← Eesti

3-1-1-104-10

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-104-10 Otsuse kuupäev

  1. veebruar 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Kriminaalasi I.R-i süüdistuses KarS § 121 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
  2. septembri
  3. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-17431 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I.R-i kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  4. jaanuar 2011 Istungil osalenud isikud I.R-i kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa ja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Tristan Ploom Viru RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. septembri
  7. a otsus I.R-ilt apellatsioonimenetluses tekkinud riigi õigusabi tasu ja kulude, s.o 4668 krooni (sealhulgas käibemaks 778 krooni) väljamõistmises ning jätta see menetluskulu riigi kanda.
  8. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  9. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  10. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroo kasuks välja 216 (kakssada kuusteist) eurot ja 97 (üheksakümmend seitse) senti, sealhulgas käibemaks 36 (kolmkümmend kuus) eurot ning 16 (kuusteist) senti, I.Rile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest ja jätta see menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Viru Maakohtu
  12. aprilli
  13. a otsusega tunnistati I.R lühimenetluses süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati vangistusega 6 kuuks. Vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ning mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Viru Maakohtu
  14. oktoobri
  15. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 6 kuu ja 27 päeva võrra ning mõisteti liitkaristuseks 10 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti karistuse kandmisele asumise aeg.
  16. I.R tunnistati süüdi selles, et
  17. juunil 2009 kella 22.00 paiku peksis ta Lääne- Virumaal Rakvere vallas XXXXX X-X asuvas korteris mobiiltelefoni laadija juhtmega enda kasulapsi M. V.-i, A. V.-i, M. V.-i ja lõi jalaga enda elukaaslast M. V.-i, tekitades kannatanutele füüsilist valu. Maakohus asus seisukohale, et kuriteo toimepanek on tõendatud kannatanute ja süüdistatava ütluste ning OÜ Rakvere Laste Tervisekeskuse tõenditega. Samas ei nõustunud kohus kaitsja väitega, et tegu, mille eest süüdistatavat Viru Maakohtu
  18. jaanuari
  19. a otsusega karistati ja mis kvalifitseeriti KarS § 424 järgi, pole alates
  20. juulist 2009 kuriteona karistatav ja seetõttu ei saa Viru Maakohtu
  21. oktoobri
  22. a otsusega mõistetud liitkaristust täitmisele pöörata. Vastavalt liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7 lg-le 4 ei kohaldata mootorsõiduki joobes juhtimist puudutavaid muudatusi tagasiulatuvalt isikutele, kelle suhtes jõustus kohtuotsus enne
  23. juulit
  24. Viru Maakohtu
  25. jaanuari
  26. a otsus jõustus enne nimetatud kuupäeva.
  27. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I.R-i kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, taotledes otsuse tühistamist KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas ja paludes süüdistatava vastavalt KarS § 74 lg-le 1 tingimisi karistuse kandmisest vabastada. Samuti taotles kaitsja liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist.
  28. Tartu Ringkonnakohtu
  29. septembri
  30. a otsusega tühistati maakohtu otsus ärakandmisele kuuluva liitkaristuse osas, suurendati KarS § 65 lg 2 alusel 4-kuulist vangistust Viru Maakohtu
  31. oktoobri
  32. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 kuu ja 18 päeva võrra ning mõisteti liitkaristuseks 8 kuud ja 18 päeva vangistust. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest mõisteti süüdistatavalt OÜ Advokaadibüroo Anti Aasmaa kasuks välja 4668 krooni (s.h käibemaks 778 krooni). Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 KarS § 121 järgi mõistetud karistusele ei liidetud KarS § 424 alusel mõistetud karistust, vaid vangistusest ümberarvutatud ärakandmata üldkasulik töö. Varasema kohtuotsusega moodustatud liitkaristuse ja asenduskaristuse mõistmise tõttu KarS § 424 järgi mõistetud karistust eraldi ei eksisteeri. Viru Maakohtu
  33. oktoobri
  34. a otsus on jõustunud ja sellega mõistetud liitkaristust osadeks jagada ei saa. 4.2 Maakohus osutas õigustatult liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7 lg-le
  35. Selle sätte järgi ei kohaldata sama seaduse § 2 p-st 4 tulenevaid muudatusi tagasiulatuvalt isikutele, kelle suhtes jõustus kohtuotsus enne
  36. juulit
  37. KarS § 5 lg 2 ei ole samuti kohaldatav, sest tagasiulatuv jõud õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt piiramatult ei rakendu. Seega pole põhjendatud apellandi väide, et liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7 lg 4 on põhiseadusega vastuolus. Pelgalt selline põhjendus ei anna ka alust süüdistatavat karistustest tingimisi vabastada, sest karistuse mõistmist käsitlevad maakohtu seisukohad on kooskõlas KarS §-ga
  38. 4.3 Otsus tuleb tühistada ärakandmisele kuuluva liitkaristuse tähtaja osas, sest alates maakohtu lahendi tegemisest kuni ringkonnakohtu otsuse kuulutamiseni on I.R teinud üldkasulikku tööd. Maakohtu istungi toimumise ajaks oli süüdistatav teinud 552 tundi üldkasulikku tööd, tegemata oli 414 tundi, mis vastab 6 kuule ja 27 päevale vangistusele.
  39. augustiks 2010 oli I.R teinud 690 tundi üldkasulikku tööd, tegemata oli 276 tundi, mis vastab 4 kuule ja 18 päevale vangistusele. Seega tuleb KarS § 65 lg 2 alusel liita maakohtu otsusega mõistetud karistusele 4 kuud ja 18 päeva vangistust. Kuivõrd otsus tühistatakse süüdistava tegevuse tõttu, tuleb riigi õigusabi tasu välja mõista I.R-ilt. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  40. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I.R-i kaitsja vandeadvokaat A. Aasmaa, taotledes maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist süüdistatavale mõistetud liitkaristuse osas ning vabastada ta tingimuslikult karistuse kandmisest. Samuti taotleb kassaator liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ja apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.1 Kohtud kohaldasid vääralt KarS § 65 lg-t 2, sest liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7 lg 4 on PS § 12 lg-ga 1 ja § 23 lg-ga 2 vastuolus. Seetõttu tulnuks I.R karistuse kandmisest tingimisi vabastada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  41. märtsi
  42. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-3-1-03 märgiti, et kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, siis on varasemalt mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine välistatud. Süüdistatav peaks asuma kandma reaalset vangistust teo eest, mida kehtiv õigus enam kuriteona ei käsita ja mille eest vangistusega karistamine pole võimalik. 5.2 PS § 23 lg 2 teise lause kaitseala hõlmab muuhulgas karistust kandvaid süüdimõistetuid. Sellest normist ei tulene süüdimõistetu õigust täideviidud karistuse kergendamisele, küll aga täideviimisel oleva karistuse vastavusse viimisele seadusega, mis hakkas kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist. Kassaator leiab Riigikohtu üldkogu
  43. juuni
  44. a otsusele asjas nr 3-4-1-19-07 tuginevalt, et PS § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguste riive kontrollimiseks tuleb kindlaks teha, kas süüdimõistetu tegu vastab asendavale kuriteokoosseisule või mitte, s.t kas I.R tuvastatud alkoholi hulk väljahingatavas õhus ületas kehtivas õiguses sätestatud joobeseisundi piirmäära. Selle küsimuse lahendamine ei eelda eraldiseisva menetluse läbiviimist. Riigikohtu praktikale tuginevalt võib väita, et seadusandja ei saa luua PS § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõiguse piirangut, mis välistab kergema karistusseaduse tagasiulatuva mõju süüdimõistetutele kõigil juhtudel ja täielikult. Kui seda on tehtud, tuleb kohtul kontrollida, kas piirang on proportsionaalne. 5.3 Ringkonnakohtuga ei saa nõustuda selles, et süüdistatavale KarS § 424 järgi mõistetud karistust ei eksisteeri, sest ühe osa liitkaristusest moodustab mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest mõistetud vangistus. 5.4 Ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud otsuse, mille tõttu oli apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmine süüdistatavalt ebaseaduslik. Kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 sätestatud lahenditest, kannab vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 menetluskulud riik.
  45. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled varasemalt väljendatud seisukohtade ja taotluste juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  46. Kriminaalkolleegium võtab esmalt seisukoha kaitsja väidete osas, milles käsitletakse materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist seoses liitkaristuse moodustamisega (I), annab seejärel hinnangu süüdistatavalt apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmise kohta (II) ja lahendab viimaks kassatsiooni (III) ning taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramiseks (IV). I
  47. Kassaator on maa- ja ringkonnakohtu otsused vaidlustanud süüdistatavale KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud ärakandmisele kuuluva liitkaristuse tähtaja osas, leides, et liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7 lg 4 vastuolu tõttu põhiseadusega puudus seaduslik alus liitkaristuse suurendamiseks KarS § 424 järgi mõistetud karistuse võrra. Kriminaalkolleegium selle väitega ei nõustu ja märgib järgmist. 8.1 Põhiseaduse § 15 lg 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 kohaselt võib Riigikohus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks või kehtetuks üksnes asjassepuutuva sätte. Kui säte ei ole asjassepuutuv, pole kohtulahendiga algatatud konkreetne normikontroll lubatav ning selliselt esitatud taotlus tuleb jätta PSJKS § 11 lg 2 alusel läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  48. detsembri
  49. a määrus asjas nr 3-4-1-2709, p 14). Asjassepuutuv on norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Norm on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu
  50. juuni
  51. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05, p 25). Seega tuleb kassaatori taotlusele vastamiseks esmajoones selgitada, kas liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7 lg 4 on vaidluse lahendamisel asjassepuutuv säte. 8.2 Kriminaalasja materjalist nähtuvalt karistati I.R Viru Maakohtu
  52. jaanuari
  53. a otsusega KarS § 424 järgi vangistusega 10 kuuks, mis jäeti KarS § 74 alusel 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Sama aasta
  54. oktoobri otsusega karistas Viru Maakohus I.R KarS § 329 järgi vangistusega 6 kuuks, suurendades vastavalt KarS § 65 lgle 2 karistust Viru Maakohtu
  55. jaanuari
  56. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 10-kuulise vangistuse võrra, mõistes liitkaristuseks vangistuse 1 aastaks ning 4 kuuks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva ja loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 3 kuud ning 28 päeva vangistust. Tulenevalt KarS §-st 69 asendati vangistus 966 tunni üldkasuliku tööga. Käesolevas kohtuasjas aga karistas maakohus I.R KarS §-s 121 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest 4-kuulise vangistusega. Seda karistust suurendas ringkonnakohus vastavalt KarS § 65 lg-le 2 Viru Maakohtu
  57. oktoobri
  58. a otsusega mõistetud liitkaristuse ärakandmata osa, s.o 4 kuu ja 18 päeva võrra, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 8 kuud ning 18 päeva vangistust. 8.3 KrMS § 306 lg 1 p 6 kohaselt peab kohus otsuse tegemisel muuhulgas lahendama küsimuse, milline karistus tuleb süüdistatavale mõista. KrMS § 313 lg 1 p 3 järgi tuleb süüdimõistva otsuse resolutiivosas vajadusel kajastada ka ärakandmiseks ettenähtud liitkaristuse tähtaeg. Tulenevalt KarS § 65 lg-st 2 peab kohus olukorras, kus süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendama uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides KarS § 64 lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatut. Seega nähtub asjakohastest materiaal- ja menetlusõiguse sätetest, et kohtuotsuste kogumi korral tekib kohtul uue kuriteo eest karistuse mõistmisel kohustus lahendada liitkaristuse mõistmisega seonduv vastavalt KarS § 65 lg-le
  59. 8.4 Viru Maakohtu
  60. jaanuari
  61. a otsus, millega süüdistatavat KarS § 424 järgi karistati, on jõustunud ja seda ei ole võimalik korrigeerida järgnevate kriminaalasjade menetlemise käigus. Kuna seda kohtuotsust ei vaidlustatud ega muudetud, siis tuli olukorras, kus I.R pani toime uue - KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo - asja arutaval kohtul järgida KarS § 65 lg-s 2 sätestatut ja liita mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest mõistetud karistus hilisema kuriteo eest mõistetud karistusega. Seadusest tulenev võimalus liitkaristuse mõistmata jätmiseks kohtul puudus. Nii ongi Viru Maakohtu
  62. oktoobri
  63. a otsusega moodustatud kohtuotsuste kogumis vastavalt KarS § 65 lg-le 2 liitkaristus ja asendatud see üldkasuliku tööga. Käesoleva kohtuasja menetlusesemeks on aga süüdistus KarS § 121 järgi ja selle eest mõistetud karistuse liitmine Viru Maakohtu
  64. oktoobri
  65. a otsuse alusel mõistetud liitkaristuse, mitte KarS § 424 järgi mõistetud üksikkaristusega. Lähtuvalt eeltoodust puudus kohtutel seaduslik alus ja võimalus vaagida küsimust, kas KarS § 424 alusel mõistetud karistust käesolevas asjas mõistetavale karistuse liita või mitte. Seetõttu ei aktualiseeru selle asja raames ka küsimust alates
  66. juulist 2009 jõustunud KarS § 424 redaktsiooni tagasiulatuva kohaldamise võimalusest ja I.R-i vabastamisest negatiivsetest õigusjärelmitest, mis tulenevad tema süüditunnistamisest KarS § 424 järgi. 8.5 Lähtuvalt otsuse eelmises punktis märgitust pole KarS § 424 tagasiulatuvat jõudu piirav liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7 lg 4 käesoleva kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv norm PSJKS § 14 lg 1 mõttes, kuna selle sätte kohaldamine või mittekohaldamine I.R-i olukorda selles asjas ei mõjuta. Järelikult ei sõltu sellest ka süüdistatava suhtes käesolevas asjas tehtud karistusotsuse lõpptulemus. Nendel põhjustel ei ole kaitsja taotlus kõnealuse sätte PS § 12 lg-ga 1 ja § 23 lg-ga 2 vastuolus olevaks tunnistamiseks põhjendatud.
  67. Kassaatori taotlus vabastada süüdistatav KarS § 74 alusel tingimisi karistuse kandmisest on vastuolus KarS § 69 lg-s 7 märgituga. Osutatud sätte kohaselt, kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa KarS § 69 lg-s 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus aga mõistetakse vastavalt KarS § 65 lg-s 2 sätestatule. Kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt pani I.R KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime ajal, mil ta oli kohustatud tegema üldkasulikku tööd. Seetõttu puudus kohtutel materiaalõiguslik alus kaaluda tema karistuse kandmisest tingimisi vabastamist vastavalt KarS §-le
  68. II
  69. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjaga selles, et ringkonnakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust, mõistes süüdistatavalt välja apellatsioonimenetluses kantud riigi õigusabi tasu ja kulud. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab riik, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend. Ringkonnakohus juhindus otsuse tegemisel KrMS § 337 lg 1 p-st 4, tühistades maakohtu otsuse ärakandmisele kuuluva liitkaristuse tähtaja osas ja mõistes süüdistatavale KarS § 65 lg 2 alusel uue liitkaristuse. Seega tuli apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jätta riigi kanda. Eelnev kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. III
  70. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 186 lg-st 1, § 362 p-st 2 ning § 361 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  71. septembri
  72. a otsuse süüdistatavalt apellatsioonimenetluses tekkinud riigi õigusabi tasu ja kulude, s.o 4668 krooni (sealhulgas käibemaks 778 krooni) väljamõistmises ning jätab selle menetluskulu riigi kanda. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. IV
  73. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitas I.R-i kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks 216 euro ning 97 sendi suuruses summas (sealhulgas käibemaks 36 eurot ja 16 senti). Taotluse kohaselt on tasu kassatsioonimenetluseks ettevalmistuse, Riigikohtu istungil osalemise ja riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest 176 eurot ning 41 senti (sealhulgas käibemaks 29 eurot ja 40 senti). Riigi õigusabi kulud seoses isikliku sõiduauto kasutamisega on 40 eurot ja 56 senti (sealhulgas käibemaks 6 eurot ning 76 senti). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb Eesti Advokatuuri juhatuse
  74. detsembri
  75. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamise kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktide 2, 16, 47 ning 54 alusel rahuldada 216 euro ja 97 sendi suuruses summas. KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest Ott, Järvesaar

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.