RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise ku

§-s 385 sisalduvaid edasikaebeõiguse piiranguid ei ole õige käsitleda lahus KrMS § 383 lg-s 2 sätestatust. KrMS §-s 385 loetletud piirangud on proportsionaalsed, kuna vaidlusküsimust on vähemalt põhimõtteliselt võimalik tõstatada järgnevas kohtumenetluses. Käesolevas kohtuasjas puudub aga J. Rootsul võimalus vaidlustada maakohtu määrust muul viisil kui määruskaebuse esitamisega. Nendel põhjustel on ringkonnakohtu järeldused ekslikud. 5.4 KrMS § 385 p 7 sätestab, et kohtumäärusele, millega lõpetatakse või uuendatakse kriminaalmenetlus KrMS §-des 201–2031 sätestatud alustel, ei saa esitada määruskaebust. See piirang saab kehtida vaid kriminaalmenetluse lõpetamise või uuendamise osas, kuid ei laiene kohtumääruse sellele osale, millega otsustatakse konfiskeerimine. Konfiskeerimine võib oluliselt piirata menetlusosalise või kolmanda isiku varalisi õigusi, mille tõttu peab isikule olema tagatud sellise otsustuse vaidlustamise võimalus. 5.5 Ringkonnakohtu määruses sisalduv viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-84-10 pole asjakohane. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt lõpetas Harju Maakohus
4. oktoobri
5. a määrusega kriminaalmenetluse J. Rootsu kahtlustuses KarS § 418 lg 1 ja § 4181 lg 1 järgi ning kohustas teda KrMS § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel maksma riigituludesse 3000 krooni ning tasuma menetluskulud 4410 krooni. Sama määrusega konfiskeeriti vastavalt KarS § 83 lg-le 4 kahtlustatavalt neli jahipüssi, revolver, poolautomaatne püstol, kuulipilduja ja laskemoon. Kaitsja vaidlustas maakohtu määruse kolme jahipüssi ja revolvri konfiskeerimise osas, kuid ringkonnakohus jättis KrMS § 385 p-le 7 tuginevalt määruskaebuse läbi vaatamata. Seega on käesoleva määruskaebemenetluse esemeks küsimus, kas ringkonnakohus toimis J. Rootsu kaitsja kaebust läbivaatamata jättes seaduslikult. Esmapilgul näib vastus sellele küsimusele ühene, sest vastavalt KrMS § 385 p-le 7 saab KrMS §-des 201–2031 sätestatud alustel kriminaalmenetluse lõpetamise ja uuendamise määruse tegemisel määruskaebuse esitada vaid kannatanu KrMS §-s 2031 sätestatud alustel kriminaalmenetluse lõpetamise korral. Eelöeldule vaatamata kolleegium ringkonnakohtu järeldustega ei nõustu, põhjendades seda seisukohta järgmiselt.
6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale,

§-s 385 sisalduvaid edasikaebeõiguse piiranguid ei ole õige vaadata lahus KrMS § 383 lg-s 2 sätestatust. Nende sätete süstemaatilise tõlgendamise pinnalt on alust väita,

§-s 385 loetletud piiranguid saab hinnata proportsionaalseks muuhulgas põhjusel, et vaidlusküsimust võib vähemalt põhimõtteliselt tõstatada hilisema apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse raames (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-69-08, p 8 ja
3. veebruari
4. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-117-09, p 10). Nende KrMS §-s 385 loetletud kohtumääruste puhul, mis kujutavad endast kriminaalasjas tehtavat lõplikku lahendit, tuleb aga kaebeõiguse puudumises proportsionaalsuse hindamisel silmas pidada konkreetse lahendi tegemisele seatud nõudeid ja kohtukaebeõiguse piiramise eesmärki.
5. Pole kahtlust,

§ 202

alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele. Asjaolu, et kõnealune kriminaalasja terviklahendusena käsitatav määrus ei ole vastavalt KrMS § 385 p-le 7 vaidlustatav, on kolleegiumi hinnangul eeskätt põhjendatav kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuga. Nõusoleku andmine peaks tähendama seda, et kahtlustatav või süüdistatav on teadlik kriminaalmenetluse lõpetamise eranditult kõigist järelmitest ja ka sellest, et tal puudub õigus määrust vaidlustada. Andes kriminaalmenetluse lõpetamiseks nõusoleku, nõustub kahtlustatav või süüdistatav ühtlasi sellega, et tema kohtuasja üldvõi lihtmenetluses läbi ei vaadata ja tema süüküsimuses sisulist otsustust ei tehta. Seega kujutab KrMS § 202 alusel tehtav otsustus endast lõppkokkuvõttes konkreetses kohtuasjas konsensuse ja õigusrahu saavutamist. Kaebeõiguse andmine kohtumenetluse poolele sellise lahendi vaidlustamiseks oleks vastuolus seadusandja taotletud eesmärkidega.

1. Käesoleva kohtuasja põhiprobleem tuleneb lahknevusest KrMS §-des 202 ja 206 sätestatu vahel. Kooskõlas KrMS § 206 lg 1 p-ga 3 tuleb eranditult kõigis kriminaalmenetluse lõpetamise määrustes muuhulgas lahendada ka konfiskeerimise küsimus. Sellest nõudest ajendatult ongi J. Rootsult relvad konfiskeeritud. Kuna aga KrMS § 202 grammatilise tõlgenduse pinnalt ei pea kahtlustatava või süüdistatava nõusolek kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamiseks hõlmama nõusolekut konfiskeerimiseks, on jäänud J. Rootsult sellekohane nõusolek küsimata. Kirjeldatud olukorras tuleb kriminaalmenetluse lõpetamisel relvade konfiskeerimist kahtlemata lugeda temale üllatuslikuks ja kriminaalmenetluse lõpetamiseks antud nõusolekuga mittehõlmatuks.
2. Eelkirjeldatuga sarnaseid probleeme on kohtupraktikas varem tõusetunud kokkuleppemenetluse kontekstis ja siis on asutud seisukohale, et kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisena tuleb käsitada olukorda, mil kokkuleppe sõlmimisel järgiti küll täpselt KrMS §-s 245 sätestatut, kuid kohtuotsuse tegemisel, tulenevalt KrMS §-s 306 sisalduvatest nõuetest, pandi süüdistatavale ka selliseid kohustusi, milleks kokkuleppe sõlmimisel süüdistatava nõusolekut ei küsitud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-07, p 7 ja
5. aprilli
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-25-09, p 15).
7. Sellisest kohtupraktikas valitsevast arusaamast lähtuvalt leiab kolleegium, et ka kriminaalmenetluse otstarbekusega lõpetamisel peab kahtlustatavat või süüdistatavat teavitama kõigist asjaoludest, mille osas tuleb kohtul vastavalt KrMS § 206 lg-le 1 seisukoht kujundada. Kui kohtul tekib kahtlus selles, kas kahtlustatavat või süüdistatavat on kõigist nõutavatest asjaoludest teavitatud, on tal KrMS § 202 lg 4 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse lahendamiseks ja täiendavate asjaolude selgitamiseks õigus välja kutsuda prokurör, kahtlustatav või süüdistatav ning viimatinimetatute taotlusel ka kaitsja. Taotluse lahendamiseks vajalikke täiendavaid asjaolusid selgitades on kohtul õigus KrMS § 202 lg 5 alusel tagastada kriminaalasi prokuratuurile menetluse jätkamiseks.
8. Eelnevat kokku võttes tõdeb kolleegium,

§ 202

alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise õigust tuleb jaatada olukorras, mil määrusega on lahendatud küsimus, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati nõusolekust hälbivalt või mille suhtes otsustuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb KrMS § 385 p-s 7 sätestatut tõlgendada eesmärgipäraselt ja viisil, et selles normis sisalduv edasikaebe keeld hõlmab vaid sellist kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekut järgivalt. Kohtumääruse või selle osa vaidlustamisele, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuta, KrMS § 385 p-s 7 sätestatu aga ei laiene. Asjakohane pole ringkonnakohtu viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-84-
3. Kõnealuse lahendi punktis 33 käsitleti apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse, kuid mitte KrMS § 385 p-s 7 sisalduva piirangu sisulise põhjendatuse ja ulatusega seonduvat.
4. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes § 361 p-st 6 ning § 390 lg-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
5. novembri
6. a määruse ja saadab määruskaebuse samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel arutamisel anda hinnang, kas maakohus rikkus kriminaalmenetluse lõpetamisel J. Rootsu nõusolekuta asitõendeid konfiskeerides oluliselt kriminaalmenetlusõigust või mitte. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg