Obsah (7)

§ 186§ 465§ 182§ 692§ 187§ 184§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 181 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

§ 186

lg 1 sätestab, et taotleja majanduslikku seisundit hinnates arvestatakse tema vara ja sissetulekut ning temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid, tema ülalpidamisel olevate isikute arvu, eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ning muid tähendust omavaid asjaolusid.

§ 186

lg 2 kohaselt ei arvestata taotleja majanduslikku seisundit hinnates taotlejale kuuluvat vara, millele seaduse kohaselt ei saa sissenõuet pöörata. Samuti ei arvestata menetlusabi taotlejale kuuluvat ning tema ja temaga koos elavate perekonnaliikmete igapäevakasutuses olevat eluaset ega vajalikke sõiduvahendeid, kui nende arv ja väärtus on õiglases suhtes perekonna suuruse, sõiduvajaduse ning sissetulekuga. Ringkonnakohus leidis, et kostja majanduslikku seisundit saab pidada selliseks, mis võimaldab tal tasuda 10 000 krooni suuruse riigilõivu. Kostja on küll töötu, kuid talle kuulub märkimisväärselt vara – kolm kinnistut, mille koguväärtuseks on taotluse kohaselt 1 170 000 krooni. Eluasemena kasutab ta kinnistutest ainult ühte. Kaks kinnistut on kinnistusraamatu andmetel hüpoteegiga koormamata, ühel lasub 120 000 krooni suurune hüpoteek. Kostja igakuised püsikulud on 8700 krooni, lisaks järelmaks 1500 krooni, kokku 10 200 krooni, mis ei ole vastavuses taotluses märgitud ca 6100-kroonise sissetulekuga. Sellest järeldas ringkonnakohus, et 10 000 krooni suuruse riigilõivu tasumine ei aseta taotlejat ega tema perekonda sedavõrd raskesse majanduslikku olukorda, mille tõttu oleks põhjendatud menetlusabi andmine. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 4. Kostja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määrus ja teha uus määrus, millega vabastada kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Kostja on seisukohal, et tema olukorda arvesse võttes on siiski põhjendatud vabastada ta apellatsioonkaebuse esitamisel täielikult riigilõivu tasumise kohustusest. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik kirjeldada menetlusabi andmist soodustavaid asjaolusid, nagu töötus ja tulusid ületavad kulud, kuid teha seejärel ilma täiendavaid põhjendusi esitamata järeldus, mille kohaselt ei ole menetlusabi andmine põhjendatud. Selliselt toimides rikkus ringkonnakohus

§ 465lg 2 p 8.

Lisaks pole ringkonnakohus põhjendanud seda, kuidas peaks kostja täitma määruse resolutsiooni p 2, mille järgi tuleb riigilõiv tasuda juba 20 päeva jooksul määruse jõustumisest. Menetlusabi taotlusest nähtub selgelt, et kostjal ei ole raha riigilõivu tasumiseks. Kui ringkonnakohus pidas silmas, et kostja peaks hakkama müüma oma kinnisvara, siis on ilmselge, et 20 päevaga ei ole võimalik müüa kinnistut selliselt, et müügist laekuks summa, mis oleks vähemalt lähedane kinnistu turuhinnale. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti

§ 182

lg 2 p 1, mille kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi juhul, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise sissetuleku põhjal, ja millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Tulenevalt Riigikohtu praktikast (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-07), on kohtutel kohustus kontrollida, kas taotleja majanduslik seisund võimaldaks tal riigilõivu tasuda osaliselt.

§ 186

lg 2 esimese aluse alusel ei arvestata majanduslikku seisundit hinnates taotlejale kuuluvat vara, millele seaduse järgi ei saa sissenõuet pöörata. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1163-09, et kohtul pole menetlusabi andmisel õigus arvestada taotleja majandusliku seisundi hindamisel tema sotsiaaltoetuse, vanemahüvitise ega lapsetoetusega. Lisaks palus kostja kaaluda, kas riigilõivuseaduse lisas 1 esitatud riigilõivu määr, millele viitab sama seaduse § 56 lg 1 ja mis näeb 100 000-kroonise hinnaga hagi puhul ette kohustuse tasuda 10 000 krooni riigilõivu, on kooskõlas põhiseaduse § 15 lg-s 1 reguleeritud õigusega saada tõhusat õiguskaitset.

1. Hageja arvates on kostja määruskaebus põhjendamatu. Ringkonnakohus järeldas õigesti, et 10 000 krooni suuruse riigilõivu tasumine ei aseta taotlejat ega tema perekonda sedavõrd raskesse majanduslikku olukorda, mille tõttu oleks põhjendatud õigusabi andmine. Hagejale tundub, et kostja on andnud kohtule menetlusabi taotluse esitamisel ka valeandmeid enda vara väärtuse ja likviidsuse kohta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et määruskaebus ei anna alust Tartu Ringkonnakohtu
3. septembri
4. a määruse tühistamiseks, kuid

§ 692lg 2 ja § 695 alusel tuleb muuta määruse põhjendusi.

7. Kostja esitas ringkonnakohtule menetlusabi taotluse, milles palus ennast vabastada riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Ringkonnakohus leidis, et kostja taotlus ei ole põhjendatud. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määrus ja teha asjas uus määrus, millega rahuldada kostja taotlus ja vabastada ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Taotleja majanduslikku seisundit hinnates arvestatakse

§ 186

lg 1 järgi tema vara ja sissetulekut ning temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid, tema ülalpidamisel olevate isikute arvu, eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ning muid tähendust omavaid asjaolusid.

§ 186

lg 2 kohaselt ei arvestata taotleja majandusliku seisundi hindamisel vara, millele ei saa sissenõuet pöörata. Samuti ei arvestata menetlusabi taotlejale kuuluvat ning tema ja temaga koos elavate perekonnaliikmete igapäevakasutuses olevat eluaset ega vajalikke sõiduvahendeid, kui nende arv ja väärtus on õiglases suhtes perekonna suuruse, sõiduvajaduse ning sissetulekuga. Ringkonnakohus on kostja majandusliku seisundi hindamisel ebaõigesti arvestanud varaga, millele ei saa sissenõuet pöörata. Ringkonnakohtu määrusest nähtub, et ringkonnakohus on kostja sissetuleku hulka arvanud ka ligikaudu 3000 krooni suuruse toimetulekutoetuse ja lapsetoetused 600 krooni kuus. Kostja on määruskaebuses õigesti leidnud, et selliselt on ringkonnakohus eksinud kostja majandusliku seisundi hindamisel. Kolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et kohtul ei ole menetlusosalisele menetlusabi andmisel õigus arvestada taotleja majandusliku seisundi hindamisel taotleja sotsiaaltoetuse, vanemahüvitise ega lapsetoetusega (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06, p 15;
3. oktoobri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-09, p 9;
5. veebruari
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-09, p 7).
7. Samas leiab kolleegium, et kuigi ringkonnakohus on eksinud kostja majandusliku seisundi hindamisel, ei anna määruskaebuse väited alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus on õigesti kostja esitatud andmetest järeldanud, et 10 000 krooni suuruse riigilõivu tasumine ei aseta taotlejat ega tema perekonda sedavõrd raskesse majanduslikku olukorda, mille tõttu oleks õigustatud menetlusabi andmine. Ringkonnakohus põhjendas oma järeldust sellega, et kostjale kuulub kolm kinnistut, millest ta vaid ühte kasutab eluasemena. 9.

§ 182

lg 2 p 2 alusel ei anta füüsilisele isikule õigusabi, kui menetlusabi taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude. Kolleegium juhib tähelepanu ka asjaolule, et

§ 182

lg 2 kohaldamisel peab kohus omal algatusel kontrollima selle lõike kõigis kolmes punktis nimetatud kriteeriume. Praegusel juhul tulenes kostjale menetlusabi andmisest keeldumise alus § 182 lg 2 p-st 2. Kolleegium on varasemas parktikas leidnud, et

§ 186

lg-s 1 nimetatud perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid tuleb kontrollida üksnes siis, kui ei ole alust keelduda menetlusabi andmisest

§ 182lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel (vt Riigikohtu 13.

novembri

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06, p 12).
2. Ebaõige on ringkonnakohtu määruse põhjendus, mille kohaselt taotleja igakuised püsikulud on 8700 krooni + järelmaks 1500 krooni, kokku 10 200 krooni, mis ei ole vastavuses taotluses märgitud ca 6100-kroonise sissetulekuga. Kolleegium lisab ringkonnakohtu määrusele põhjenduse, mille järgi jättis ringkonnakohus kostjale menetlusabi andmata

§ 182lg 2 p 2 alusel.

11. Kostja leiab määruskaebuses, et ringkonnakohus on andnud riigilõivu tasumiseks põhjendamatult lühikese tähtaja. Kostja leiab, et tal ei ole võimalik täita ringkonnakohtu määrust selliselt, et ta 20 päeva jooksul tasub kogu riigilõivu, sest likviidset vara tal ei ole ja kinnistute müük nõuab rohkem aega. Kolleegium märgib selle kohta järgmist. Ringkonnakohtu määrusest nähtuvalt tuleb kostjal tasuda riigilõiv 20 päeva jooksul määruse jõustumisest, st praegusel juhul Riigikohtu määruse jõustumisest.

§ 187

lg 5 kohaselt ei peata menetlusabi andmise taotlus seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kohus pikendab siiski mõistlikult enda määratud tähtaega, eelkõige hagile, kaebusele või taotlusele vastamiseks määratud tähtaega, pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui menetlusabi andmise taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Sellest tulenevalt on kostjal õigus taotleda ringkonnakohtult riigilõivu tasumiseks ettenähtud tähtaja pikendamist.

1. Kostja väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust arvata, et kostjalt nõutav riigilõivu määr on vastuolus põhiseadusega. Kostja palus kolleegiumil kaaluda, kas riigilõivuseaduse lisas nr 1 esitatud riigilõivu määr, millele viitab sama seaduse § 56 lg 1 ja mis näeb 100 000-kroonise hinnaga hagi puhul ette kohustuse tasuda 10 000 krooni riigilõivu, on esitatud asjaoludel kooskõlas põhiseaduse § 15 lg-s 1 reguleeritud õigusega saada tõhusat õiguskaitset. Vastuseks sellele määruskaebuse väitele märgib kolleegium, et 100 000-kroonise hinnaga hagi korral ei ole 10 000 krooni suurune riigilõiv, mis moodustab hagi hinnast 10%, kolleegiumi hinnangul sedavõrd suur, et tuleks kaaluda, kas see on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega saada tõhusat õiguskaitset.
2. Viru Maakohus andis
3. veebruari
4. a määrusega kostjale riigi õigusabi tema esindamiseks menetluses ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud.

§ 184

lg 4 järgi, kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, eeldatakse, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Kostja esindaja esitas

1. jaanuaril 2011 Riigikohtule taotluse, milles palus hüvitada riigieelarvest tasu kostjale kassatsiooniastmes osutatud õigusabi eest. Taotluse kohaselt osutas esindaja kostjale õigusabi 7 tundi (s.o 4 tundi määruskaebuse koostamise ja 3 tundi kohtupraktika ja seadusandluse läbitöötamise eest), mille eest on ettenähtud tasu 3500 krooni. Koos käibemaksuga palus esindaja määrata hüvitatavaks summaks 4200 krooni. Kolleegium leiab, et taotlus tuleb rahuldada ning riigi õigusabi tasu riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1 ja justiitsministri
2. jaanuari
3. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" (edaspidi kord) § 1 lg 1 alusel kindlaks määrata. Taotluses märgitud ajakulu määruskaebuse koostamiseks on korra § 12 lg 5 mõttes põhjendatud. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 ja korra § 6 järgi advokaadibüroodele välja Eesti Advokatuur.
4. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon

§ 149lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu