Obsah (11)

§ 386§ 657§ 654§ 163§ 124§ 692§ 691§ 688§ 689§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 163 lg 2 järgi jätta hageja menetluskulud kostja I kanda. Kuna hagi jääb kostja II vastu rahuldamata, tuleb kostja II menetluskulud jätta hageja kanda.

1. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti temale kuuluva vara suhtes kehtima hagi tagamise abinõu, kuigi hagi jäeti tema suhtes rahuldamata.
2. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi osaliselt rahuldati, ja oli nõus asja lahendamisega kompromissi teel, mille järgi tagastab kostja I hagejale tasutud ostuhinna 14 840 Suurbritannia naela, kui hageja võtab osa kostja I menetluskuludest enda kanda.
3. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis kohaldamata lepingus fikseeritud Eesti krooni ja Suurbritannia naela kursi ning vähendas seetõttu väljamõistetud põhinõude ja leppetrahvi summat kokku 82 944 Eesti krooni võrra. Samuti palus hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega kostja II menetluskulud jäeti hageja kanda. Hageja palus teha uue otsuse, millega mõista kostjalt I hageja kasuks lisaks välja 82 944 Eesti krooni ja jätta kostja II menetluskulud tema enda kanda.
4. Hageja nõustus kostja II apellatsioonkaebusega, kuid vaidles kostja I apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostjad vaidlesid vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas kostja II apellatsioonkaebuse ja tühistas
6. mai
7. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni p 5, millega maakohus jättis hagi tagamise abinõud jõusse kuni nõude täieliku rahuldamiseni, ja tegi selles osas uue otsuse, millega tühistas hagi tagamise abinõu. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning kostja I apellatsioonkaebuse ja hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja II apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ning teiste menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi tagamise abinõuna kostja II kinnistule seatud kohtulik hüpoteek

§ 386lg 4 alusel tühistada, sest hagi jäi kostja II suhtes rahuldamata.

Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid

§ 654lg 6 alusel korrata.

Hageja ja kostja I on oma kaebustes korranud maakohtu menetluses esitatud väiteid ja vastuväiteid ning nendele kõigile on maakohus piisava põhjalikkusega vastanud. Vastuseks apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et ehitusloa väljastamise ja detailplaneeringu kehtestamise viibimisest tulenevat riski kandis kostja I. Maakohus leidis õigesti, et lepingu p 8.2 sõnastus annab aluse järelduseks, et pooled on kokku leppinud, et pdes 8.2.1 jj sätestatud juhtumid on oluliseks lepingu rikkumiseks ja neist mõne esinemise korral on ostjal õigus lepingust taganeda ilma täiendavat tähtaega andmata. Põhjendatud on maakohtu järeldus, et ehitise püstitamise kohustusega hilinemine pärast lepingu p-s 8.2.4 sätestatud tähtaega kujutab endast olulist lepingu rikkumist. Kuna lepingu järgi pikenes ehitise püstitamise tähtaeg, pikenes selle võrra ka taganemisõiguse tekkimist puudutav tähtaeg. Seega tekkis hagejal taganemisõigus lepingu p-st 8.2.4 tulenevalt

1. novembril
2. Kuigi pärast lepingu tähtaja pikendamist pidi korteriomand valmima hiljemalt
3. märtsil 2008 ja lepingu p 8.2.4 järgi tekkis hagejal taganemisõigus
4. novembril 2008, on hageja
5. septembril 2008 tehtud taganemisavaldus kehtiv, sest kostja II edastas hagejale
6. juunil 2008 teate, et objekt ei pruugi valmida enne
7. juulit 2009, s.o pärast taganemisõiguse saabumise tähtpäeva. Hageja oli seetõttu õigustatud taganema lepingust varem. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ka osas, milles kohus rahuldas hageja leppetrahvinõude kostja I vastu. Lepingu p 8.3 kohaselt on lepingust taganemisel lepingu p-des 8.2.1–8.2.4 kostja I lepingurikkumise tõttu kostja I kohustatud hagejale tagastama kõik lepingu kohaselt kostjale I tasutud summad ning tasuma leppetrahvi 20% lepingu eseme ostuhinnast. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei minetanud õigust nõuda leppetrahvi, kuna ta esitas leppetrahvinõude taganemisavalduses. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega selles, et leppetrahvi vähendamiseks puudus alus. Kinnisvarahindade langus ei ole erakorraline asjaolu, mis annaks alust leppetrahvi vähendada. Maakohtu otsus on rahalise vääringu määramise osas seaduslik. Kostja on kogu menetluse kestel olnud nõus tagastama hagejale ettemaksuna tasutud 14 840 Suurbritannia naela ja õigust tagastada ettemaks Suurbritannia naelades ei ole ta minetanud siiani. Lepingu p 4.1 sõnastusest nähtub, et fikseeritud kurssi kasutatakse üksnes ostuhinna tasumisel ostjalt müüjale. Kohustuse täitmise vääringuks lepingus tuleb pidada Suurbritannia naela. Ekslik on vastuapellatsioonkaebuse väide, et lepingu p-s 4.1 oli kokku lepitud fikseeritud vahetuskurss kõikide rahaliste kohustuste täitmise jaoks. Lepingus ei ole fikseeritud ühtegi kohustust kroonides ja pooled on lepingus kokku leppinud kohustuste täitmises välisvääringus. Kostjal I (müüjal) ei ole õigust tasuda summasid fikseeritud kursi alusel ning tasumisele kuuluvad summad tuleb Eesti kroonidesse VÕS § 93 lg 4 alusel ümber arvutada kohustuse sissenõutavaks muutumise aja seisuga. Samas on kostjal I õigus tasuda kas Suurbritannia naelades või Eesti kroonides. Tasumise korral võib hageja nõuda soovi korral maksmise aja vääringust lähtumist VÕS § 93 alusel. Väär on kostja I väide, et maakohtul ei olnud alust määrata Suurbritannia naela ja Eesti krooni vahetuskurssi
8. septembri
9. a seisuga. Hagejal oli õigus määrata, kas ta esitab nõude Eesti kroonides või välisvääringus. Hageja on haginõude esitanud Eesti kroonidesse ümber arvutatuna. Asjaolu, et kohtuotsuses võidakse nõue väljendada ümber arvutatuna Eesti kroonidesse, ei tähenda seda, et tasuda ei tuleks välisvaluutas, kui selline kohustus tuleneb VÕS §-st
10. Maakohus kohaldas õigesti

§ 163

lg-t 2 ja jättis hageja menetluskulud kostja I kanda, kuna hageja tehtud kompromissiettepanek 500 000 krooni oli lähedane hagi osalise rahuldamisega (584 856 krooni). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Kostja I esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eksisid kohtud välisvääringul põhineva nõude rahuldamisel vahetuskursi valikuga. Maakohus leidis õigesti, et kostjate kohustusi saab arvestada Suurbritannia naelades, kuid rahuldas hagi ekslikult vale vahetuskursi alusel.

§ 124

lg 1 ja VÕS § 93 lg-te 3 ja 4 alusel saab järeldada, et võlgnikul on õigus täita oma kohustus välisvääringus, sest pooltel oli selline kokkulepe. Kuna kostja I nõustus täitma oma kohustuse üksnes välisvääringus, sai kohus rahuldada hagi üksnes välisvääringus. Ringkonnakohus ei vastanud neile kostja I apellatsioonkaebuse väidetele ning tegi vastuolulise otsuse, kui märkis kohtuotsuse põhjendavas osas, et kostja ei ole minetanud õigust tasuda hagejale ettemaks Suurbritannia naelades, kuid mõistis kohtuotsuse resolutsioonis kostjalt välja ettemaksu Eesti kroonides. Kohtud mõistsid kostjalt vääralt välja leppetrahvi põhjendusel, et lepingu esemeks olev korteriomand ei saanud valmis ettenähtud tähtajaks, s.o

1. märtsiks
2. Maakohtu hinnangul hakkas VÕS § 159 lg-s 2 märgitud mõistlik aeg leppetrahvi nõudmiseks kulgema lepingust taganemise hetkel. Ringkonnakohus ei ole vastanud kostja I apellatsioonkaebuse väitele, et mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 mõttes hakkas kulgema lepingu rikkumisest teadasaamisest, mitte lepingust taganemisest. Hageja teatas leppetrahvi nõudest rohkem kui kuus kuud pärast kohustuse rikkumisest teadasaamist, mis ei ole mõistlik aeg. Kohtud rahuldasid leppetrahvinõude hoolimata sellest, et pooled olid lepingu p-des 8.2.5 ja 8.5 kostja I vastutuse müüjast olenemata põhjustel tekkiva rikkumise korral selgelt välistanud. Pooled leppisid kokku, et kui lepinguobjekt ei valmi tähtajaks põhjustel, mis ei sõltu müüjast, on ostjal õigus lepingust taganeda, kuid mitte nõuda leppetrahvi. Hageja ei ole tõendanud, et pooled pidasid lepingu p-s 8.2.5 silmas vääramatut jõudu VÕS § 103 lg 2 mõttes, kuigi märkisid lepingusse "müüjast olenematutel põhjustel". Kohtud ei ole põhjendanud, miks ei tule lepingut VÕS § 29 järgi tõlgendades arvestada asjaolu, et tegemist oli müügiga projektdokumentatsiooni alusel, kus ostja ühines arendusega juba planeerimisfaasis, võttis suurema riski, kuid sai seeläbi soodsama hinna ning võitis hinnatõusu arvel. Kuna kostja I ei olnud nõus võtma enda kanda planeerimise ja ehitusloa saamisega kaasnevaid riske, lepiti kokku müüja vastutuses müüjast olenevatel põhjustel. Isegi kui pooled oleksid leppinud kokku vääramatu jõu tingimuses, ei ole ringkonnakohus kostja I apellatsioonkaebuse väidetele vastanud. Kostja I on kogu menetluse kestel väitnud, et viivitus oli tingitud sellest, et dokumentide kinnitamise lõppfaasis ei vastanud projekt enam nõuetele, kuna linnavalitsus peatas
3. a sügisel taotluse menetlemise ja Tallinna Linnavolikogu muutis
4. märtsi
5. a otsusega nr 42 parkimisnõudeid, mille tulemusena tuli kinnistule 11 parkimiskoha asemel paigutada 14 parkimiskohta. Sellist muudatust ei pidanud kostja I planeerimise lõppfaasis ette nägema. Avaliku võimu ootamatu tegevus saab olla käsitatav vääramatu jõuna. Leppetrahvi tulnuks VÕS § 162 alusel vähendada, kuna kinnistu ostja jääb kinnisvaraturu hindade languse tõttu lepingust taganemisel rahaliselt paremasse olukorda, kui ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks taganenud. Kohtud jagasid vääralt menetluskulud

§ 163

lg 2 järgi, arvestamata seejuures asjaolu, et mõlemad pooled tegid kohtumenetluse ajal mõistlikke kompromissiettepanekuid.

§ 163

lg 2 mõtteks on lahendada olukord, kus võlgnik pahatahtlikult keeldub eeldatavalt väljamõistetava summaga samas suurusjärgus kokkuleppe sõlmimisest. Praeguses asjas tuli menetluskulud jagada

§ 163lg 1 järgi vastavalt hagi rahuldatud osale.

1. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtud kohaldasid kohustuse täitmise vääringu ja leppetrahvi määramisel õigesti seadust ning ringkonnakohus jaotas menetluskulud õiglaselt ja õiguspäraselt. Leping ei välista hageja õigust nõuda sissemakse tagastamist ja leppetrahvi Eesti kroonides. Planeerimistegevuse risk on tavapäraselt arendaja risk. Kostja I ei ole tõendanud, et tegi kõik endast oleneva, et detailplaneering saaks õigel ajal kinnitatud, kuigi just tema sai mõjutada planeeringu kinnitamist ja ehitusloa saamist. Hagejal niisugust võimalust ei olnud. Linn muutis parkimistingimusi alles pärast hoone valmimistähtaega. Pooled olid lepingu p-s 8.3 kokku leppinud, et leppetrahvinõue tekib alles lepingust taganemisel. Hageja ei ole leppetrahvi nõudeõigust minetanud. Leppetrahvi vähendamiseks ei ole alust.
2. Kostja II ei ole kassatsioonkaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu

§ 692lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada.

Tühistatud osas saab Riigikohus

§ 691p 5 alusel teha uue otsuse.

Muus osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohus kontrollib

§ 688

lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud.

1. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes esmalt selle üle, kas kostja I on kohustatud maksma hagejale leppetrahvi ning kui jah, siis kas kohus oleks pidanud hageja nõutud leppetrahvi vähendama. Asjas on tuvastatud, et lepingu esemeks olev korter pidi valmima pikendatud tähtaja järgi hiljemalt
2. märtsil
3. Selleks tähtpäevaks elamu ega selles asuv hagejale müüdud korter valmis ei saanud. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes selle üle, et hagejal oli õigus lepingust taganeda. Kostja I arvates oli hagejal küll õigus lepingust taganeda, kuid lepingu p-de 8.3 ja 8.2.5 järgi ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt I leppetrahvi. Kolleegium selle käsitusega ei nõustu ja leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid õigesti, et kostja I peab lepingu p-de 8.3 ja 8.2.4 alusel maksma hagejale leppetrahvi. Kolleegium nõustub selles osas maa- ja ringkonnakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele lepingu p-de 8.2.4 ja 8.2.5 tõlgendamise kohta märgib kolleegium, et iseenesest võib avaliku võimu ootamatu tegevus tähendada seda, et lepingu ese jääb tähtajaks valmimata müüjast olenematutel põhjustel, kuid praeguses asjas ei ole kostja I toonud esile selliseid erakorralisi asjaolusid, mis annaksid alust teha sellist järeldust. Kohtud leidsid õigesti, et lepingus ei ole välistatud müüja vastutust kohustuse täitmisega hilinemise eest, kui see tuleneb ehitusloa väljastamise või detailplaneeringu kehtestamise viibimisest. Õige ei ole ka kostja I arusaam, et hageja on VÕS § 159 lg 2 mõttes kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuna ei ole teatanud kostjale I leppetrahvinõude esitamisest mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtuga selles, et praeguses asjas hakkas mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 mõttes kulgema lepingust taganemisega, mitte lepingu rikkumisest teadasaamisest, sest pooled olid lepingu p-s 8.3 leppetrahvi nõudeõiguse sidunud lepingust taganemisega. Kostja I väited selle kohta, et kohus oleks pidanud hageja nõutud leppetrahvi vähendama, ei ole põhjendatud. Kostja I ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust leppetrahvi vähendada, sh esitanud väiteid ega arvutusi selle kohta, et hagejal ei ole nõutud leppetrahvi ulatuses kahju tekkinud ja et kokkulepitud ulatuses leppetrahvi väljamõistmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega (vt Riigikohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05, p-d 17-18). Ainuüksi asjaolu, et lepingust taganemisega jääb ostja kinnisvaraturu hindade languse tõttu paremasse olukorda, kui ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks lepingust taganenud, ei anna praeguses asjas alust leppetrahvi vähendada. Ülaltoodut arvestades leidsid kohtud õigesti, et kostjal I on kohustus maksta hagejale leppetrahvi lepingus kokkulepitud suuruses.
6. Edasi vaidlevad hageja ja kostja I kassatsiooniastmes selle üle, millises vääringus peab kostja I tagastama hagejale lepingu alusel tasutud 20% ostuhinnast ja maksma leppetrahvi ning millise aja vahetuskursi alusel saab kostja I rahalised kohustused maksmiskoha vääringusse ümber arvutada. Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Leppetrahvi tuleb VÕS § 158 lg 1 järgi maksta juhul, kui pooled on lepingus kokku leppinud, et lepingut rikkunud lepingupool kohustub maksma kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Pooled leppisid lepingu p-des 8.1-8.7 kokku lepingust taganemise tingimustes. Lepingu p 8.3 järgi kohustus müüja tagastama ostjale kõik lepingu alusel müüjale tasutud summad ning tasuma ostjale leppetrahvi 20% ostuhinnast hiljemalt kahe nädala jooksul arvates taganemise jõustumisest, kui lepingust taganetakse müüja lepingurikkumise tõttu. Kui lepingust taganeti põhjusel, et lepingu ese ei olnud müüjast olenematutel põhjustel kokkulepitud tähtpäevaks valmis, tuli lepingu p 8.5 järgi lugeda, et kumbki pool ei põhjustanud lepingust taganemist, mistõttu kumbki pool ei pidanud teisele poolele tekkinud kahju hüvitama ega leppetrahvi maksma, kuid müüja pidi tagastama ostjale viimase tasutud summad. Tagastatavalt summalt ei tulnud lepingu p 8.6 järgi intressi maksta.
7. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal oli ostjana õigus lepingust taganeda ja taganemise tõttu peab kostja I hagejale raha tagastama. Hageja nõudis raha tagastamist Eesti kroonides lepingust nähtuva vahetuskursiga, kuid ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu otsust, millega mõisteti kostjalt I tema kasuks välja 20% tasutud ostuhinnast ümber arvutatuna Eesti kroonidesse nõude sissenõutavaks muutumise aja seisuga. Kostja I arvates tuleb tasutud raha tagastada Suurbritannia naelades, st hageja makstud summat ei tule Eesti kroonidesse ümber arvutada. Kohustus tuleb VÕS § 76 lg-te 1 ja 3 järgi täita lepingu või seaduse kohaselt ning kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmist vastuvõtma õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Rahaline kohustus tuleb VÕS § 92 järgi täita raha nimiväärtuses, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti, ning rahalise kohustuse täitmiseks makstav raha peab olema VÕS § 93 lg 1 järgi tasumise ajal kehtiv riigis, mille vääringus makse tehakse. Seega tuleb üldjuhul rahalise kohustuse täitmiseks maksta summa kokkulepitud vääringus. Pooled leppisid lepingu p-s 4.1 kokku eseme müügihinnas 74 200 Suurbritannia naela, mille Eesti kroonidesse ümberarvutamise aluseks lepiti kokku vahetuskurss (1 Suurbritannia nael = 22,5 Eesti krooni). Lepingu p 4.4 järgi oli ostja 20% ostuhinnast (14 840 Suurbritannia naela) enne lepingu sõlmimist notari kontol hoiustanud ning notar pidi kandma raha müüja kontole. Ka ülejäänud ostusumma tasumise vääringuks olid pooled lepingu p-des 4.5 ja 4.6 määranud Suurbritannia naela. Leppetrahv omakorda oli lepingu p 8.3 järgi 20% ostuhinnast. Kolleegium leiab, et alama astme kohtud asusid põhjendatult seisukohale, et kostja I kohustuste täitmise vääringuks on lepingu järgi Suurbritannia nael. Ringkonnakohus nõustus õigesti maakohtu seisukohaga, et poolte lepingut tõlgendades saab järeldada, et poolte kokkuleppel oli lepingus kohustuste täitmise vääringuks Suurbritannia nael. Kolleegium järgib selles osas

§ 689

lg 5 järgi maa- ja ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata. Lisaks märgib kolleegium, et lepingust taganemise korral saab kolleegiumi arvates üldjuhul eeldada, et lepingu alusel tasutud summad tuleb tagastada samas vääringus, milles need tuli lepingu alusel maksta. Samuti saab ostuhinnaga seotud leppetrahvi kui rahalise kohustuse vääringu määrata üldjuhul ostuhinna vääringu järgi. Iseenesest saavad pooled kokku leppida, et lepingust taganemisel tekkivad kohustused tuleb täita Eesti kroonides, kuid sellist kokkulepet ei ole kohtud tuvastanud.

1. Kuigi üldjuhul tuleb rahaline kohustus täita kokkulepitud vääringus, võib võlgnik teatud tingimustel täita rahalise kohustuse ka muus vääringus. VÕS § 93 lg 3 esimese lause järgi võib võlgnik täita maksmiskoha vääringust erinevas vääringus väljendatud kohustuse ka maksmiskoha vääringus, välja arvatud juhul, kui see vääring ei ole vabalt konverteeritav või kui on kokku lepitud, et tasumine ei ole lubatud muus vääringus kui selles, milles rahaline kohustus on väljendatud. Sõltumata sellisest kokkuleppest võib võlausaldaja sama sätte teise lause järgi nõuda rahalise kohustuse täitmist maksmiskoha vääringus, kui tasuda on võimatu vääringus, milles rahaline kohustus on väljendatud. Seega juhul, kui rahaline kohustus tuleb täita Eestis, võib võlgnik üldjuhul valida, kas ta täidab kohustuse kokkulepitud välisvääringus või kohalikus vääringus. Võlausaldaja võib sõltumata kohalikus vääringus maksmist välistavast kokkuleppest nõuda kohustuse täitmist kohalikus vääringus juhul, kui välisvääringus maksta ei ole võimalik. Samuti võib võlausaldaja kolleegiumi arvates nõuda kohustuse täitmist VÕS § 93 lg 1 järgi kohalikus vääringus juhul, kui kokkulepitud vääring ei kehti enam riigis, milles käibel olnud vääringus lepingus kokku lepiti. Ülaltoodut arvestades nõustus ringkonnakohus õigesti maakohtu seisukohaga, et kuna lepingujärgseks rahaliste kohustuste täitmise vääringuks on Suurbritannia nael ning täitmise kohaks on Eesti, võib kostja I VÕS § 93 lg 3 järgi valida, kas täita kohustus Suurbritannia naelades või Eesti kroonides. Õige ei ole aga kohtute arusaam, et hageja saab nõuda tasutud ostuhinna tagastamist Suurbritannia naelade asemel Eesti kroonides. Kuna maakohus tuvastas, et lepingujärgseks kohustuste täitmise vääringuks on Suurbritannia nael, on kostjal I VÕS § 93 lg 3 järgi õigus täita oma kohustus kas Suurbritannia naelades või Eesti kroonides, kuid hageja saab VÕS § 92 ja § 93 lg 1 järgi nõuda kostjalt I tasutud ostuhinna tagastamist üksnes Suurbritannia naelades.
2. Ülalnimetatut arvestades leidsid nii maa- kui ka ringkonnakohus vääralt, et kostjalt I tuleb hageja kasuks mõista lepingu alusel tasutud ostuhinna tagastamiseks välja 292 428 Eesti krooni ning leppetrahvi katteks samuti 292 428 Eesti krooni. Kuna kostjal I oli kohustus tagastada hagejale tasutud ostuhind 14 480 Suurbritannia naela ja ka leppetrahv oli lepingu p 8.3 järgi seotud ostuhinnaga, mis oli kokku lepitud Suurbritannia naelades, tuli ka hagi rahuldada selles vääringus. Seetõttu tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista 14 480 Suurbritannia naela ostuhinna tagastamiseks ja 14 480 Suurbritannia naela leppetrahvi katteks. Lisaks märgib kolleegium, et kostja I saab ka pärast kohtuotsuse jõustumist täita oma kohustuse VÕS § 93 lg 3 järgi kas Suurbritannia naelades või alates
3. jaanuarist 2011 Eesti kroonide asemel käibel olevates eurodes. Eurodes maksmise korral saab aga hageja VÕS § 93 lg 4 teise lause järgi nõuda, et kostja lähtuks eurodes makstes Suurbritannia naela ja euro vahetuskursist maksmise päeva seisuga. Täitemenetluses arvutatakse välisvääringus nõuded ja muud õigused täitemenetluse seadustiku § 58 järgi eurodesse ümber Euroopa Keskpanga päevakursi alusel nõude rahuldamise või tulemi jaotamise või jaotuskava koostamise päeva seisuga.
4. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et asjas on õige jätta hageja menetluskulud täielikult kostja I kanda. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

§ 163

lg 1 järgi menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sarnaselt sellele, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta

§ 163

lg 2 järgi menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Maakohus tegi

1. oktoobri
2. a kohtuistungil pooltele kompromissiettepaneku 450 000 krooni maksmiseks ja andis pooltele tähtaja kompromissiettepaneku kohta seisukoha avaldamiseks (I kd, tl 108-111). Kostjate esindaja edastas
3. novembril 2009 maakohtule seisukoha, et kostjad on nõus sõlmima kompromissi Suurbritannia naelades, s.o tagastama hageja makstud põhisumma 14 840 Suurbritannia naela ja lisaks 4905 Suurbritannia naela. Hageja kostjate ettepanekuga ei nõustunud ja tegi
4. novembril 2009 maakohtule kompromissiettepaneku 500 000 krooni saamiseks (I kd, tl 114-115), millega kostjad omakorda
5. novembri
6. a vastuses ei nõustunud (I kd, tl 116117). Maakohus mõistis
7. detsembri
8. a otsusega kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 292 428 krooni ja sama suure leppetrahvi, s.o kokku 584 856 krooni, ning leidis hageja kompromissiettepanekut arvestades, et hageja menetluskulud tuleb

§ 163lg 2 alusel jätta täielikult kostja I kanda.

Õige on kostja I väide, et menetluskulud tuli ülalnimetatud asjaoludel jagada

§ 163lg 1 järgi vastavalt hagi rahuldatud osale.

Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab hagi ringkonnakohtust erinevas ulatuses, tuleb asjas

§ 173lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust.

Hageja esitas

1. veebruaril 2009 hagi, milles palus kostjalt I välja mõista võla 333 900 Eesti krooni ja leppetrahvi 333 900 Eesti krooni. Kuna pooled vaidlesid nii rahalise kohustuse täitmise vääringu kui ka vahetuskursi üle ning kolleegium rahuldab hageja nõude Suurbritannia naelades, tuleb hagi rahuldamise ulatuse määramiseks arvutada väljamõistetud summa ümber Eesti kroonidesse. Enne
2. jaanuari 2011 kehtinud

§ 124

lg 1 teise lause redaktsiooni järgi arvutati välisvääringus nõue hagihinna määramiseks Eesti kroonidesse ümber hagi esitamise aja seisuga Eesti Panga ametliku kursi järgi. Kuigi praeguses asjas ei esitanud hageja nõuet Suurbritannia naelades, mida saanuks

§ 124

lg 1 teise lause järgi Eesti kroonidesse ümber arvutada, vaid kohus rahuldab hagi Suurbritannia naelades, saab kolleegiumi arvates ka rahuldatud nõude Eesti kroonidesse ümberarvutamisele kohaldada

§ 124lg 1 teises lauses sätestatut.

Kolleegium mõistab kostjalt I hageja kasuks välja kokku 29 680 Suurbritannia naela. Eesti Panga ametliku kursi järgi vastas hagi esitamise päeval, s.o 19. veebruaril 2009 ühele Suurbritannia naelale 17,7339 Eesti krooni. Seega tuleb kostjalt I väljamõistetud 29 680 Suurbritannia naela lugeda

§ 124lg 1 järgi vastavaks 526 342 Eesti kroonile 15 sendile.

Hageja nõudis kostjalt I kokku 667 800 Eesti krooni väljamõistmist. Järelikult rahuldati hagist 79%. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et

§ 163

lg 1 järgi tuleb kõigis kohtuastmetes jätta 79% menetluskuludest kostja I kanda ja 21% hageja kanda. Kuna kostja II vastu jääb hagi rahuldamata, tuleb kostja II menetluskulud jätta hageja kanda. 19. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostja I kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

§ 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada.

§ 149

lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon Advokaadibüroo SORAINEN AS-ile. Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa