RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-90-10 9. veebruar 2011 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Osaühingu Everwelle kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse 12. jaanuari 2009. a maksuotsuse nr 12-5/20 tühistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-335 Osaühingu Everwelle kassatsioonkaebus 16. detsember 2010 Osaühingu Everwelle esindajad Natalja Lõsak ja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Nuut Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksu- ja Tollikeskuse esindajad Kristi Sääsk ja Lembit Sullakatko RESOLUTSIOON Rahuldada Osaühingu Everwelle kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 29. juuli 2009. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-09-335. Rahuldada Osaühingu Everwelle kaebus. Tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 12. jaanuari 2009. a maksuotsus nr 12-5/20. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksu- ja Tollikeskuselt Osaühingu Everwelle kasuks välja kantud menetluskulud 3817 (kolm tuhat kaheksasada seitseteist) eurot ja 35 senti. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Osaühing Everwelle (Everwelle OÜ) importis 26. maist 2006 kuni 22. maini 2007 maisifosfatiidi söödakontsentraati, deklareerides selle TARIC koodiga 2303 10 19 00 (maisitärklise tootmisjäägid). Vabasse ringlusesse lubamisel kohaldati kaubale tollimaksumäära 0%. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus (LMTK) võttis 21. mail 2007 ja 22. mail 2007 saabunud kaubapartiidelt proovid. LMTK teavitas 27. juuni 2007. a kirjaga Everwelle OÜ-d analüüside tulemustest ja selgitas, et lubatust suurema rasvasisalduse tõttu (üle 4,5% kuivaine massist) ei saa kaupa deklareerida koodiga 2303 10 19 00, vaid kauba õige tariifne klassifikatsioon on 2306 90 90 00 ja Everwelle OÜ-l tuleb taotleda kaubakoodide parandamist. Everwelle OÜ taotlust ei esitanud. LMTK teavitas 8. mail 2008. a kirjaga Everwelle OÜ-d analüüsi täiendavatest tulemustest ja selgitas, et 27. juuni 2007. a kirjas soovitatud kaubakood 2306 90 90 00 ei ole sobiv ja kauba õige tariifne klassifikatsioon on 2309 90 41. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK) 12. jaanuari 2009. a maksuotsusega nr 12-5/20 kohustati Everwelle OÜ-d tasuma täiendavalt makse summas 2 213 923 kr, sh tollimaksu 1 876 315 kr ja käibemaksu 337 608 kr. Maksuotsuse kohaselt on vabasse ringlusse lubatud Ukraina päritolu maisifosfatiidi söödakontsentraat valesti klassifitseeritud ja selle tolliväärtus valesti arvutatud. Kaup tuleb klassifitseerida TARIC alamrubriiki kaubakoodiga 2309 90 41 80 ning sellele kohalduv erga omnes tollimaksumäär on 860,56 kr/tonn ja käibemaksumäär 18%. Tariifkoodi kasutamise korral on tollimaksumäär 7% kauba tolliväärtusest ja käibemaksumäär 18%. 2. Everwelle OÜ esitas halduskohtule kaebuse PMTK 12. jaanuari 2009. a maksuotsuse nr 12-5/20 tühistamiseks. Kaebaja väitis: 1) kauba õige kood on 2303 10 19 00, kuna kaup on kvalifitseeritav maisitärklise jääkproduktina; 2) kaebajale ei edastatud proovivõtu protokolle ega analüüsiakte. Rikuti metoodikat; 3) tootja kirjast nähtuvalt ei saa olla ühtset rasvaprotsenti, kuna tooraine on erinev. Vastustaja võetud koguste analüüsist ei saa järeldada, et rasvasisaldus imporditud kaubakogusel oli üle 8%; 4) tegemist on nõukogu 12. oktoobri 1992. a määruse nr 2193/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ÜTS), art 220 lg-s 2 sätestatud tolli veaga; 5) kauba tootja kirja kohaselt ei ületanud 2006-2007. a toodangu rasvasisaldus keskmiselt 6-7% ja kohati võis olla 4,5%; 6) analüüsiakte on võimalik kohaldada ainult nendele partiidele, millelt analüüsid võeti; 7) vastustaja ei täitnud tolliseaduse (TS) § 25 lg-s 2 sätestatud nõuet, kuna kaebajale said teatavaks väidetavalt õiged proovivõtu- ja analüüsiakti tulemused alles ca 1,5 a pärast analüüside võtmist. 3. Tallinna Halduskohus jättis 29. juuli 2009. a otsusega asjas nr 3-09-335 kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis: 1) kauba tootja 16. juuni 2007. a kirjast nr 04/1811 selgub, et maisiõli saadakse maisiteradest eraldatud maisiidudest; 2) tuginedes kauba tootja 10. märtsi 2005. a ja 23. jaanuari 2009. a kirjadele, on tegemist "maisiiduõli tootmise jäägi", mitte "maisitärklise tootmise jäägiga"; 3) 2006. a ja 2007. a KN grupi 23 lisamärkuse 1 järgi ei või alamrubriiki 2303 10 19 kuuluva kauba rasvasisaldus ületada 4,5% kuivaine massist. Seetõttu ei saa kaupa klassifitseerida alamrubriiki 2303 10 19 00. Maksuhaldur kvalifitseeris kauba õigesti koodiga 2309 90 41 80; 4) kaubapartiide analüüsiaktid kinnitavad, et toote kuivaine rasvasisaldus ületab nii A- kui B-meetodi kasutamise puhul 8%. Kauba tootja 5. veebruari 2009. a kirjast (II kd, tl 162) nähtuvalt näitasid perioodilised analüüsid 2006-2007, et õli keskmine sisaldus kuivaineks ümberarvestatuna ei ületanud 6-7%; 5) analüüside tulemuste laiendamine kogu kaebaja deklareeritud kaubale ei olnud õigusvastane. Tollideklaratsioonidele lisatud dokumentide kohaselt oli tegemist sama nimetuse ja ainete sisaldusega kaubaga. Kui kauba kvaliteedinäitajaid saab saatedokumentide kohaselt pidada identseks, on ebamõistlik eeldada, et maksuhaldur oleks maksu määramiseks pidanud proove võtma ja ekspertiise teostama iga kaebaja kaubapartii kohta; 6) LMTK 27. juuni 2007. a ja 8. mai 2008. a kirjadest nähtuvalt selgitati kaebajale, et proovid võeti rahandusministri 22. aprilli 2004. a määruse nr 83 "Kauba läbivaatuse ning sellest proovide ja näidiste võtmise kord" (rahandusministri määrus nr 83) alusel. Tartus võeti 21. mail 2007 kaebaja kaubast kaks ca 500-grammist proovi, mille toll pakendas erinevatesse kilekottidesse ja märgistas. Proovivõtud fikseeriti proovivõtu protokollis nr EE810/017. Tollitõkendiga ET004870 märgistati raudteevagunist 95540555 võetud põhiproov, mis saadeti LMTK 22. mai 2007. a kirjaga nr 11.32/9972 OÜ-le Eesti Keskkonnauuringute Keskus analüüsimiseks. Viimase koostatud proovivõtu- ja analüüsiakti kohaselt on analüüsitud kaupa nimetusega "maisitärklise tootmisjäägid söödaks," proovimärgistusega ET004870, mis jõudis laborisse 23. mail 2007. Tollitõkendiga ET007332 märgistatud dublikaatproov hoiustati tollilaboris. Sarnased detailsed andmed on kirjas esitatud ka 22. mail 2007 Jõgeva Kaubajaamas võetud proovide kohta. Kuna LMTK kirjades toodud asjaolud on kooskõlas tollilabori koostatud proovivõtu- ja analüüsiaktidega, puudub alus kahelda, et tollilaboris analüüsiti kaebajale kuulunud kaupa; 7) proovivõtu- ja analüüsiaktid saadeti kaebajale hiljemalt koos maksumenetluse käigus koostatud kontrollakti lisadega (I kd, tl 25). Kaebaja ei selgitanud, kuidas aktide viivitamatu saatmata jätmine võis mõjutada tema maksukohustust. Seetõttu ei saanud üksnes proovi- ja analüüsiaktide õigel ajal saatmata jätmine viia sisuliselt vale maksuotsuseni ja maksuotsuse tühistamiseks sel põhjusel (HMS § 58); 8) tegemist ei olnud tolli veaga; 9) isegi kui tegemist oleks tolli veaga, jääks kaebus rahuldamata põhjusel, et heauskselt käitudes oleks kaebajal olnud võimalik tolli viga avastada. Kaebajat tuleb pidada kogenud importijaks, kes on samasse kaubagruppi kuuluvate kaupadega sooritanud hulgaliselt tehinguid pikema aja jooksul. 4. Everwelle OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus. 5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. juuni 2010. a otsusega Everwelle OÜ apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29. juuli 2009. a otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis: 1) kaebaja on deklareerinud Ukrainast imporditud maisifosfatiidi söödakontsentraadi ebaõigesti kaubakoodiga 2303 10 19 00 maisitärklise tootmisjäägina. Kauba õige alamrubriik on 2309 90 41 80; 2) kauba tootja 16. juuni 2007. a kirjast nr 04/1811 järeldub, et kõnealuse kauba näol on tegemist maisiidu tootmise jäägiga, mitte maisitärklise tootmise jäägiga; 3) kaebajale ÜTS art 69 lg-st 2 tulenevat õigust viibida kauba kontrollimise, proovide ja näidiste võtmise juures on rikutud, kuid tegemist ei ole olulise rikkumisega, sest rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist. Tootja andmete kohaselt ületas kauba rasvasisaldus 4,5%. Kaebaja väited kauba ebaühtlusest ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Kaebaja etteheide halduskohtule uurimispõhimõtte rikkumise kohta olukorras, kus kõnealune kaup on juba aastaid tagasi realiseeritud, ei ole asjakohane; 4) analüüside tulemuste laiendamine kogu imporditud kaubapartiidele ei ole õigusvastane, kuna deklareeritud kaubad on identsed; 5) deklaratsiooni aktsepteerimine ei ole maksuotsus ja selle alusel ei saa deklarandil tekkida usalduse kaitset ega õiguspärast ootust, et toll ei võiks aktsepteeritud deklaratsiooni kontrollida või seda muuta. Ebaõige kaubakoodi kasutamise mitteavastamist kauba deklareerimise etapis ei saa iseenesest pidada tolli eksimuseks; 6) halduskohus leidis põhjendatult, et tegemist ei olnud tolli veaga. Isegi juhul, kui tegemist oleks olnud tolli veaga, oli kaebajal piisava hoolsuse korral võimalik viga avastada. Kuigi kaebajale teatati 27. juuni 2007. a kirjaga vale kaubakood, olid selles kirjas analüüside tulemused, mille kohaselt kauba rasvasisaldus ületas 4,5% kuivaine massist. Kaebajale pidi kirjast selguma, et tema poolt deklaratsioonides märgitud kaubakood ei saa olla õige. Tuvastatud ei ole kaebaja väidetud põhjuslikku seost vastustaja tegevuse ja kaebaja maksukohustuse suurenemise vahel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Everwelle OÜ esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2010. a ja Tallinna Halduskohtu 29. juuli 2009. a otsused ning PMTK 12. jaanuari 2009. a maksuotsus nr 12-5/20. Alternatiivselt palub kassaator saata asi lahendamiseks halduskohtule. Kassaator väidab järgmist: 1) ringkonnakohus rikkus HKMS § 47 lg-t 1, kuna ta ei vastanud apellatsioonkaebuses esitatud analüüsile järelarvestuskande lubamatuse kohta; 2) tegemist oli tolli veaga ÜTS art 220 lg 2 p (
- b)mõttes; 3) ringkonnakohus ei analüüsinud, miks pidi kassaatorile olema ilmne ja avastatav, et LMTK 27. juuni 2007. a kirjas toodud kaubakood on vale; 4) välistatud on kauba klassifitseerimine rubriiki 2309, kuna kaup on tootmisjääk, mitte tööstuslikult toodetud loomasööt. MTA klassifitseering põhineb ainult sellel, et rasvasisaldus ületab 4,5%. Vastustaja antud algne kood on kooskõlas analüüsiaktiga, kuna nimetatud koodiga klassifitseeritud kauba õlisisaldus ei ületa 8%. Tootja andmetel võis kauba rasvasisaldus keskmiselt olla 6-7%; 5) rikuti ÜTS art 69 teist lõiku ja art 70 esimest lõiku; 6) rikuti metoodikat. Proovivõtuprotokollid puuduvad. Kassaatorit ei teavitatud proovide võtmisest. Võeti kaks 500 g proovi, kuigi koondproovi kogumass peab olema vähemalt 4 kg; 7) vastustaja viivituse tõttu suurenes maksukohustus ca 10 korda. 7. PMTK palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu otsused muutmata. PMTK väidab: 1) maisifosfatiidi söödakontsentraadi tootmise tehnoloogia kirjeldamiseks lähtuti tootja 16. juuni 2007. a kirjast, mille sisu kajastati vaidlustatud maksuotsuses; 2) kauba õige kirjeldus on maisiidu tootmise jääk; 3) mõlema proovi tulemuste kohaselt on rasvasisaldus kuivaine massist üle 4,5% ja 8%, mistõttu ei saa kaupa klassifitseerida TARIC alamrubriikidesse 2303 10 19 00, 2306 70 00 00, 2306 90 05 00; 4) maisifosfatiidi söödakontsentraat tuleb klassifitseerida TARIC alamrubriiki 2309 90 41 80; 5) ÜTS art-t 69 ei ole rikutud; 6) LMTK 27. juuni 2007. a kirjaga teatavaks tehtud analüüside tulemustele kassaator vastu ei vaielnud. Kassaator ei ole enne kontrollakti koostamist esitanud vastuväiteid ka selle kohta, et kahest kaubapartiist võetud proovide tulemusi laiendati kõikidele deklareeritud kaupadele; 7) kohtud on õigesti leidnud, et proovivõtu- ja analüüsiaktide tulemuste laiendamine kogu kaubale oli õiguspärane, kuna analoogselt vormistatud kvaliteeditunnistused kinnitavad kauba identsust; 8) kassaator pidi teadma, et õigeks kaubakoodiks ei ole LMTK pakutud kaubakood 2306 90 90 00; 9) tegemist ei ole tolli veaga. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Esmalt analüüsib kolleegium seda, kas PMTK sai vaidlustatud otsuses tugineda proovivõtu- ja analüüsiaktide tulemustele (I). Seejärel käsitleb kolleegium proovivõtu- ja analüüsiaktidega saadud tulemuste laiendamist tollideklaratsioonidega deklareeritud kaubale, millelt proove ei ole võetud (II). Viimaks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (III). I 9. "Komisjoni 27. oktoobri 2005. a määruse nr 1719/2005, millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisa" (komisjoni määrus 1719/2005) ja "Komisjoni 17. oktoobri 2006. a määruse nr 1549/2006, millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisa" (komisjoni määrus 1549/2006) 23. grupi esimese lisamärkuse kohaselt määratakse rasvasisaldus vastavalt "Euroopa Komisjoni 20. detsembri 1983. a direktiivi nr 84/4, millega muudetakse direktiive 71/393/EMÜ, 72/199/EMÜ ja 78/633/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse analüüsimeetodid söötade ametlikuks kontrollimiseks" (komisjoni direktiiv 84/4) I lisas toodud meetodile A. Komisjoni direktiivi 84/4 artikli 4 kohaselt pidid liikmesriigid nimetatud direktiivi jõustama oma õiguskorras. Seega viitavad komisjoni määrused 1719/2005 ja 1549/2006 õiguslikule regulatsioonile, milles kirjeldatud meetodit tuleb rakendada, kui kombineeritud nomenklatuuri mõttes määratakse kindlaks konkreetsesse alamrubriiki kuuluva kauba rasvasisaldus. 10. Kesklabori proovivõtu- ja analüüsiaktide kohaselt märgiti analüüsimeetodi õigusliku aluse kohta järgmist: "98/64EC, B osa, meetod A - rasva ja õlide ekstraheerimine proovist toimub otse ilma proovi eeltöötluseta. Meetodi A puhul jääb osa õlisid ja rasvu proovist eraldamata. See meetod on identne meetodiga 84/4EMÜ, I lisa, meetod A." Seega on rasvasisalduse määramise meetodi õiguslikuks aluseks märgitud ka direktiivis 84/4 toodud A-meetod. Tolliseaduses, rahandusministri määruses nr 83 ja ka teistes õigusaktides, mis reguleerivad tolli poolt teostatavat kontrolli, ei ole komisjoni direktiivi 84/4 üle võetud ega ka sellele viidatud. Seega tugineb ka vaidlustatud otsus kauba rasvasisalduse määramisel vahetult direktiivis märgitud meetodile. 11. Euroopa Liidu toimimise lepingu art 288 (endine Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 249) kohaselt on direktiiv saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. Seega ei ole direktiiv üldjuhul vahetult kohaldatav ja see tuleb liikmesriigi õiguskorda üle võtta riigi mingi õigusaktiga. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole direktiiv vahetult kohaldatav õigusakt, kuid selle sätetel võib olla vahetu õigusmõju, kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed. Üksikisikud võivad neile siseriiklikus kohtuvaidluses riigi vastu toetuda nii juhul, kui riik on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse ettenähtud tahtajal üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv ei ole üle võetud korrektselt (Euroopa Kohtu 5. oktoobri 2004. a otsus liidetud kohtuasjas C-371/01: Pfeiffer jt, EKL 2004, lk I-08835, p 103). 12. Proovivõtu- ja analüüsiaktide tulemuste kohaselt oli kauba rasvasisaldus üle 8%, mille tagajärjel määras PMTK kaebajale maksu. Kolleegiumi hinnangul ei oma käesolevas asjas komisjoni direktiiv 84/4 vahetut õigusmõju, kuna Euroopa Kohus ei ole senises praktikas lubanud direktiiviga panna üksikisikule kohustusi ning seda ei saa kasutada üksikisiku vastu (vt eelpool viidatud Euroopa Kohtu otsus Pfeiffer, p 108 ja selles viidatud kohtupraktika). 13. Seega kui analüüsimeetodi kohta puudub tolliseaduses, rahandusministri määruses nr 83 või teistes õigusaktides, mis reguleerivad tolli poolt teostatavat kontrolli, õiguslik alus, ei saa vaidlustatud otsuses rasvasisalduse määra kindlakstegemisel tugineda Kesklabori proovivõtu- ja analüüsiaktidele. II 14. Isegi siis, kui vaidlustatud otsuses saaks tugineda proovivõtu- ja analüüsiaktide tulemustele, peab kolleegium vajalikuks peatuda proovivõtu- ja analüüsiaktidega saadud tulemuste laiendamisel tollideklaratsioonidega deklareeritud kaubale, millelt proove ei ole võetud. 15. Vaidlus puudub selle üle, et Everwelle OÜ vedas kaupa perioodil 26. mai 2006 - 22. mai 2007 ja ta esitas 35 erinevat tollideklaratsiooni. LMTK kontrollis kaupa ja võttis analüüsid kaubasaadetistelt, mille kohta esitati tollideklaratsioonid 07EE8100EE90998800 (aktsepteeritud 21. mail 2007) ja 07EE8120EE91011533 (aktsepteeritud 22. mail 2007). Analüüsiaktide kohaselt oli nimetatud tollideklaratsioonidega deklareeritud kauba õlisisaldus nii A- kui ka B-meetodi puhul üle 8%. PMTK asus vaidlustatud maksuotsuses seisukohale, et kuna kõik imporditud maisifosfatiidi söödakontsentraatide tootepartiidega kaasas olevad kvaliteeditunnistused kinnitavad kauba identsust, laiendatakse analüüsiaktide tulemusi ka ülejäänud 33 tollideklaratsiooniga deklareeritud kaubale. Nii haldus- kui ka ringkonnakohus asusid seisukohale, et analüüside tulemuste laiendamine kogu imporditud kaubale oli õiguspärane, kuna tegemist oli sama kaubaga. 16. ÜTS art 70 esimene lõik sätestab: "Kui kontrollitakse ainult osa tollideklaratsioonis nimetatud kaupa, kehtivad osalise kontrolli tulemused kogu kõnealuses tollideklaratsioonis nimetatud kauba suhtes. Kui deklarant leiab, et osalise kontrolli tulemused deklareeritud kauba ülejäänud osa kohta ei kehti, võib ta taotleda kauba täiendavat kontrolli." ÜTS art 70 esimese lõike esimeses lauses on sätestatud ühtse kvaliteedi eeldus, s.t, et tollideklaratsioonis nimetatud kaubakontrolli tulemused kehtivad kogu selles tollideklaratsioonis nimetatud kauba kohta (vt analoogia korras Euroopa Kohtu 7. septembri 2006. a otsus kohtuasjas C353/04: Nowaco Germany GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, EKL 2006, lk I-07357, p-d 55 ja 56). ÜTS art 70 esimene lõik peab tagama ka kiire ja tõhusa menetluse, mis oleks ohus, kui kontrollida tuleks kogu kaubapartiid, mille kohta on koostatud üks ja sama tollideklaratsioon. 17. PMTK võttis analüüsid ainult kaubalt, mis oli deklareeritud tollideklaratsioonidega 07EE8100EE90998800 ja 07EE8120EE91011533. Pärast analüüsitulemuste saamist laiendas PMTK kontrolli tulemusi nii tollideklaratsioonidega 07EE8100EE90998800 ja 07EE8120EE91011533 deklareeritud kaubale kui ka ülejäänud tollideklaratsioonidega deklareeritud kaubale, mida eraldi ei kontrollitud. Seega rakendas PMTK ühtse kvaliteedi eeldust ka teiste tollideklaratsioonidega deklareeritud kaubale olukorras, kus nende deklaratsioonidega deklareeritud kaupa kontrollitud ei olnud. Kolleegium on seisukohal, et ÜTS art 70 lubab kauba ühtset kvaliteeti ja selle representatiivsust eeldada konkreetses tollideklaratsioonis nimetatud kauba suhtes (käesoleval juhul tollideklaratsioonidega 07EE8100EE90998800 ja 07EE8120EE91011533 deklareeritud kauba osas). Seetõttu ei loo ÜTS art 70 esimene lõik õiguslikku alust ühe tollideklaratsioonis nimetatud kauba kontrollitulemuste laiendamiseks teise tollideklaratsiooniga deklareeritud kaubale. 18. Vaidlustatud maksuotsuse kohaselt määrati maksusumma eelkõige seetõttu, et Everwelle OÜ poolt imporditud kauba õlisisaldus oli analüüsiaktide kohaselt üle 8%, mistõttu oli Everwelle OÜ kauba deklareerinud vale koodiga. Seetõttu leidis PMTK vaidlustatud maksuotsuses, et kogu kaup oleks tulnud deklareerida TARIC alamrubriiki 2309 90 41 80 ja tasuda tuleb maksuotsuses nimetatud maksusumma. Selleks, et klassifitseerida kaup tollimaksuvabalt kombineeritud nomenklatuuri alamrubriiki 2306 70 00 (alates 2007. a alamrubriik 2306 90 05), peab kombineeritud nomenklatuuri 23. grupi teise lisamärkuse kohaselt toode olema õlisisaldusega vähemalt 3% ja mitte üle 8%. Kohtud on tuginenud Dnepropetrovski Tärklisesiirupikombinaadi 5. veebruari 2009. a kirjale, mille kohaselt perioodiliste analüüside tulemustega (2006. ja 2007.
- a)on tuvastatud, et õli keskmine sisaldus, ümberarvestatult kuivaineks, ei ületanud 6-7 %. Seega tootja esitatud teabe põhjal ei olnud kauba õli sisaldus üle 8%. 19. Kolleegium on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et nende deklaratsioonidega deklareeritud kauba osas, mille suhtes kontrolli ei ole teostatud, oleks õlisisaldus samuti olnud üle 8%. Seetõttu on vaidlustatud maksuotsus õigusvastane. III 20. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 29. juuli 2009. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2010. a otsuse haldusasjas nr 3-09-335. Kolleegium peab võimalikuks teha asjas uue otsuse, millega rahuldab Everwelle OÜ kaebuse ja tühistab PMTK 12. jaanuari 2009. a maksuotsuse nr 12-5/20. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks peatuda kassaatori ülejäänud väidetel. 21. Kuna kolleegium teeb ise uue otsuse ilma asja uueks arutamiseks saatmata, tuleb lahendada ka menetluskulude jaotuse küsimus (HKMS § 93 lg 4). Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 92 lg 1). Everwelle OÜ taotleb kassatsiooniastmes kantud 87 600 kr suuruste õigusabikulude väljamõistmist (kuludokumendid ja maksekorralduse on kassaator esitanud). Ringkonnakohtus kandis Everwelle OÜ õigusabikulusid 63 040 kr ja tasus riigilõivu 15 000 kr (II kd, tl 232-236). Halduskohtule Everwelle OÜ kuludokumente ja maksekorraldust ei esitanud. Seega on õigusabikulud kokku 150 640 kr. Kolleegium leidis 30. novembri 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-63-10 (p 31), et põhjendatud menetluskulud apellatsiooniastmes ei saa reeglina olla suuremad kui esimese astme kohtus. Kolleegium on seisukohal, et analoogselt apellatsiooniastmega ei saa reeglina ka kassatsiooniastme menetluskulud olla suuremad kui apellatsiooniastmes. Kolleegium, arvestades asja mahtu ja keerukust, peab HKMS § 93 lg-le 5 tuginedes põhjendatuks mõista PMTK-lt Everwelle OÜ kasuks välja kantud õigusabikulud 1900 eurot (29 728 kr ja 54
- s)ja haldus- ning ringkonnakohtus kantud riigilõiv 1917 eurot ja 35 senti (30 000 kr). Kautsjon tuleb tagastada. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann