RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§-des 123 ja 178 sätestatud nõudeid. Maakohus karistas M. Pajulat ühe aasta pikkuse vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendas. Lõplikuks karistuseks mõisteti kaheksakuuline vangistus, mis jäeti KarS § 73 alusel kolme aasta pikkuse katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. Lisakaristusena võeti süüdistatavalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus neljaks kuuks. Samuti mõisteti M. Pajulalt kannatanu K. A. kasuks välja varaline kahju summas 17 394 krooni ning mittevaraline kahju summas 25 000 krooni. Maakohus tuvastas, et hädapeatunud mootorsõidukil olid sisse lülitatud ohutuled, mis olid vaatamata sõidukit tagant lükanud inimestele nähtavad ning et M. Pajula sõidukil põlesid pimeda ajal liikudes päevatuled. Tulenevalt päevatulede võimetusest valgustada pimeda ajal teed piisavas ulatuses, et mootorsõiduki juht suudaks õigeaegselt reageerida võimalike takistuste ees ning vale sõidukiiruse valikust, ei saanud M. Pajula piisava ajavaruga märgata eesseisvat takistust - sisselülitatud ohutuledega hädapeatunud sõidukit. Lisaks pidas maakohus vajalikuks märkida, et kokkupõrget poleks toimunud või toimumise korral oleksid selle tagajärjed kergemad olnud, kui kannatanud oleksid hädapeatunud sõiduki piki sõiduteed edasilükkamise asemel liikluseeskirja sätteid järgides koheselt sõidutee äärde lükanud.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja süüdistatava õigeks mõista. Kaitsja leidis, et maakohus on KarS § 423 lg-t 1 LE §-i 178 rikkumisega sisustades väljunud süüdistuse piiridest, sest prokuratuur oli M. Pajulale ette heitnud LE §-des 64, 123 ja 129 sätestatu eiramist. Samuti pidas kaitsja maakohtu otsuse resolutiivosa järeldusi tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele mittevastavateks, kuna maakohus, olles eelnevalt tuvastanud, et liiklusõnnetust poleks toimunud või toimumise korral oleksid selle tagajärjed kergemad olnud, kui kannatanud oleksid liikluseeskirja sätteid järginud, mõistis M. Pajula KarS § 423 lg 1 järgi siiski süüdi. Viimaks pidas kaitsja kannatanute õigusvastase tegevuse ja liiklusõnnetuse toimumise vahelise põhjusliku seose tuvastamisest lähtudes M. Pajula süüdimõistmist KarS § 423 lg 1 järgi materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. septembril
4. a Harju Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Esmalt leidis ringkonnakohus, et maakohus pole hoolimata süüdistusaktis märkimata LE § 178 rikkumisele tuginemisest süüdistuse piiridest väljunud, sest süüdistuse kohaselt rikkus M.

§-i 123 muuhulgas sellega, et ei arvestanud valitsenud hämarusega ega valinud nähtavusele sobivat sõidukiirust ning järelikult on M. Pajulale nii süüdistuses kui maakohtu otsuses heidetud ette sõitmist kiirusega, mille puhul ei olnud tal piisavalt aegsasti võimalik märgata teel olnud hädapeatunud autot ja seda lükanud inimesi. Pidades hädapeatunud sõiduki teisaldamist põhimõtteliselt õiguspäraseks, märkis ringkonnakohus kannatanute tegevust hinnates, et kuigi kannatanud ei lükanud autot lühimat võimalikku teed pidi sõidutee serva, ei saa nende käitumist lugeda selliseks, et liiklusõnnetuse põhjustamist neile omistada. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja M. Pajula õigeks mõista. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 4.
2. Maakohus väljus M. Pajula süüdimõistmisel süüdistuse piiridest ja andis süüdistatava teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu, leides, et M. Pajula on rikkunud ka LE § 178 nõudeid. Ringkonnakohus leidis aga, et süüdistuse mahtu pole suurendatud. 4.
3. Mõlemad kohtud on vaatamata Riigikohtu varasemale sellesuunalisele praktikale jätnud liiklusõnnetuses osalenud kannatanute käitumise analüüsimata ja õiguslikult hindamata. Kannatanud ei tähistanud hädapeatunud sõidukit ohukolmnurgaga ega kandnud helkureid ning suurendasid autot teelt kõrvaldamise asemel piki teed edasi lükates liiklusohtu, rikkudes LE § 89 p-i 3 ning LE §-de 22, 25 ja 13 nõudeid. 4.
4. Kohtud pole selgitanud, millise kiirusega oleks M. Pajula pidanud liikuma. 4.
5. Ohutulede nähtavus süüdistatava jaoks ei ole tõendatud, mistõttu ei saa seda asjaolu tuvastatuks lugeda. Ühtlasi on tunnistaja A. T. ütlused ebaõiged ning ohutulede nähtavust kinnitavas osas vastuolulised, sest vahetult liiklusõnnetuse järel läbiviidud ülekuulamisel ta ohutulede põlemise kohta ütlusi ei andnud, kuid 2,5 aastat hiljem andis detailseid ütlusi nende põlemise ja nähtavuse kohta.
6. Kassatsioonivastuses nõustub Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur kaitsjaga selles, et kohtud on KarS § 423 lg-t 1 lisaks LE §-le 123 ka §-ga 178 sisustades väljunud esitatud süüdistuse piiridest ja rikkunud sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Lisaks on prokurör seisukohal, et kannatanud polnud kohustatud ohukolmnurka kasutama ning hädapeatunud sõiduki ohutuled olid nähtaval. Viimaks leiab prokurör, et esialgsete ütluste hilisem täiendamine ei kujuta endast veel iseenesest vastuolu varasemate ja hilisemate ütluste vahel, mistõttu on kaitsja väide tunnistaja A. T. ütluste ebaõigsuse kohta meelevaldne. Eeltoodust lähtudes palub prokurör tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused osaliselt LE § 178 rikkumise osas ja teha täiendavaid tõendeid kogumata uus süüdimõistev kohtuotsus, raskendamata süüdistatava olukorda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. M. Pajula anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 423 lg 1 järgi selles, et ta polnud
8. veebruaril 2007 kella 07:51 ajal Harjumaal Saue vallas Pärnu maanteel Saue poolt Tallinna suunas esimesel sõidurajal sõiduautot Peugeot 206 registrimärgiga XXX XXX juhtides piisavalt tähelepanelik ega ettevaatlik Pärnu mnt 549 juures seisvat ohutuledega tähistatud mootorsõidukit Audi 80 registrimärgiga XXX XXX lükkavate vähekaitstud jalakäijate K. A. ja V. V.-i suhtes. Samuti jättis M. Pajula oma sõiduki kiiruse kohandamata selliseks, mis arvestanuks teeolusid (jäine libe tee), ilmastikutingimusi (hämar) ning liikluse tihedust (autodega ühtlaselt koormatud tee), et ta oleks suutnud oma sõiduki peatada eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees, milleks oli ohutuledega tähistatud mootorsõiduk. Lisaks ei hoidnud M. Pajula vastavalt oma sõiduki kiirusele sellist pikivahet, et ta oleks olnud suuteline vältima otsasõitu tema ees seisnud mootorsõidukile ja sõitis eeltoodu tagajärjel otsa esimesel sõidurajal peatunud mootorsõidukile Audi 80 registrimärgiga XXX XXX ning seda tagant lükanud vähekaitstud jalakäijatele K. A.-le ja V. V.-ile. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai eluohtlikult vigastada jalakäija K. A. M. Pajula rikkus oma tegevusega LE §-des 64, 123 ja 129 sätestatud nõudeid.
9. Maakohus tunnistas M. Pajula KarS § 423 lg 1 järgi süüdi selles, et sõites
10. veebruaril
11. a kella 07:51 ajal sõiduautoga Peugeot 206 registrimärgiga XXX XXX Harjumaal Saue vallas mööda Pärnu maanteed Saue poolt Tallinna suunas esimesel sõidurajal, kasutas ta pimeda ajal päevatulesid. Valides kiiruse, mis ei võimaldanud päevatuledega nähtava ulatuse piires piisava ajavaruga märgata eesseisvat takistust, sõitis ta otsa esimesel sõidurajal hädapeatunud mootorsõidukile Audi 80 registrimärgiga XXX XXX ja seda tagant lükanud jalakäijatele K. A.-le ja V. V.-ile, tekitades kannatanule K. A.-le raske tervisekahjustuse. Oma tegevusega rikkus M.

§-des 123 ja 178 sätestatud nõudeid.

1. Eeltoodust nähtub, et kohtud on M. Pajula süüdimõistmisel KarS § 423 lg-t 1 lisaks LE §-le 123 LE §-ga 178 sisustades väljunud esitatud süüdistuse piiridest. Kuna süüdistuses ei märgitud, millised tuled M. Pajula sõidukil liiklusõnnetuse toimumise ajal põlesid, tugines maakohus M. Pajulale pimeda ajal päevatuledega sõitmist ette heites uuele faktilisele asjaolule ning rikkus esitatud süüdistuse piiridest väljudes KrMS §-is 268 sätestatut. Riigikohus on varasemates lahendites järjepidevalt toonitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, määrates ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa, ning märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (vt nt Riigikohtu üldkogu
2. novembri
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-05, p 14; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu
4. detsembri
5. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08, p. 30; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. veebruari
7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-08, p. 9). 8.
8. Puutuvalt LE §-s 123 ja §-s 178 sätestatu sisulisse seotusesse on kolleegium seisukohal, et osutatud normides sisalduvad iseseisvad kohustused, millest ühe rikkumise ega täitmise tuvastamisel pole võimalik teisele toetuda. LE § 123 kohustab juhti loetletud tingimusi ja liiklusolusid arvestades kohandama sõiduki kiiruse selliseks, millega liikudes jõuaks ta eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatavale mis tahes takistusele reageerides selle ees peatuda, ning LE § 178 kohaselt peavad mootorsõidukil sõidu ajal põlema lähi-, ääre- ja numbrituled. Pidades silmas, et LE § 123 kohaselt pole sõidukiiruse sobivuse kriteeriumiks eespoolne nähtavusulatus iseenesest, vaid juhi suutelisus sõiduk selle piires takistuse ees peatada, ei oma asjaolu, et eespoolne nähtavusulatus sõltub muuhulgas sõiduki tuledest ja nende kasutamisest, LE §-s 123 sätestatud nõude täitmise tuvastamisel tähtsust. 8.
9. Järelikult pole prokurör M. Pajulale LE § 178 rikkumist ka sisuliselt ette heitnud ja kohtud on KarS § 423 lg 1 objektiivseid tunnuseid LE §-ga 178 sisustades lisaks süüdistuse piiridest väljumisele andnud M. Pajula teole ka oluliselt erineva õigusliku hinnangu. Süüdistuse piiridest väljumine ja süüdistatava teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mistõttu tuleb KrMS § 362 pst 2 lähtudes maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning M. Pajula süüdimõistmisest välja jätta tema süüdistamine LE § 178 rikkumises.
10. Järgnevalt hindab kriminaalkolleegium M. Pajula süüdimõistmist KarS § 423 lg 1 järgi ja vastab kassatsiooni ülejäänud argumentidele.
11. Pidades silmas KrMS § 363 lg-t 5, mille kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada, jätab kolleegium tähelepanuta hädapeatunud sõiduki ohutulede nähtavust, tunnistaja A. T. ütluste usaldusväärsust ja asjakohasust vaidlustavad ning eeltooduga kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu andmist taotlevad kassatsiooni argumendid. 10.
12. Maakohus on ohutulede nähtavuse tuvastamisel kannatanute K. A. ja R. V.-i ning tunnistaja A. T. ütlustest lähtumist põhjendanud ütluste omavahelise haakumise ja asjaoluga, et kohtul pole alust ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ning teadvalt valeütluste andmise eest hoiatatud tunnistaja ja kannatanute ütluste usaldusväärsuses kahelda. Eeltoodust nähtub, millistele tõenditele ja miks maakohus ohutulede nähtavuse tuvastamisel tugines. Kuna kaitsja pole varasema kohtumenetluse käigus tunnistaja A. T. ütluste õigsust kahtluse alla seadnud, peab kolleegium maakohtu otsuses sisalduvat kannatanute K. A. ja R. V.-i ning tunnistaja A. T. ütlustele tuginemise kokkuvõtlikku põhjendust piisavaks ning leiab, et käesolevas asjas pole kohtud tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud.
13. Kuna juht peab LE § 123 kohaselt sõidukiiruse abil tagama selle, et tal oleks piisavalt aega eesseisvale takistusele reageerida ja sõiduk enne kokkupõrget peatada, on isik sõidukiiruse valikul hoolsuskohustust rikkunud siis, kui ta pole takistusele reageerimiseks vajaminevat aega või selle pikkust mõjutavaid asjaolusid õigesti hinnanud ning on seetõttu takistusele otsa sõitnud. Seevastu ei saa sobimatu sõidukiiruse valikut ette heita juhul, kui takistusele reageerimise aeg lüheneb ettenägematute ja juhist sõltumatute asjaolude tõttu, milleks võib muuhulgas olla näiteks kaasliikleja ootamatu käitumine. Võttes lisaks eeltoodule arvesse, et materiaalse delikti toimepanemise eest saab vastutada üksnes isik, kelle teo tõttu tagajärg saabus, tulebki mitme osapoolega liiklusõnnetuse uurimisel kriminaalasja erapooletult, igakülgselt ning objektiivselt arutades välja selgitada, kas ja kes liiklusnõudeid rikkus ning kelle (liiklusnõudeid rikkuv) tegu tagajärje põhjustas. Vajadust analüüsida kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist just põhjusliku seose tuvastamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas korduvalt rõhutanud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. veebruari
15. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-1-03).
16. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuvastanud, et liiklusõnnetuse toimumise ajal oli pime. Samuti asus maakohus seisukohale, et tulede vale kasutamise ja vale sõidukiiruse valiku tõttu ei saanudki M. Pajula piisava ajavaruga märgata eesseisvat takistust, hoolimata asjaolust, et teel hädapeatunud sõiduautol põlesid ohutuled. Jättes otsuse p-des 6 - 8.2 toodud asjaoludel tulede õige kasutamise temaatikal peatumata, nõustub kolleegium LE § 123 rikkumise tuvastatuse analüüsimisel ringkonnakohtuga selles, et maakohus on heitnud M. Pajulale ette sõitmist kiirusega, mille puhul ei olnud tal peatumiseks piisava ajavaruga võimalik eesseisvat takistust märgata. 12.
17. Kannatanute käitumist analüüsides tuvastas maakohus, et hädapeatunud sõiduki ohutuled põlesid ja olid nähtavad, kuid arvas samas, et kokkupõrget poleks toimunud või toimumise korral oleksid selle tagajärjed kergemad olnud, kui kannatanud oleksid hädapeatunud sõiduki piki sõiduteed edasilükkamise asemel liikluseeskirja sätteid järgides koheselt sõidutee äärde lükanud. Põhjusliku seose tuvastamisesse puutuvalt esitas kaitsja apellatsioonis vaid ühe kaitseväite, leides, et liiklusõnnetuse põhjustasid kannatanud sellega, et ei teisaldanud hädapeatunud sõidukit võimalikult kiiresti teelt. Ringkonnakohus jäi esitatud apellatsiooni piiridesse ja asus kannatanute tegevust sõiduki kõrvaldamisel liiklusõnnetuse võimaliku põhjusena analüüsides seisukohale, et põhimõtteliselt õiguspärast tegevust ei saa käsitada liiklusõnnetuse põhjusena. Kriminaalkolleegium, nõustudes ringkonnakohtu hinnanguga kannatanute tegevusele hädapeatunud sõiduki teisaldamisel, juhib tähelepanu asjaolule, et ringkonnakohus tuvastas kannatanute käitumise ja liiklusõnnetuse toimumise vahelise põhjusliku seose puudumise. Siiski peab kolleegium hädapeatunud sõidukil põlenud ohutulede nähtavust arvestades vajalikuks täiendavalt märkida, et kannatanud ei vähendanud oma tegevusega ka aega, mil M. Pajulal oleks olnud võimalik eesseisvale takistusele reageerida ning sõiduk selle ees peatada. Jättes arvestamata hämarusest tingitud eespoolse vähenenud nähtavusulatuse ja valides takistuse ees peatamist mittevõimaldava sõidukiiruse, polnud M. Pajula piisavalt hoolas, et tagada liiklusohutust, sõitis otsa hädapeatunud sõidukile ning rikkus järelikult LE §-is 123 sätestatud nõudeid. Võttes arvesse, et hädapeatunud sõidukil põlenud ohutuled olid nähtaval, oli kokkupõrge M. Pajula jaoks nii ettenähtav kui ka välditav. 12.
18. Pidades silmas, et apellatsioonis ei heidetud kannatanutele ette LE § 89 p-s 3 ega §-s 25 sätestatud nõuete rikkumist, märgib kolleegium kannatanute tegevuse hindamata jätmist ette heitvale kassatsiooni argumendile vastates üksnes seda, et ka helkurite ja ohukolmnurga kasutamise eesmärk on enese kaasliiklejatele nähtavaks tegemine. Kuna maakohus tuvastas, et hädapeatunud sõiduk oli ohutulede tõttu kaasliiklejatele nähtav, puudub kolleegiumi hinnangul nii helkurite kui ohukolmnurga kasutamisel M. Pajula vastutust mõjutada võiv tähtsus. 12.
19. Eelnevale tuginedes leiab kolleegium, et M. Pajula süüdimõistmisel KarS § 423 lg 1 järgi LE §i 123 rikkumises on kohtud kohaldanud materiaalõigust õigesti ega pea maa- ja ringkonnakohtu otsuste täielikku tühistamist kassatsioonis esitatud argumentide alusel võimalikuks. KarS § 423 lg 1 järgi mõistetud karistus jääb muutmata, sest see vastab endiselt M. Pajula süü suurusele ja on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.
20. M. Pajula kaitsja on koos kassatsiooniga esitanud taotluse hüvitada süüdistatavale kriminaalmenetluses kantud õigusabikulud kokku summas 26 280 krooni (1679,60 eurot). Taotlusele lisatud advokaadibüroode arvetest nähtuvalt moodustab nimetatud summast 7080 krooni (452,50 eurot) kaitsja tasu kohtueelses menetluses ning 6000 krooni (383,47 eurot) maakohtus esindamise eest.
21. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus. Seega, kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt ringkonnakohtu otsuse, tuleb süüdistatavale mõistlikus suuruses hüvitada see osa menetluskuludest, mida ta on kandnud enda õigustatud seisukohtade esitamisel ja süüdistatava kanda jäävad üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. veebruari
23. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2;
24. mai
25. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-2608, p 14;
26. aprilli
27. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09, p 61 ja
28. septembri
29. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22). Võttes arvesse kriminaalasja keerukust ja süüdistuse mahtu, samuti õigusabikulude suurust, mis on seotud maa- ja ringkonnakohtu otsuste vaidlustamise ning kassatsioonimenetlusega, tuleb ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu KrMS § 186 lg 1 alusel M. Pajulale kriminaalmenetluses kantud õigusabikulud hüvitada osaliselt 13 200 krooni (843,63 euro) suuruses summas. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg