← Eesti

3-1-1-103-10

Obsah (6)§ 214§ 200§ 136§ 64§ 65§ 257

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-103-10 Otsuse kuupäev 14. jaanuar 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Ko

§ 214

lg 2 p-de 1 ja 4, § 200 lg 2 p-de 4 ja 8 ning § 136 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu

  1. septembri
  2. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-18539 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aleksei Tšudinovi kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Prokuratuur, esindaja Põhja ringkonnaprokurör Ainar Koik Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
  3. detsember 2010, kirjalik menetlus Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Harju Maakohtu
  5. aprilli
  6. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  7. septembri
  8. a kohtuotsused Aleksei Tšudinovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 200

lg 2 p 8 järgi ning liitkaristuste mõistmise osas ja saata kriminaalasi selles osas Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

  1. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  2. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Natalia Lausmaa kasuks välja 76.70 eurot (seitsekümmend kuus eurot ja seitsekümmend senti), sealhulgas käibemaks 12.78 eurot (kaksteist eurot ja seitsekümmend kaheksa senti) vandeadvokaat Natalia Lausmaa poolt Aleksei Tšudinovile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Harju Maakohtu
  4. aprilli
  5. a otsusega tunnistati Aleksei Tšudinov süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (

) § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi vangistusega neli aastat ja kaks kuud,

§ 200

lg 2 p-de 4 ja 8 järgi vangistusega kolm aastat ja kaks kuud ning

§ 136

lg 1 järgi vangistusega neli aastat.

§ 64lg 1 alusel mõistis maakohus A.

Tšudinovile kuritegude kogumi eest liitkaristuseks neli aastat ja üheksa kuud vangistust. Sellele karistusele liitis kohus

§ 65lg 1 alusel Harju Maakohtu 12.

septembri 2008. a otsusega mõistetud kolme aasta ja kolme kuu pikkuse kandmata vangistuse, lugedes lõplikuks karistuseks kaheksa aastat vangistust. Sama kohtuotsusega tunnistati

§ 136lg 1 järgi süüdi I.E, kuid tema osas kassatsioonimenetlust ei toimu.

2.

§ 214lg 2 p-de 1 ja 4 järgi tunnistati A.

Tšudinov süüdi selles, et ta varem varguse toime pannud isikuna nõudis 2008. a oktoobris koos tuvastamata jäänud isikuga A. M.-ilt vägivaldselt rahalise kasu üleandmist. Nimelt peksis A. Tšudinov A. M.-i nõudes viimasele kuuluva sõiduauto Nissan Primera (väärtus 75 000 krooni), auto tehnilise passi (väärtus 900 krooni) ja võtmete (väärtus 500 krooni) ning korteri üleandmist.

§ 200lg 2 p-de 4 ja 8 järgi mõisteti A.

Tšudinov süüdi selles, et ta varem väljapressimise toime pannud isikuna lõi

  1. märtsil
  2. a A. M.-i rusikaga näkku ja ähvardas teda kannatanu poolt tulirelvaks peetud relvaga - signaalpüstoliga EKOL Dickle. Ta võttis A. M.-ilt ära mobiiltelefoni Sony Ericsson 550i (väärtus 1500 krooni), nelja võtit sisaldava randmekoti (koguväärtus 500 krooni) ja 100 krooni sularaha.

§ 136lg 1 järgi tunnistati A.

Tšudinov süüdi selles, et ta

  1. märtsil
  2. a vahetult pärast A. M.-i röövimist võttis kannatanult seadusliku aluseta vabaduse, pannes A. M.-i kinni maa-alusesse katakombi.
  3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Tšudinovi kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kes taotles kaitsealuse õigeksmõistmist väljapressimises, röövimisena käsitletud teo ümberkvalifitseerimist omavoliks

§ 257järgi ja süüdistatavale mõistetud liitkaristuse kergendamist.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. septembri
  3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on kannatanu järjepidevate ja usaldusväärsete ütluste, aga ka süüdistatava ütluste alusel lugenud väljapressimise toimepanemise põhjendatult tõendatuks. Maakohus on õigesti jätnud tõendite kogumist välja tunnistajate E. K. ja S. A. ütlused, kuivõrd need on vastuolulised. Põhjendatult on loetud usaldusväärseks kannatanu ütlused, et ta ei olnud A. Tšudinovile võlgu ja jäetud tähelepanuta süüdistatava ebajärjekindlad väited, et A. M. võlgnes talle jalgratta müügi tõttu teatud summa. Seetõttu pole ka alust kõnelda omavolist

§ 257tähenduses.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Tšudinovi kaitsja N. Lausmaa, kes kordab juba apellatsioonimenetluses esitatud taotlusi. 5.1

§ 214lg 2 p-de 1 ja 4 järgi tuleb A.

Tšudinov õigeks mõista vägivalla tarvitamise tõendamatuse tõttu. Süüdistatav eitab vägivalla kasutamist kategooriliselt. Õige ei ole ka ringkonnakohtu väide kannatanu ütluste järjepidevuse osas, sest väidetavalt

  1. a oktoobris toime pandud teo kohta esitas süüdistatav politseile avalduse alles pärast
  2. märtsi
  3. a. 5.2
  4. a oktoobris ja
  5. märtsil
  6. a asetleidnud sündmused on toimunud samade suhete pinnalt ning samadel asjaoludel. Seetõttu oleks kohus pidanud A. Tšudinovi väljapressimises õigeks mõistma ja lugema kaks episoodi üheks jätkuvaks süüteoks. 5.3 A. Tšudinovi tegu tuleks kvalifitseerida

§ 257järgi, sest süüdistatava ja kannatanu vahel on võlasuhe.

Peale tunnistajate E. K. ja S. A. ütluste tõendavad võlgnevuse olemasolu ka kaassüüdistatava I.E kohtuistungil antud ütlused. Nimelt loobus prokurör I.E süüdistusest

§ 200

lg 2 p 1 järgi seetõttu, et I.E sõnutsi tema kannatanuga ei suhelnud, viimaselt midagi ei nõudnud ega võtnud ja leidis, et A. Tšudinov peab oma võlaküsimused lahendama iseseisvalt. Järelikult uskus prokurör I.E väidet võlasuhte olemasolust. Võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt oleks pidanud vastavad järeldused tegema ka A. Tšudinovi süü kohta.

  1. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik, et kassatsioon on põhjendamatu ega anna alust ringkonnakohtu seadusliku otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus on uuritud tõendite pinnalt teinud argumenteeritud otsuse ja näidanud veenvalt ära, miks ta jagab maakohtu hinnangut kannatanu ütluste usaldusväärsuse suhtes. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kassaatori hinnangul ei ole tõendatud, et tema kaitsealune tarvitas
  3. a oktoobris A. M.-i vastu vägivalda. Kohtud on tuginenud üksnes kannatanu ütlustele. Ringkonnakohus eksis, pidades A. M.-i ütlusi järjepidevateks, kuivõrd kannatanu pöördus politsei poole alles
  4. a märtsis, s.o mitu kuud pärast väidetavat kuriteosündmust. Kaitseväide puudutab faktiliste asjaolude tuvastamist. Lähtuvalt KrMS § 363 lg-st 5 ja KrMS § 362 p-st 2 saab kriminaalkolleegium anda üksnes hinnangu sellele, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. novembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 17 ja
  7. mai
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16). Kriminaalkolleegium leiab, et kohtute poolt on A. Tšudinovi vägivalla kasutamine
  9. a oktoobris selgesti ja arusaadavalt tuvastatud. Ringkonnakohus on korrektselt põhjendanud, miks on praegusel juhul tuginetud kannatanu järjepidevatele vastuoludeta ütlustele (kd 3, tl 105-106). A. M.-i ütluste järjepidevust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et kannatanu koheselt juhtunu kohta politseile avaldust ei esitanud, vaid tegi seda teise ründe järel. Faktiliste asjaolude tuvastamisele on rajatud ka kassaatori väide, et kuna kogutud tõenditest ilmneb, et A. M. oli A. Tšudinovile võlgu, tuleb süüdistatav tunnistada röövi asemel süüdi omavolis. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kohtud arusaadavalt põhistanud, miks nende hinnangul A. Tšudinov A. M.-ile jalgratast müünud ei olnud.
  10. Kaitsja järeldusega selle kohta, et kuivõrd
  11. a oktoobris ja
  12. märtsil
  13. a asetleidnud sündmused on toimunud samade suhete pinnalt ning samadel asjaoludel, oleks kohus pidanud A. Tšudinovi väljapressimises õigeks mõistma ja lugema kaks episoodi üheks jätkuvaks süüteoks, kriminaalkolleegium ei nõustu. Jätkuva süüteona saab vaadelda sellist erinevate tegude kompleksi, kus mitu ajaliselt lähedast sama objekti vastu suunatud ja sarnasel viisil toimepandud tegu (mis ka eraldiseisvalt on koosseisupärased, õigusvastased ja süülised) loetakse õiguslikult üheks teoks, kuna osateod on kantud ühtsest tahtest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. juuni
  15. a otsus asjas nr 3-1-1-31-08, p 7.2). Süüdistatava tegusid ei saa pidada ei teineteisele ajaliselt lähedasteks ega ühtsest tahtest kantuks. Samuti eeldab jätkuvast süüteost kõnelemine, et erinevad osateod vastavad ühele süüteokoosseisule. Praegu see nii ei ole, kuivõrd tegu on väljapressimise (

§ 214

) ja röövimisega (

§ 200). 2008.

a oktoobris nõudis A. Tšudinov kannatanult varalise kasu üleandmist,

  1. märtsil
  2. a aga võttis süüdistatav A. M.-ilt ära võõrad vallasasjad.
  3. Seega leiab kriminaalkolleegium, et kassatsioonis esitatud väited kohtuotsuste muutmiseks alust ei anna. KrMS § 352 lgst 6 juhinduvalt käsitleb kriminaalkolleegium aga kassatsiooniväliselt relvaga toimepandud röövimisega seonduvat. 10.

§ 200

lg 2 p 8 järgi kvalifitseeritakse röövimine, mis on toime pandud relva või relvana kasutatava muu esemega või sellega ähvardades. Riigikohtu varasemas praktikas käsitati relvana seadeldist või eset, mis on ette nähtud elava või muu objekti kahjustamiseks. Relvana kasutatava muu esemena mõisteti spetsiaalselt kehavigastuste tekitamiseks valmistatud või kohandatud eset ning teisi esemeid, millega on võimalik kannatanu elu või tervist reaalselt kahjustada (nt tööriistad ja -vahendid, nagu kirves, saag, vasar, kruvikeeraja ja peitel; spordivahendid - pesapallikurikas, golfikepp, kuul, oda jne; muud esemed - kivi, metallitükk, kaigas jne). Toodud loetelu oli näitlik ja mitteammendav. Määrav oli, et esemel on objektiivselt sellised omadused, et seda saab relvana kasutada niisuguse vägivalla mõttes, millega süüdlane ähvardas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. jaanuari
  2. a otsus nr 3-1-1-10-98). Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub vajadus väljakujunenud praktika muutmiseks. Ometi tuleb silmas pidada, et viidatud lahendis sisalduvad õiguslikud hinnangud anti kriminaalkolleegiumi poolt tol ajal kehtinud kriminaalkoodeksi ja relvaseaduse alusel. Käsitletavas kriminaalasjas tunnistati A. Tšudinov süüdi selles, et ta ähvardas röövimisel kannatanut relvaga - signaalpüstoliga.
  3. märtsil
  4. a toimepandud röövimise ajal kehtinud relvaseaduse § 11 lg 1 kohaselt mõistetakse relvana sama seaduse paragrahvis 11 nimetatud relvi ja need on: tuli-, gaasi-, pneumo-, külm-, heit- ja elektrišokirelv. Millisesse relvaliiki signaalpüstol kehtiva relvaseaduse alusel kuulub ja miks nii maa- kui ka ringkonnakohus on signaalpüstolit pidanud relvaks

§ 200lg 2 p 8 mõttes, kohtuotsustest ei nähtu.

Kohtud pole sellele küsimusele tähelepanu pööranud ja kohtuotsustes puuduvad sellekohased põhjendused. Kohtuotsuses põhjenduste puudumine on aga kriminaalmenetluse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ja seetõttu tuleb nii ringkonna- kui ka maakohtu otsused selles osas tühistada. Samuti tuleb tühistada A. Tšudinovile mõistetud liitkaristus. Tühistatud osas saadab kriminaalkolleegium kriminaalasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

  1. Kui asja uuel arutamisel leitakse, et signaalpüstoli näol ei ole tegemist relvaga relvaseaduse tähenduses, tuleb siiski lahendada küsimus sellest, kas signaalpüstol võib endast kujutada relvana kasutatavat muud eset. Relvana kasutatava muu esemena saab seda aga vaadelda üksnes juhul, kui röövimise tegelik ohtlikkus on tulenevalt signaalpüstoli omadustest suurem kui röövimise üldkoosseisu või kõlbmatu vahendiga röövimise korral (vt juba viidatud otsus nr 3-1-1-10-98) - nt kui signaalpüstolist inimese pihta tulistamine võib olla kannatanu jaoks ohtlik ja kahjustada tema tervist või isegi elu.
  2. A. Tšudinovi kaitsja on koos kassatsiooniga esitanud taotluse mõista talle kassatsioonimenetluses kaitsealusele osutatud riigi õigusabi eest kaitsjatasuna välja 1200 krooni (kehtivas vääringus 76.70 eurot), sh käibemaks 200 krooni (kehtivas vääringus 12.78 eurot). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kaitsja taotlus põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" p 16 alusel rahuldada. Hannes kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.