RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 154. Kostja on oma kohustusi rikkunud tahtlikult. Kuivõrd blokeering tehti ka rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadust rikkudes, siis tugines hageja ka seadusest tulenevale nõudele, millele rakendub kümneaastane aegumistähtaeg (

§ 149). 2.

Kostja hagi ei tunnistanud ja esitas aegumise vastuväite ning vaheotsuse tegemise taotluse. Kostja vaidles vastu kümneaastasele aegumistähtajale. Kostja tegevus oli õiguspärane. Hageja lepinguväliselt esitatud nõuded on aegunud. Tehingulised nõuded kontode blokeerimisest tulenevad Instmark OÜ ja kostja vahel sõlmitud arvelduskonto lepingust. Seega kohalduvad nõude aegumisele

§-d 146 ja

1. Vaidlusaluseid arvelduskontosid puudutavad nõuded muutusid sissenõutavaks
2. veebruaril 2007, kui langes ära kontode blokeerimist kohustav ettekirjutus ja Instmark OÜ-l tekkis õigus nõuda arvelduskontode kohta antud korralduste täitmist. Nõue hakkab aeguma lepingu rikkumisest ning kahju tekkimise aeg ei ole tähtis. Kuna nõude aegumistähtajaks on kolm aastat, aegusid Instmark OÜ nõuded
3. veebruaril
4. 16.,
5. ja
6. veebruaril 2007 toimus kontol vaid raha konverteerimine. Nõude aegumise algus peaks olema
7. veebruar 2007, kui leidis hageja õigusi rikuti, ning ei ole oluline, mis õiguslikul alusel kontod blokeeriti.
9. aprilli
10. a vaheotsusega jättis Harju Maakohus kostja aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata. Hageja saab esitada kostja vastu nõudeid üksnes lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks. Instmark OÜ ja kostja on
11. mail 2006 sõlminud arvelduskonto lepingu ning Instmark OÜ nõuded kostja vastu tulenevad sellest, et kostja väidetavalt rikkus nimetatud lepingut, blokeerides Instmark OÜ kontod õigusliku aluseta. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. Hageja ei saa nõuda kostjalt kahju hüvitamist deliktiõiguse alusel. Hageja kahjunõue saab olla eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. RAB-i ettekirjutus vaidlusaluse kolme konto suhtes kehtis kuni
12. veebruarini 2007 ning edasi olid kontod blokeeritud kostja initsiatiivil kuni Harju Maakohtu
13. oktoobri
14. a määruseni, millega kohus vaidlusalused kontod arestis.
15. veebruaril 2007 pidi Instmark OÜ teadma, et vaidlusalused kontod blokeeris pärast
16. veebruari 2007 kostja.

§ 146

lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 147

lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teost hoidumise nõude aegumistähtaeg algab kohustuse rikkumisest.

§ 147

lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kostja väidetav lepingurikkumine sai tuleneda sellest, et Instmark OÜ ei saanud arvelduskontodel olevat raha kasutada ega käsutada

1. veebruarist kuni
2. oktoobrini
3. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Enne
4. oktoobrit 2007 ei olnud möödunud võimalikust arvelduskonto lepingu rikkumisest mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamise nõudmiseks. Kui eeldada, et kostja kehtestatud kontode blokeering oli ebaseaduslik, siis oli Instmark OÜ-l õigus nõuda kontol oleva rahaga arvelduste tegemiseks antud korralduste täitmist perioodil
5. veebruar kuni
6. oktoober
7. Tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 3.1 oli kostjal kohustus krediteerida kontot kliendi kasuks laekunud maksete ulatuses ning debiteerida seda vastavalt kliendi korraldustele. Väidetavalt rikkus kostja lepingut kuni
8. oktoobrini
9. Seega ei saa hageja esitatud kahjunõue olla aegunud, kuna hagi on esitatud
10. veebruaril
12. Hageja esitas maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus ei tunnustanud hagejal alusetu rikastumise nõude võimalikku olemasolu kostja vastu, ja teha asjas uus otsus, millega tunnustada, et asja saab lahendada alternatiivselt kahel erineval õiguslikul alusel: lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahjuhüvitisnõudena või alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõudena, kvalifitseerida vastavalt pooltevaheline õigussuhe ning jätta ka alternatiivnõude osas aegumine kohaldamata. Hageja ei vaidlustanud vaheotsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse kohaldada aegumist.
13. Kostja esitas maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ning rahuldada uue otsusega apellandi taotlus kohaldada aegumist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
14. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
15. oktoobri
16. a otsusega maakohtu vaheotsuse ja saatis tsiviilasja menetluse jätkamiseks samale maakohtule. Kuigi maakohus leidis õigesti, et hageja saab esitada kostja vastu nõudeid arvelduskonto lepingu rikkumisest tulenevalt, ei põhjendanud maakohus järeldust, et nõudeid saaks esitada üksnes lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks. Selle järelduse osas ei vasta maakohtu otsus TsMS § 442 lg-s 8 toodud nõuetele. Vaheotsusega lahendas maakohus üksnes hageja lepingurikkumisele tugineva kahju hüvitamise nõude aegumise küsimuse ega tuvastanud faktiliste asjaolude kogumit. Maakohus ei ole otsust olulises ulatuses põhjendanud, see ei vasta TsMS § 436 lg 1 ja TsMS § 442 lg 8 esimese lause koosmõjust tulenevale otsuse piisava põhjendatuse ja seadusele vastavuse nõudele. Maakohus põhjendas hageja esitatud lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudele aegumise kohaldamata jätmist asjaoluga, et kostja rikkus lepingut kuni
17. oktoobrini 2007, hagi esitati aga
18. veebruaril
19. Maakohtu otsusest järeldub, et enne
20. oktoobrit 2007 ei möödunud pärast lepingurikkumist mõistlik aeg kostjale kahju hüvitamise kohustuse täitmiseks ja hagejale selle nõudmiseks. Otsusest ei nähtu, millistel motiividel kohus sellele järeldusele jõudis, ega ka see, et kohus oleks arvestanud kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude maksmapanek eeldab kostja lepingurikkumist, hagejale selle tagajärjel kahju tekkimist ja hageja teadlikkust sellest. Kahju hüvitamise nõude sissenõutavuse üle otsustamiseks tuli kindlaks teha, millal kostja lepingurikkumise tulemusel hagejale kahju tekkis ja millal hageja sellest kahjust teada sai või pidi teada saama. Konto blokeerimisega iseenesest ei kaasne alati kahju. Teadmata, millal tekkis kahju, milles see seisneb ja millal sellest teadlikuks saadi, ei ole võimalik otsustada kahju hüvitamise nõude aegumise üle. Ringkonnakohus leidis, et tal ei ole võimalik otsuse puudust kõrvaldada, sest asjas tähtsa asjaolude kogumi olulises ulatuses esimest korda tuvastamisel apellatsioonikohtus rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtulahendi peale asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. TsMS § 449 lg 3 võimaldab teha vaheotsust aegumise kohta ka juhul, kui kohus aegumist ei kohalda. Edasises menetluses peaks maakohus aga vajadusel muu hulgas kaaluma ka seda, kas oleks otstarbekas ja tsiviilkohtumenetluse ülesannetega kooskõlas teha vaheotsust aegumise kohaldamata jätmise kohta olukorras, kus nõude aegumise üle otsustamiseks on vajalik tuvastada valdav osa nende faktiliste asjaolude kogumist, mille tuvastamist eeldab nõude sisulise põhjendatuse üle otsustamine. Ringkonnakohus ei anna hinnangut apellatsioonkaebuste asja sisu kohta käivatele väidetele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
21. Kassatsioonkaebuses palub kostja maakohtu vaheotsuse ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kohaldada aegumist ja jätta hagi rahuldamata, samuti jätta menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud materiaalõiguse normi, mis tõi kaasa ebaõige otsuse. Ringkonnakohus on õigesti hageja nõuet käsitlenud lepingulise nõudena. Lepingu rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, sh kahju hüvitamist, on võlausaldajal õigus kasutada alates lepingu rikkumise hetkest.

§ 147

lg-te 1 ja 2 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kusjuures nõue muutub sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kostja rikkus väidetavalt kohustust

1. veebruaril 2007, siis tekkis ka Instmark OÜ-l õigus kasutada õiguskaitsevahendeid ja samal kuupäeval algas ka hageja nõuete aegumistähtaeg. Sellest, kas kontode blokeerimiseks oli õiguslik alus või mitte, ei sõltu aegumistähtaja kulgemine. Lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja algamine ei sõltu rikkumisest teadasaamisest, kahjust teadasaamisest ega kahju suuruse kindlaksmääramisest. Vaidlus puudutab ainult materiaalõiguse kohaldamist.
2. Hageja leidis, et kassatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.
4. Kassatsioonkaebuses vaidlustab kostja ringkonnakohtu seisukohad tehingust tuleneva nõude aegumise kohta ja leiab, et hageja nõuded on aegunud. Kostja põhjendab oma väiteid

§ 147lgtega 1 ja 2.

Kassatsioonkaebuse kohaselt algab õiguskaitsevahendist tuleneva nõude aegumistähtaeg

§ 147

lg-te 1 ja 2 alusel hetkest, millal toimub kohustuse rikkumine, mis on aluseks õiguskaitsevahendi kasutamisele. Kostja väidetavast kohustuste rikkumisest tulenevate nõuete aegumise tähtaeg on möödunud.

1. Kuna kassatsioonkaebusest tulenevalt on praegu vaidluse all üksnes tehingust tulenevate nõuete aegumist reguleerivate materiaalõiguse normide tõlgendamine, siis ei käsitle kolleegium hageja kahjunõuete sisu ja ulatust.
2. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on

§ 146

lg 1 järgi kolm aastat,

§ 147

lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 147

lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 esimese lause järgi muutub nõue sissenõutavaks hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude maksmapanek eeldab võlausaldaja teadlikkust nõude sissenõutavusest ning et kahju hüvitamise nõude sissenõutavuse üle otsustamiseks tuleb kindlaks teha, millal Instmark OÜ kahjust teada sai või pidi teada saama. Tehingulise nõude aegumise algusaja määramisel ei ole üldjuhul, kui seaduses või välislepingus ei ole teisiti sätestatud, tähtsust sellel, kas võlausaldaja nõudest ja selle sissenõutavusest teadis või pidi teadma. Oluline tehingulise nõude aegumise algusaja arvutamise juures on üksnes nõude tekkimine, mis tähendab VÕS § 82 lg 7 järgi selle sissenõutavaks muutumist.

1. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse käsitlusega, et lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks lepingu rikkumisest ja sellest ajast algab ka selle nõude aegumistähtaeg. Kohtud on õigesti asunud seisukohale, et seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu
2. veebruari
3. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-309). Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 709 lg 1 kohaselt oli arveldusleping leping, millega vastavalt seadusele arveldamise õigust omav käsundisaaja (kontopidaja) kohustub avama käsundiandjale konto ja tegema käsundiandja korraldusel toiminguid kontol oleva raha või muude õigustega, käsundiandja aga maksma selle eest tasu. Põhimõtteliselt on kontopidajal kogu võlasuhte kestel mh kohustus võimaldada kontolt sisse- ja väljamaksete tegemine, samuti korralduse alusel teha ja vastu võtta sularahata makseid. Kui kontopidaja nimetatud kohustusi rikub, on käsundiandjal õigus kasutada õiguskaitsevahendeid, mh nõuda rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 127 jj alusel, kui on täidetud kahju hüvitamise nõuete eeldused (VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115). Kui kostja rikkus Instmark OÜ konto blokeerimisega nendevahelist lepingut ja selle tagajärjel tekkis Instmark OÜ-le kahju, siis on lepinguliste kahjunõuete aegumise juures oluline nende sissenõutavaks muutumise aeg. Lepingulise kahju hüvitamise nõude aegumine ei saa alata enne, kui kahju on tekitatud. Nõuete aegumise üle otsustamiseks on vaja teada lepinguliste kahjunõuete asjaolusid, nagu ringkonnakohus otsuses õigesti märkis, ja kindlaks tuleb teha, kas on möödunud mõistlikult vajalik aeg kahju tekitamisest selle hüvitamiseks.
4. Kuna kostja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause kohaselt kassatsioonikautsjon arvata riigituludesse.
5. Menetluskulude jaotus otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest. Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu