RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-53-10 1

) ega ka üheski teises õigusaktis ei ole sätestatud kinnipeetava subjektiivset õigust nõuda enda suhtes meditsiiniliste uuringute läbiviimist vastavalt enda soovile ja äranägemisele. Uuringute läbiviimise ja eriarstiabi osutaja juurde saatmise vajaduse otsustab vangla arst. Kohtule esitatud meditsiinilise õiendi kohaselt on psühhiaater korduvalt diagnoosinud kaebajal hüpohondria. Vastustaja selgituste kohaselt on hüpohondria psüühikahäire, mis on tingitud kindlast veendumusest, et esineb mingi kehaline haigus, millega võivad kaasneda ka psüühiliselt tekitatud haiguse sümptomid ehk enesele väljamõeldud tervisehäired.

1. T. L. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kohtu põhjendused olid järgmised: 1) kaebaja õigusi oleks rikutud ja kaebus kuuluks rahuldamisele üksnes juhul, kui ilmneks, et tema suhtes ei teostatud vangistusseaduse sätetest tulenevat tervisealast järelevalvet või kui näidustused pulmonoloogi juurde kontrollile saatmiseks küll tuvastati, kuid teda pulmonoloogi juurde sellest hoolimata ei saadetud; 2)

§ 52

lg 2 ja § 53 lg 2 reguleerivad eeskätt meditsiinilise raviga seonduvat, kuid on kohaldatavad ka meditsiiniliste uuringute suhtes. Neist sätetest tuleneb, et kinnipeetaval ei ole õigust nõuda meditsiiniliste uuringute läbiviimist vastavalt enda soovile ja äranägemisele. Kinnipeetava suhtes meditsiinilise ravi ja uuringute läbiviimise vajaduse otsustab arst, kui kinnipeetaval esinevad selleks vajalikud näidustused. Õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavatel on subjektiivne nõudeõigus tervisekontrolli läbiviimiseks; 3) Tartu Vangla on

§ 52lg-s 2 sätestatud kontrolli- ja ravikohustuse täitnud.

Kaebaja on alates

1. aastast pöördunud arstide poole korduvalt ning vangla arstid on korduvalt röntgeni ning muude meditsiiniliste seadmete abil kontrollinud tema kaebusi kopsu- ja hingamisteede haigustega seonduvalt, kuid kahtlustused võimaliku kopsuhaigusega seoses ei ole uuringutega kinnitamist leidnud. Samuti ei ole tuvastatud näidustusi, mis õigustaksid kaebaja eriarsti juurde saatmist. Selliseid asjaolusid ei ole võimalik ka haldusasja materjalide põhjal tuvastada. Halduskohtu istungil on ka Tartu Vangla spetsialist-üldarst kinnitanud, et kaebuse esitajal ei ole kopsuhaigusele viitavaid sümptomeid. Seega ei ole kaebaja õigusi rikutud; 4) tervishoiuteenuse osutamine on võlaõiguslik suhe, mistõttu ei allu selle raames toimuv halduskohtulikule kontrollile. Sama on leidnud Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-16-
2. Kuna võlaõiguslike, st eraõiguslike vaidluste lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, ei saa halduskohus kontrollida arstide otsustuste sisulist õigsust; 5) halduskohus on põhjendatult osundanud asjaolule, et kaebajal on korduvalt diagnoositud hüpohondria; 6) asjaolu, et
3. juulil 2007 toimuma pidanud pulmonoloogi konsultatsiooni ei toimunud, ei tähenda, et kaebajal on õigus nõuda konsultatsiooni võimaldamist käesoleva kohtuvaidluse raames. T. L. viibis konsultatsiooni asemel
4. juulist kuni
5. juulini 2007 ravil Tallinna Vangla haiglas, kus kontrolliti tema kaebusi ning leiti, et kopsupatoloogiat ei esine. Seega leiti täiendaval kontrollil, et vajadus pulmonoloogi vastuvõtuks puudus. See, et haldusasja lahendamisel ei kutsutud pulmonoloogi kohtusse, ei võinud halduskohut viia vale otsuse tegemiseni. Kaebaja seisukohad ja väited on kohtutele olnud arusaadavad. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6. Kassatsioonkaebuses palub T. L. tühistada Tartu Ringkonnakohtu
7. veebruari
8. a otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kassatsioonkaebuses märgib kassaator, et tal on vajadus pääseda pulmonoloogi vastuvõtule ning ringkonnakohus on seetõttu ebaõigesti jätnud tema kohustamiskaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute läbiviimist vastavalt enda soovile.

§ 49

lg 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS) § 1 lg 2¹ kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi.

§ 52

lg 1 esimene lause sätestab, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid (

§ 52lg 2).

Sama põhimõte on sätestatud ka

§ 53

lg-s 2, mille kohaselt kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 täpsustab, et kinnipeetava suunamine eriarstiabi osutaja juurde toimub arsti saatekirja alusel. TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab järelikult ka meditsiinilise uuringu teostamist, mis on vajalik haiguse, vigastuse või mürgituse diagnoosimiseks ning

§ 53

lg-s 2 märgitust tuleneb seega vanglale ka kohustus teostada vajadusel ja võimalusel meditsiinilisi uuringuid vanglas või vajaduse tekkimisel suunata kinnipeetav uuringutele eriarstiabi osutaja juurde. Seega otsustab kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte.

1. T. L. on esitanud kohustamiskaebuse, milles palub kohustada vanglat suunama kaebaja eriarstiabi osutaja juurde või kutsuda eriarstiabi osutaja vanglasse diagnoosi täpsustamiseks ja ravi määramiseks. Kohustamiskaebuse lahendamiseks peab kolleegium hindama, kas haldusorganil oli kohustus sooritamata toiming sooritada ja kas toimingu sooritamisest keeldumine oli õiguspärane ning kas sellega rikuti kaebaja õigusi.
2. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ei ole halduskohtu pädevuses. Vangla arst tegutseb

§ 52

lg 2 ja TTKS §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei kohaldata aga TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2 sätestatud õiguslikku vormi. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingu pooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab

§ 52

lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine.

1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebaja õigusi oleks rikutud ja kohustamiskaebus kuuluks rahuldamisele, kui ilmneks, et kaebaja suhtes ei teostatud vangistusseaduse normidest tulenevat tervisealast järelevalvet või et asjakohase eriarstiabi osutaja juurde saatmiseks tuvastati vangla arsti poolt küll näidustused, kuid vangla sellest hoolimata isikut eriarstiabi osutaja juurde ei suunanud. Kolleegiumi hinnangul ei ole aga halduskohtu pädevuses nimetatud asjaolude sisuline kontrollimine, sest see eeldab samuti tervishoiuteenuse osutamise, mis hõlmab ka teenuse osutamisest keeldumist, õiguspärasuse kontrollimist, mis on aga maakohtu pädevuses. Samuti on tervishoiuteenuse osutamisega hõlmatud uuringutele saatmise vajaduse kindlakstegemine, mistõttu ei saa halduskohus selle õiguspärasust kontrollida. Halduskohus hindaks sellega tervishoiutöötaja tegevuse vastavust tervishoiuteenuse osutamisele kehtestatud nõuetele ehk kontrolliks tervishoiuteenuse kvaliteeti. Seetõttu on kohtud õigesti jätnud tervishoiuteenuse osutamise vajaduse kontrollimata ning lähtunud kohustamiskaebuse lahendamisel asjaolust, et eriarstiabi osutaja juurde suunamise vajadust pole tuvastatud. Kohustamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
2. Eeltoodust tulenevalt jääb T. L. kassatsioonkaebus rahuldamata. Tartu Halduskohtu
3. oktoobri
4. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu
5. veebruari
6. a otsuse resolutsioonid asjas nr 3-09-498 jäävad muutmata. Kohtuotsuste põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann