3-3-1-75-10

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-75-10

1. detsember 2010 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Andres Sarapuu kaebus Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 50 000 krooni Tallinna Ringkonnakohtu
2. mai
3. a määrus haldusasjas nr 3-09-2470 Andres Sarapuu määruskaebus Kirjalik menetlus Rahuldada Andres Sarapuu määruskaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a määrus haldusasjas nr 3-09-
6. Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Tallinna Vangla väljastas kord nädalas kambritesse tualetipottide puhastamiseks väikeses klaaspurgis kloorlupja. A. Sarapuu esitas
8. oktoobril 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus hüvitada talle Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaraline kahju summas 50 000 krooni. Kaebuse kohaselt sai kaebaja Tallinna Vangla õigusvastase tegevuse tõttu tugevaid tervisekahjustusi (tugevad mürgistused ja hingamisteede kahjustused ning mõningal määral sööbivad põletused). Kaebaja märkis, et pärast tualetipoti puhastamist tundis ta hingamisteedes kõrvetavat valu, iiveldust, esines seedehäireid. Kohtuistungil täpsustas A. Sarapuu, et tema tervise kahjustumine on toimunud ühel päeval, mil ta puhastas kloorlubjaga tualetipotti ega teadnud sellest tegevusest tulenevaid ohuriske; vangla ei andnud ainega töötamiseks ka ühtegi juhist.
9. Tallinna Halduskohtu
10. detsembri
11. a määrusega võeti kahjunõue riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11 alusel riigilõivuvabalt menetlusse. Tallinna Halduskohtu
12. aprilli
13. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et tervisekahjustuse tekkimine ei ole leidnud tõendamist. Kohtule esitatud tervisekaardist nähtuvalt on kaebaja viibinud ajavahemikul
14. aprill 2009 kuni
15. detsember 2009 arsti vastuvõtul seitsmel korral, kuid ühelgi korral ei ole A. Sarapuu väitnud kloorlubja kasutamisest tingitud tervisekahjustuste tekkimist, samuti ei ole tema tervislikus seisundis täheldatud kloorlubja kasutamisest tingitud kahjustusi. Kaebaja ei ole erinevalt kaebuses esitatust seostanud vaides tervisekahjustuse saamist ühe konkreetse päevaga, vaid on üldsõnaliselt märkinud, et on saanud korduvalt tervisekahjustusi. Seega ei ole mittevaralise kahju, mille hüvitamist kaebaja taotleb, olemasolu tõendatud. Tualeti ühekordsest kloorlubjaga puhastamisest tervisekahjustuse tekkimist ei saa pidada eeldatavaks.
16. A. Sarapuu esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada. Koos apellatsioonkaebusega esitas A. Sarapuu taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
17. Tallinna Ringkonnakohus jättis
18. mai
19. a määrusega A. Sarapuu riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata ja kohustas A. Sarapuud tasuma mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse esitamisel 5000 krooni riigilõivu. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole tegemist kehavigastuse või muu terviserikke kahju hüvitamise kaebusega RLS § 22 lg 1 p 11 mõttes. Riigikohus leidis lahendis nr 3-3-1-8-10, et RLS § 22 lg 1 p-s 11 nimetatud riigilõivuvabastus ei ole tingimusteta ja piiramatu. Ka käesoleval juhul ei ole kaebaja oma väidetavalt tekkinud tervisekahjustust põhjendanud (ei ole esitanud kahju kohta tõendeid, puudub ka põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel), mistõttu on tegemist ilmselgelt sisutühja väitega selleks, et kaebajat saaks tulenevalt RLS § 22 lg 1 p-st 11 vabastada riigilõivu tasumisest. Tõenäoliselt on kaebuse esitaja küll maksejõuetu, kuid tema riigilõivu tasumisest vabastamine ei ole põhjendatud, sest esitatud apellatsioonkaebus on ilmselgelt perspektiivitu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
20. A. Sarapuu esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
21. mai
22. a määruse ja teha uus määrus, millega vabastada kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-09-
23. Kaebaja on seisukohal, et kui halduskohus on teinud kohtuotsuse, siis ei ole ringkonnakohtul õigust asuda seisukohale, et kaebajal on riigilõivu tasumise kohustus. Riigilõivust vabastamata jätmisega piirati ebaõigesti A. Sarapuu kaebeõigust. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kaebaja just halduskohtu poolset ebaõiget tõendite hindamist. Halduskohus on ebaõigesti arvestanud arsti vastuvõtul viibimisi enne
24. augustit
25. Vangla on möönnud mürgistuste tekkimise võimalust, sest on detsembris 2009 asendanud kloorlubja teise üldpuhastusvahendiga ning asendamise tingisid vanglale esitatud A. Sarapuu kaebused. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
26. RLS § 22 lg 1 p 11 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamise eest. Riigikohtu halduskolleegium asus haldusasjas nr 3-3-1-89-09 (p 9) seisukohale, et RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastus laieneb ka kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitamisele halduskohtumenetluses. Haldusasjades nr 3-3-1-8-10 (p 10) ja nr 3-3-1-12-10 (p 9) selgitas Riigikohus riigilõivuvabastuse kohaldamise aluseid, märkides, et kui kaebaja ei ole kaebuses kehavigastust või muud terviseriket üldse põhjendanud (nt kaebaja ei ole esitanud kahju kohta tõendeid, puudub põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel) või kui lisatud dokumentidest nähtuvalt ei kujuta kaebus endast kehavigastuse või terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebust, vaid sellega soovitakse kaitsta muud õigushüve, tuleb sellise kaebuse esitamisel halduskohtus tasuda riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud ulatuses ja lõivuvabastust ei kohaldata. Kui esitatakse kaebus, milles väidetakse kehavigastuse või muu terviserikke tekitamist ja nõutakse kahju hüvitamist, saab kohus hinnata, kas väidetav kehavigastus või muu terviserike on kaebuses põhjendatud määral, mis lubaks eeldada kehavigastust või muud terviseriket. Kolleegium leiab, et nimetatud seisukohad on kohaldatavad ka apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustuse kontrollimisel ringkonnakohtus.
27. Erinevalt riigi õigusabi määramisest ei kehti riigilõivust vabastamise küsimuses jätkuvuse põhimõte. HKMS § 91 lg 1
28. lause kohaselt ei too riigilõivu tasumisest vabastamine halduskohtus automaatselt kaasa riigilõivu tasumisest vabastamist apellatsioonkaebuse esitamisel. Kolleegium on seisukohal, et jätkuvuse põhimõte puudub ka juhtumil, mil vaidluse all on küsimus, kas kaebajal on kaebuses toodud faktilistest asjaoludest lähtuvalt üldse riigilõivu tasumise kohustust või mitte. Seega on ebaõige kaebaja seisukoht, et kui halduskohus pole kaebajalt riigilõivu tasumist nõudnud ja kohaldanud RLS § 22 lg 1 p-s 11 ettenähtud riigilõivuvabastust, siis puudub ka ringkonnakohtul õigus kaebajalt riigilõivu tasumist nõuda. Asjaolu, et halduskohus pidas kaebust riigilõivuvabaks, ei piira ringkonnakohtu pädevust, tuginedes esitatud apellatsioonkaebusele, võtta riigilõivuvabastuse küsimuses teine seisukoht. Küll peab ringkonnakohus põhjendama, miks ei ole esitatud kaebus käsitatav riigilõivuvaba kaebusena.
29. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus ebaõigesti leidnud, et tegemist ei ole kehavigastuste või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebusega RLS § 22 lg 1 p-st 11 mõttes.
30. Kemikaaliseaduse (KemS) § 5 kohaselt on ohtlik kemikaal, mis oma omaduste tõttu võib kahjustada tervist, keskkonda või vara. Kemikaali ohtlikkust määratakse ja riski hinnatakse kemikaali füüsikaliste ja keemiliste omaduste ning selle tervise- ja keskkonnaohtlikkuse alusel ja kemikaalid klassifitseeritakse omakorda neid iseloomustavate ohtlike omaduste järgi (KemS § 10 lg 1 ja 4). Kuni
31. novembrini 2004 oli ohtlike ainete loetelu kehtestatud eraldi sotsiaalministri
32. novembri
33. a määrusega nr 59, milles oli märgitud ka kaltsiumhüpoklorit ehk kloorlubi. Kloorlubja väljastamise hetkel ja ka hetkel kehtiva KemS § 10 lg 5 kohaselt sätestatakse ohtlike keemiliste ainete loetelu EMÜ Nõukogu direktiivi 67/548/EMÜ ohtlike ainete klassifitseerimist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate seaduste, määruste ja administratiivsete sätete ühtlustamise kohta esimeses lisas. Komisjoni
34. augusti
35. a direktiiviga 2008/58/EÜ (EÜT L 246, lk 1-191) muudeti EMÜ Nõukogu direktiivi 67/548/EMÜ (EÜT L 196, lk 1-98) lisa 1 ning loetelu kanded asendati nimetatud direktiivi kannetega. Lisas 1F on märgitud jätkuvalt ka kaltsiumhüpoklorit (indeksi nr 017-012-00-7). Seega on kloorlubi käsitatav ohtliku kemikaalina.
36. Ringkonnakohus on määruses tuginenud üksnes halduskohtu otsuses tuvastatule ning leidnud haldusasjas nr 3-3-1-8-10 võetud seisukohtadele tuginedes, et "ka käesoleval juhul ei ole kaebaja oma väidetavalt tekkinud kahjustust üldsegi põhjendanud (nt kaebaja ei ole esitanud kahju kohta tõendeid, puudub põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel), mistõttu on tegemist ilmselgelt sisutühja väitega, selleks et kaebajat saaks tulenevalt RLS § 22 lg 1 p-st 11 vabastada riigilõivu tasumisest." Apellatsioonkaebuses leidis A. Sarapuu, et halduskohus on jätnud tähelepanuta osa kaebuse põhjendusi ning tõlgendanud esitatud tõendeid ebaõigesti tema vastu ning toetanud vastustaja sisult ebaõigeid väiteid. Seega on kaebaja vaidlustanud halduskohtu otsuse tõenditele antud hinnangu osas. Ringkonnakohtu määrusega nõustudes ei oleks olukorras, mil halduskohus on kaebuse kahju tekkimise tõendamatuse tõttu jätnud rahuldamata, tervisekahjustusest tingitud kahju hüvitamise nõude läbivaatamine ringkonnakohtus riigilõivuvabalt üldsegi võimalik.
37. Kloorlubja ohutuskaardil (tl 28-30) märgitust nähtub, et kaltsiumhüpoklorit on kahjulik allaneelamisel, söövitav ning oksüdeeriv. Ohtlike omadustena on märgitud, et see võib kahjustada hingamisteid, ärritada silmi, nahka, põhjustada söövitust, allaneelamisel tekitada ägedaid ja kestvaid kahjustusi, õnnetuste vältimiseks tuleks kasutada kummist kaitseriietust, kummikindaid ja näokaitset. A. Sarapuu on halduskohtule esitatud kaebuses märkinud, et talle ei võimaldatud kaitsevahendeid ning tervisekahjustuste tekkimisest on ta korduvalt teavitanud vangla administratsiooni. Kaebaja on nii kaebuses kui apellatsioonkaebuses märkinud, milles seisnesid tema tervisekahjustused ning millise teoga neid põhjustati. Vangla on halduskohtule esitatud vastuses kaebusele märkinud, et tervisekahjustuse tekkimine ei ole vangla hinnangul tõendatud, kuid samas möönnud, et kaebaja on seoses kloorlubja kasutamisest tingitud murega oma tervise pärast vangla direktori poole pöördunud (tl 27). Kolleegium leiab, et vangla tegevus üldpuhastusainete vahetamisel ei saa kuidagi kinnitada kaebajale tervisekahju tekkimist. Arvestades aga apellatsioonkaebuses halduskohtu otsusele esitatud vastuväidete sisu ning kaebuses esitatud väiteid tervekahjustuse tekkimise kohta, on kaebustes ja nendes esitatud materjalide pinnalt tervisekahju tekkimine eelduslikult võimalik. Seetõttu kuulub kohaldamisele RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastus.
38. Kuna A. Sarapuul puudus kohustus käesolevas asjas apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasuda, ei pea halduskolleegium vajalikuks analüüsida määruskaebuse ülejäänud väiteid. Kolleegium rahuldab A. Sarapuu määruskaebuse, tühistab riigilõivuseaduse ebaõige kohaldamise tõttu Tallinna Ringkonnakohtu
39. mai
40. a määruse haldusasjas nr 3-09-2470 ning saadab asja ringkonnakohtule A. Sarapuu kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld