Obsah (8)

§ 35§ 40§ 32§ 30§ 31§ 23§ 2§ 54

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 23 lg-s 2 sätestatud nõudeid. Käskkirjas tuvastati, et kohtutäituri ametikohustuste rikkumine seisnes selles, et pärast võlgniku arvelduskonto arestist vabastamist

1. juulil 2007 tegi kohtutäitur
2. jaanuaril 2009 põhjendamatu täitetoimingu, arestides võlgniku nõudeõiguse Maksu- ja Tolliameti vastu. Kohtutäitur oli
3. juulil 2007 aktsepteerinud enda tegudega (vabastades pangakonto arestist) võlgniku informatsiooni maksekorralduste kohta, ent jättis täitemenetluse lõpetamata. Seega oli alusetu arestida
4. jaanuaril 2009 võlgnikule tagastamisele kuuluva tulumaksu nõue. Kohtutäitur leidis kaebuses, et teda on karistatud ebaõigesti. Karistuse määramisel rikkus justiitsminister

-i ja enne

1. jaanuari 2010 kehtinud kohtutäiturimäärustiku (KTM) sätteid. Samuti oli kohtutäiturile süüks pandud rikkumine formaalset laadi. Kohtutäitur on karistamise aluseks olnud asjaolud kõrvaldanud ning võlgniku nõudeõiguse arestist vabastanud ja täitemenetluse lõpetanud.
2. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
3. Harju Maakohus jättis
4. mai
5. a määrusega kohtutäituri kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kohtutäituri kanda. Maakohtu otsuse kohaselt algatas justiitsminister enne kohtutäiturile distsiplinaarkaristuse määramist

§ 35

lg 2 järgi distsiplinaarmenetluse, milleks koostas seaduses sätestatud korras käskkirja. Õige ei ole kohtutäituri seisukoht, et distsiplinaarmenetluse algatamise alused on sätestatud ja piiratud vaid KTM §-ga 64, mis lubab distsiplinaarmenetlust algatada vaid järelevalve käigus. Distsiplinaarmenetluse algatamise alus on sätestatud

§ 35

lg-s 1 ning selle järgi on üheks distsiplinaarmenetluse algatamise võimaluseks sama lõike teise lause kohaselt järelevalve käigus rikkumise tuvastamine, kuid ka teised alused, milleks oligi praegusel juhul isiku kaebus. Asjaolu, et võlgnik pealkirjastas kaebuse teatena ja saatis koopiana ministeeriumile, ei tähenda, et selle alusel ei tohtinud justiitsminister algatada distsiplinaarmenetlust. Käskkirja p-st 2 nähtub, et justiitsminister on küsinud kohtutäiturilt asja kohta selgitusi kooskõlas

§ 35lg 1 kolmanda lausega.

Ministrile antud seletuste kohaselt ei olnud kohtutäituril piisavalt selge, kas võlgnik on nõude rahuldanud, sest võlgniku esitatu ei vastanud TMS § 48 lg 1 p-le 2, mis tingiski vajaduse tema vara arestida. Kohtutäituri seletustest ei nähtu, et ta oleks pidanud vajalikuks küsida võlgnikult selgitusi või kinnitusega maksekorraldust või sissenõudjalt selgitusi nõude täitmise kohta enne, kui ta

1. a-l võlgniku nõude arestis. Käskkirja resolutsiooni p 1 kohaselt pani kohtutäitur toime distsiplinaarsüüteo, mis seisnes TMS § 48 lg 1 p-s 2 ja § 53 lg-s 1 sätestatud ametikohustuse süülises mittekohases täitmises. Kohtutäitur arestis võlgniku vara
2. a-l lubamatult, kuna sissenõudja nõue oli selleks ajaks rahuldatud. Käskkirja pst 4 nähtub, et minister on distsiplinaarkaristuse määramisel analüüsinud asjas kogutud tõendeid ja tuvastanud, et kohtutäituril oli
3. juulil 2007 selge, et võlgnik on nõude täitnud, sest pärast internetipanga väljavõtte ja info saamist võlgnikult vabastas ta võlgniku konto kohe arestist. Täitemenetlus tulnuks seejärel lõpetada. Täitemenetluse jätkamiseks pärast nõude rahuldamist ei olnud alust. Kohtutäitur oli raskelt hooletu täitemenetluse lõpetamata jätmisel ja võlgniku vara arestimisel olukorras, kus tal oli teave nõude rahuldamise kohta. Maakohtu arvates hindas justiitsminister käskkirjast nähtuvalt ka kohtutäituri süü küsimust, sest viidatud analüüsist oli aru saada, et kohtutäitur teadis või oleks pidanud teadma temal oleva info põhjal, et sissenõudja nõue on rahuldatud ning täitemenetluse jätkamine ning võlgniku vara arestimine ei olnud enam pärast
4. juulit 2007 lubatav. Kohtutäiturit karistati kõige kergema karistusega ja arvesse võeti kõiki asjaolusid. Seega on kergeima karistuse valikut põhjendatud. Asjaolu, et kohtutäitur kõrvaldas ise rikkumise pärast seda, kui oli arestinud võlgniku nõude Maksu- ja Tolliameti vastu, ei tähenda, et ametikohustusi poleks täitmata jäetud. Rikkumise kõrvaldamist on arvestatud karistuse määramisel. Karistus määrati

§ 40lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

4. Kohtutäitur esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja tema kaebus rahuldada. Ta leidis, et maakohus kohaldas määruse tegemisel valesti

§ 32

p 1, § 46 lg-t 1, jättis arvestamata kohtutäituri seisukohad ja tegi tõendite hindamisel ekslikke järeldusi. KTM § 64 ei anna iseseisvat alust distsiplinaarmenetluse algatamiseks, vaid üksnes konkretiseerib

§ 35

lg-s 1 sisalduvat alust menetluse algatamiseks järelevalve tulemusel.

§ 30

lg 1 sätestas justiitsministri pädevuse teha järelevalvet kohtutäituri tegevuse üle ning

§ 31

lg 1 p 7 alusel oli järelevalve esemeks kohtutäituri ametitegevuse nõuetekohasus. Ametitegevuse nõuetekohasuse hindamisel ei saa välistada kokkupuutepunkte ka täitemenetluse seaduslikkuse hindamisega. Eeltoodu tõttu peab olema kahtlusteta selge, et kontrollitakse ametitegevust, mitte täitemenetluse seaduslikkust.

1. Eesti Vabariik leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. augusti
4. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kohtutäituri kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli

§ 32

lg 1 p 1 järgi kohtutäituri distsiplinaarsüüteoks ametikohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kohtutäitur on oma ametikohustusi mittenõuetekohaselt täitnud. Õige ei ole kohtutäituri tõlgendus, mille kohaselt sai KTM § 64 järgi distsiplinaarmenetluse kohtutäituri vastu algatada ainult järelevalvemenetluse käigus ja ainult juhul, kui avastatud puudust ei ole võimalik kõrvaldada. Nimetatud säte reguleeris distsiplinaarmenetluse algatamist ainult järelevalvemenetluse käigus, kuid

§ 35

lg 1 järgi võis justiitsminister distsiplinaarmenetluse algatada ka juhul, kui isiku kaebus või muu teade annab alust arvata, et kohtutäitur on toime pannud distsiplinaarsüüteo. Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja p 2 kohaselt oli distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks võlgniku 27. märtsil 2009 saadetud teave, et kohtutäitur on rikkunud TMS § 48 lg 1 p 2 ja § 53 lg-t 1 ning

§ 23lg-t 2, mis oli piisav alus distsiplinaarmenetluse algatamiseks.

Menetluse algatamiseks ei olnud vajalik esitada kirjalikku kaebust.

§ 35

lg 1 järgi ei olnud oluline, millises vormis ja millise pealkirjaga oli dokument, milles Justiitsministeeriumi teavitati kohtutäituri distsiplinaarsüüteost. Samuti on ebaõige kohtutäituri käsitlus, mille kohaselt saaks distsiplinaarkaristust kohaldada ainult nende distsiplinaarsüütegude suhtes, mida ei ole võimalik kohtutäituril kõrvaldada.

§ 32

lg 1 p 1 ei piira distsiplinaarmenetluse algatamist kohtutäituri väidetud viisil. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kohtutäitur palub määruskaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu määruse tühistada ja teha asjas uue määruse, millega tühistada käskkiri. Määruskaebuse järgi kohaldasid kohtud ekslikult KTM § 64 ja

§ 35lg-t 1.

Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas viidati menetluse algatamise alusena KTM §-le

1. Selline viide tähendab, et ministri arvates pani kohtutäitur toime sellise ametitegevuse nõude rikkumise, mida ei olnud võimalik kõrvaldada. Faktilisi põhjendusi selle sätte kohaldamiseks ei ole esitatud ei distsiplinaarmenetluse algatamise ega distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjades. Tegemist on olulise motiveerimispuudusega. Kohtutäitur on vaba elukutse pidaja, kes peab ametit oma nimel ja vastutusel. Justiitsministril ei ole õigust sekkuda kohtutäituri ametitegevusse isiku kaebuse või muu teabe alusel, kui kaebuse menetlemine allub täitemenetluse seadustiku alusel kohtutäiturile, kelle tehtud lahendi õiguspärasust kontrollib kohus. Ringkonnakohus ei ole vastanud mitmele määruskaebuse väitele. Määruskaebuses väideti, et maakohus ei ole andnud hinnangut distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas õigusliku alusena märgitud KTM § 64 tähendusele vaidluse faktiliste asjaolude kontekstis. Samuti väideti määruskaebuses, et ametitegevuse nõuetekohasuse hindamise nimetuse all on tegelikult kontrollitud täitemenetluse seaduslikkust. Lisaks ei vastanud ringkonnakohus väitele, et maakohtu määrus oli vastuoluline osas, kas kohtutäitur pidi võlgnikult enne täitemenetluse lõpetamist selgitusi nõudma või mitte. Käskkirjas ei ole põhjendusi, miks kohtutäituri tegu tuleb hinnata raske hooletusena. Olukorras, kus puuduvad kindlad tõendid nõude vabatahtliku täitmise kohta, ei saa kohtutäituri ametiülesannete täitmist pidada õigusvastaseks. Justiitsministeerium ei menetle enda maakohtu istungil antud ütluste kohaselt kõiki kaebusi, mis on esitatud kohtutäituri tegevuse peale, vaid soovitab kaebajal pöörduda kohtutäituri poole. Seega on praegu eiratud kaebuse esitaja võrdse kohtlemise põhimõtet, võrreldes kohtutäituritega, kes on samuti teinud arestimistoiminguid, mille kohta on hiljem selgunud, et selleks polnud vajadust või alust.
2. Eesti Vabariik palub oma vastuses jätta määruskaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 695 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Kolleegium teeb TsMS § 691 p 5 järgi uue määruse, millega rahuldab kohtutäituri kaebuse, tühistab kohtute määrused ning käskkirja ning jätab menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
4. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et justiitsminister on ületanud järelevalve tegemisel ja kohtutäituri karistamisel oma pädevust. Enne
5. jaanuari 2010 kehtinud

§ 2lg 1 kohaselt oli kohtutäitur avalik-õiguslikku ametit pidav sõltumatu isik.

Kohtutäitur vastutab oma ametikohustuste süülise rikkumise eest ja peab hüvitama rikkumisega tekitatud kahju. Selliselt eristub kohtutäituri ametistaatus (riigi)ametnikust, kuuludes nn vabade elukutsete pidajate (nt ka notar) hulka. Kolleegium leiab, et kohtutäitur on avalik-õiguslikku ametit pidav sõltumatu isik ka alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva kohtutäituri seaduse mõtte kohaselt, kuigi kehtiv

§ 2lg l sõnu "sõltumatu isik" enam ei kasuta.

Siiski ei tähenda kohtutäituri sõltumatus seda, et tema tegevuse üle ei ole võimalik teha järelevalvet. Riik peab tagama järelevalve ja õiguskaitsevahendite esitamise võimaluse ka nendes valdkondades, kus riigile omase avalik-õigusliku ülesande (täitemenetluse korraldamine) täitmine on antud üle erasektorile.

§ 30jj sätestasid ja alates 1.

jaanuarist 2010 kehtiva

§ 54

jj sätestavad justiitsministri järelevalve kohtutäituri ametitegevuse üle.

§ 31

lg-s 1 sisaldus loetelu sellest, milles saab seisneda kohtutäituri ametitegevuse nõuetekohasuse kontroll, nt kohtutäituri ametialase arvelduskonto käibe kontrollimine (p 1), täitemenetlusregistri kasutamise ja infotehnoloogilise töö korralduse kontrollimine (p 3), aga ka kohtutäituri ametitegevust reguleerivates õigusaktides toodud nõuete, kohustuste ja tähtaegade järgimise kontrollimine (p 7).

§ 31

lg-s 2 sätestati, et järelevalve ei hõlma ametitoimingu tegemisel kohtutäituri valitud õigusliku lahenduse otstarbekuse hindamist.

§ 31

lg-test 1 ja 2 järeldub, et justiitsministri järelevalve õigus ulatus kohtutäituri ametitegevusele vaid selles osas, mis puudutab ametitegevuse töökorralduslikke ja tehnilisi küsimusi. Justiitsministril ei olnud õigust sekkuda kohtutäituri ametitegevuse üle järelevalvet tehes kohtutäituri otsustusmenetluse sisulistesse küsimustesse. Kohtutäituri karistamine selle eest, et ta ei lõpetanud täitemenetlust ja arestis võlgniku vara pärast seda, kui ta oleks pidanud olema olnud lõpetanud täitemenetluse, kujutab kolleegiumi arvates sekkumist kohtutäituri ametitegevuse sõltumatusse. Praeguse juhtumiga sarnases olukorras ei oleks justiitsministril kehtiva

§ 54

lg 4 järgi õigust anda kohtutäiturile juhist lõpetada täitemenetlus, hoiduda võlgniku vara arestimisest või vabastada võlgniku vara aresti alt. Nendes küsimustes oli enne

1. jaanuari 2010 ja on praegusel ajal kohtutäituri tegevus kontrollitav TMS §-des 217 ja 218 sätestatud kaebemenetluse kaudu. Samuti võib täitemenetluse osaline TMS § 223 järgi esitada hagi maakohtule ja nõuda täitemenetluses tehtud enampakkumise kehtetuks tunnistamist ja kahju hüvitamist kohtutäiturilt, kui viimane on rikkunud enampakkumise olulisi tingimusi. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et Riigikohtu halduskolleegium on
2. detsembril 2004 haldusasjas nr 3-3-1-70-04 tehtud kohtuotsuses notarile määratud distsiplinaarkaristust analüüsides notari ametitegevuse sõltumatuse põhimõttest lähtudes leidnud järgmist: "Justiitsministril ega ühelgi riigiorganil ei ole õigust anda notarile kui avaliku halduse kandjale kohustuslikke juhendeid konkreetse notariaaltoimingu tegemisel ega muul moel sekkuda notariaaltoimingute tegemisse. Samuti puuduvad täitevvõimul volitused teostada järelevalvet notari ametialase tegevuse otstarbekuse üle."
3. detsembril 2009 haldusasjas nr 3-3-1-76-09 tehtud otsuses on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et halduskolleegiumi varasem praktika notaritele distsiplinaarvastutuse kohaldamise põhimõtete osas kehtib ka kohtutäituri kui samasuguse vabade elukutsete esindaja korral. Kolleegium nõustub nende seisukohtadega.
4. Praegusel juhul on kohtutäiturit kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt distsiplinaarkorras karistatud selle eest, et ta rikkus TMS § 48 lg 1 p-st 2 ja § 53 lg-st 1 tulenevaid ametikohustusi. TMS § 48 lg 1 p 2 järgi lõpeb täitemenetluse lõpetamise korral võlgnikku koormav täitemenetlus üldjuhul lõplikult, v.a TMS § 49 lg-s 2 sätestatud juhul. TMS § 53 lg 1 kaitseb võlgniku huvisid ülemäärase arestimise eest. Kolleegiumi arvates ei reguleeri eelviidatud sätted kohtutäituri töökorralduslikke küsimusi

§ 31lg 1 tähenduses.

Käskkirjas ei ole kohtute tuvastatu kohaselt kohtutäiturile ette heidetud vigu töökorralduslikes küsimustes, vaid nii käskkirja põhjendavas osas kui ka resolutsioonis on talle selgelt ette heidetud TMS § 48 lg 1 p 2 ja § 53 lg 1 rikkumist. Riigikohus on eespool viidatud haldusasjas nr 3-3-1-70-04 notari distsiplinaarvastutust analüüsides asunud järgmisele seisukohale: "Üksnes siis, kui notar on seaduse rakendamisel eksinud selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu, on tegemist ametikohustuse süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega, mis võib kaasa tuua distsiplinaarmenetluse." Sellest seisukohast ei saa kolleegiumi arvates järeldada justiitsministri õigust sekkuda kohtutäituri ametikohustuste täitmisse küsimustes, mis tuleb lahendada kas kaebe- (TMS §-d 217 ja 218) või hagimenetluses (TMS § 223). Justiitsministril olnuks õigus järelevalve käigus kontrollida nt KTM §-s 20 sätestatud nõuete täitmist. KTM § 20 reguleeris menetlusosaliste avaldustele ja selgitustaotlustele vastamise korda ja tähtaegu (sarnane regulatsioon on kehtiva KTM §-s 23) ja andis võimaluse vajadusel karistada kohtutäiturit nende nõuete süülise rikkumise eest. Praegusel juhul ei ole käskkirjas kohtutäiturit karistatud KTM § 20 rikkumise ega muu tema töökorraldust reguleeriva sätte rikkumise eest. 12. Kuna määruskaebus tuleb rahuldada selle tõttu, et justiitsminister ületas oma pädevust kohtutäituri üle järelevalvet tehes (vt käesoleva määruse p-d 10 ja 11), siis ei pea kolleegium vajalikuks analüüsida määruskaebuse kõiki väiteid. Ebaõige on määruskaebuse väide, et distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjas KTM §-le 64 viitamine oleks pidanud kaasa tooma distsiplinaarkaristuse tühistamise. KTM § 64 esimese lause kohaselt, kui järelevalve käigus avastatakse asjaolud, mis annavad alust arvata, et kohtutäitur on jätnud ametikohustused täitmata või ei ole neid täitnud nõuetekohaselt ning tegemist on puudusega, mida ei ole võimalik kõrvaldada, algatab justiitsminister distsiplinaarmenetluse. Kuigi viide KTM §le 64 oli praegusel juhul vale, sest tegemist oli sellise puudusega, mida kohtutäitur sai kõrvaldada, on ülejäänud distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjast nähtav, millise rikkumise eest distsiplinaarmenetlus algatati. Distsiplinaarmenetluse algatamise õiguslik alus tulenes

§ 35lgst 1. 13. Kolleegium jätab kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud Ts

MS § 172 lg 1 ja lg 10 järgi Eesti Vabariigi kanda. Menetlusosalised võivad TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu määruse jõustumisest. 14. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel avaldajale tagastada. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud avaldaja eest OÜ Advokaadibüroo Concordia. Avaldaja on TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb määruskaebuse rahuldamise korral tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Concordia. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu