3-1-1-107-10

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-107-10 Otsuse kuupäev

1. veebruar 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi Valeri Asmuse süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1 ja § 200 lg 2 p 7 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-21895 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Valeri Asmuse kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Liiva Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
4. jaanuar 2011, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tartu Maakohtu
6. märtsi
7. a ja Tartu Ringkonnakohtu
8. septembri
9. a otsused Valeri Asmuse süüditunnistamises KarS § 201 lg 2 p 1 järgi.
10. Tunnistada Valeri Asmus süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi, jättes talle mõistetud karistused muutmata.
11. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.
12. Kassatsioon jätta rahuldamata.
13. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo IN JURE kasuks välja 57.52 eurot (viiskümmend kaks eurot ja viiskümmend kaks senti), sealhulgas käibemaks 9.58 eurot (üheksa eurot ja viiskümmend kaheksa senti), vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello poolt Valeri Asmusele kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
14. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Valeri Asmuselt Eesti Vabariigi kasuks välja 57.52 eurot (viiskümmend seitse eurot ja viiskümmend kaks senti). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
15. Tartu Maakohtu
16. märtsi
17. a otsusega mõisteti Valeri Asmus süüdi ja teda karistati KarS § 201 lg 2 p 1 järgi vangistusega üheks aastaks ning KarS § 200 lg 2 p 7 järgi vangistusega viieks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks kuus aastat vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ka V.Y, kuid tema suhtes kassatsioonimenetlust ei toimu. 2 V. Asmus tunnistati KarS § 201 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et varem varguse toimepannud isikuna omastas ta K. S.-ile kuuluva mobiiltelefoni. Maakohus tuvastas, et V. Asmus küsis K. S.-ilt kasutada tema mobiiltelefoni. Olles telefoni ühel korral enda kätte saanud, V. Asmus helistas ja andis telefoni K. S.-ile tagasi. Seejärel küsis ta veel korra telefoni helistamiseks enda kätte ja lahkus sellega. 2.1 KarS § 200 lg 2 p 7 järgi tunnistati V. Asmus süüdi selles, et ta tungis grupis koos V.Y-ga kallale ratastoolis liikuvale K. V.-ile, põhjustades talle füüsilist valu ja võttes ära kannatanul kaasas olnud sularaha, ID-kaardi, pensionitunnistuse ning pangakaardi.
18. Maakohtu otsuse peale esitasid Tartu Ringkonnakohtule apellatsiooni V. Asmus ja tema kaitsja. 3.1 Kaitsja apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja V. Asmuse õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul ei omastanud V. Asmus K. S.-i mobiiltelefoni ning süüdistus selles kuriteos rajaneb kannatanu ja tunnistaja ebaõigetele ütlustele. V. Asmusele süüks arvatud röövimine on tõendamata. 3.2 V. Asmuse apellatsioonis taotleti kriminaalasja uut arutamist, kuna ta ei ole süüdistuses kirjeldatud kuritegusid toime pannud.
19. Tartu Ringkonnakohtu
20. septembri
21. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et apellatsioonides ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitatud mingeid uusi tõendeid, vaid taotletakse sisuliselt üksnes olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistva otsuse tegemist. Ringkonnakohus ei tuvastanud aga maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vigu, mis annaksid alust nendele antud hinnangu muutmiseks ja maakohtu otsuse tühistamiseks. Kohus leidis, et V. Asmuse ennastõigustavad ütlused on mõlemas talle süüks arvatud kuriteos ümber lükatud kannatanute ja tunnistajate ühetaoliste ütlustega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
22. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Asmuse kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja V. Asmuse õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul on tunnistaja R. V.-i ja kannatanu K. S.-i telefoni omastamise episoodis andnud valeütlusi ning tegelikult ei ole V. Asmus kannatanu telefoni omastanud. V. Asmus ei ole toime pannud ka talle süüks arvatud röövimist. Kannatanu ei tundnud V. Asmust ega kaassüüdistatavat V.Y-d kohtus ära, mistõttu puudus võimalus ristküsitlusel tema ütlusi kontrollida.
23. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Liiva kassatsioonivastuses leitakse, et kassatsioon on põhjendamatu ja ringkonnakohtu otsuse muutmiseks puudub alus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
24. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei anna kassaatori väited alust maa- ega ringkonnakohtu otsuste tühistamiseks. Mõlemad kohtud on tõendeid nende kogumis õigesti hinnates jõudnud põhjendatult järeldusele, et V. Asmus on talle süüksarvatavad teod toime pannud. Kassaator taotleb sisuliselt tõendite hinnangu muutmise kaudu uute faktiliste asjaolude tuvastamist. Kolleegiumi varasemas praktikas on korduvalt toonitatud, et KrMS § 363 lgst 5 tulenevalt ei või Riigikohus kassatsiooni-menetluses tuvastada faktilisi asjaolusid. Riigikohus on faktiliste asjaoludega seonduvalt pädev hindama üksnes seda, kas kohtud on enda seisukohti nõuetekohaselt põhjendanud ja kas nendest põhjendustest nähtuvalt on tõendeid hinnatud ja faktilisi asjaolusid tuvastatud kooskõlas kriminaalmenetlusõigusest tulenevate nõuetega (viimati kriminaalkolleegiumi
25. novembri
26. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-70-10, p 11). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud käesolevas kriminaalasjas tõendite hindamisel ja faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaal-menetlusõigust rikkunud. Seetõttu tuleb kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.
27. Küll aga leiab kriminaalkolleegium KrMS § 352 lg-le 6 tuginedes ja kassatsiooni piiridest väljudes, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. 8.1 V. Asmus tunnistati KarS § 201 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et saades K. S.-ilt helistamiseks telefoni, lahkus V. Asmus selle telefoniga. Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on asutud seisukohale, et omastamise ja varguse piiritlemisel omab keskset tähtsust, millisel viisil saab süüdistatav enda valdusse kuriteo esemeks oleva vallasasja. Vargusega on tegemist siis, kui asi on algselt süüdlase jaoks võõras valduses, kuid ta hõivab selle senise valduse murdmise ja asjale enda valduse kehtestamisega. Senise valdaja nõusolek asja valduse loovutamiseks välistab süüteo subsumeerimise vargusena, mistõttu kõne alla võib tulla süüdlase käitumise kvalifitseerimine omastamisena. Rääkimaks aga senise valdaja nõusolekust valduse üleandmiseks, tuleb tuvastada, kas nõusolek oli suunatud valduse lõpetamisele. Muu hulgas tuleb vastata küsimusele, kas nõusolek valduse lõpetamiseks oli näiline või tegelik. Hindamaks, kas tegemist oli tegeliku või näilise nõusolekuga, tuleb lähtuda faktilis-sotsiaalsest valdusemõistest, mille kohaselt ei kaota isik valdust asjale, kui ta annab selle küll näiliselt vabatahtlikult enda valdusest välja, kuid seda üksnes teatud tingimustel. Nii ei ole tegeliku nõusolekuga valduse üleandmiseks tegemist ka neil juhtudel, mil valdaja viiakse valduse üleandmise asjaolude osas eksimusse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
28. mai
29. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-35-10, p 7). 8.2 Kohtud on tuvastanud, et süüdistatav küsis kannatanult mobiiltelefoni helistamiseks, s.o lühiajaliseks kasutamiseks. Seega eeldas K. S.-i, et telefon tagastatakse kohe pärast kõnet ega soovinud enda senise valduse lõpetamist. Sel põhjusel ei tekkinud V. Asmusel valdust talle helistamiseks üle antud telefonile. Alles telefoni tagastamata jättes ja sündmuskohalt lahkudes, murdis ta esialgse võõra valduse ning kehtestas hõivatud telefonile uue valduse. Taoline käitumine on eeltoodu põhjal käsitatav võõra vallasasja äravõtmisena ebaseadusliku omastamise eesmärgil, st vargusena ja tuleb seetõttu süüdistatava olukorda raskendamata ümber kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 4 järgi.
30. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
31. märtsi
32. a ja Tartu Ringkonnakohtu
33. septembri
34. a otsused V. Asmuse süüditunnistamises ja karistamises KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja tunnistab ta süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi, mõistes karistuseks vangistuse üheks aastaks.
35. V. Asmuse kaitsja taotleb kassatsioonimenetluseks ettevalmistamisel riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmist kaheksa pooltunni eest, s.o summas 2400 krooni (kehtivas vääringus 153 eurot ja 40 senti), sh käibemaks. Kaitsja taotluse kohaselt on ta kassatsioonimenetluseks ettevalmistamiseks kulutanud kaks pooltundi vestluseks süüdistatavaga kassatsiooni esitamiseks ja kuus pooltundi kassatsiooni koostamiseks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole tõsiseltvõetav kaitsja väide, et tal kulus kuus pooltundi vähem kui lehekülje pikkuse ja ilma sisuliste põhjendusteta kassatsiooni koostamisele asjas, kus ta on süüdistatavat kaitsnud ka ringkonnakohtus. Lähtuvalt RÕS § 22 lg-s 7 sätestatust leiab kolleegium, et arutataval juhul on kassatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest põhjendatud ajakulu kolm pooltundi ja mõistab kaitsjale RÕS § 21 lg 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" p 16 alusel kaitsjatasuna välja 57 eurot ja 52 senti. Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Lea Kivi