Obsah (5)

§ 84§ 112§ 118§ 135§ 160

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 84 p 1, § 85 lg 1 p 1 ja § 86 alusel Häirekeskuse Lõuna-Eesti Keskuse päästekorraldajale Tea Poska-Rinnele (Tea Poska-Rinne) teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks noomitus. Käskkirja kohaselt avastati pistelise kontrolli käigus, et T. Poska-Rinne võttis

1. oktoobril 2008 vastu hädaabikõne, kuid ei kasutanud kutsetöötluse käigus abivajaja seisundi väljaselgitamiseks meditsiiniteadete menetlemiseks ettenähtud küsimustikke ega lähtunud küsimustikes väljatoodud reeglitest ja tüüpjuhtumitest "Krambid" ja "Palavik". T. Poska-Rinne tunnistas seletuskirjas oma eksimust, kuid ei põhjendanud oma käitumist. Häirekeskuse direktori
2. novembri
3. a käskkirjaga nr 3.1-2/220 Pp määrati

§ 84

p 1, § 85 lg 1 p 5 ja § 118 lg-te 1 ja 2 alusel Häirekeskuse Lõuna-Eesti Keskuse päästekorraldajale T. Poska-Rinnele teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Käskkirja kohaselt võttis T. Poska-Rinne

1. oktoobril 2008 vastu hädaabikõne, milles meeskodanik teatas, et korteris on põlema läinud vana televiisor, korter on suitsu täis ja põleb. T. Poska-Rinne ei andnud päästemeeskonnale väljasõidukorraldust, vaid soovitas meeskodanikul televiisor elektrikontaktist välja tõmmata ja tekiga kustutada. Samuti ei esitanud T. Poska-Rinne esmase informatsiooni väljaselgitamiseks ja väljakutseastme määramiseks vajalikke küsimusi. Häirekeskuse direktor
2. novembri
3. a käskkirjaga nr HK 3.1-1/135 vabastati Häirekeskuse põhimääruse § 8 p 4,

§ 112ja § 118 lg-te 1-3 alusel T.

Poska-Rinne teenistusest seoses distsiplinaarsüüteo toimepanemisega.

1. T. Poska-Rinne esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Häirekeskuse direktori käskkirjade nr 3.1-2/219 Pp, nr 3.1-2/220 Pp ja nr HK 3.1-1/135 õigusvastasus. Käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huviks on saada rehabiliteeritud, mis võimaldaks tal tööturul leida uus töökoht, omamata negatiivset tausta seoses teenistusest vabastamisega distsiplinaarsüüteo tõttu. Samuti soovib kaebaja tulevikus esitada vastustaja vastu kahjunõude. Kaebaja selgitas, et ei esitanud tühistamiskaebust, kuna ei soovinud enda teenistusse ennistamist, kuid ei osanud ka arvata, et töö otsimine nii keeruline on. Arvestades süüteo raskust, oli distsiplinaarkaristusena määratud teenistusest vabastamine ebaproportsionaalne. Vastustaja rikkus distsiplinaarmenetluse läbiviimisel kaebaja õigusi. Saades
2. novembril 2008 üheaegselt teada kahest väidetavast distsiplinaarsüüteost (toime pandud
3. ja
4. oktoobril), vormistati nende kohta kaks eraldi käskkirja, millega omakorda tekitati tahtlikult

§ 118lg 2 rakendamiseks korduva rikkumise fakt.

1. Häirekeskus vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kaebajal puudub tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi, sest kohtule pole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kaebajal pole õnnestunud leida uut töökohta just kohaldatud distsiplinaarkaristuste tõttu. Teenistusest vabastamise alust ei märgitud tööraamatusse, mistõttu ei saanud võimalikud uued tööandjad olla kohaldatud distsiplinaarkaristustest ka teadlikud. Kaebusest ei nähtu, kuidas võimaldaks käskkirjade õigusvastasuse tuvastamine edaspidi kaitsta kaebaja õigusi. Vaidlustatud käskkirjad on nii formaalselt kui materiaalselt õiguspärased. Kaebajale süüks arvatava teise teo pani T. Poska-Rinne toime
2. oktoobril 2008 ning selle teo eest distsiplinaarkaristuse määramise ajaks oli kaebajal kehtiv distsiplinaarkaristus. Kehtiva karistuse olemasolu on

§ 118

lg 2 alusel teenistusest vabastamise formaalseks eelduseks, mis oli teise teo eest karistuse määramisel täidetud.

1. Tallinna Halduskohtu
2. detsembri
3. a otsusega jäeti kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgnevalt: 1) kaebaja ei ole käskkirju eelnevalt tühistamiskaebusega vaidlustanud ega osanud selgitada, mis põhjusel jättis ta kasutamata enda õiguste kaitseks kõige efektiivsema abinõu. Põhjendamatu on selgitus, et ta ei soovinud enda teenistusse ennistamist. Esitatud tuvastamiskaebuse eesmärgiks oli õiguste rehabiliteerimine ja tulevikus kahjuhüvituse nõude esitamine. Kohus ei nõustunud kaebaja väitega subjektiivsete õiguste rikkumise kohta. Kaebaja vabastati teenistusest distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest. Kaebaja väide, et ta ei soovinud enda teenistusse ennistamist, mistõttu ei taotlenud ta kohtult ka teenistusest vabastamise tühistamist, on kummastav, sest isikul on õigus valida, kas taotleda enda teenistusse ennistamist või loobuda ennistamisest, kuid mõlemal juhul oleks võimalik nõuda rahalist hüvitist; 2) tõendamata on väide, et kaebaja ei leia tööd distsiplinaarkaristuste tõttu. Häirekeskuse kinnitusel jäid distsiplinaarkaristused tööraamatusse kandmata. Isik on kohustatud astuma samme võimaliku kahju tekkimise ärahoidmiseks, käesoleval juhul ei nähtu, mida on kaebaja selleks ette võtnud; 3) tuvastamiskaebuse esitamine eeldab isikul põhjendatud huvi olemasolu. Kahjunõude esitamine tulevikus on küll kohtupraktikas aktsepteeritav põhjendatud huvina, kuid selleks peab olema faktiline ja õiguslik alus. Käesolevas asjas ei saa kohus hinnata tulevikus esitatava kahjunõude perspektiivi, kuid kahjuna ei saa käsitada realiseerimata nõudeid, mis tulenevad

§-st 135; 4) käskkiri nr 3.1-2/219 Pp anti kaebajale kätte

1. novembri
2. a hommikul, käskkiri nr 3.12/220 Pp aga sama päeva pärastlõunal. Sellest võib järeldada, et kaebaja oli enne teenistusest vabastamise käskkirja tutvustamist teadlik temale määratud noomitusest.

§ 118

lg 2 võimaldab isiku teenistusest vabastada teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest, kui isikul on kehtiv distsiplinaarkaristus. Vaidlustatud käskkirjad on nii faktiliselt kui õiguslikult motiveeritud ning kooskõlas seadusega. Nende õigusvastaseks tunnistamiseks puudub alus. Häirekeskus on järginud kaebajale distsiplinaarkaristuste määramisel distsiplinaarmenetlusnorme.

1. T. Poska-Rinne esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Halduskohus jättis ebaõigesti analüüsimata
2. novembri
3. a käskkirja õigusvastasuse. Kohus on teinud järeldusi asjaolu kohta, mille tuvastamiseks puudusid kohtul tõendid. Kohtul puudus võimalus kontrollida ja veenduda, millises järjekorras kaebajale kahte käskkirja tutvustati, kohtu järeldused põhinevad oletustel. Halduskohtu otsuse põhjendavas osas käsitleb kohus peamiselt kaebaja valitud kaebuseliigi puudusi ja põhjendamatust. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et tuvastamiskaebuse esitamine on vale ja põhjendamatu ning efektiivsem olnuks tühistamiskaebuse esitamine. Kaebuse vorm ei saa iseenesest olla kaebuse rahuldamata jätmise aluseks. Kaebuse esitamise eesmärgiks oli saada kohtu õiguslik hinnang vaidlustatud haldusaktide seaduslikkusele. Halduskohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 1, kuna otsuses ei ole põhjendatud distsiplinaarkaristuse kohaldamise seaduslikkust.
4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas T. Poska-Rinne apellatsioonkaebuse osaliselt ja tunnistas Häirekeskuse direktori käskkirjad nr 3.1-2/220 Pp ja nr HK 3.1-1/135 õigusvastaseks. Käskkirja nr 3.1-2/219 Pp osas jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgnevalt: 1) halduskohus ei ole analüüsinud vaidlusaluste käskkirjade õiguspärasust sisuliselt. Kohtuotsusest saab järeldada, et halduskohus on seadnud kahtluse alla kaebeõiguse ja leidnud, et kaebuse esitamise eelduseks oleva põhjendatud huvi olemasolu on küsitav, aga isegi kui selle olemasolu aktsepteerida, on kaebus põhjendamatu, sest karistuste määramisel on järgitud seadust ning käskkirjad on motiveeritud; 2) kuna halduskohus on siiski möönnud kaebaja põhjendatud huvi kaebuse esitamiseks ja kontrollinud kaebuse põhjendatust ning apellatsioonimenetluses pooled selle küsimuse üle ei vaidle, siis ei peatu ringkonnakohus pikemalt kaebeõiguse küsimusel; 3) kaebaja on nii käskkirjas nr 3.1-2/219 Pp kui ka käskkirjas nr 3.1-2/220 Pp ette heidetud distsiplinaarsüüteod toime pannud ehk täitnud oma teenistuskohustusi mittenõuetekohaselt. Kaebajale käskkirjas nr 3.1-2/219 Pp määratud karistus (noomitus) ei ole ebaproportsionaalne, sest tegemist on leebeima karistusega. Nimetatud käskkiri on õiguspärane. Käskkirjas nr 3.1-2/220 Pp märgitud distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud ning distsiplinaarsüüteo näol ei olnud tegemist formaalse rikkumisega, vaid tõsise ohuga inimeste elule, tervisele ja varale, mille kaebaja oma käitumisega tekitas; 4) Häirekeskus esitas halduskohtu kohtuistungil seisukoha, et kaebajale tehti käskkiri nr 3.1-2/219 Pp teatavaks
5. novembri
6. a hommikul ning käskkiri nr 3.1-2/220 Pp sama päeva pärastlõunal. Sellele kaebaja vastuväiteid ei esitanud. Seega polnud kohtul antud asjaolu kohta alust täiendavaid tõendeid koguda, sest arvestades halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 17 lg-t 3 ja TsMS § 231 lg-t 4, võis kohus omaksvõttu eeldada. Kaebaja ei vaidle ka apellatsioonkaebuses vastu sellele, et talle tutvustati käskkirju sellises järjekorras, nagu vastustaja märkis; 5) distsiplinaarkaristusena määratud teenistusest vabastamine ei ole rikkumise asjaolusid arvestades proportsionaalne karistus. Kaebaja on küll toime pannud kaks rikkumist, kuid teise rikkumise ajaks ei olnud esimene rikkumine veel avastatud ning kaebajal puudus võimalus oma käitumise osas sellest järeldusi teha. Vastustaja avastas kaebaja mõlemad rikkumised
7. novembril 2008 toimunud kontrolli käigus, mistõttu ei olnud kaebaja teise rikkumise toimepanemise ajal veel teadlik asjaolust, et tööandja kavatseb
8. oktoobril 2008 aset leidnud rikkumise eest karistuse määrata. Seega puudus esimese rikkumise avastamisel eeldatav distsiplineeriv toime (Riigikohtu
9. aprilli
10. a otsus asjas nr 3-3-1-9-09, p 12) ja rikkuja pole korduva rikkumise toimepanekul näidanud oma ükskõikset või eiravat suhtumist ametiülesannete korrakohase täitmise nõudesse, mis õigustaks range tagajärje kohaldamist mitme järjestikuse jämedast rikkumisest kergema rikkumise eest; 6) kuna vastustaja on
11. oktoobril 2008 toime pandud sarnast süütegu hinnanud käskkirjas nr 3.12/219 Pp noomituse vääriliseks, on teenistusest vabastamine ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja töötaja eelneva käitumisega. Seetõttu on käskkirjad nr 3.1-2/220 Pp ja nr HK 3.1-1/135 õigusvastased; 7) vastustajal puudus vajadus kolmanda, s.o käskkirja nr HK 3.1-1/135 vormistamiseks. Ühe sündmuse kohta kahe samasisulise haldusakti koostamine ei ole põhjendatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12. Häirekeskus esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati halduskohtu otsus samas asjas ning jätta T. Poska-Rinne kaebus tervikuna läbi vaatamata või teha uus otsus, millega jätta halduskohtu otsus jõusse ning T. Poska-Rinne kaebus rahuldamata. Kassaator põhjendab kaebust järgmiselt: 1) ringkonnakohus jättis ebaõigesti lahendamata põhjendatud huvi küsimuse. Häirekeskus on vastuses kaebusele tuginenud põhjendatud huvi puudumisele ning halduskohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks põhjendatud huvi olemasolu tuvastanud. Vastupidi, halduskohtu otsuse põhjendustest nähtub, et kohtu hinnangul puudus nii põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks kui ka subjektiivsete õiguste rikkumine. Põhjendatud huvi olemasolu tuvastamata jätmine ja selle eeldamine on oluline kohtumenetluse normi rikkumine; 2) kaebajal puudub põhjendatud huvi ja kaebeõigus, mistõttu tulnuks jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Vaidlusaluste käskkirjade õigusvastasuse tuvastamine ei annaks kaebajale mingit õiguslikku eelist, see ei tekitaks, muudaks ega lõpetaks ühtegi kaebaja õigust ega kohustust. Tuginedes Riigikohtu praktikale (nr 3-3-1-39-01, p 5) ei olnud põhjendatud huvi puudumisel kohtutel alust hinnata käskkirjade õiguspärasust sisulisest ega menetluslikust küljest. T. Poska-Rinne kaebus tulnuks HKMS § 11 lg 3¹ p 5 alusel tagastada või jätta HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata; 3) ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millise materiaalõigusliku nõude on kohus rahuldanud. Kaebajal oli võimalik esitada

§-s 135 sätestatud nõudeid, kuid ta ei ole seda teinud, ometi on kaebus rahuldatud. Seetõttu on ringkonnakohtu otsus ebaselge ega vasta HKMS § 25 lg-tes 2, 3 ja 5 ning TsMS § 436 lg-tes 1-3 ja §-s 654 sätestatud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele; 4) ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust. Distsiplinaarkaristusena määratud teenistusest vabastamiseks oli olemas alus ja vabastamine oli õiguspärane. Kohtumenetluses tuvastatud asjaolusid arvestades on ringkonnakohus ebaõigesti järeldanud, et distsiplinaarkaristusena määratud teenistusest vabastamine on ilmses vastuolus teo raskuse, teo asjaolude ja töötaja eelneva käitumisega ja seetõttu distsiplinaarvastutuse seaduse § 8 lg 1 alusel lubamatu. Ringkonnakohus on otsuses tuvastanud, et kaebuse esitaja on distsiplinaarsüüteod toime pannud ning tegemist on tõsiste rikkumistega, millele kaebajal õigustust pole. Menetluses on esile toodud, et kaebaja on ka varem toime pannud tõsiseid distsiplinaarrikkumisi, sh algatatud ka kriminaalasi. Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud eelnimetatud kaebaja varasemat käitumist iseloomustavad asjaolud arvesse võtmata. Kaebaja ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud, kuigi selleks on olnud vajadus ning piisav aeg; 5) Häirekeskuse direktori käskkirjad nr 3.1-2/220 Pp ja nr HK 3.1-1/135 ei ole dubleerivad. Esimene käskkiri oli karistuse määramiseks, teine täideviimiseks.

1. Tea Poska-Rinne leiab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on õiguspärane ning kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus ei ole asja lahendamisel rikkunud kohtumenetluse norme ega kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. Häirekeskus ei ole vastuses apellatsioonkaebusele põhjendatud huvi osas vastuväiteid esitanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kassatsiooniastmes ei ole enam vaidlust selles, kas distsiplinaarsüütegude toimepanemine on tuvastatud ja kas Tea Poska-Rinne rikkus teenistuskohustusi või mitte. Häirekeskus kaebas ringkonnakohtu otsuse edasi osas, millega ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse samas asjas ehk Häirekeskuse direktori
3. novembri
4. a käskkirja nr 3.1-2/220 Pp ja
5. novembri
6. a käskkirja nr HK 3.1-1/135 õigusvastasuse tuvastamise osas. Tea Poska-Rinne ringkonnakohtu otsust edasi kaevanud ei ole. Kassatsiooniastmes on seega vaidluse all üksnes Häirekeskuse direktori eelnimetatud kahe käskkirja õiguspärasus ning tuvastamisekaebuse esitamiseks põhjendatud huvi olemasolu küsimus.
7. Häirekeskuse direktori
8. novembri
9. a käskkirjaga nr 3.1-2/220 Pp määrati T. PoskaRinnele teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine ning Häirekeskuse direktori
10. novembri
11. a käskkirjaga nr HK 3.1-1/135 vabastati T. Poska-Rinne teenistusest seoses distsiplinaarsüüteo toimepanemisega. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et käskkirja nr HK 3.1-1/135 andmiseks puudus vajadus. Sisuliselt dubleerib nimetatud käskkiri Häirekeskuse direktori
12. novembri
13. a käskkirja nr 3.1-2/220 Pp.
14. Kohus saab haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud kaebuse osas põhjendatud huvi kontrollida alles siis, kui eelnevalt on kontrollitud ja tuvastatud kaebaja kaebeõigus. Ka kassaator on tõstatanud kassatsioonkaebuses tuvastamiskaebuse esitamise õiguse küsimuse. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et kaebajal puudus Häirekeskuse direktori
15. novembri
16. a käskkirja nr 3.1-2/220 Pp ja
17. novembri
18. a käskkirja nr HK 3.1-1/135 osas tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi, kuid leidis, et isegi kui möönda põhjendatud huvi olemasolu, on vaidlustatud käskkirjad nii faktiliselt kui õiguslikult õiguspärased ning nende õigusvastasuse tuvastamiseks puudub alus. Ringkonnakohus ei kontrollinud põhjendatud huvi olemasolu, vaid leidis, et kuna halduskohus on sisuliselt möönnud kaebuse esitamiseks põhjendatud huvi ja kaebuse põhjendatust kontrollinud ning menetlusosalised selle üle ei vaidle, siis ei peatu ringkonnakohus enam põhjendatud huvi küsimusel. Seega on kohtud möönnud Häirekeskuse direktori
19. novembri
20. a käskkirja nr 3.1-2/220 Pp ja
21. novembri
22. a käskkirja nr HK 3.1-1/135 vaidlustamise võimalikkust nende õigusvastasuse tuvastamise teel. Erinevalt kohtute seisukohtadest leiab kolleegium, et Tea Poska-Rinnel puudus kaebeõigus vaidlustamaks Häirekeskuse direktori nimetatud haldusakte tuvastamiskaebuse esitamisega.
23. Ametniku võib teenistusest vabastada

§ 118alusel distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest.

Tegemist on ühe teenistusest vabastamise alusega.

§ 135

reguleerib nõudeõigust ebaseaduslikult teenistusest vabastamisel.

§ 135

lg-te 1 ja 2 kohaselt on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnik õigustatud nõudma vabastamise seadusevastaseks tunnistamist või teenistusest vabastamise aluse muutmist ning tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest või hüvitust kuue kuu ametipalga ulatuses juhul, kui ta ei soovi teenistusse ennistamist.

§ 160

lg 5 kohaselt võib ametnik kohtult taotleda temale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele ja selle toimepanemise asjaoludele ilmselt mittevastava karistusega.

§ 160

lg 3 näeb ette, et ametnik võib halduskohtus nõuda käskkirja, korralduse, otsuse või toimingu täielikult või osaliselt seadusevastaseks tunnistamist. Kolleegiumi hinnangul on avaliku teenistuse seaduses kehtestatud teenistusvaidluste lahendamiseks erikord ning ammendavalt reguleeritud, milliseid nõudeid on ametnikul teenistusest vabastamise korral õigus esitada. Sellele viitab nii

§ 135kui ka avaliku teenistuse seaduse teiste normide sõnastus.

Nii sätestab näiteks

§ 160

teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute vaidlustamiseks halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtust erineva tähtaja.

§ 160lg 1 kohaselt on ametnikul halduskohtumenetluse seadustiku § 7 1.

lõikes sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul õigus esitada kaebusi halduskohtule teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale. Kuigi

§ 160

lg-s 1 viidatakse halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg-le 1, ei reguleeri see säte kaebuste esitamise tähtaegu. Nimetatud tähtaegu reguleerib HKMS §

2. Kolleegiumi hinnangul on seadusandja teadlikult soovinud koondada teenistusvaidlusi puudutava regulatsiooni ammendavalt avaliku teenistuse seadusesse, mistõttu tuleb teenistusvaidlusi puudutavas osas kaebeõiguse kontrollimisel lähtuda avaliku teenistuse seaduses sätestatud nõuetest. Teenistusvaidluste lahendamiseks eraldi tuvastamiskaebuse esitamise võimaldamist ei pea kolleegium käesolevas asjas ka vajalikuks. Kaebaja poolt põhjendatud huvina esile toodud ebaseadusliku teenistusest vabastamisega tekitatud kahju hüvitamise kui ka enese rehabiliteerimise eesmärk on

§ 135lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete esitamise kaudu efektiivselt kaitstav.

Nii on

§ 135

lg-s 1 märgitud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest või sama paragrahvi

1. lõikes märgitud teenistusse ennistamisest loobumise korral makstav hüvitis käsitatav kahjuhüvitisena. Rehabiliteeriv eesmärk on omakorda kaitstav teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamise või vabastamise aluse muutmise kaudu.
2. Teenistusest vabastamise käskkirjade vaidlustamisel tuli seega lähtuda

§-s 135 ja §-s 160 sätestatud tingimustest ning õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks puudus õiguslik alus. Kaebaja oleks saanud esitada teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamise või käskkirjade tühistamise nõude, mida kaebaja pole aga teinud.

1. Eeltoodust tulenevalt puudus kaebajal tuvastamiskaebuse esitamise õigus, mistõttu ei võta kolleegium seisukohta põhjendatud huvi olemasolu kohta ega kontrolli vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust sisuliselt. Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et tuvastamiskaebuse põhjendatud huvi kontrollimine on kohtu ülesanne. Põhjendatud huvi olemasolu on tuvastamiskaebuse menetlemise ja ka rahuldamise üks eeldustest. Seetõttu on kohtutel kohustus põhjendatud huvi olemasolu kontrollida isegi juhul, kui põhjendatud huvi olemasolu pole menetlusosaline kahtluse alla seadnud.
2. Häirekeskuse kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kuna ringkonnakohtu otsus vaidlustati üksnes käskkirja nr 3.1-2/220 Pp ja käskkirja nr HK 3.1-1/135 õigusvastasuse tuvastamise osas, ei saa kolleegium jätta Tea Poska-Rinne kaebust tervikuna läbi vaatamata ega halduskohtu otsust täies osas jõusse, nagu seda soovib kassaator. Kolleegium tühistab Tallinna Halduskohtu
3. detsembri
4. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
5. aprilli
6. a otsuse haldusasjas nr 309-1118 Häirekeskuse direktori
7. novembri
8. a käskkirja nr 3.1-2/220 Pp ja
9. novembri
10. a käskkirja nr HK 3.1-1/135 osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab Tea PoskaRinne tuvastamisnõude nimetatud käskkirjade osas läbi vaatamata. Kautsjon kuulub tagastamisele.
11. Kuna Riigikohus teeb tühistatud osas uue lahendi, tuleb HKMS § 93 lg-st 4 tulenevalt otsustada ka menetluskulude väljamõistmise küsimus. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja oli vabastatud kohtutes riigilõivu tasumise kohustusest. Tallinna Ringkonnakohus mõistis Häirekeskuselt välja poole riigilõivust (250 krooni) ning poole riigi õigusabi tasust (1400 krooni), sest rahuldas kaebuse pooles ulatuses. Kuna ringkonnakohtu otsus nende käskkirjade osas kuulub tühistamisele ning Tea Poska-Rinne kaebus jääb selles osas läbi vaatamata, siis pole Häirekeskuselt HKMS § 95 alusel menetluskulude väljamõistmiseks alust. Seetõttu jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kuna kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, siis ei kuulu kohaldamisele ka HKMS § 84 lg 4 p
12. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann