Obsah (4)

§ 68§ 72§ 71§ 23

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 71 lg 2 ning § 72 lg-te 1 ja 2 alusel hagejale tema omandiosast suurema pinna kasutamise eest kohalikku keskmist üürihinda. Hageja arvutuse kohaselt pidi kostja tasuma kuni

1. detsembrini 2005 igas kuus 4530 krooni ja alates
2. jaanuarist 2006 igas kuus 5209 krooni 50 senti. Kuna kostja ei ole üldse hüvitist maksnud, peab ta hagejale lisaks tasuma ka viivist. Hagi esitamise aja seisuga oli kogunenud viivist 200 680 krooni 25 senti ning ajavahemiku eest alates
3. novembrist 2008 kuni põhinõude täieliku täitmiseni tuleb arvestada viivist võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määras. Kostja ei ole nõus hageja nõuet rahuldama.
4. Kostja vaidles hagile vastu. Poolte vahel kindlaks määratud kasutuskorras leppisid pooled kokku nende kasutuses olevalt osalt saadava võimaliku vilja kuuluvuses. Enne Tallinna Linnakohtu
5. septembri
6. a otsust sõlmisid pooled
7. septembril 1988 lihtkirjaliku elamu kasutuskorra lepingu. Selles leppisid pooled kokku elamu olemasolevate ja projektikohaselt ehitatavate ruumide kasutuskorra vastavalt
8. aastal kinnitatud rekonstrueerimise projektile. Kokkulepitu alusel määras linnakohus kindlaks majavalduse ja elamumaa kasutamise korra ning selliselt on elamut
9. aastast kasutatud. Kostja kasutuses on rohkem kasulikku pinda seetõttu, et kostja ehitas
10. septembri
11. a lepingu alusel juurdeehitise. Hageja omapoolset juurdeehitust ei teinud. Kasutuskorra lepinguga leppisid pooled kokku nii selles, et kummagi kaasomaniku ehitatud juurdeehitis jääb selle ehitanud kaasomaniku kasutusse, kui ka selles, et kaasomaniku kasutuses olevalt osalt saadav võimalik kasu ja viljad kuuluvad sellele kaasomanikule, kelle kasutuses on vastav osa. Hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei ole alusetult rikastunud ega asja kasutamisest vilja omandanud. Hageja ei saa nõuda väidetavalt saadava vilja hüvitamist kostja ehitatud ja poolte lepingu järgi kostja kasutusse jäänud juurdeehitise kasutamise eest, sest see nõue on kasutuskorra lepingus kokkulepitu kohaselt välistatud. Kostja ei ole suurema pinna kasutamisest kasu saanud, kuna ta ei ole seda välja üürinud. Hageja nõue on aegunud. Kostja vaidles vastu ka nõude suurusele. Üürihinna suuruse kohta ei ole hageja tõendeid esitanud. Samuti ei tõendanud hageja, et seda pinda on üldse võimalik välja üürida. Seadusest ja poolte lepingust ei tulene, et kostja peaks hagejale igas kuus hüvitist tasuma.
12. Harju Maakohus jättis
13. novembri
14. a otsusega hagi rahuldamata. Pooled ei vaidle kinnistu kasutamise üle. Hageja kasutada on kinnistul asuvast elamust 98,7 m² ja kostja kasutuses 189,3 m² kasulikku pinda. Pooled vaidlevad selle üle, kas pooltel peaks olema kasutada võrdne osa kasulikku pinda ning kas kostja on kohustatud hagejale tasuma tema kasutuses oleva kasuliku pinna osa eest, mis ületab poolt elamu kasulikust pinnast.

§ 68lg 1 ning § 71 lg-te 1 ja 2, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 54 lg 1 ning § 62 lgte 1 ja 4 koostoimest järeldub, et kaasomanikel on omavahelistes suhetes omaniku õigused ja need õigused ulatuvad kinnisasja puhul kogu kinnisasjale, sh selle olulistele osadele. Kaasomandi kasutamine on piiratud

§ 72lg 3 järgi üksnes teiste kaasomanike kasutusõigusega.

Täielik õiguslik võim asja üle tähendab seda, et omanikul on õigus otsustada asja kasutusviisi ja isikute üle, kes seda kasutavad. Õige on hageja väide, et omanikul on õigus oma asja ise kasutada või lubada seda kasutada kolmandatel isikutel tasu eest või tasuta. Sama põhimõte kehtib ka kaasomanike puhul. Tasu saamise õigus ei olene sellest, kas kostja on tema kasutuses olnud kaasomandi osa välja üürinud või kas hageja oleks saanud kostja kasutuses olevat kaasomandi osast suuremat osa välja üürida, vaid sellest, et ühe kaasomaniku kasutuses on kaasomandi osast suurem osa. Kaasomanikul on õigus nõuda kasutuseelise rahalist hüvitamist. Riigikohus on

1. oktoobri
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-21-111-97 ja
3. detsembri
4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-143-04 asunud seisukohale, et juhul, kui kaasomanikel puudub kokkulepe kaasomandis oleva asja kasutamise kohta ning see määratakse kindlaks selliselt, et ühe kaasomaniku kasutusse jääb tema omandiosast suurem osa, tuleb tal maksta hüvitist teistele kaasomanikele, kelle kasutusse jääb nende omandiosast väiksem osa. Kaasomandit kasutatakse kaasomanike kokkuleppel (

§ 72lg 1).

Tallinna Linnakohus määras

1. septembri
2. a otsusega kindlaks vaidlusaluse kinnistu kasutuskorra. Kohtuotsusega on kindlaks määratud, millist osa kinnistust ja milliseid kinnistu olulise osa (ehitis) osasid saavad pooled kasutada. Kohtuotsusega jäeti juurdeehitis kostja kasutusse. Kohtuotsuses ei ole kindlaks määratud, et hagejal oleks õigus saada kostjalt hüvitist. Õige ei ole kostja väide, et kaasomanike vahel on siiani kehtiv lihtkirjalik leping kaasomandi kasutamise kohta, sest lepingut ei ole muudetud ega lõpetatud. Kaasomanike sõlmitud lihtkirjalikku kaasomandi kasutamise kokkulepet on kohtuotsusega muudetud ja järelikult see enam ei kehti. Kaasomanike kokkuleppeks

§ 72lg 1 mõttes tuleb pidada Tallinna Linnakohtu 30.

septembri 1999. a otsust. Kaasomanikel on kehtiv kokkulepe, mille järgi ei ole kostjal kohustust tasuda hagejale hüvitist tema kaasomandi osast suurema osa kasutamise eest. Seetõttu ei ole hageja nõue põhjendatud. Asjaolu, et juurdeehitisel puudub kasutusluba ja seetõttu ei saa kumbki kaasomanik seda kasutada, ei ole selles vaidluses oluline. Kasutusloa olemasolu või puudumine ei anna kaasomanikule õigustust teise kaasomaniku kasutusõigust piirata. Hageja nõue rajaneb

§ 72lg-l 2 ning seega saab hageja nõuda kohustuse täitmist Ts

ÜS § 149 alusel kümme aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega pole hagi aegunud.

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Ta palus teha vaheotsuse, millega tunnustada tema nõue põhjendatuks ning saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks. Tallinna Linnakohtu
2. septembri
3. a kohtuotsust ei ole võimalik käsitada kaasomanike kokkuleppena. Selle kohtuotsusega määrati kindlaks kaasomandi kasutuskord ning asjas ei menetletud hüvitise nõuet. See, et pooled ei nõudnud hüvitise kindlaksmääramist, ei anna alust väita, et hageja oleks olnud nõus sellega, et kostja kasutab tasuta suuremat pinda. Kohus on sisuliselt võtnud hagejalt võimaluse pöörduda selles küsimuses kohtusse, kuna leidis, et see küsimus on lahendatud juba varasema kohtuotsusega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 4 lubab tõepoolest keelduda hagi menetlusse võtmisest, kui on olemas varasem kohtu lahend sama asja kohta samade poolte vahel. Kui menetlust on juba alustatud, siis tuleks selline menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Seega, kui hageja esitatud hagi esemeks olev nõue on tõepoolest jõustunud kohtuotsusega lahendatud, siis ei oleks kohus saanud jätta hagi rahuldamata, vaid oleks pidanud keelduma hagi menetlusse võtmisest või nimetatud asjaolu hilisemal ilmnemisel asjas menetluse lõpetama. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis
5. mai
6. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei korranud neid. Tallinna Linnakohtu
7. septembri
8. a otsus on võrdsustatav kaasomanike kokkuleppega

§ 72lg 1 mõttes.

Seda on möönnud ka hageja apellatsioonkaebuses, märkides, et kohtuotsus asendab kaasomanike kokkulepet. Selle kohtuotsusega reguleeriti kõik õigused ja kohustused, mis puudutavad kaasomandi kasutuskorda ja mille reguleerimist pidasid kaasomanikud vajalikuks. Hageja kinnitab apellatsioonkaebuses, et ta ei nõudnud kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramise menetluses hüvitise määramist kostja omandiosa suurust ületava pinna kasutamise eest. Hageja esitas kostjale raha nõude

1. novembril 2005, s.o kuus aastat pärast kohtuotsuse tegemist, ja teist korda
2. juulil
3. Hageja käitumisest järeldub, et ka tema tõlgendas kohtuotsust, millega määrati kindlaks kaasomandi kasutuskord, selliselt, et kostja kasutab hagejaga võrreldes suuremat pinda tasuta. Seega kehtib ka praegu kaasomanike vahel kokkulepe, mis võimaldab kostjal tasuta kasutada tema omandiosast suuremat pinda, st kostjal on suurema pinna tasuta kasutamiseks õiguslik alus. Asjaolu, et maakohus ei keeldunud hageja hagi menetlusse võtmisest ega lõpetanud vaidlusaluste asjaolude ilmnemisel menetlust, ei tähenda seda, et Tallinna Linnakohtu
4. septembri
5. a otsusest ei tulene kostja õigus tema omandiosast suuremat pinda tasuta kasutada.
6. Lisaks eeltoodule leidis ringkonnakohus, et hageja raha nõue on vastuolus hea usu põhimõttega

§ 72lg 5 tähenduses.

Ringkonnakohus tuvastas, et pooled leppisid

1. septembri
2. a lepingus kokku, kuidas kasutatakse olemasolevaid ja tulevikus projektikohaselt ehitatavaid ruume. Kummagi kaasomaniku ehitatud juurdeehitis pidi jääma selle ehitanud kaasomaniku kasutusse. Kostja ehitas juurdeehitise valmis, hageja seda ei teinud. Olukorras, kus kostja kasutuses olev pind on suurenenud varasema kokkuleppe alusel ning selle lepingu alusel väljakujunenud tegelik kasutuskord oli aluseks ka
3. septembri
4. a kohtuotsuse tegemisele, on ebaõiglane nõuda kostjalt raha tema omandiosast suurema pinna kasutamise eest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas vaheotsus, millega tunnustada hageja esitatud nõude põhjendatust ning saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohtu otsusest võib aru saada, et kohus on hagejaga nõustunud, et olukorras, kus kaasomaniku kasutuses ja valduses on suurem osa kaasomandi mõttelisest osast, kui talle tegelikult kuulub, on kaasomanikul õigus nõuda teiselt kaasomanikult selle kasutamise eest tasu. Lisaks leidis maakohus, et tasu saamise õigus ei olene sellest, kas kostja on tema kasutuses olnud kaasomandi osa välja üürinud või kas hageja oleks saanud kostja kasutuses olevat kaasomandi osast suuremat osa välja üürida. Seega on kohtud iseenesest leidnud, et hageja nõue kostja vastu on õiguslikult põhjendatud. Samas on ringkonnakohus nõustunud maakohtu seisukohaga, et Tallinna Linnakohtu
6. septembri
7. a otsust tuleb pidada kaasomanike kokkuleppeks

§ 72lg 1 tähenduses.

Hageja rõhutab, et

1. septembri
2. a otsusega lahendati kostja esitatud hagi, mis puudutas üksnes kaasomandi kasutuskorda, ning selles menetluses ei olnud nõuet määrata kindlaks vaidlusaluse hüvitise suurus. See, et pooled ei nõudnud hüvitise kindlaksmääramist, ei anna alust väita, et hageja oleks olnud nõus, et kostja kasutab tasuta suuremat pinda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendav osa on vastuoluline. Kohus leidis, et hageja hüvitise nõue on juba lahendatud Tallinna Linnakohtu
3. septembri
4. a otsusega. Sellisel juhul ei oleks saanud kohtud ju üldse hagi läbi vaadata. Kui poolte vahel oleks olnud hageja esitatud hagi esemeks olev nõue tõepoolest varem jõustunud kohtuotsusega lahendatud, siis ei oleks kohus saanud hagi rahuldamata jätta, vaid oleks tulnud keelduda hagi menetlusse võtmast või selle asjaolu hilisemal ilmnemisel menetlus lõpetada. Ringkonnakohtu otsuse muu osaga on vastuolus seisukoht, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kaasomaniku õigus nõuda talle kuuluvat osa ühise asja viljast on

§ 71

lg 2 alusel selline õigus, mis tuleneb seadusest ja mis on sätestatud põhiõigusena põhiseaduse § 32 lg 1 mõttes. Sellise õiguse realiseerimine ei saa olla hea usu põhimõtte vastane. Hea usu põhimõtte vastane on see, kui üks kaasomanik saab oma kaasomandi osast suuremat pinda kasutada, ilma et ta peaks teisele kaasomanikule kasutuseelise vähenemist hüvitama.

§ 71

lg 2 tõlgendamisel viitas kohus sellele, et kostjal on õigus kasutada suuremat pinda, kuna kostja on väidetavalt ehitanud elamule juurdeehitise. Riigikohus leidis

1. mai
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, et kui kaasomanik väidab, et ta on ühise asja väärtust tõstnud, siis saab ta esitada teise kaasomaniku vastu kulutuste hüvitamise nõude. Kuna alama astme kohtud on käsitlenud üksnes nõude põhjendatust, siis hageja arvates saab Riigikohus nõude põhjendatuse osas tehtud lõppotsuse tühistada ning teha vaheotsuse, millega lugeda hageja nõue põhjendatuks.
3. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Tallinna Linnakohtu
4. septembri
5. a otsusega on ammendavalt reguleeritud kaasomanike suhted kaasomandi kasutamisel ning see on käsitatav kaasomanike kokkuleppena

§ 72lg 1 mõttes.

Hageja seisukoht, et tal on õigus kõigele, mida kehtiv kasutuskord selgesõnaliselt ei välista, ei ole kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Kohtuvaidluses oli hageja vaba oma tahet väljendama ning kui ta selles kohtumenetluses jättis oma tahte hüvitise saamiseks avaldamata, on ta nõustunud sellega, et kostja kasutab oma kaasomandi osast suuremat osa tasuta. Hageja ei ole soovinud kehtiva kasutuskorra muutmist ja tal ei ole ilma kasutuskorda muutmata õigust hüvitist saada. Hageja nõue on vastuolus ka hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõttega on vastuolus see, et hageja nõude alus on loodud tema kohustuse rikkumisega ning osutunud võimalikuks kostja kohustuse täitmise tõttu. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Ainuüksi seetõttu, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, on ta kaotanud õiguse saada nõutavat hüvitist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Hageja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Hageja omandis on 1/2 mõttelist osa ja kostja omandis on 1/2 mõttelist osa Tallinnas Läänekaare 16/Vahtra 8 asuvast kinnistust. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kasutuses on 98,7 m2 ning kostja kasutuses 189,3 m2 kaasomandis oleval kinnistul asuva elamu kasulikust pinnast. Selline kaasomandi kasutuskord on kindlaks määratud Tallinna Linnakohtu
3. septembri
4. a otsuses. Seega kasutab kostja 45,3 m2 suuremat pinda, kui temale omandiõiguse alusel kuulub kaasomandi mõttelisest osast. Hageja esitas hagi

§ 71lg 2 ja § 72 lg 1 alusel.

Ta palus kostjalt välja mõista hüvitise kostja omandiosale vastavast osast suurema kasuliku pinna kasutamise eest.

1. Esmalt peatub kolleegium sellel, millise tähtsusega on praeguse tsiviilasja lahendamisel Tallinna Linnakohtu
2. septembri
3. a otsus. Ringkonnakohus on nõustunud maakohtuga selles, et Tallinna Linnakohtu
4. septembri
5. a otsus on võrdsustatav kaasomanike kokkuleppega

§ 72lg 1 mõttes.

Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtu järeldusega, et selle kohtuotsusega reguleeriti kõik pooltevahelised õigused ja kohustused, mis puudutavad kaasomandi kasutamist ja mille reguleerimist pidasid kaasomanikud vajalikuks. Hageja ei nõudnud kostjalt hüvitist tema kasutusse jääva suurema omandiosa kasutamise eest ja kohus pole hüvitise kohta seisukohta võtnud. Sellest tulenevalt tasu osas kokkulepe puudus. Tallinna Linnakohus lahendas 30. septembri 1999. a otsusega tsiviilasjas nr 2/3/21-5060/98 E. Kareda hagi alusel ainult kaasomandi kasutuskorra (tl 910). 12.

§ 71

lg 2 järgi kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. See norm on nn nõudenorm, mille alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist. Vilja mõiste avab TsÜS § 62 lg 2, mille kohaselt on asja vili asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenevad saadused, samuti tulu, mida asi annab õigussuhte tõttu. Enne 1. juulit 2002 kehtinud

§ 23lg-s 1 hõlmas vilja mõiste igasugust asja kasutamisest saadavat kasu. Esemest saadav kasu on Ts

ÜS § 62 lg 1 järgi viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Seega kehtivas õiguses ei hõlma vilja mõiste kasutuseeliseid. Kasutuseeliseks on need eelised, mis tulenevad asja kasutamisest. Kuna kostja kasutab oma kaasomandi osast suuremat elamu osa, saab ta seeläbi kasutuseelise. Samas leiab kolleegium, et puuduvad andmed, mis viitaksid seadusandja soovile välistada

§ 71lg 2 järgi kasutuseeliste väljamõistmine.

1. juulist 2002 kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seadus täpsustab vilja ja kasutuseelise mõisteid (TsÜS § 62), kuid

§ 71lg 2 räägib üksnes viljast.

Kolleegium leiab, et

§ 71

lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste hüvitamiseks. Kasutuseeliseks on ka see kui kostja kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda. 13. Eelnev ei anna siiski alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega

§ 72lg 5 järgi, ja kohtud on hageja hagi jätnud õigesti rahuldamata. 14. Ts

ÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Selles sättes sisaldub tsiviilõiguse üldpõhimõttena tunnustatud keeld kuritarvitada oma õigusi. Ka kaasomanikud peavad

§ 72

lg 5 teise lause järgi käituma üksteise suhtes lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Samuti on hea usu põhimõtte funktsiooniks lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (vt nt tsiviilkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega seetõttu, et pooled leppisid
3. septembri
4. a lepingus kokku, et kummagi kaasomaniku ehitatud juurdeehitus jääb selle ehitanud kaasomaniku kasutusse. Tallinna Linnakohus jättis
5. septembri
6. a otsusega kostja ehitatud juurdeehitise ruumid kostja kasutusse. Selle üle, et kostja ehitas kokkulepitud ja projekteeritud juurdeehitise valmis, kuid hageja seda ei teinud, pooled ei vaidle. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et olukorras, kus kostja kasutuses olev pind on suurenenud varasema kokkuleppe alusel, on ebaõiglane nõuda kostjalt raha tema omandiosast suurema pinna kasutamise eest. Kolleegium nõustub sellise järeldusega. Hea usu põhimõttega on vastuolus see, et hageja nõude alus on tekkinud hageja enda kohustuse rikkumisega ning osutunud võimalikuks seetõttu, et kostja on poolte
7. septembri
8. a lepingust tuleneva kohustuse täitnud.
9. Kuna ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.
10. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata hageja tasutud kautsjon riigituludesse. Riigikohtu
11. augusti
12. a määrusega vabastati hageja kassatsioonkaebuse esitamisel osaliselt, s.o kassatsioonikautsjoni 2398 krooni suuruse osa tasumisest. Kuna hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata tuleb hagejalt TsMS § 179 ja § 190 lg 4 esimese lause alusel välja mõista 2398 krooni riigituludesse. Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa