RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-69-10 21. detsember 2010 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann V. U. kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju 100 00

) § 491 kohaselt rahastatakse tervishoiuteenuseid ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamist riigieelarvest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud mahus, tingimustel ja korras. Seega on halduskohus õigustatult viidanud Korrale. Korras sätestatud loetelu ninavaheseina operatsiooni ei hõlma, mistõttu ei ole kaebajal ka õigust ninavaheseina operatsiooni rahastamist riigieelarvest nõuda. Asjakohatu on kaebaja viide Korra ple 524, mis näeb ette kaasasündinud, retsideeruva ja vana nihestuse kirurgilise ravi, kuna antud juhul ei ole tegemist nihestusega. Samuti ei mahu ninavaheseina operatsioon p 510 alla, mis näeb ette luuplastika; 3) Korra § 3 lg 2 alusel otsustab tervishoiuteenuse, ravimi, meditsiinilise abivahendi vajalikkuse üle vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja, lähtudes isiku vajadustest, raha otstarbeka kasutamise põhimõttest ja kinnipeetava karistusaja pikkusest. Kuna Tallinna Vangla meditsiinilise osakonna juhataja on leidnud, et kaebajal puudub õigus saada ninavaheseina operatsiooni riigi kulul eraldatud vahendite arvel, siis ei ole Tallinna Vangla keeldumine operatsiooni teostamisest õigusvastane ja puudub alus kaebaja kaebuse rahuldamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. V. U. palub kassatsioonkaebuses kohtute otsused tühistada ja teha uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt välja kaebaja kasuks 100 000 krooni. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud vangla meditsiiniosakonna juhatajal ega halduskohtul pädevust hinnata operatsiooni teostamise vajadust. See pädevus on üksnes asjakohasel eriarstiabi osutajal. Tallinna Vangla tegevus põhjustas kaebajale mittevaralise kahju, mis seisnes inimväärikuse alandamises, füüsiliste ning emotsionaalsete kannatuste tekitamises, millega kaasnes heaolu langus ja nördimus. Ninavaheseina operatsioon on Korra p-de 510 ja 524 alusel riigieelarvest rahastatav. Samuti on kassaatoril õigus nimetatud operatsioonile põhiseaduse (PS) § 28 alusel. Juhul, kui Riigikohus leiab, et Korra kohaselt ei ole kaebaja soovitud operatsioon riigieelarvest rahastatav, palub kassaator Riigikohtul jätta nimetatud Kord kohaldamata ja tunnistada Kord PS §-ga 28 vastuolus olevaks.
2. Tallinna Vangla vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

§ 49

, Tallinna Vangla põhimääruse § 17² ja § 20 ning Korra alusel on operatsiooni võimaldamise otsustamise pädevus vangla meditsiinilise osakonna juhatajal. Tallinna Vangla leiab, et Korrast ei tulene vanglale kohustust finantseerida V. U. taotletavat operatsiooni. Kuna kaebaja soovitud operatsiooni finantseerimist riigieelarvest ei ole õigusaktides ette nähtud, puudub V. U.-l ka subjektiivne õigus nõuda vanglalt operatsiooni võimaldamist. Kord ei ole põhiseadusega vastuolus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole kohustuslikus kohtueelses menetluses vaidlustanud Tallinna Vangla
2. märtsi
3. a käskkirja nr 94-k, millega otsustati kohaldada kaebaja suhtes ühe täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Halduskohtule esitatud kaebusest nähtub, et kaebaja käsitas eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ühe ning operatsiooni mittevõimaldamist teise eraldiseisva kahju tekitanud teona. Apellatsioonkaebuses on kaebaja väitnud küll halduskohtu otsuse tervikuna vaidlustamist, kuid apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtub, et kaebaja käsitles üksnes operatsiooni mittevõimaldamisest tekkinud kahju. Ka kassatsioonkaebuses ei ole kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega tekitatud kahju käsitlenud. Kolleegiumi hinnangul ei ole kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega tekitatud kahju osas halduskohtu otsust edasi kaevanud ning kassatsiooniastmes on vaidluse all üksnes Tallinna Vangla operatsiooni võimaldamisest keeldumise õiguspärasus ja sellega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise võimalikkus.
4. Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile.

§ 49

lg 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS) § 1 lg 2¹ kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi.

§ 52

lg 1 esimene lause sätestab, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid (

§ 52lg 2).

Sama põhimõte on sätestatud ka

§ 53

lg-s 2, mille kohaselt kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 täpsustab, et kinnipeetava suunamine eriarstiabi osutaja juurde toimub arsti saatekirja alusel. TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema terviseseisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab järelikult ka meditsiinilise uuringu teostamist, mis on vajalik haiguse, vigastuse või mürgituse diagnoosimiseks ning

§ 53

lg-s 2 märgitust tuleneb seega vanglale ka kohustus teostada vajadusel ja võimalusel meditsiinilisi uuringuid vanglas või vajaduse tekkimisel suunata kinnipeetav uuringutele eriarstiabi osutaja juurde. Seega otsustab kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte. 9. Kolleegium leiab, et tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus (41. peatükk) ja valdkonnaseadused. Vangla arst tegutseb

§ 52

lg 2 ja TTKS §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei kohaldata aga TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2 sätestatud õiguslikku vormi. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingupooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab

§ 52

lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine. 10. Eeltoodud põhjustel on käesoleval juhul tegemist eraõigusliku vaidlusega, mille lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kaebuse esitaja on taotlenud operatsiooni mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 100 000 krooni. Kuigi tegemist on maakohtu pädevusse kuuluva vaidlusega, on halduskohus kaebuse vastu võtnud ning menetlusosalised ei ole esimese astme halduskohtu ega ringkonnakohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud. Kohtud on käesoleva asja lahendamisel andnud aga hinnangu üksnes vangla tegevuse õiguspärasusele, kahju olemasolu kohtud kontrollinud ei ole. 11.

§ 49

¹ sätestab, et tervishoiuteenuseid ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamist rahastatakse riigieelarvest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud mahus, tingimustel ja korras. Nimetatud normi alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse

1. detsembri
2. a määruse nr 330 § 3 lg 2 kohaselt on tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse hindamiseks ja otsustamiseks pädev vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja. Justiitsministri
3. detsembri
4. a määrusega nr 92 vastu võetud Tallinna Vangla põhimääruse § 17² kohaselt on meditsiiniosakonna põhiülesanne korraldada kinnipeetavatele ja vahistatutele tervishoiuteenuse osutamist. Meditsiiniosakonna tööd juhib juhataja (§ 20). Seega on meditsiiniteenuse osutamise otsustamise pädevus meditsiiniosakonna juhatajal olemas.
5. Kolleegium on seisukohal, et nii Tallinna Vangla kui ka kohtud on ebaõigesti leidnud, et Vabariigi Valitsuse vastu võetud Korra alusel ei ole kinni peetavatel isikutel õigust nõuda ninavaheseina operatsiooni võimaldamist riigieelarvest. Korra § 2 kohaselt rahastatakse riigieelarvest lisas 1 nimetatud tervishoiuteenuste osutamist. Ebaõige on kohtute osundus Korra lisa 1 esimese peatüki neljandale jaole. Nimetatud jaos sätestatakse uuringute ja protseduuride loetelu, mida vangla kaudu riigieelarvest finantseeritakse. Kaebaja sooviks oli konkreetse operatsiooni, mitte aga uuringutel osalemise võimaldamine. Seega on halduskohus operatsiooni võimaldamisest keeldumist põhjendanud ebaõige viitega Korra lisa 1 esimese peatüki neljandale jaole. Vangla kaudu riigieelarvest rahastatavate operatsioonide loetelu on kehtestatud Korra lisa 1 esimese peatüki kuuendas jaos. Nimetatud jaos on sätestatud otorinolarüngoloogia operatsioonigruppide operatsioonid. IV grupis punkti 857 all on märgitud septoplastika. "Meditsiinisõnastik: eestikeelsed terminid koos seletuste ning ladina, inglise ja soome vastetega" kohaselt on septoplastika ninavaheseina kujunduslõikus (lk 686). Nimetatud operatsiooni on märgitud ka kaebaja tervisekaardil (tl 159). Seega on kohtud ja vangla ebaõigesti leidnud, et ninavaheseina operatsiooni riigieelarvest ei finantseerita ja seetõttu ei ole kaebajal õigus vanglalt nimetatud operatsiooni võimaldamist nõuda. Tallinna Vangla keeldumine operatsiooni võimaldamisest argumendil, et kaebaja soovitud operatsiooni teostamist ei rahastata riigieelarvest, oli seetõttu õigusvastane.
6. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu asus
7. aprilli
8. a määruses asjas nr 3-3-4-2-02 p-s 10 seisukohale, et kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis ei pea erikogu, lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, mõistlikuks tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus.
9. Kolleegiumi arvates ei võimalda käesoleval juhul operatsiooni keeldumise õigusvastasuse tuvastamine asja lõplikult lahendada, sest tuvastamata on nii tervishoiuteenuse osutamise vajadus kui ka kahju tekkimine. Kahju tekkimise tuvastamiseks tuleb anda hinnang faktilistele asjaoludele, mille teostamiseks Riigikohtul HKMS § 64 lg 2 alusel pädevus aga puudub, mistõttu tuleks asi saata uueks lahendamiseks halduskohtule. Sellises olukorras ei pea kolleegium aga mõistlikuks maakohtu pädevusse kuuluva vaidluse lahendamist halduskohtus jätkata ja tsiviilasja sisuliselt lahendada. Seetõttu lõpetab kolleegium HKMS § 24 lg 1 p 1 ja § 72 lg 1 p 3 alusel operatsiooni mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas haldusasja menetluse. Kuna kolleegium lõpetab asjas menetluse, siis tuleb tühistada Tartu Ringkonnakohtu
10. märtsi
11. a otsus tervikuna ja Tartu Halduskohtu
12. oktoobri
13. a otsus asjas nr 3-08-1376 osas, millega jäeti operatsiooni mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann