Obsah (4)

§ 214§ 1§ 208§ 7

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

§ 214

), pealegi läheb ka risk lepingu p 2.5 järgi üle ostjale alles vilja üleandmisega. Seega on ringkonnakohtu seisukoht vilja omandi ülemineku kohta ka arusaamatu ja põhjendamatu (mh TsMS § 653 mõttes), eriti kui selliselt muudeti maakohtu vastupidist seisukohta.

1. Vilja täpsemad üleandmise ajad pidi lepingu p 2.3 järgi määratama hageja koostatud veograafikutega, kuid lepingu p 2.2 järgi pidi vili olema hagejale üle antud hiljemalt
2. detsembriks
3. Lepingu p 2.1 järgi pidi kostja jätma kuni hagejale üleandmiseni vilja hoiule Kaubi lattu. Lepingu p 1.4 järgi sisaldas hind vilja ladustamist kuni
4. detsembrini 2007 ja pealelaadimist transpordivahendile. Seda, kuidas vilja hoitakse või kantakse vilja hoidmise kulud, kui vilja
5. detsembriks 2007 üle ei anta, lepingus eraldi ei reguleeritud.
6. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, et pooled olid sõlminud hoiulepingu. Vilja hoidmine kuni üleandmiseni oli kostja kui müüja müügilepingust tulenev kõrvalkohustus, sõltumata omandi üleminekust. Pooltevahelise õigussuhte iseloom ei muutunud ka pärast
7. detsembrit
8. Asjas ei ole tuvastatud asjaolusid, mis viitaks sellele, et pooled oleks sõlminud kokkuleppe vilja hoidmise eest tasumise kohta. Müügilepingu puhul on lepingu täitmisega (sh hoidmisega) seotud kulutuste kandmist reguleeritud mh VÕS § 216 lg-s 2, aga ka §-des 90 ja
9. Kuna müügilepingu regulatsioon on vaidlusaluse suhte lahendamiseks piisav ja ammendav, puudub vajadus lisaks kohaldada hoiulepingu (või laolepingu) sätteid hoidmise eest tasu maksmisele või kulutuste hüvitamisele, isegi kui eraldi lepingut (n-ö kõrvallepinguna) eeldada (

§ 1lg 2).

1. Kuna laolepingu (hoiulepingu) puudumisel ei saanud kostjal olla õigust selle järgsele hoiutasule (ka mitte VÕS § 884 lg 2 alusel) ega hoiukulude hüvitamisele VÕS § 888 lg 1 esimese lause alusel, ei saanud kostjal olla ka hoidja pandiõigust viljale VÕS § 888 lg 1 teise lause või § 907 alusel. Seetõttu ei saanud kostjal olla ka pandiõigusele tuginevat õigust vilja väljaandmisest keelduda ega õigust hoiutasu või hoiukulude hüvitamise nõude rahuldamiseks vilja AÕS § 281 lg 2 ja §-de 292- 295 alusel müüa. Olgugi et kohtud ei ole otsuseid selles osas nõuetekohaselt põhjendanud, on ka nemad kokkuvõttes õigesti leidnud, et kostjal ei ole õigust nõuda hoiutasu. Kolleegium märgib siiski, et ringkonnakohtu otsuses on ekslikult märgitud, et maakohus leidis, et lepingus sisaldub (küll kõrvalsuhtena) ka hoiuleping. Tegelikult leidis maakohus (põhjendatult) sisuliselt vastupidi, et sõlmitud ei ole laolepingut (kui hoiulepingu alaliiki) ja lepingus üksnes sisaldub kõrvalsuhe "hoiutasu reguleerimine teatud ajalise piiranguga" (vt maakohtu otsuse p 1.2).
2. See, et pooled ei olnud sõlminud hoiulepingut ega hoiutasu kokkulepet, ei välista siiski veel kostja nõuet hüvitada vilja hoiukulud ega õigust keelduda vilja väljaandmisest ja vili müüa. Müüdud asja ettenähtud ajaks vastuvõtmata jätmine kujutab endast ostja müügilepingust tuleneva kohustuse (

§ 208

lg 1) rikkumist, mis annab müüjale õiguse nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju (sh hoiukulude) hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Kostjal võib olla hageja vastu vilja mõistlike hoiukulude hüvitamise nõue ka seetõttu, kui hageja sattus vilja vastuvõtmisega viivitusse VÕS § 119 lg 1 mõttes. Selline nõue tuleneb võlgnikule VÕS § 216 lg-st 2, samuti § 120 lg 5 ja § 124 koostoimes. Kui kostjal olnuks hoiukulude hüvitamise nõue, võinuks ta (sõltumata kulutuste nõudmise õiguslikust alusest) keelduda enne kulutuste hüvitamist vilja väljaandmisest VÕS § 110 lg 1 alusel. Vastuvõtuviivituse puhul annab VÕS § 125 müüjale ka õiguse müügiese kolmandale isikule müüa.

1. Pooled ei vaidle, et kostja ei saanud hagejale lepingus ette nähtud ajaks (
2. detsembriks 2007) vilja üle anda seetõttu, et hageja ei korraldanud selleks ajaks vilja äravedu, st iseenesest võis hageja rikkuda nii vilja äravedamise kohustust kui ka sattuda vastuvõtuviivitusse. Samas ei vaielda ka selle üle, et viivituse vilja vastuvõtmisel põhjustas kostja lepingurikkumine. Nimelt ei vastanud müüdud vili kokkulepitud kvaliteedinõuetele ja hagejal ei saanud seda kasutada ettenähtud otstarbeks (st FPE söödatehasesse vedamiseks). Lähtudes VÕS § 101 lg-st 3, ei saa lepingupool tugineda teise poole rikkumisele, kui ta on selle ise põhjustanud. See oleks ka vastuolus hea usu põhimõttega. Seetõttu ei saanud kostja nõuda hagejalt vilja hoiukulude hüvitamist hageja viivituse tõttu, mille ta ise põhjustas, olgu hageja rikkumisele või vastuvõtuviivitusele tuginedes. See ei tähenda siiski, et hageja võinuks jätta talle üleandmisele kuuluva vilja kostja kulul lattu määramata ajaks. Võlaõigusseaduse § 101 lg-st 3 tulenev piirang kehtib üksnes selle aja jooksul, millal võlausaldaja põhjustatud takistus mõistlikult tähendust omab. See tähendab, et kostja oleks pidanud tagama vilja hoidmise laos omal kulul nii kaua, kui hageja võinuks mõistlikult korraldada vilja äraveo teisiti, kui pooled alguses kokku leppisid. Kui see mõistlik aeg (

§ 7

, § 82 lg-d 1-3) oleks ületatud, ei saaks enam rääkida, et hageja viivituse põhjustanuks kostja ja kostja oleks saanud kasutada hageja lepingurikkumisest ja vastuvõtuviivitusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid.

1. Kostja väidetest võib järeldada, et ta heitiski hagejale ette viivitusse sattumist kohe pärast
2. detsembrit
3. Samas ei eita ka kostja, et hageja viivitusega seotud nõuded välistab
4. märtsi
5. a kokkulepe, milles pooled leppisid mh kokku, et kostja annulleerib
6. jaanuari
7. a arve ja hageja ei kanna pärast
8. detsembrit 2007 vilja ladustamiskulusid. Selline kokkulepe on sõltumata selle õiguslikust olemusest lubatav ja selle kehtivust ei ole kahtluse alla seatud.
9. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hageja tuginemise
10. märtsi
11. a kokkuleppele välistab asjaolu, et hageja ise rikkus seda kokkulepet, kui ei vedanud vilja laost ära hiljemalt
12. märtsiks
13. Isegi kui pooled oleks ette näinud vilja väljavedamise uue tähtpäeva, ei tähendanuks sellest kinnipidamata jätmine, et
14. märtsi
15. a kokkulepe langeks n-ö tagasiulatuvalt ära, nagu väidab sisuliselt kostja, vaid kostja võinuks lepingurikkumisele tuginedes kasutada selleks ette nähtud õiguskaitsevahendeid. Nii võinuks kostja nõuda vilja äravedamist ja vilja hoidmisega seotud kulutuste hüvitamist vastuvõtukohustuse rikkumise või hageja vastuvõtuviivituse alusel alates
16. märtsist 2008, samuti võinuks ta keelduda enne kulutuste hüvitamist vilja väljaandmisest VÕS § 110 lg 1 alusel ja tal võinuks olla vilja müümise õigus (vt otsuse p 37).
17. Kohtud leidsid, et
18. märtsi
19. a kokkuleppes ei sisaldunud kostja väidetud kokkulepet selle kohta, mis ajaks peab hageja olema täitnud vilja äravedamise kohustuse. Ringkonnakohtu otsuse järgi võisid pooled küll
20. märtsil 2008 algselt kokku leppida vilja väljaveo konkreetse aja, kuid lõplikult leppisid nad kokku, et vili veetakse välja vastavalt hageja veski tarbimisele. Seejuures on ringkonnakohus hinnanud esitatud tõendeid, poolte kirjavahetust ja seaduslike esindajate seletusi, sh
21. märtsil 2008 hageja juhatuse liikmete saadetud e-kirju. Hinnangut ei mõjuta see, kas hinnata
22. märtsi
23. a kokkulepet kompromissina (nagu tegi ringkonnakohus) või ka (kas või osaliselt) müügilepingu muudatusena (VÕS § 13 lg 1 mõttes). Lepinguläbirääkimistel saavutatud kokkuleppe võib üks pool VÕS § 32 lg 1 alusel formuleerida ühepoolselt ja saata kinnituskirjana teisele poolele, kes võib sellele viivitamata vastu vaielda. Kostja ei väida, et ta oleks e-kirjadele vastu vaielnud ega tugine ka VÕS § 32 lg-le
24. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus oma seisukohti põhjendanud ega ole tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud. Riigikohtu pädevuses ei ole TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt tõendite hindamine. Seega on põhjendamata kostja väited, et hageja rikkus kokkulepet, kui ei vedanud vilja ära
25. märtsiks 2008, samuti väited, et alates sellest ajast sattus hageja (taas) vilja äravedamisega viivitusse ja pidi hüvitama hoiukulud, mille tagamiseks võis ta vilja kinni pidada ja müüa.
26. Kui kohtud leidsid põhjendatult, et pooled välistasid
27. märtsi
28. a kokkuleppega hageja võimaliku vastutuse varasemate hoiukulude eest ja ei leppinud
29. märtsil 2008 kokku vilja väljavedamises
30. märtsiks 2008, ei tähenda ka see, et kostjal ei võinuks üldse olla hoiukulude hüvitamise nõuet. Kostja võib nõuda hoiukulude hüvitamist aja eest, mille võrra hageja pärast
31. märtsi
32. a kokkuleppe sõlmimist vilja äravedamisega ebamõistlikult (

§ 7

, § 82 lg-d 1-3) viivitas, st alates ajast, kui hageja võinuks oma veski tarbimist arvestades olla jõudnud kogu vilja ära vedada (vt otsuse p-d 37, 38). Sellest aspektist ei ole kohtud kostja nõuet hinnanud, kuigi kostja väitis menetluses korduvalt, et hageja viivitas vilja äravedamisega vaatamata korduvatele nõudmistele ka pärast

1. märtsi
3. Asja uuel läbivaatamisel tuleb tuvastada, mis ajaks oleks hageja pidanud vilja äraveo
4. märtsi
5. a kokkuleppe järgi korraldama ning kas ja mis ajast sattus ta sellega viivitusse. Tuvastades viivituse, tuleb hinnata ka seda, kas ja millises ulatuses tuleb kostjale vilja hoidmisega tekitatud kulud hüvitada ning kas ja mis ulatuses ta võib need hageja nõudega tasaarvestada. V
6. Kolleegiumi hinnangul on asi võimalik lahendada seda maakohtusse tagasi saatmata, kuna põhilised asjaolud ja väited on pooled esitanud. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel siiski pooltega vilja hüvitamise nõude kvalifikatsiooni taganemise sätete alusel arutama (vt mh TsMS § 351) ja võimaldama esitada sellele võimalikke vastuväiteid. Koos hageja nõudega tuleb hinnata ka kostja võimalikku vastunõuet ja tasaarvestust.
7. Hageja esitas hagis taotluse, et kahjuhüvitis mõistetaks kostjalt välja ühekordse rahalise maksena hageja pangakontole viie päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise päevast arvates. Kohus võib TsMS § 445 lg 1 esimese lause alusel otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Samas ei sisalda hageja taotlus põhimõtteliselt midagi erinevat seadusest, hageja pangakonto numbrit ja viiepäevast tähtaega oluliseks erisuseks pidada ei saa. Nimelt täidetakse kohtuotsus TsMS § 461 lg 1 järgi nagunii üldjuhul pärast jõustumist. Kahju tuleb VÕS § 136 lg 1 järgi hüvitada üldjuhul ühekordselt makstava rahasummana. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hageja ei ole taotletavat täitmise korda põhjendanud ega ole seda sisuliselt teinud ka kassatsioonkaebuses. Kuna ringkonnakohtu otsus aga tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, saab hageja taotletavat täitmise aega ja korda põhjendada.
8. Kolleegiumi arvates on asja hind kassatsioonimenetluses 36 105 eurot 29 senti (564 925 krooni), st TsMS § 137 lg 1 järgi sama mis maakohtu menetluses. Vastavalt tuleb TsMS § 137 lg 11 alusel muuta ka asja hinda apellatsioonimenetluses. Põhimõtteliselt tuleb mitme kaebuse esitamisel arvutada nende hind vähemalt lõivu või kautsjoni tasumiseks eraldi. See kehtib ka asjas, kus ühelt poolt vaidlustatakse hagi rahuldamata jätmist ja teiselt poolt rahuldamist. Samas on asja hind oluline menetluskulude kindlaksmääramise menetluses vastaspoolelt väljamõistetavate lepingulise esindaja kulude piirmäärana (tulenevalt TsMS § 175 lgst 4 ja Vabariigi Valitsuse
9. septembri
10. a määrusest nr 137). Selle menetluse huvides ja asja olemusest lähtudes (vaidlustatakse hagi lahendust tervikuna) on otstarbekas määrata asja hind apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses menetluskulude kindlaksmääramiseks ühtsena.
11. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse asja lahenduse osas, tuleb see tühistada ka osas, milles ringkonnakohus tühistas osaliselt hagi tagamise. Ka selles osas lahendatakse asi sõltuvalt asja uue läbivaatamise tulemustest (vt TsMS § 386 lg 4, § 442 lg 5 esimene lause, § 445 lg 2).
12. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka ringkonnakohtu määratud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada, sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
13. Kassatsioonkaebuste rahuldamise tõttu tuleb makstud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Jaak Luik