RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

§ 44lg-t 3.

Kohus võis enne 1.

§ 44

lg 1 järgi tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks, kui tuvastas, et laps ei põlvne sellest vanemast. Sellise nõude aegumistähtaeg oli enne 1.

§ 44

lg 3 järgi üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest. Kolleegiumi arvates oli viidatud sätete mõtteks tagada isikule, kellel on alust arvata, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem, võimalus saada selgust lapse bioloogilise põlvnemise küsimuses, ning juhul, kui selgub, et isik ei ole lapse bioloogiline vanem, vabastada isik vanema õigustest ja kohustustest selle lapse suhtes. Selline võimalus oli aga ajaliselt aegumistähtajaga piiratud, et tagada lapse õigusliku staatuse püsivus ning õiguskindlus pärast vanema kande vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja möödumist. Seega oli enne 1.

§ 44

lg-te 1 ja 3 järgi antud lapse sünniakti vanemana kantud isikule õigus vaidlustada lapse sünniakti kanne ühe aasta jooksul pärast seda, kui ta sai kande ebaõigsusest teada või oleks pidanud asjaolusid arvestades teada saama. Kande ebaõigsusest teadasaamine või teadma pidamine selle sätte mõttes tähendab kolleegiumi arvates seda, et isik sai teada või pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada, et tema kohta lapse sünniakti tehtud vanema kanne ei ole õige, st isik sai teada asjaoludest, mis räägivad tema isaduse vastu ja annavad alust tema isaduses tõsiselt kahelda. Seejuures peab isikul olema kindel veendumus, et talle teatavaks saanud asjaolud, millest saab järeldada, et ta ei ole lapse isa, on õiged, kuid lapse mittepõlvnemine ei pea olema nõude aegumistähtaja kulgema hakkamiseks DNAekspertiisi tulemustega kinnitatud. Kolleegiumi arvates saab lugeda, et isik teab või peab teadma kande ebaõigsusest, kui talle teatavaks saanud asjaolude alusel igal mõistlikul isikul, kellel ei ole meditsiini- või molekulaargeneetika eriteadmisi, tekiks põhjendatud kahtlus oma isaduses. Kolleegium juhib tähelepanu, et 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 93 lg 1 järgi võib isaduse üldjuhul vaidlustada kohtus ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Ka selle sätte mõttes hakkab isaduse vaidlustamise tähtaeg kulgema ajast, mil isik saab teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul isikul tekkima põhjendatud kahtlus isaduses. 15. Ülaltoodud põhjendustel ei ole õige kostja väide, et tema isaduse vaidlustamise nõude aegumistähtaeg ei ole senini alanudki. Alama astme kohtud tõlgendasid õigesti enne 1.

§ 44

lg-t 3, kui asusid seisukohale, et vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtaeg ei hakka kulgema alles sellest päevast, kui isik saab teada DNA-ekspertiisi tulemustest. Asjas aegumist kohaldades rikkusid aga kohtud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohus nõustus maakohu tuvastatuga, et kostja sai vanema kande ebaõigsusest teada hiljemalt 2001. aastal, kuna avaldas 2001. aastal tsiviilasja nr 2-199/2001 menetlemisel, et ta ei ole lapse isa, ja palus tunnistada vanema kande ebaõigeks. Iseenesest saab teises kohtuasjas kostja vastusest hagile ja vastuhagist kooskõlas enne 1.

§ 44

lg-ga 3 järeldada, et kostjal oli sel ajal põhjendatud kahtlus oma isaduse kohta, kuid kohtud jätsid eelmises kohtuasjas kostja avaldust käsitledes tähelepanuta, et kostja toona esitatud vastuhagi on kohtul siiani lahendamata. Praeguse kohtuasja juurde võetud tsiviilasja nr 2-199/2001 toimikust nähtub, et hageja esitas juba

1. veebruaril 2001 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt kahe lapse, sh noorema lapse, kelle ülalpidamise üle praegu vaieldakse, ülalpidamiseks välja elatise toona kehtinud elatise miinimummääras (tl 3). Kostja vaidles hagile vastu ja esitas vastuhagi, milles palus tunnistada laste sünniakti tehtud isakande ebaõigeks (tl 18-19). Maakohtu
2. juuni
3. a istungil märkis hageja, et nõuab elatist ainult vanemale lapsele ja loobub nooremale lapsele elatist nõudmast, mille peale kostja märkis, et loobub vastuhagist (tl 27). Enne
4. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 182 lg 1 järgi tuli hagist loobumine protokollida ning protokoll menetlusosalisel allkirjastada või esitada hagist loobumine kohtule kirjalikus menetlusosalise allkirjastatud avalduses, mis tuli võtta toimikusse. Kui menetlusosalist ei esindanud kohtumenetluses advokaat, pidi kohus TsMS § 182 lg 3 ja § 10 järgi selgitama menetlusosalisele, kes soovib hagist loobuda, selle menetlustoimingu tegemise tagajärgi, milleks oli TsMS § 182 lg 7 järgi eelkõige see, et pärast hagist loobumise vastuvõtmist ei võinud samad pooled samal alusel sama hagi eseme suhtes enam uut hagi esitada. Hagist loobumine tuli TsMS § 182 lg 4 järgi vastu võtta määrusega, millega kohus pidi ühtlasi ka lõpetama nõude menetluse. Tsiviilasja nr 2-199/2001 toimikust ei nähtu, et pooled oleksid maakohtu
5. juuni
6. a kohtuistungi protokolli allkirjastanud või et maakohus oleks toimikusse lisanud poolte kirjalikud avaldused nõudest loobumise kohta. Samuti ei nähtu toimikust, et maakohus oleks määrusega poolte nõuetest loobumise vastu võtnud ja nende menetluse lõpetanud. Maakohus tegi asjas
7. juunil 2001 otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt vanema lapse ülalpidamiseks välja elatise (tl 29-30). Maakohus ei ole aga võtnud otsuses seisukohta kostja vastuhagi ega poolte kohtuistungil avaldatud nõuetest loobumise kohta. Seega ei ole maakohus eelmises tsiviilasjas kostja vastuhagi lahendanud ja seda saab pidada endiselt kohtu menetluses olevaks hagiks. Kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel, ei võta kohus
8. jaanuaril 2006 jõustunud TsMS § 371 lg 1 p 5 järgi hagiavaldust menetlusse või jätab selle TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi läbi vaatamata. Praeguses asjas võttis maakohus menetlusõiguse normi rikkudes menetlusse kostja vastuhagi tunnistada vanema kanne ebaõigeks, sest samade poolte vahel oli sama nõue samadel alustel tsiviilasjas nr 2-199/2001 lahendamata. Kolleegium juhib tähelepanu, et maakohul tuleb kostja
9. aastal esitatud vastuhagi lahendada.
10. Kassatsioonkaebuse väited elatise vähendamise ja välja mõistmata jätmise kohta ei anna alust ringkonnakohtu otsust muuta. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuigi lapse sünniakti tehtud kanne isa kohta võib olla ebaõige, ei mõjuta see elatisehagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust ega vanema õigusi ja kohustusi. Kolleegium jääb Riigikohtu
11. märtsi
12. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-2-2-07 väljendatud seisukoha juurde, et kui isik oli elatisehagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti, oli tal enne 1.

§ 60lg 1 järgi lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist.

Isaduse omaksvõtt võib olla ebaõige, kuid see ei mõjutanud ega mõjuta elatisehagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust. Kolleegium juhib tähelepanu, et kui kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, on see tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Samas ei saa vanema õiguste faktilist teostamist olematuks teha ja ka lapse sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt. Siiski, sellise kohtuotsuse jõustumisel ei ole isikul, kelle kohta tehtud vanema kanne tunnistati ebaõigeks, kohustust lapsele elatist maksta. Põhjendatud ei ole kostja väide, et kohus pidi kostja osalise töövõimetuse tuvastamisel vähendama kostjalt väljamõistetavat elatist. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et kostja varaline seisund võimaldab tal osalisest töövõime kaotusest hoolimata maksta lapsele miinimumsuuruses elatist, ei anna kostja osaline töövõime puudumine alust elatist vähendada. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2008. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-14-08, p 11). Õige on kostja väide, et ringkonnakohus ei vastanud kostja väitele selle kohta, et kostjalt tuleks jätta elatis enne 1. juulil 2010 kehtinud PKS § 61 lg 6 p 3 alusel välja mõistmata, kuna hageja kasutab lapsele elatist nõudes oma õigusi pahatahtlikult, sest on ise väitnud, et kostja ei ole lapse isa. Enne 1.

§ 61

lg 6 p 3 järgi võis kohus jätta elatise välja mõistmata või selle suurust vähendada alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse või elatise maksmise lõpetada, kui ilmnevad kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused. Kostja väitel oleks kohus pidanud tunnistama mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et hageja teadis asjas hagi esitades, et kostja ei ole lapse bioloogiline vanem ning on lapse sünniakti vanemana kantud abikaasa isaduse eelduse alusel, samuti põhjusel, et hageja on kord juba loobunud kostjalt elatist nõudmast, mistõttu ei soovinud kostja ka enam oma isadust vaidlustada. Kolleegiumi arvates ei saa praeguses asjas neid asjaolusid pidada mõjuvaks põhjuseks enne 1.

§ 61lg 6 p 3 mõttes.

Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu, et

1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadus sellist võimalust enam ette ei näe ning kui elatisehagi, v.a lahutatud abikaasa elatisehagi, on esitatud enne
2. juulit 2010, saab kohus
3. juulil 2010 jõustunud PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni
4. juulini 2010 elatise välja enne
5. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Alates
6. juulist 2010 tuleb PKS § 210 lg 1 järgi ülalpidamissuhtele kohaldada
7. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust ning mõista elatis välja
8. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete alusel (Riigikohtu
9. oktoobri
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18).
11. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kuigi kolleegium tühistab osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsuse, tuleb asja menetluskulud jätta kostja kanda. Hagimenetluse kulud kannab TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, tuleb menetluskulud selle sätte järgi jätta kostja kanda. Kuna kostja vastuhagi jääb läbi vaatamata, tuleb TsMS § 168 lg 2 järgi jätta ka vastuhagi menetluskulud kostja kanda. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa