Obsah (4)

§ 20§ 19§ 7§ 23

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud Eesti

) § 19 lg 1 alusel regressi korras. Kaebust põhjendas Tallinna Linnavalitsus järgnevalt. 1) O. Lerenmanile tekitatud kahju eest vastutab täies ulatuses vastustaja ning kaebaja tegevuse ja O. Lerenmanile kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos ja kaebaja süü. Vastustajale RAS Suva vara suhtes esitatud restitutsiooninõuete kohta puuduliku informatsiooni edastamine tulenes üksnes sellest, et EEE kasutas oma järelepärimises vara ebatäpset aadressi (Kotzebue 1). RAS Suva vara oli registreeritud Põhja pst 7 aadressi järgi, mis oli tootmishoonete põhiaadress. 2) Kaebaja teatas EEE-le

1. märtsi
2. a kirjas, et on esitatud avaldus Niine 11 asunud vara kompenseerimiseks. Riik oleks pidanud eeldama, et kui restitutsiooninõue on esitatud Niine 11 asuva vara suhtes, siis võib see olla esitatud ka AS-le Rauaniit kuulunud ülejäänud vara osas. 3)
3. juuli 1993 kirjas teatas EEE Tallinna Linnavarade Ametile, et viimase poolt
4. märtsi
5. a kirjas antud informatsioon restitutsiooni nõuete puudumise kohta Kotzebue 1 asuva vara suhtes oli ebatäpne. Nimetatud asjaolu viitab sellele, et restitutsiooninõude olemasolu oli vastustajale teada juba varem. Sellist järeldust kinnitab asjaolu, et EEE vabastas erastamise ostu-müügilepingu §-ga 16 ostja vara tagastamise kohustusest juhuks, kui lepingu objektiks oleva vara osas siiski on restitutsiooninõue. 4) Vastustaja oli hiljemalt
6. juulil 1993 teadlik tagastamisnõudest ning järelikult ka sellest, et erastamisleping on Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise tõttu tühine. Samas ei võtnud vastustaja midagi ette tehtud vea parandamiseks ega vara säilitamiseks sellisena, et seda saaks vajaduse korral tagastada omandireformi õigustatud subjektile.
7. mail 2001 sõlmis EEE lisaks ka hoonete juurde kuuluva maa ostu-müügilepingu, mille tulemusel muutusid õigusvastaselt võõrandatud vabrikuhooned kinnisasja oluliseks osaks ning erastamiseelse olukorra taastamine muutus võimatuks. Kaebajal puudus võimalus võtta tarvitusele mistahes meetmed kahju ärahoidmiseks. 5) Vastustaja on õigusvastase tegevuse ja kahju tekitamise tulemusel rikastunud. Vastustaja sai erastamislepingu järgi müüdud vara eest 10 200 000 krooni, maa ostu-müügi lepingu järgi 1 328 700 krooni, lisaks intressitulu. Kokku on vastustaja erastamislepingu sõlmimise kaudu saanud alusetult tulu 14 919 371 krooni. O. Lerenmanile tekitatud kahju tuleb hüvitada esmajärjekorras sellest summast ning kohaldada solidaarvastutust vaid ülejäänud osas. 6) Vastustaja on kohustatud kaebajale tasuma võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel ka viivitusintressi perioodi
8. mai kuni
9. juuni 2009 eest 0,026% päevas ning perioodi
10. juuli kuni
11. juuli 2009 eest 0,0219% päevas. Seega tuleb vastustajal kaebuse esitamise seisuga tasuda viivitusintressi 121 263,37 krooni. Kaebuse esitamisele järgnenud aja eest palub kaebaja viivise välja mõista protsendina põhinõudest.
12. Rahandusministeerium vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja põhjendas oma seisukohti järgnevalt. 1) Halduskohtu otsusega asjas nr 3-05-1394 on tuvastatud põhjuslik seos kaebaja tegevuse ja O. Lerenmanile tekkinud kahju vahel, samuti kaebaja süü. Kaebaja ei rakendanud vajalikku hoolt EEE teabenõudes esitatud andmete kontrollimiseks. Üksnes Tallinna Linnavarade Ametil oli informatsiooni tagastatava vara suhtes restitutsiooninõuete esitamise kohta ja EEE-l oleks olnud võimatu saada seda informatsiooni mujalt. 2) EEE-le ei olnud teada restitutsioonitaotluste esitamine RAS Suva erastamise ajal, kaebaja vastupidised väited on paljasõnalised. Erastamiselepingu §-s 16 sisalduv oli erastamise ostumüügilepingute standardtingimuseks, sest ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 246 kohaselt pidi müüja teatama ostjale kolmandate isikute kõigist õigustest müüdavale asjale ning hüvitama selle sätte järgimata jätmise tõttu tekkiva kahju. 3) Tõendamata on kaebaja väide, et erastamisleping on tühine. Samuti on alusetu väide, et kahju tekkis
13. a toimunud maa erastamise tõttu. 4) Vastustaja ei ole kahju tekkimise tulemusena rikastunud. Erastamisest saadud raha kasutatakse seaduse alusel ja kohalikud omavalitsused, sh Tallinna linn, on saanud omandireformi reservfondist suuri eraldisi. EEE müüs RAS Suva aktsiad, mitte vaidlusaluse ehitise, mille omandiõigust ei ole võimalik samastada.
14. mai
15. a erastamise-ostumüügilepingu lisas A on 23 leheküljel RAS Suva varade nimekiri ning Kotzebue 1 asuv vara moodustas vaid väikese osa erastatud varast. RAS Suva aktsiate hind oli 10 200
16. Kotzebue 1 asuva hoone jääkväärtus erastamise ostu-müügilepingu lisa kohaselt oli 135 792 krooni. Tallinna Linnavalitsuse
17. detsembri
18. a korraldusega nr 2143-k määrati endisel kinnistul nr 2015 asunud õigusvastaselt võõrandatud ehitiste eest O. Lerenmanile kompensatsiooniks 2 527 100 krooni ja seega on vastustaja kompenseerinud õigustatud subjektile õigusvastaselt võõrandatud ehitise maksumuse. 5) Isegi kui vastustaja peaks tasuma kaebajale hüvitist, tuleb tasutavat hüvitist vähendada, sest kahju tekkimine sai toimuda üksnes tulenevalt kaebaja õigusvastasest teost. 6) Vastustaja ei ole kohustatud tasuma viivitusintresse. Isegi kui ta peaks seda tegema, ei saa viivist arvestada ajast, mil kaebaja tasus O. Lerenmanile hüvitise, sest vastustaja teoreetiline kohustus tasuda hüvitist sai

§ 20

lg 3 kohaselt muutuda sissenõutavaks alles hetkest, mil vastustaja vastas kaebaja taotlusele, ning igal juhul tuleks viivist vähendada mõistliku suuruseni VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 alusel.

1. Tallinna Halduskohtu
2. novembri
3. a otsusega asjas nr 3-09-1574 jäeti kaebus rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus selgitas, et
4. mai
5. a otsusega asjas nr 3-05-1394 on tuvastatud, et vaidlusalune kahju on põhjuslikus seoses nii vastustaja kui kaebaja tegevusega. Kaebaja põhjustas kahju seeläbi, et ei kontrollinud EEE
6. märtsi
7. a ja
8. märtsi
9. a kirjade alusel piisavalt hoolikalt nõude olemasolu Põhja pst 7/Kotzebue 1 asunud RAS Suva hoonete kohta. Kui kaebaja oleks oma kohustusi piisava hoolsusega täitnud, poleks erastamislepingut sõlmitud ja kahju oleks jäänud tekkimata. Samuti on sama kohtuotsusega tuvastatud, et kaebaja oli kahju tekkimises süüdi. Kumbki pool ei saa enam väita, et nende tegevuse ja kahju tekkimise vahel põhjuslikku seost ei olnud või et nende süü kahju põhjustamises on olematu.

§ 19

lg 1 kohaselt võib kahju hüvitanud avaliku võimu kandja esitada regressinõude avaliku võimu kandja vastu, kelle eest solidaarvastutuse alusel kahju hüvitati.

§ 7

lg 4 järgi kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 137 lg-st 2 tuleneb, et kahju hüvitamise eest solidaarselt vastutavate isikute omavahelises suhtes jaguneb vastutus solidaarvõlgnike vahel, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab. Käesolevas asjas on kaebajal ja vastustajal võrdne osa kahju tekkimises. EEE ei pidanud eeldama, et Kotzebue 1 hoone saatus on olnud samasugune nagu Niine 11 hoone puhul ning seetõttu ei olnud ka alust eeldada, et selle suhtes on esitatud restitutsiooninõue. Nagu hiljem selgus, ei olegi nende kahe ehitise õigusvastase võõrandamise aegsed omanikud ega omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud isikud samad. Seetõttu Niine 11 ja Põhja pst 7/ Kotzebue 1 hoonete vahel tegelikult mingisugust puutumust ei olnud, peale selle, et need kuulusid mõlemad erastamisele kuuluva RAS Suva varade hulka nagu mitugi muud ehitist ja rajatist. Kaebaja väited, et EEE oli vaidlusaluse ehitise suhtes esitatud tagastamise avaldusest teadlik enne RAS Suva erastamislepingu sõlmimist, on tõendamata. Kaebaja väidet ei kinnita ka asjaolu, et erastamislepingu §-ga 16 vabanes ostja restitutsiooninõude korral vara tagastamise kohustusest. Usutav on vastustaja seletus, et tegemist oli sarnastesse erastamislepingutesse lisatud tavalise klausliga, mille eesmärk oli kaitsta erastamise teel ettevõtte aktsiad omandanud isikut kolmandate isikute poolt tulevikus esitatavate ettevõtte vara puudutavate nõuete vastu ning tagada ostjale kindlustunne. Pärast RAS Suva erastamist anti viimase varad

1. juuni
2. a bilansi seisuga üle AS-le Sukktokk. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et AS Sukktokk oleks olnud teadlik Põhja pst 7/Kotzebue 1 asuva tootmishoone tagastamise taotluse esitamisest. Seega oli AS Sukktokk selle vara heauskne omandaja TsK § 156 lg 1 mõistes. Hilisemalt on Tallinna Linnakohtu otsuses asjas nr 2/228-4818/03 leitud, et erastamisleping polnud tühine. Väited
3. a toimunud maa erastamise kohta vaidlusaluse ehitise juurde ei ole asjassepuutuvad. Maa erastamine iseenesest ei mõjutanud O. Lerenmanile kahju tekkimist ega suurendanud seda. Riigikohus leidis otsuses asjas nr 3-3-1-52-04, et vara tagastamine O. Lerenmanile on võimatu, kuna AS Suva ei saa olla ühtaegu sama vara osas nii erastamise õigustatud subjekt kui vara tagastamise kohustatud subjekt ning AS-l Suva oli tekkinud õiguskindluse põhimõttest veendumus, et kui avalik võim lubas vara tasu eest erastada, siis ei saa avalik võim nõuda sõnamurdlikult sama vara tagastamist. Ekslik on kaebaja väide, et Eesti riik sai tehingust kasu 14 919 371 krooni. 10 200 000 krooni, mille AS Sukktokk tasus riigile RAS Suva aktsiate eest, oli tasu kogu ettevõtte, mitte üksnes vaidlusaluse hoone eest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid vaidlusaluse ehitise väärtuse osakaalu kohta kogu erastamismaksumusest. Seetõttu tuleb juhinduda selle ehitise bilansilisest väärtusest, milleks oli 1 330 407 krooni. A. Lerenmanil oleks olnud õigus hoone tagastamisele üksnes 469/1000 suuruses mõttelises osas. Seega sai vastustaja Põhja pst 7/Kotzebue 1 asunud hoone 469/1000 suuruse mõttelise osa võõrandamisest kasu 623 960,88 krooni (1 330 407 * 469/1000). Maa erastamisest on vastustaja saanud tulu 1 328 700 krooni. Ka maa erastamisest saadud tulu puhul tuleb arvestada, et A. Lerenmanile kuulunuks tagastamisele vaid 469/1000 suurune mõtteline osa hoonest. Seetõttu saab väita, et kahju põhjustamise tulemusena teenis vastustaja maa erastamisest kasu 623 160,30 krooni (1 328 700 * 469/1000). Kokku sai vastustaja A. Lerenmanile või tema pärijatele tagastamisele kuulunud vara müügist tulu 1 247 121,18 krooni (623 960,88 + 623 160,3). Riigi vahenditest on O. Lerenmanile makstud kompensatsiooni õigusvastaselt võõrandatud ehitise eest 2 527 100 krooni ning maa eest 235 143 krooni. Kuna kompensatsioon, mille vastustaja maksis O. Lerenmanile, ületab kasu, mille vastustaja O. Lerenmanile tagastamisele kuulunud vara erastamisest sai, siis ei ole alust vastustaja vastutust solidaarvõlgnike omavahelises suhtes suurendada. Kohtud tuvastasid haldusasjas nr 3-05-1394, et kahju on tekkinud kaebaja ja vastustaja hooletu suhtumise tõttu oma kohustustesse. Seega on kummagi kahju tekitaja süü vormiks hooletus. Millegagi pole tõendatud, et EEE tegevus RAS Suva erastamisel oleks olnud tahtlikult suunatud õigusvastase tagajärje saabumisele. Vastustaja pahatahtlikkust ei kinnita ka maa erastamine AS-le Suva. Esiteks ei mõjutanud hilisem maa erastamine kahju tekkimist ega selle suurust. Samuti oli AS-l Suva ehitise omanikuna õigus selle juurde maad erastada ning maa erastamisest keeldumiseks puudusid alused. Maa erastamise ettevalmistava menetluse viis läbi kaebaja, pööramata kordagi tähelepanu sellele, kas või kuidas võiks maa erastamine mõjutada tema hilisemaid võimalikke kohustusi Põhja pst 7/Kotzebue 1 asuva hoone osas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isiku suhtes.
4. Tallinna Linnavalitsus esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebuse rahuldada. Kaebaja arvates on halduskohus põhjendamatult leidnud, et juhul kui EEE oleks olnud teadlik Põhja pst 7/Kotzebue 1 asuva hoone kohta esitatud restitutsiooninõudest, siis ei oleks ta erastamislepingut sõlminud. RAS Suva vara hulgas oli ka Niine 11, mille suhtes oli samuti esitatud restitutsioonitaotlus ja millest EEE oli teadlik enne erastamislepingu sõlmimist. Vaatamata sellele sõlmis EEE AS-ga Sukktokk lepingu ja andis koos muu varaga üle ka Niine 11 asuva vara. EEE pidi eeldama, et kui restitutsiooninõue on esitatud Niine 11 asuva AS Rauaniit vara suhtes, siis võib see olla esitatud ka muude RAS Suva varade kohta. Halduskohus ei ole oma vastupidist seisukohta tõenditele tuginevalt põhjendanud. Vastustajal tulnuks enne RAS Suva vara üleandmist ja maa ostu-müügilepingu sõlmimist välja selgitada, kas erastatava vara suhtes on esitatud kompenseerimise või tagastamise taotlusi. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et maa erastamine Põhja pst 7 asuvate hoonete juurde ei mõjutanud O. Lerenmanile kahju tekkimist ega suurendanud seda. Põhja pst 7 hoonete juurde maa erastamine tegi võimatuks O. Lerenmanile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise. Juhul kui vastustaja oleks vahetult pärast erastamislepingu sõlmimist asunud tehtud viga parandama, ei oleks AS-l Suva tekkinud Põhja pst 7 asuvate hoonete omandi suhtes õiguspärast ootust. Kuna vastustaja teadis vahetult pärast erastamislepingu sõlmimist, et erastatud vara koosseisu kuuluvate Põhja pst 7 hoonete suhtes on esitatud tagastamise taotlus, siis oli tema edasine tegevus pahatahtlik ja suunatud kasu saamisele. Kohus on ebaõigesti arvestanud vastustaja poolt erastamisest saadud kasu. Vaidlusalused hooned on administratiiv- ja tootmishooned, mis moodustasid RAS Suva varast ilmselgelt kõige suurema ja olulisema osa, milleta oleks tootmisettevõtte tegevuse jätkamine küsitav. Samuti on kohus arvutanud valesti hoonete juurde kuuluva maa erastamisest saadud tulu. Ühtlasi on kohus eksinud ka vastustaja poolt O. Lerenmanile kahju tekitamise tõttu makstud kompensatsioonisummade arvestamisel. AS-i Sukktokk ei ole võimalik käsitada heauskse omandajana, sest Põhja pst 7 ja Niine 11 asuvate hoonete osas oli erastamistehing tühine ning tehingu tühisuse tõttu ei saa heauskset omandamist toimuda (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-95-01 ja 3-2-1-2-02).
5. Rahandusministeerium vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja leidis, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ühtlasi jäi vastustaja halduskohtus esitatud seisukohtade juurde.
6. Tallinna Ringkonnakohtu
7. mai
8. a otsusega rahuldati Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu
9. novembri
10. a otsus, rahuldati Tallinna Linnavalitsuse kaebus osaliselt ja mõisteti Eesti Vabariigilt Tallinna linna kasuks välja 3 425 756 krooni ja menetluskulud 240 000 krooni. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Halduskohtu
11. mai
12. a otsusega asjas nr 3-05-1394 on menetlusosaliste suhtes siduvalt kindlaks tehtud, et nii Tallinna linna kui ka Eesti Vabariigi tegevus oli kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. HKMS § 17 lg 1 kohaselt ei ole kohus küll seotud haldusasjas nr 3-05-1394 tehtud kohtuotsuse põhjendustega, kuid pärast temalt kohtuotsusega kahju väljamõistmist ei saa haldusorgan enam vaielda kahju tekkimise ega põhjusliku seose olemasolu üle. Seega ei kuulu antud juhul hindamisele kaebaja sellesisulised väited.

§ 19

lg 1 kohaselt võib kahju hüvitanud avaliku võimu kandja esitada regressinõude teise avaliku võimu kandja vastu, kelle eest solidaarvastutuse alusel kahju hüvitati. Nimetatud regulatsioon võimaldab solidaarvõlgnikul, kes on välises suhtes kannatanuga nõude täitnud suuremas ulatuses kui temale sisesuhtest langev osa, esitada regressinõude teise solidaarvõlgniku vastu. Antud juhul ongi Tallinna linn leidnud, et tema osa sisesuhtes on väiksem kui 50%, kaebuse kohaselt on linn oma vastutuse redutseerinud nullini. Solidaarvõlglaste omavahelise vastutuse jagunemise reeglid on sätestatud VÕS § 137 lg-s 2, mille kohaselt jaguneb vastutus sisesuhtes, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab. Kui nende reeglite järgi ei õnnestu iga võlgniku vastutuse suurust kindlaks teha, lähtutakse põhimõttest, et vastutus on võrdne. Ringkonnakohus asus seisukohale, et pole võimalik hinnata seda, kas

1. mai
2. a erastamise ostu-müügilepingu sõlmimiseni, millega anti muu hulgas AS-le Sukktokk üle ka Kotzebue 1 asuv administratiiv-tööstushoone, viis Tallinna linna või Eesti riigi õigusvastane tegevus. Oletuslikud on kaebaja väited, et leping oleks sõlmitud ka juhul, kui linn oleks riiki teavitanud Kotzebue 1 hoone osas restitutsiooninõude olemasolust. Asjaolu, et vastavalt käituti Niine 11 hoone puhul, ei tõenda vastupidist. Linna poolt EEE-le edastatud info kohaselt taotlesid omandireformi õigustatud subjektid selle vara kompenseerimist ning kuigi taotluse muutmine ei olnud välistatud, ei saa eeldada, et Kotzebue 1 tagastamisnõudest teadasaamisel oleks erastamismenetlus samasugusel kujul lõpuni viidud. Erastamislepingu §-s 16 ette nähtud erastaja kaitseklausel restitutsiooninõuete eest ei toeta samuti kaebaja väiteid. Tegemist oli lepingutingimusega, mis ei saanud kolmandate isikute suhtes õiguslikku mõju omada. Vaidluse lahendamisel on ringkonnakohtu arvates määravaks riigi käitumine pärast Kotzebue 1 hoone osas restitutsiooninõude olemasolust teadasaamist. Kui riigil oli võimalik kahju kõrvaldada, ei pruugi vastutuse võrdne jagunemine solidaarvõlglaste vahel olla põhjendatud. ORAS § 18 lg 1 sätestab, et kuni vara tagastamise otsustamiseni on keelatud selle vara võõrandamine ning vastavat keeldu eiravad tehingud on tühised. Erastamisel ei toimunud mitte üksnes Kotzebue 1 asuva vara üleandmine AS-le Sukktokk, vaid kogu ettevõtte RAS Suva ning selle aktsiate müük. Nimetatud tehingut tervikuna ORAS § 18 lg 1 alusel tühiseks lugeda ei ole põhjendatud. Kohtuotsuse tegemise ajal ei ole võimalik üheselt hinnata, kui edukad oleksid olnud riigi katsed
3. mai
4. a tehingu tingimusi muuta või kogu tehingut kehtetuks tunnistada. Samas saab siiski kontrollida, kas olid olemas õiguskaitsevahendid, mille kasutamine oleks võinud kõne alla tulla.
5. aastal kehtinud TsK § 59 nägi ette võimaluse esitada kohtusse hagi olulise tähtsusega eksimuse mõjul teostatud tehingu kehtetuks tunnistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul võis restitutsiooninõuetest ebaõige teabe omamine viia TsK § 59 mõttes olulise tähtsusega eksimuseni. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et riik oleks pärast teabe saamist
6. juulil 1993 üldse kaalunud tekitatud õigusvastase tagajärje kõrvaldamise võimalusi. Vaidlust ei ole selles, et linnal
7. mai
8. a tehingusse sekkumiseks õigused puudusid. Vastustaja tegevust ei ole alust pidada pahatahtlikuks, kuid nõustuda tuleb sellega, et vastustaja võttis teadlikult riski, et Kotzebue 1 hoone AS-le Sukktokk üleandmise osas võib tekkida õiguslik vaidlus. Riigi kui avaliku võimu kandja puhul ei ole alust eeldada, et ta lihtsalt ei saanud aru, millised tagajärjed tema tegevusega kaasneda võivad. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kuna Kotzebue 1 hoone on vaid osa erastatud ettevõtte varast, ei ole alust lugeda riigi tuluks kogu erastamismenetlusest saadud raha. Kohtul ei ole võimalik objektiivselt hinnata, kas ja mis maksumusega oleks ettevõte erastatud ilma kõnealuse tööstushooneta. Samuti ei saa hoone bilansilist väärtust pidada näitajaks, mis kajastab hoone tegelikku väärtust. Kuna aga solidaarvõlgnike vahelises sisesuhtes vastutuse osakaalude määramine toimub suuresti kohtu kaalutlusõiguse teel, on ringkonnakohtu seisukohast piisav, kui arvestada sellega, et riik sai vaidlusalusest tehingust tulu, kuid linn mitte. Määrav ei ole, kas ja kuhu fondidesse erastamisest saadud rahad suunati, vaid tegemist oli reaalse ressursiga, mille kasutamise üle oli riigil otsustusõigus või oli ta selle juba eelnevalt oma õigusaktidega otsustanud. Eeltoodu alusel leidis ringkonnakohus, et õiglane on linna ja riigi vahelise vastutuse jagamine vastavalt 25% ja 75%. Ringkonnakohus ei nõustunud, et linna osa tuleks viia nullini. Linnapoolne tegevus lõi olulise eelduse kahju tekkimisele. Seega on linnal õigus nõuda riigilt 3 425 756 krooni tagastamist.

§ 7

lg 4 kohaselt, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole VÕS § 113 lg 1 rakendamine läbi

§ 7lg 4 põhjendatud.

Viivise nõudmise õigus peaks olema reguleeritud riigivastustuse seadusega või vastava eriseadusega.

§ 23näeb intresside nõudmise õiguse ette üksnes alusetu rikastumise nõude puhul.

Seadust süstemaatiliselt tõlgendades võib seega väita, et muude nõuete puhul pole seadusandja avalik-õiguslikus suhtes intresside (viiviste) küsimist võimalikuks pidanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Rahandusministeerium esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebust põhjendatakse järgnevalt. 1) Ringkonnakohus on asunud väärale seiskohale, et vaidluse lahendamisel on määrav riigi käitumine pärast erastamise ostu-müügilepingu sõlmimist. Samas on jõustunud kohtuotsusega asjas nr 3-051394 tuvastatud, et O. Lerenmanile kahju tekkimine on põhjuslikus seoses Tallinna Linnavalitsuse hoolsuskohustuse rikkumisega. Kui EEE-d oleks tagastusnõudest teavitatud, siis ei oleks erastamislepingut sõlmitud ja kahju oleks jäänud tekkimata. Ringkonnakohus on jätnud vastustaja sellekohased argumendid ja esitatud tõendid analüüsimata. 2) VÕS § 137 lg-st 2 ei ole tuletatav ringkonnakohtu seisukoht, et kui riigil oli võimalik kahju kõrvaldada, siis ei pruugi vastutuse võrdne jagamine solidaarvõlgnike vahel olla põhjendatud. Restitutsiooninõuetest teadasaamine
2. juulil 1993 ei saanud kuidagi mõjutada EEE kohustuste rikkumise raskust, käitumise õigusvastasuse laadi ega riisiko astet. 3) Ringkonnakohus ei ole analüüsinud vastustaja seisukohta, et isegi kui riik oleks kohtumenetluses vaidlustanud RAS Suva erastamislepingu, nõudes selle tühisuse tuvastamist, ei oleks see muutnud asjaolu, et vaidlusalune vara oli läinud AS Sukktokk omandisse ja selle tagastamine oleks osutunud võimatuks. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus otsuses asjas nr 3-3-1-52-
3. Erastamislepingus antud ebaõige kinnitus RAS Suva varade kohta ei ole käsitatav olulise eksimusena. Pooled nägid lepingu sõlmimisel ette, et restitutsiooninõuete eest vastutab EEE. Seetõttu oleks tehingu osaliselt kehtetuks tunnistamise hagi suure tõenäosusega jäänud rahuldamata. 4) Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Otsuse põhjendustes ei ole märgitud, miks riik vastutab 75% ulatuses, kuigi linnavalitsuse tegevus lõi olulise eelduse kahju tekkimisele. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, miks vaidluse lahendamisel on oluline riigi käitumine pärast erastamislepingu sõlmimist, kuid ei ole oluline linnavalitsuse tegevus enne erastamislepingu sõlmimist. Vastutuse jagamisel on olulise tähtsusega solidaarvõlgnike süü vorm ja ulatus. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud linnavalitsuse süüd kahju tekkimisel. Ringkonnakohus on leidnud, et solidaarvõlgnike sisesuhtes toimub vastutuse jagamine kaalutlusõiguse teel. Samas ei ole ringkonnakohus märkinud neid kaalutlusi, millest kohus otsuse tegemisel lähtus. Ringkonnakohus ei ole vastutuse jagamisel arvestanud, et riik on tagastamata jäänud vara eest kompensatsiooni maksmisega kandnud kulutusi, samas kui linnavalitsus ei ole kulutusi teinud.
4. Tallinna Linnavalitsus vaidleb Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus on analüüsinud erastamislepingu sõlmimiseni viinud asjaolusid ja asunud seisukohale, et ei ole võimalik hinnata, kas lepingu sõlmimiseni viis kaebaja või vastustaja tegevus. Kaebaja arvates leidis ringkonnakohus õigesti, et kui riigil oli võimalik kahju kõrvaldada, ei pruugi vastutuse võrdne jagamine solidaarvõlgnike vahel olla põhjendatud. Juhul, kui riik oleks nõudnud kehtetu tehingu alusel üle antud hoonete tagastamist, oleks see kaasa toonud õigusvastase tagajärje kõrvaldamise ning O. Lerenmanile ei oleks kahju tekkinud. Ringkonnakohus on otsuses hinnanud kaebaja süüd ja tegevust. Otsuses on põhjendatud, millele tuginedes on kohus leidnud, et riigi osa vastutuse jagunemisel on 75% ja linna osa 25%. Seega on ringkonnakohus järginud põhjendamiskohustust ja märkinud need kaalutlused, millest kohus otsuse tegemisel on lähtunud.
5. Tallinna Linnavalitsus esitas kassatsioonkaebuse, milles palub muuta ringkonnakohtu otsust selles osas, millega jäeti kaebus rahuldamata ja teha selles osas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kassatsioonkaebust põhjendatakse järgnevalt. 1) Ringkonnakohus ei ole õigesti kohaldanud VÕS § 137 lg-t 2, jättes arvestamata asjas tähtsust omavad asjaolud. Restitutsiooninõudest teadasaamisel ei taastanud riik erastamislepingu sõlmimisele eelnenud olukorda, vaid jätkas erastamismenetlust, erastades hoone juurde ka maa. Sisuliselt on ringkonnakohus leidnud, et kaebaja on vastutav selle eest, et vastustaja ei astunud õigeaegseid samme kahju tekkimise ärahoidmiseks. Ringkonnakohus on jätnud arvestamata ka selle, et vastustaja oleks erastamislepingu sõlminud ka siis, kui oleks teadnud vaidlusaluse vara osas esitatud tagastamistaotlusest. Samuti ei ole ringkonnakohus andnud hinnangut vastustaja käitumise pahatahtlikkusele ega arvestanud vastustajale langeva riisiko mõju vastutuse jagunemisel. 2) Puudub põhjuslik seos Tallinna Linnavalitsuse tegevuse (ebatäpsete andmete esitamine) ja A. Lerenmanile kahju tekkimise vahel. Ringkonnakohus on vääralt leidnud, et asjas nr 3-05-1394 jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolude tõttu ei saa kaebaja enam vaielda põhjusliku seose olemasolu üle. Ringkonnakohus oleks pidanud viidatud kohtuotsust ühe tõendina hindama koostoimes asjaoluga, et RAS Suva vara hulgas olnud Niine 11 hoone andis vastustaja erastamislepinguga üle vaatamata sellele, et kaebaja oli vastustajale teatanud hoone suhtes esitatud taotlusest. Nimetatud asjaolu kinnitab otseselt, et erastamisleping oleks sõlmitud, sõltumata vaidlusaluse vara suhtes esitatud nõudest teadasaamisest. 3) Ringkonnakohus on andnud ebaõige õigusliku hinnangu erastamiseelse olukorra taastamise võimaluste osas. Vaidlusaluse hoone üleandmine AS-le Sukktokk oli ORAS § 18 lg-st 1 tulenevalt kehtetu. Vastustaja oleks pidanud nõudma AS-lt Sukktokk vaidlusaluse hoone tagastamist. Sellega oleks vastustaja kõrvaldanud õigusvastase tagajärje ja O. Lerenamanile ei oleks kahju tekkinud. 4) Ringkonnakohus on asunud väärale seisukohale, et viivise nõudmine ei ole antud juhul lubatud. Solidaarvõlgnike sisesuhtes tekkinud regressinõue on olemuselt võlaõiguslik vaatamata sellele, et suhte mõlemad pooled on avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Kuivõrd viivisenõue tuleneb võlaõiguslikust regressisuhtest, ei välista

§ 7lg 4 viivise nõudmise õigust.

Sellistele suhetele kohaldub võlaõigusseadus ja kaebajal on VÕS § 113 lg 1 alusel õigus nõuda vastustajalt viivist. 11. Rahandusministeerium vaidleb Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebusele vastu. Väär on kaebaja seisukoht, et tema tegelik osa vastutuses on 0%. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kaebaja tegevus lõi olulise eelduse kahju tekkimiseks, mistõttu tema vastutuse osa ei saa olla 0%. Samuti on ringkonnakohus õigesti leidnud, et asjaolu, et vastustajat teavitati Niine 11 hoone osas esitatud nõuetest, ei tõenda põhjusliku seose puudumist kaebaja käitumise ja tekkinud kahju vahel. Niine 11 asuv vara ei puutu kuidagi käesolevasse vaidlusse. Kaebaja etteheide ringkonnakohtule, et kohus ei ole arvestanud vastustaja tegevuse pahatahtlikkusega, on põhjendamatu, kuna menetluses ei ole tuvastatud vastustaja käitumise pahatahtlikkust. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et viivitusintressi väljamõistmine ei ole põhjendatud.

§ 23näeb intressi nõudmise õiguse ette üksnes alusetu rikastumise juhuks.

Kuna õigus viivisele peaks olema reguleeritud riigivastutuse seaduses või vastavas eriseaduses, siis praeguses regulatsioonis ei ole seadusandja avalik-õiguslikus suhtes intressi nõudmise õigust võimalikuks pidanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Haldusasjas nr 3-05-1394 jõustunud kohtuotsusega mõisteti Eesti Vabariigilt ja Tallinna linnalt solidaarselt välja kahjuhüvitis 13 277 557 krooni ja menetluskulud 425 466,72 krooni O. Lerenmani menetluskulude katteks. Solidaarvõlgnikud on hüvitanud O. Lerenmanile tekitatud kahju ja menetluskulud võrdsetes osades. Tallina Linnavalitsus esitas

§ 19

lg 1 alusel nõude Rahandusministeeriumi vastu, leides, et solidaarvõlgnike omavahelises suhtes on tekkinud kahju eest vastutavaks üksnes Rahandusministeerium. Kassatsiooniastmes on vaidlus selle üle, kas ringkonnakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 137 lg-t 2. Riigikohus käsitleb otsuse I osas vastutuse jagamise otsustamisel olulisi asjaolusid ning seda, kas ringkonnakohus on andnud kõigile olulistele asjaoludele hinnangu, ja II osas seda, kas tagasinõue teise solidaarvõlgniku vastu annab ühtlasi õiguse nõuda viivist kohustuse täitmisega viivitamise korral. I 13.

§ 19

lg-st 1 tulenevalt võib kahju hüvitanud avaliku võimu kandja esitada regressinõude muu hulgas avaliku võimu kandja vastu, kelle eest solidaarvastutuse alusel kahju hüvitati. Riigivastutuse seaduses ei ole sätestatud neid kriteeriume, mille alusel jaotub vastutus sama kahju tekitanud avaliku võimu kandjate omavahelistes suhetes. Kuna seadusega ei ole sätestatud teisiti ja see ei ole vastuolus avalike suhete olemusega, siis vastavalt

§ 7

lg-le 4 tuleb vastutuse jagamisel solidaarselt kahju hüvitamise eest vastutavate avaliku võimu kandjate vahel kohaldada eraõiguslikke kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 137 lg 2 kohaselt jaguneb vastutus solidaarvõlgnike omavahelises suhtes, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab.

1. Kollegium nõustub kohtute seisukohaga, et vastutuse jagamine solidaarvõlgnike sisesuhtes tuleb kohtul otsustada, hinnates vastutuse ulatust mõjutavaid asjaolusid kogumis. Sellest tulenevalt kontrollib kolleegium, kas ringkonnakohus on vastutuse jagamisel arvestanud kõigi asjas oluliste asjaoludega ega ole arvestanud nende asjaoludega, mis vastuse jagamisel tähendust ei oma. Kolleegium selgitab esmalt, et VÕS § 137 lg-s 2 ei ole ammendavalt sätestatud neid kriteeriume, millest sätte kohaldamisel lähtuda tuleb. Vastutuse jagamisel solidaarvõlgnike vahel tuleb kohtul arvesse võtta kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Seadusandja on siinjuures rõhutanud, et eriti oluliseks tuleb pidada kohustuse rikkumise raskust, samuti solidaarvõlgnikule langeva riisiko astet. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus ei ole eksinud ühises vastutuses kummagi solidaarvõlgniku osa kindlaksmääramisel. Ringkonnakohus on arvestanud asjas kogutud tõenditest nähtuvate asjaoludega ega ole jätnud kõrvale asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Ringkonnakohtu põhjendused on loogilised ja otsuse kujunemine jälgitav. Tallinna Linnavalitsuse ega Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks selles osas.
2. Ringkonnakohus on vastutuse jagamisel arvestanud sellega, et nii EEE kui ka Tallinna Linnavalitsuse tegevus on olnud O. Lerenmanile kahju tekkimise vajalikuks põhjuseks. Ükskõik kumma õigusvastase tegevuse äralangemisel oleks kahjulik tagajärg jäänud saabumata. Kaebaja heidab ringkonnakohtule ette seisukohta, et pärast temalt kohtuotsusega kahju väljamõistmist ei saa haldusorgan enam vaielda kahju tekkimise ega põhjusliku seose olemasolu üle. Kolleegium Tallinna Linnavalitsuse seisukohaga ei nõustu. Haldusasjas nr 3-05-1394 jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et Tallinna linn vastutab O. Lerenmanile tekkinud kahju eest solidaarselt Eesti Vabariigiga. Seega on Tallinna linna suhetes O. Lerenmaniga õiguslikult siduvalt tuvastatud, et esinevad kõik kahju hüvitamise kohustuse alused, s.h ka põhjuslik seos Tallinna linna tegevuse ja kannatanule tekkinud kahju vahel. Kohtuotsusega on määratud ka Tallinna linna ja Eesti Vabariigi omavaheliste suhete olemus. Tallinna Linnavalitsus ongi esitanud kaebuse solidaarvõlgnike omavahelise vastutuse jagamiseks, osutades kaebuse õiguslike alustena

§ 19lg-le 1 ja VÕS § 137 lg-le 2.

Sellises olukorras ei saa kaebaja enam väita, et puudub kausaalne seos kaebaja käitumise ja kannatanule tekkinud kahju vahel. Kui eeldada kaebaja väite õigsust, siis ei vastutaks Tallinna Linnavalitsus O. Lerenmanile tekitatud kahju eest. Vastavalt ei oleks kaebaja ja vastustaja solidaarvõlgnikud ning kaebajal ei saaks olla alust regressinõude esitamiseks Rahandusministeeriumi vastu

§ 19lg 1 alusel.

1. Ringkonnakohus on võtnud seisukoha vastustaja ja kaebaja süü küsimuses, leides, et tahtlust ei esine kummagi käitumises. Kaebaja väited vastustaja pahatahtlikkuse kohta langevad kokku tema väidetega põhjusliku seose puudumise osas. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus piisavalt põhjalikult selgitanud, miks ta peab neid paljasõnalisteks.
2. Ringkonnakohus on põhjendanud, miks ta peab oluliseks vastustaja tegevusetust tekkinud kahju vähendamisel pärast erastamislepingu sõlmimist. Vastuseks Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebusele selgitab kolleegium, et avaliku võimu kandjal, kelle tegevus on põhjustanud kahjuliku tagajärje, on hea halduse põhimõttest tulenevalt kohustus rakendada mõistlikke jõupingutusi kahjuliku tagajärje kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et vastustaja võttis riski, et Kotzebue 1 hoone AS-le Sukktokk üleandmise osas võib tekkida õiguslik vaidlus. Vastustaja tegevusetus suurendas seega tema riisikot. Seetõttu tuleb vastustaja tegevusetust pidada oluliseks asjaoluks vastutuse jagamisel Tallinna Linnavalitsuse ja Rahandusministeeriumi vahel.
3. RAS Suva vallasvara ja hoonete aluse maa erastamisest tulu saamise ja O. Lerenmanile kompensatsiooni maksmise kohta leidis ringkonnakohus, et kohtul ei ole võimalik objektiivselt hinnata, kas ja mis maksumusega oleks ettevõte erastatud ilma vaidlusaluse hooneta. Ringkonnakohtu hinnangul on piisav, kui arvestada sellega, et riik sai vaidlusalusest tehingust tulu, kuid linn mitte. Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtuga. Vaidlusaluse hoonega tehtud tehingu asjaolud on sellised, mis ei võimalda tagantjärele hinnata konkreetse hoone osa RAS Suva erastamistehingu hinnas. Seetõttu ei ole võimalik ka solidaarvastutuse jagamisel arvestada vastustaja tulu tegeliku suurusega ja lähtuda tuleb üksnes tulu saamise faktist.
4. Halduskohtule esitatud Tallinna Linnavalitsuse kaebusest nähtuvalt nõuab kaebaja Rahandusministeeriumilt regressi korras 6 851 511,86 krooni. Nimetatud summa sisaldab O. Lerenmanile makstud kahjuhüvitist ja O. Lerenmanile haldusasjas nr 3-05-1394 kantud menetluskulude hüvitist. Solidaarvõlgnike sisesuhtes vastutuse jagamisel ei ole kohtud eristanud kaebaja nõuet vara tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitise ja haldusasjas nr 3-05-1394 väljamõistetud menetluskulude osas. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et O. Lerenmani kasuks Eesti Vabariigilt ja Tallinna linnalt solidaarselt välja mõistetud menetluskulusid ei saa pidada riigivastutuse seaduse alusel hüvitatavaks varaliseks kahjuks. Halduskohtumenetluses kantud menetluskulude jaotamine ja väljamõistmine on ammendavalt reguleeritud halduskohtumenetluse seadustiku
5. peatükis. Halduskohtumenetluse seadustikus menetluskulude hüvitamisele kehtestatud erikorra tõttu ei saa menetluskulude hüvitamist nõuda kahju hüvitamise korras riigivastutuse seaduse alusel.

§ 19

lg 1 kohaselt võib esitada regressinõude teise avaliku võimu kandja vastu riigivastutuse seaduse 3. peatükist tulenevalt kahju hüvitanud haldusorgan. Kolleegium on seisukohal, et

§ 19lg-s 1 sätestatud mõistet "regressinõue" tuleb tõlgendada laiendavalt.

Seetõttu hõlmab käesoleval juhul

§ 19lg-s 1 sätestatud regressinõue mõiste endas nii riigivastutuse seaduse 3.

peatükist tulenevalt kannatanule hüvitatud kahju kui ka haldusasjas nr 3-05-1394 O. Lerenmani kasuks väljamõistetud menetluskulud. Vastasel korral ei saaks kohustuse täitnud solidaarvõlgnik selles osas regressinõuet esitada, kuna puuduks vastav õiguslik alus. See tooks kaasa õigusselgusetuse küsimuses, kas solidaarvõlgnikul, kes on hüvitanud kannatanu kantud kulud, on selles osas tagasinõude õigus teise solidaarvõlgniku vastu. Vastavalt on käesolevas asjas vastutuse jagamisel haldusasja nr 3-05-1394 menetluskulude osas kohaldatav VÕS § 137 lg

1. Seega ei ole ringkonnakohus eksinud, otsustades kaebaja ja vastustaja vahel vastutuse jagamise samal alusel nii menetluskulude, kui ka kahjuhüvitise osas. II
2. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti Rahandusministeeriumilt Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja 3 425 756 krooni. Tallinna Linnavalitsuse kaebus jäeti rahuldamata viivitusintressi nõude osas. Ringkonnakohus leidis, et VÕS § 113 lg 1 rakendamine läbi

§ 7lg 4 ei ole põhjendatud.

Viivise nõudmise õigus peaks olema reguleeritud riigivastustuse seadusega või vastava eriseadusega.

§ 23näeb intresside nõudmise õiguse ette üksnes alusetu rikastumise nõude puhul.

Seadust süstemaatiliselt tõlgendades võib seega väita, et muude nõuete puhul pole seadusandja avalikõiguslikus suhtes intressi (viivise) küsimist võimalikuks pidanud. 21. Kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu.

§ 7

lg 4 lubab avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele kohaldada ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Vaidlust ei ole selles, et seaduses ei ole sätestatud keeldu võlaõigusliku viivise instituudi kohaldamiseks avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes. Seetõttu tuleb VÕS § 113 kohaldamise lubatavuse üle otsustamiseks selgitada, kas see oleks vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. 22. Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses asjas nr 3-2-1-132-04 selgitanud: "Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega kaasneb VÕS § 113 kohaselt eelduslikult alati kohustus maksta viivitamise aja eest viivist. Seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist." Otsuses asjas nr 3-2-1-66-05 asus Riigikohtu tsiviilkolleegium seisukohale, et viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Sellest tulenevalt on viivisel lisaks eeldatavale kompensatsioonilisele iseloomule ka teatud sanktsiooniline iseloom. Seega on viivis hüvitis selle kahju eest, mis eeldatavalt alati tekib raha maksmisega viivitamise korral. Samas on viivis suunatud ka sellele, et tagada rahaliste kohustuste nõuetekohast täitmist. Kolleegium on seisukohal, et

§ 19

lg-st 1 koostoimes VÕS § 137 lg-ga 2 tulenev vastustaja rahaline kohustus kaebaja ees on olemuselt universaalne ega ole seotud Rahandusministeeriumi ülesannete täitmise valdkonna või laadiga. Seda laadi kohustus tuleb täita kohustuse täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Samasugused kohustused on isikul eraõiguslikust suhtest tekkinud rahalise kohustuse täitmisel. Seega ei saa haldusorgani vastutust rahalise kohustuse nõuetekohase, s.h tähtaegse täitmise eest pidada olemuslikult erinevaks eraõigusliku isiku vastutusest rahalise kohustuse täitmise eest. Haldusorgani rahalise kohustuse täitmine solidaarvõlgnikust haldusorgani ees ei ole suunatud avaliku võimu teostamisele. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et VÕS §-st 113 ei tulene haldusorganile selliseid õigusi ja kohustusi, mis oleksid vastuolus avalik-õigusliku regressinõude olemusega. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et seadusandja on viivise küsimist võimalikuks pidanud ainult

§ 23

p-s 1 nimetatud juhul.

§ 23

p-s 1 sätestatud isiku õigus nõuda avaliku võimu kandjalt intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas ei reguleeri kahju hüvitamisest tekkivaid regressisuhteid ega piira seetõttu kaebaja õigust nõuda vastustajalt viivist.

1. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis) kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg-s 1 sätestatakse, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
2. jaanuari ja
3. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Ametlikes teadaannetes avaldatud Eesti Panga teadete kohaselt oli VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimäär enne
4. juulit
5. a 2,5% ja alates
6. juulist
7. a on intressimäär 1%. Seega oli viivise määraks enne
8. juulit
9. a 9,5% aastas ja alates
10. juulist
11. a on viivise määraks 8% aastas.
12. Kaebaja on taotlenud viivist perioodi eest enne kaebuse halduskohtule esitamist, s.o kuni
13. juulini
14. a 121 263,37 krooni ja kaebuse esitamisele järgnenud aja eest protsendina põhinõudest vastavalt VÕS § 113 lg-le
15. Asjas ei ole vaidlust viivise perioodi ega kaebuses esitatud viivise arvutuse osas ning vastustaja ei ole taotlenud viivise vähendamist. Kaebaja põhinõue rahuldatakse pooles ulatuses ja ülejäänud osas jääb regressinõue rahuldamata. Seega tuleb vastavalt vähendada ka kaebuse esitamiseni arvestatud viivise summat. Nimetatud ajal regressikohustuse täitmata jätmise eest tuleb Rahandusministeeriumilt välja mõista viivis pooles ulatuses kaebuses märgitust, s.o 60 631,69 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-st 367 koostoimes HKMS § 5 lgst 1 tulenevalt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole kaebuse esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb rahuldada Tallinna Linnavalitsuse nõue viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Rahandusministeeriumilt tuleb välja mõista viivis VÕS § 113 lg-s sätestatud määras põhinõudest 3 425 756 krooni alates
16. juulist 2009 kuni põhinõude kohase täitmiseni.
17. Eeltoodu alusel tuleb tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
18. mai
19. a otsus ja Tallinna Halduskohtu
20. novembri
21. a otsus haldusasjas nr 3-09-1574 osas, millega jäeti rahuldamata Tallinna Linnavalitsuse kaebus viivise nõudes. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse. Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti Rahandusministeeriumilt kaebaja kasuks menetluskuluna välja pool kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust. HKMS § 93 lg 4 kohaselt muudab kõrgema astme kohus kohtukulude jaotust, kui ta muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 2 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesolevas asjas ei muuda Riigikohus kohtukulude jagamise aluseks olevat kaebuse rahuldamise proportsiooni. Seetõttu jääb ringkonnakohtu otsus menetluskulude väljamõistmise osas muutmata. HKMS § 90 lg 2 alusel tuleb Tallinna Linnavalitsusele tagastada kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon ja arvata Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon riigituludesse. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann