusel. Tõlgendades kõrvaldamata kahtluse tema kasuks, arvas maakohus sellest maha elektrivõrguga liitumise maksumuse, mille tasus A. S., saades S. S. poolt tehtud kulutusteks 396 823 krooni. Palkehitise püstitamisega oma vanematele kuuluvale kinnistule muundas S. S. kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu. Vajalikud ehitusmaterjalid ostis S. S. sularaha eest. Tellitud tööde eest tasus ta samuti sularahas, kusjuures kuritegelikul teel saadud varal oli ehitamisel oluline osa. Selliselt toimides panigi ta toime rahapesu, mis seisnes selles, et eesmärgiga varjata varguste tulemusel saadud vara ebaseaduslikku päritolu ehitas S. S. kuritegelikul teel saadud vahendeid kasutades oma vanemate kinnistule palkehitise. Tegemist ei ole olukorraga, kus kuritegelikul teel saadud vara suunatakse vahetusse lõpptarbimisse, nt ostetakse tarbeesemeid. 5.3 Põhjendatud on ka sõidukite konfiskeerimine. Tegemist on kuriteo toimepanemise vahenditega, mis

§ 83lg 1 ja lg 3 p 1 alusel tuleb konfiskeerida, sest nende omanik K.

S. on vähemalt kergemeelsusega kaasa aidanud sõidukite kasutamisele kuriteo toimepanemisel. Kriminaalasjas on tõendatud, et süüdistataval oli piiramatu juurdepääs mõlemale sõidukile, mida ta kasutas kuritegude toimepanemisel, kusjuures kaubaautot lubas ta kasutada ka teistel isikutel. Emana oli K. S. teadlik S. S. varasematest kuritegudest. Talle ei saanud jääda märkamatuks temaga koos elava süüdistatava öised äraolekud ning see, et tema kasutuses olnud sõidukeid polnud kodus. Arvestades tema elukogemust ja teadlikkust poja probleemidest, pidas K. S., nagu ta ka ise kohtuistungil möönis, võimalikuks S. S. poolt uute kuritegude toimepanemist, kuid lootis kergemeelselt, et seda siiski ei juhtu. Ringkonnakohus märkis, et A. S.-i õigusi ei ole sõidukite konfiskeerimisega rikutud, sest sõidukite omanik on ARK-i andmetel K. S.. Kuigi väidetavalt on tegemist abikaasade ühisvaraga, siis sisuliselt valdas, kasutas ja käsutas neid K. S., sest A. S. oli pidevalt töölähetustes. Kolmandad isikud olid teadlikud, et S. S. kasutab neid sõidukeid ning nad möönsid, et süüdistatav võib sõidukeid kasutada varguste toimepanemisel, kuid lootsid, et nii ei juhtu ja S. S. nende usaldust ei kuritarvita. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonid süüdistatava kaitsja ja kolmandate isikute esindaja vandeadvokaadi vanemabi A. Veski, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist rahapesus ja vargustes ning konfiskeeritud sõidukite tagastamist omanikele. Kassatsioonide põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 6.1 Ringkonnakohus on S. S.

§ 199

lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 394 lg 1 järgi süüditunnistamisel nõustunud maakohtu järeldustega, jättes sisuliselt vastamata apellatsioonis tõstatatud küsimustele. Kaitsja jääb apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde ja leiab jätkuvalt, et tõenditele antud hinnang ja kohtute järeldused on ebaõiged. Süüdistatava süüd kinnitavaks asjaoluks on peetud tema valitud kaitsetaktikat, mis seisnes selles, et kohtueelses menetluses ta ennast ühegi kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud ja kohtus tunnistas vaid kuritegusid, mille eitamine oli mõttetu. 6.2 Sõidukite konfiskeerimine on põhjendamatu. K. S. oli küll teadlik sellest, et S. S. liigub öösel ringi, kuid ei saanud sellest järeldada, et see seondub kuritegude toimepanemisega. A. S. oli teadlik poja varasematest süütegudest, kuid viibis pidevalt lähetustes ega olnud teadlik sõidukite kasutamise aegadest. Kohtuotsustes ei ole põhjendatud, milles seisnes A. S.-i kergemeelsus. Kuigi ARK-i andmetel oli sõidukite omanik K. S., on õiguslikult tegemist abikaasade ühisvaraga. Ringkonnakohtu seisukoht, et A. S.-i õigusi pole rikutud, kuna faktiliselt kasutas sõidukeid K. S., ei ole õige. Samuti kohaldasid kohtud valesti

§ 83sätteid.

Sõiduk ei ole ühiskondlikku julgeolekut ohustav ese, mistõttu selle konfiskeerimine pole põhjendatud. Kuriteo vahendi konfiskeerimisel tuleb alati täiendavalt tuvastada konkreetse eseme ohtlikkus ümbrusele. Kohus jättis arvestamata, et suhteliselt suure väärtusega asja konfiskeerimisel on tegemist materiaalses mõttes karistusega. Kolmandate isikute karistamine ei ole põhjendatud. 7. Lõuna Ringkonnaprokuratuur esitas kassatsioonivastuse, mille kohaselt on maa- ja ringkonnakohtu otsused seaduslikud ja põhjendatud. Süüdistatava huvides esitatud kassatsioonis vaidlustatakse peamiselt tõendite hindamist. Kolmandate isikute huvides esitatud kassatsioon ei ole samuti põhjendatud. Sõidukite konfiskeerimine on kooskõlas

§-ga

1. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Esmalt võtab kriminaalkolleegium seisukoha ringkonnakohtus tõendite hindamise kohta (I), seejärel käsitleb S. S-le esitatud süüdistust rahapesus (II) ning kolmandalt isikult süüteovahendi konfiskeerimist

§ 83lg 3 p 1 alusel (III).

Edasiselt käsitleb kolleegium S. S-le mõistetud liitkaristust (IV), lahendades lõpuks kriminaalasja ja otsustades menetluskulude hüvitamise (V). I

1. S. S. kaitsja väite kohta, nagu oleksid kohtud S. S. vargustes süüditunnistamisel tõendeid ebaõigesti hinnanud, märgib kriminaalkolleegium, et KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada, vaid on üksnes KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. See tähendab muu hulgas kassatsioonikohtu poolt hinnangu andmist ka selle kohta, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-09, p 6 ja
4. juuni
5. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 7). Arutatavas kriminaalasjas ei ole kolleegium kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi tuvastanud. Ringkonnakohus pidas maakohtu otsust vargusi puudutavas osas õigustatult põhjendatuks ega pidanud seega KrMS § 342 lg 3 p-st 1 lähtuvalt maakohtu järeldusi kordama. Maakohus on üksikasjalikult põhjendanud, millega on tõendatud S. S. süü talle etteheidetavate varguste toimepanemises. Vastupidiselt kassatsioonis märgitule ei ole kohtud pidanud iseseisvaks tõendiks seda, et S. S. keeldus kohtueelses menetluses ütlusi andmast. II
6. Kohtute hinnangul pani S. S. toime rahapesu, sest ehitades oma isale kuuluvale kinnistule palksauna, muundas ta kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara eesmärgiga varjata ehituseks kasutatud raha ebaseaduslikku päritolu ja selle tegelikku omanikku. Kriminaalkolleegium leiab, et mõistes S. S. süüdi rahapesus

§ 394

lg 1 järgi, kohaldasid kohtud materiaalõigust ebaõigesti, ning põhjendab seda seisukohta alljärgnevalt.

1. Rahapesu mõiste avatakse rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RpTRTS) § 4 lg-s 1 kui kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara 1) tõelise olemuse, päritolu, asukoha, käsutamisviisi, ümberpaigutamise, omandiõiguse või varaga seotud muude õiguste varjamine või saladuses hoidmine või 2) sellise vara muundamine, ülekandmine, omandamine, valdamine või kasutamine eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest.
2. Kuna RpTRTS § 4 lg 1 sõnastus on äärmiselt lai, siis hõlmab see esmapilgul pea kõik võimalikud viisid kuritegelikult saadud vara kasutamiseks. Seejuures ei sea see definitsioon piiranguid eelkuritegudele ega välista rahapesukuriteo toimepanijate ringist eelkuriteo toimepanijat. Nii võiks põhimõtteliselt rahapesu mõiste alla RpTRTS § 4 lg 1 mõttes mahutada ka näiteks tikutoosi varastanud isiku poolt tikkude kasutamise. Selline lähenemine aga ei peegelda rahapesu kui kuriteo tegelikku olemust, sest hägustub selle kehtestamise aluseks olev õigushüve ja rahapesu mõistet laiendatakse põhjendamatult kõikidele varalist kasu hõlmavatele kuritegudele. Niisuguse lähenemise korral ei ole rahapesust võimalik sisuliselt eristada

§-s 202 ettenähtud süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara käitlemise koosseisu. Seetõttu ei piisa rahapesu legaaldefinitsiooni mõistmiseks pelgalt RpTRTS § 4 lg 1 grammatilisest tõlgendamisest.

1. RpTRTS §-s 1 määratletakse seaduse eesmärgina Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks kasutamise tõkestamine. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb just sellelt lähtealuselt asuda selgitama, mida tuleb kehtivas õiguses rahapesuna mõista. Rahapesu on kahjustusdelikt. Kuritegelikult saadud vara raha- või majanduskäibesse toomisega moonutatakse konkurentsi, soodustatakse varimajandust, suurendatakse kapitali volatiilsust, destabiliseeritakse majandussüsteemi, raskendatakse rahapoliitika kujundamist, kahjustades seeläbi riigi majandus- ja finantssüsteemi usaldusväärsust. Rääkimaks mingist kuritegeliku vara kasutamisest kui rahapesust, peab subsumeeritav tegu seetõttu omama ka reaalset potentsiaali majanduse normaalse toimimise kahjustamiseks. Rahandus- või majandussüsteemi kui terviku toimimist ei kahjusta esmalt kuritegeliku päritoluga vara käitlemine, mille sisuks on isiklik tarbimine ja mis ei ole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele, kus puhastatakse vara esmalt selle algsest kuritegelikust taustast ja alles seejärel kasutatakse seda mis tahes legaalsel otstarbel. Teisisõnu, kui kuritegeliku vara käitlemise viis ei kahjusta riigi rahandusvõi majanduskäivet ülalkirjeldatud tunnustel, ei saa seda pidada rahapesuks ka juhul, kui vara kasutamisega kaasneb selle tegeliku päritolu varjatuks jäämine. Samuti ei kahjusta majanduse toimimist väiksemahulised toimingud, mis iseenesest vastavad RpTRTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud teokoosseisule.
2. Seega on RpTRTS-i loomisel rahapesu puhul eeskätt silmas peetud riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmist kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte igasugust kuritegelikult saadud vara kasutamist, mille käigus jääb varjatuks vara tegelik päritolu.
3. Eelkäsitletuga haakub ka

§ 394lg-s 1 sätestatud rahapesu koosseisu süstemaatiline tõlgendus.

Kuriteokoosseisuna on rahapesu paigutatud

-i

1. peatüki (majandusalased süüteod)
2. jakku (rahapesualased süüteod). Sellest seadustehnilisest paigutusest tulenevalt peabki rahapesu kahjustama eeskätt riigi majanduse normaalset toimimist. Majandussüüteona määratlemine tähendab, et rahapesu mõiste ei hõlma üksnes konkreetsete isikute varaliste õiguste sfääri puudutavaid tegusid. Vaid nii on võimalik omavahel loogiliselt piiritleda rahapesu ja

§-s 202 sätestatud varavastast süütegu: süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamist, hoidmist ja turustamist. Seda lähenemist on oma varasemas praktikas toetanud ka kriminaalkolleegium, selgitades, et mitte igasugune kuritegelikul teel saadud vara kasutamine ei ole käsitatav rahapesuna. Vara tegeliku omaniku või päritolu varjamise eesmärk on kuritegelikul teel saadud vara kasutamisele üldomane. Seetõttu ei ole selle tunnuse abil võimalik eristada rahapesu kuritegelikul teel saadud vara mis tahes viisil kasutamisest (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus asjas 3-1-1-34-05, p 24). Rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg. Nii ei ole rahapesuga tegemist üldjuhul olukorras, kus kuritegelikul teel saadud vara suunatakse lihtsalt n-ö vahetusse lõpptarbimisse (vt eelviidatud otsuse p 25).
3. Eelnevat kokku võttes saab määratleda rahapesu koosseisu aluseks oleva õigushüve kui kõige laiemalt rahandus- ja majandussüsteemi korrapärast toimimist, konkreetselt aga legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamist. Sellest tulenevalt võib rahapesuna

§ 394lg 1 tähenduses mõista niisuguseid Rp

TRTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud tegusid, millega suunatakse legaalsesse majandus- või rahakäibesse kuritegelikke vahendeid sellises mahus ja sellisel viisil, mis käivet kahjustab. 17. Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et ehitust rahastas S. S., kasutades selleks kuritegelikul teel saadud raha. Puudub aga alus väita, et S. S-l oli seejuures ka eesmärk raha ebaseaduslikku päritolu varjata. Raha päritolu varjamise eesmärki on arutatavas kriminaalasjas põhjendatud eelkõige sellega, et kinnistu, kuhu saun ehitati, kuulub süüdistatava isale. Samas on aga kriminaalasjas tuvastatu kohaselt tegemist ka S. S. alalise elukohaga, mistõttu on loogiline, et saun ehitati just sellele kinnistule. S. S. tasus ehitusmaterjalide eest sularahas isiklikult, samuti sõlmis ta isiklikult ehitajatega kokkuleppeid ja maksis neile töötasu. Hoone joonised ja osa ehitustöid tegi S. S. ise. Eelkäsitletud asjaolude pinnalt ei ole võimalik kuidagi järeldada, et S. S. poolt kuritegelikul teel saadud raha kasutamisel ehituse rahastamiseks oleks keskne eesmärk olnud varjata selle ebaseaduslikku päritolu. Ehitamiseks kasutatud raha ebaseadusliku päritolu varjatuks jäämine on kirjeldatud olukorras hinnatav üksnes kaasneva asjaoluna, mitte S. S. tegevuse eesmärgina. Seetõttu asub kolleegium seisukohale, et S. S. tegu ei täida

§-s 394 sätestatud kuriteokoosseisu, kuna kuritegeliku päritoluga vara kasutamise viis ei kahjusta riigi rahandus- või majandussüsteemi normaalset toimimist. Kuivõrd S. S. käitumine jääb väljapoole rahapesukuriteo koosseisu kaitse-eesmärki, on tema tegu kvalifitseeritud ebaõigesti ja S. S. tuleb

§ 394lg 1 järgi õigeks mõista.

III

1. Kohtud on K. S.-ilt kui kolmandalt isikult süüteo toimepanemise vahendiks olnud autode konfiskeerimist põhjendanud sellega, et K. S. oli teadlik S. S. varasematest kuritegudest. Talle ei saanud jääda märkamatuks temaga koos elava S. S. öised äraolekud tema kasutuses olnud sõidukitega. K. S.-i selgitusi autode kasutamise kohta ei pidanud kohtud tõsiselt võetavaks. Seega on arutatavas asjas sisuliselt järeldatud, et enda varem karistatud poja kätte sõidukite usaldamisel pidasid K. S. ja A. S. võimalikuks, et ta võib neid sõidukeid kasutada uute kuritegude toimepanemiseks.
2. Kriminaalkolleegium sellise käsitlusega ei nõustu ja märgib, et vaidlusaluste sõidukite konfiskeerimisel kohaldasid maa- ja ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Kuigi konfiskeeritud autode omanikuks oli ARK-is märgitud K. S., nähtub kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest, et tegemist oli S. peres ühises kasutuses olevate sõiduvahenditega, mida pereliikmetel oli õigus tarvitada vastavalt vajadusele. Ka vanematega koos elaval S. S-l oli sisuliselt piiramatu volitus neid sõidukeid kasutada. Seega on konfiskeeritud autod olnud S. perekonnas igapäevased tarbeesemed, mille kasutamisel ühe pereliikme poolt ei saanud eeldada, et selle tegelik omanik kaalub iga kord, kas konkreetsel juhul võidakse sõidukit kasutada süüteo toimepanemiseks, ja sellest tulenevalt otsustab iga kord eraldi, kas lubada sõiduki kasutamist. Vastupidi, sõiduki omaniku poolt süüteole vähemalt kergemeelsusega kaasaaitamise tuvastamiseks tuleb tõendada, et ta pidas konkreetsel juhul võimalikuks, et sõidukit kasutatakse süüteo toimepanemiseks. Edasiselt tuleb aga tuvastada ka see, et kolmas isik pidas võimalikuks konkreetse süüteo toimepanemist ja lootis põhjendamatult, et süütegu siiski toime ei panda. Niisuguseid asjaolusid maa- ja ringkonnakohtu otsustes aga tuvastatud ei ole.
3. Seetõttu tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused K. S.-ilt

§ 83

lg 3 p 1 alusel sõidukite ning nende juurde kuuluvate võtmete ja dokumentide konfiskeerimise osas tühistada ja nimetatud esemed tagastada omanikule. 21. Kriminaalkolleegium märgib aga täiendavalt, et K. S.-i kergemeelsusega süüteo toimepanemisele kaasaaitamine on kohtute hinnangul aset leidnud tegevusetuse vormis. Kuriteole tegevusetusega kaasaaitamine - ja seda ka kaasaaitamisel kergemeelsusega

§ 83

lg 3 p 1 mõttes - on põhimõtteliselt võimalik (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi 2002 a. otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-02, p 10). Sellisel juhul peab aga isiku vastutuse tuvastamiseks konstrueerima temalt nõutava käitumise, näitama selle aluse (isiku garandikohustuse) ning välja selgitama isikult nõutava teo objektiivse eeldatavuse (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-07, p 8). Nimetatud asjaolusid ei ole kohtud K. S.-i puhul käsitlenud. IV
4. Kuna kriminaalkolleegium mõistab S. S.

§ 394lg 1 järgi õigeks, tuleb muuta ka talle mõistetud liitkaristust.

S. S. toimepandud kuritegudest suurema osa moodustasid grupiviisilised ja suures ulatuses toimepandud vargused, mille eest mõisteti talle ka raskeim üksikkaristus - vangistus kolmeks aastaks. Kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamise eest karistati S. S. vangistusega üheks aastaks. Rahapesus on kohtud hinnanud aga S. S. süüd varavastaste kuritegudega võrreldes väiksemaks ja selle eest on teda karistatud vangistusega kuueks kuuks. Liitkaristusena mõisteti S. S-le

§ 64lg 1 järgi vangistus kolmeks aastaks ja kuueks kuuks.

Maakohus on S. S-le mõistetavaid üksikkaristusi nõuetekohaselt põhistanud ning ringkonnakohus on asjakohaselt nende põhistustega nõustunud. Liitkaristuse mõistmisel on maakohus kasutanud

§ 64

lg-s 1 toodud alternatiividest küll raskemat, kuid samas on üksikkaristused liidetud üksnes osaliselt. Arvestades asjaolu, et üks liidetavatest üksikkaristustest langeb S. S. rahapesus õigeksmõistmise tõttu ära, peab vähenema S. S-le üksikkaristuste osalisel liitmisel mõistetud liitkaristus. Seetõttu tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse S. S-le

§ 64

lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas ja mõistab süüdistatava olukorda raskendamata talle uueks liitkaristuseks vangistuse kolmeks aastaks ja neljaks kuuks. V

1. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
2. jaanuari
3. a ja Tartu Ringkonnakohtu
4. aprilli
5. a otsused S. S. süüditunnistamises

§ 394lg 1 järgi, talle mõistetud liitkaristuse osas ja K.

S.-ilt

§ 83lg 3 p 1 alusel autode konfiskeerimises.

Kriminaalkolleegium teeb täiendavaid tõendeid kogumata ise uue otsuse, mõistes S. S.

§ 394

lg 1 järgi õigeks ja mõistes talle kuritegude kogumi eest

§ 64lg 1 alusel liitkaristusena vangistuse kolmeks aastaks ja neljaks kuuks. Kolleegium tagastab Kr

MS § 126 lg 3 p 2 alusel K. S.-ile kriminaalmenetluses asitõendina ära võetud ja konfiskeeritud kaubiku Mercedes-Benz ja sõiduauto Audi

1. Kriminaalkolleegium rahuldab kaitsja kassatsiooni osaliselt ja kolmandate isikute esindaja kassatsiooni täielikult.
2. Viimaseks lahendab kriminaalkolleegium S. S-le kriminaalmenetluses osutatud riigi õigusabi tasu hüvitamise küsimuse. 24.1 KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale makstud tasu. Kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus. Seega, kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsuse, tuleb süüdistatavale hüvitada see osa menetluskuludest, mida ta on kandnud enda õigustatud seisukohtade esitamisel, ja süüdistatava kanda jäävad üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a otsus asjas nr 3-1-1-26-08, p 14). 24.2 Kuna üks kuritegudest, milles S. S. süüdistati - rahapesu

§ 394lg 1 järgi - on majandusalane kuritegu, siis Eesti Advokatuuri juhatuse 15.

detsembri

1. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (edaspidi kord) p 5 järgi on arutatavas asjas kohaldatud riigi õigusabi tasu arvestamisel koefitsienti 2,
2. Nimetatud koefitsiendist lähtuvalt on maa- ja ringkonnakohus kaitsjatasu ka S. S-lt välja mõistnud, vastavalt 22 848 krooni ja 4404 krooni. Kriminaalkolleegium mõistab aga S. S. rahapesus õigeks. Teised S. S-le süüksarvatud kuriteod on teise astme kuriteod, mille puhul korra kuni
3. juulini 2010 kehtinud redaktsiooni kohaselt koefitsienti ei kohaldatud ja korra alates
4. juulist 2010 kehtiva redaktsiooni p 4 alusel rakendatakse üldkoefitsienti 1,
5. Seega on S. S-lt riigi õigusabi eest kohtuotsuste kohaselt välja mõistetud suurem summa, kui ta oleks pidanud tasuma juhul, kui ta oleks talle

§ 394lg 1 järgi süüks arvatud kuriteos õigeks mõistetud juba maakohtus.

Eelnevast tulenevalt tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused S. S-lt kaitsjatasu väljamõistmise osas tühistada ja uue otsusega mõista talt riigi õigusabi osutamise eest maakohtu menetluses välja 14 688 krooni ja apellatsioonimenetluses 2844 krooni. Kohtuotsuste alusel S. S. poolt enammakstud summad, vastavalt maakohtus 8160 krooni ja ringkonnakohtus 1560 krooni, tuleb S. S-le riigieelarvest hüvitada. 24.3 Kaitsja on ka koos kassatsiooniga esitanud taotluse mõista talle kassatsioonimenetluses S. S-le osutatud riigi õigusabi eest kaitsjatasuna välja 1920 krooni, sh käibemaks 320 krooni. Taotlusest nähtuvalt soovib kaitsja kassatsioonimenetluses samuti riigi õigusabi osutamise eest tasu koefitsiendiga 2,0. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb kaitsja taotlus rahuldada, sest kassatsioonimenetluse esemeks on olnud majandusalane kuritegu. Küll aga tuleb S. S-le kaitsjatasu katteks välja mõista üksnes summa, mis vastab korra p-s 21 sätestatud tasumäärale korrutatuna korra p-st 4 tuleneva üldkoefitsiendiga 1,0, st 960 krooni, sh käibemaks 160 krooni. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi