← Eesti

3-1-1-111-10

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 142lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, jättes mõistetud karistuse muutmata.

Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

  1. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. Tartu Maakohtu
  3. märtsi
  4. a lühimenetluses tehtud otsusega mõisteti Verner Paju süüdi ja teda karistati KarS § 182 järgi 6-kuulise vangistusega ja KarS § 142 lg-te 1 ja 2 järgi 3-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti V. Pajule liitkaristuseks kolm aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ning lõplikuks karistuseks loeti kaks aastat vangistust. 1.1 V. Paju mõisteti KarS § 182 järgi süüdi selles, et ta täisealise isikuna kallutas alaealisi alkoholi tarvitama järgmistel asjaoludel.
  5. aasta jaanuarist kuni juunini kohtueelsel uurimisel tuvastamata kuupäevadel pakkus V. Paju oma elukohas Tartus XXXX XX korteris nr X teadvalt alaealistele J. P.-le ja T. M.-ile õlut ja viina. Samuti pakkus V. Paju
  6. juunil
  7. a alates kella 21.00 kuni keskööni oma elukohas teadvalt alaealisele V. J.-ile viina. 1.2 V. Paju mõisteti KarS § 142 lg-te 1 ja 2 järgi süüdi selles, et ta
  8. a juunikuu keskel, kohtueelsel uurimisel tuvastamata kuupäeval ja kellaajal kallutas enda elukohas sugulise kire rahuldamise eesmärgil J. P. tarvitama kanget alkoholi. Seejärel heitis V. Paju J. P. kõrvale voodisse ja hakkas viimase tahte vastaselt silitama käega tema keha, libistas käe poisi aluspükstesse ja hakkas masseerima tema suguelundeid. Kohus leidis, et alkoholijoobe tagajärjel ei olnud alaealine J. P. võimeline toimunust aru saama ja vastupanu osutama. Siiski lükkas kannatanu V. Paju käe eemale ja läks kööki ning jäi sinna hommikuni. Sama paragrahvi järgi mõisteti V. Paju süüdi selles, et olles varem toime pannud samaliigilise kuriteo, pakkus ta
  9. juunil 2009 oma elukohas V. J.-ile kanget alkoholi eesmärgiga suruda maha viimase vastupanu. V. Paju juhatas joobes kannatanu enda voodisse. Veendudes, et V. J. magab, silitas ta poisi tahte vastaselt tema keha, asetas käe tema aluspükstesse ja masseeris suguelundeid. V. Paju kasutas ära alaealise V. J.-i alkoholijoobe seisundit, mille tõttu viimane ei olnud võimeline toimunust aru saama ja vastupanu osutama. V. J. ehmus V. Paju teost ja lõi teda rusikaga näkku.
  10. V. Paju kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vello Luik esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles leidis, et maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 8 ja KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 sätteid. Apellant juhtis tähelepanu maakohtu otsuse resolutiivosas esinevale ebatäpsele kvalifikatsioonile süüdistuses KarS § 142 järgi. Apellatsiooni kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud ka materiaalõigust, sest V. Paju tegevus ei vasta KarS § 142 lg 2 p-des 1 ja 2 ettenähtud kuriteokoosseisu tunnustele. Maakohtu järeldus alkoholijoobest tingitud abitusseisundi kohta ei veena kaitsjat selles, et kannatanud ei olnud võimelised toimunust aru saama ega vastupanu osutama. Maakohtu käsitlus ei ole kooskõlas Riigikohtu abitusseisundit selgitava praktikaga.
  11. Tartu Ringkonnakohtu
  12. oktoobri
  13. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. Paju süüdi tunnistamises KarS § 142 lg-te 1 ja 2 järgi ja ta mõisteti süüdi KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Mõistetud karistus 3 aastat vangistust jäi muutmata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohus on V. Paju süüküsimust põhjalikult analüüsinud. Kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik. Kannatanute ütlustes pole põhjust kahelda, need on põhilises osas vastuoludeta. Tõendite valikulist hindamist ringkonnakohus ei sedastanud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et süüdistava ebausaldusväärsed ütlused tuleb jätta tähelepanuta. Ka V. Paju süüdimõistmisel KarS § 182 järgi ei tuvastatud ringkonnakohtu poolt kaitseõiguse rikkumist. Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi arvamusega, et kannatanud ei olnud abitusseisundis KarS § 142 tähenduses. Ringkonnakohus märkis, et ilmselgelt kasutas V. Paju ära alaealiste J. P. ja V. J.-i alkoholiuimase oleku. Lähenedes mõlemal juhul magavale kannatanule, sai V. Paju aru, et poisid viibivad seisundis, milles nad loodetavasti vastupanu ei osuta ning nende kallal saab rahuldada sugulist kirge suguühendusest erineval viisil. Asjaolu, et kannatanud ei viibinud umbjoobes ja suutsid osutada vastupanu, ei välista nende viibimist abitusseisundis. Teo toimepanija kasutas tahtlikult ära tegu võimaldavat kannatnute seisundit, et selle abil ületada nende tahtevastasus. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  14. Süüdistatava V. Paju kaitsja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles palub otsuse tühistada ja saata kriminaalasi Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator põhjendab oma taotlust jägnevalt. 4.1 Kohtud ei ole järginud tõendite hindamise reegleid. Põhjendamatult on eelistatud kannatanute ütlusi süüdistatava ütlustele. Kohtud ei ole andnud üheselt mõistetavat hinnangut alkoholijoobes kannatanu V. J.-i ütluste usaldusväärsuse kohta. Tema ütlused tulnuks tõendite kogumist välja jätta, sest maakohus on sisuliselt lugenud need mitteusaldusväärseteks. 4.2 Menetledes süüdistust KarS § 182 järgi on rikutud V. Paju kaitseõigust, sest kuriteo toimepanemise aega on kirjeldatud ebatäpselt. 4.3 Kannatanute abitusseisund KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes on tuvastamata. Alkoholijoobest tingitud seisund võib olla abitusseisund vaid juhul, kui kannatanul puudub üldse võimalus aru saada temaga tehtavast ja osutada vastupanu. Kõnesolevas asjas said mõlemad kannatanud aru, mida nendega tehti ja olid võimelised ka vastupanu osutama. Sel põhjusel puudub V. Paju käitumises KarS § 142 lg 2 p-des 1 ja 2 kirjeldatud kuriteokoosseis.
  15. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Raul Heido esitas kassatsioonivastuse, milles leiab, et kassaatori väide KrMS § 61 lg 1 nõuete rikkumise kohta on alusetu. Kannatanu V. J.-i ütlused on põhjendatult hinnatud kogumis koos teiste tõenditega. Kohtud ei ole rikkunud V. Paju kaitseõigust süüdistuses KarS § 182 järgi. Põhjendatud on järeldus, et alaealised J. P. ja V. J. viibisid süüdistuses märgitud ajal seisundis, milles nad ei olnud võimelised vastupanu osutama. Eeltoodut arvestades palub prokurör jätta kassatsioon rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  16. Kriminaalkolleegium leiab, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole kriminaalmenetlusõiguse norme rikutud. Kohtud on küllaldaselt ja arusaadavalt põhjendanud, miks ei ole põhjust kahelda kannatanute J. P. ja V. J.-i ütlustes nende suhtes toimepandud tegudes süüdistuses märgitud asjaoludel. Kannatanutel puudus mõistlik põhjus V. Paju alusetult süüstada ja nende ütlused haakuvad ka teiste tõenditega. Kohtud ei pidanud õigeks jätta tõendite kogumist välja kannatanu V. J.-i ütlusi põhjusel, et viimane tajus joobe tõttu valesti V. Paju kummardumist tema kohale. Tõendiallika usaldusväärsust kontrolliti tervikuna ja leiti, et V. J.-i ütlusi tuleb koos teiste tõenditega hinnata.
  17. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et süüdistuses KarS § 182 järgi ei ole V. Paju kaitseõigust rikutud. Esimese episoodi toimepanemise aeg on
  18. a jaanuarist kuni juunini. Kriminaalkolleegium märgib, et kuriteo toimepanemise aeg ei pea olema tuvastatud sekundi või minuti täpsusega ja asjaoludest lähtuvalt võib see olla määratletav ka mingi ajavahemikuna (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  19. oktoobri
  20. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-07 p 10). Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et kõnesolevas süüdistuses on teo toimepanemise aeg küllaldaselt piiritletud ja oma tegu üldse eitava V. Paju kaitseõigust rikutud ei ole. II
  21. V. Paju on süüdi mõistetud KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi lõpuleviidud kuritegude eest, kusjuures leiti, et nii J. P. kui ka V. J. viibisid nende suhtes sugulise kire rahuldamise hetkel objektiivselt abitusseisundis. Mõlemad kannatanud olid süüdistuses märgitud aegadel tarvitanud kanget alkoholi, mille tagajärjel nad ei olnud võimelised V. Paju korterist lahkuma ja jäid viimase poolt ettenäidatud voodisse magama. Kohtute hinnangul kasutas süüdistatav mõlemas episoodis ära kannatanute seisundit, milles nad ei olnud võimelised toimunust aru saama. J. P. osas leidis maakohus ka seda, et kannatanu ei suutnud sündmuse ajal V. Pajule vastupanu osutada. Kriminaalkolleegium ei nõustu maa- ja ringkonnakohtu abitusseisundi käsitlusega ning märgib järgmist. 8.1 Karistusseadustiku § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 objektiivse koosseisu üks tunnus on abitusseisund, mis võib väljenduda selles, et kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama oma seisundi või olukorra tõttu või ka selles, et kannatanu ei saa aru tema suhtes toimepandavate tegude iseloomust või ei taju neid üldse. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et kannatanu võimetuse all vastupanu osutada mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  22. oktoobri
  23. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-25-07). Sellises olukorras peab kannatanu ise tajuma oma abitust ja lootusetust olukorrast pääseda, mida omakorda süüdlane sugukire rahuldamise eesmärgil ära kasutab. Käesolevas asjas ei ole kohtud selliseid asjaolusid tuvastanud. 8.2 Maa- ja ringkonnakohus on asunud seisukohale, et kannatanud olid abitusseisundis alkoholi tarvitamisest tingitud joobe tõttu. Otsustes on märgitud, et kannatanud ei olnud võimelised V. Paju korterist lahkuma ja joobe mõjul jäid nad V. Paju poolt näidatud voodisse magama. Mõlemas episoodis on tuvastatud, et alaealised kannatanud olid tarbinud kanget alkoholi, mille tagajärjel oli J. P. alkoholiuimas ja V. J. alkoholijoobe seisundis. Mida mõeldakse termini "alkoholiuim" all, kohtud ei selgita. Alkoholijoobe iseloomu kohus hinnanud ei ole. Kohtuotsustest nähtub, et V. Paju pakkus J. P.-le õlut ja viina ning V. J.-ile ainult viina. Tarvitatud koguseid ja sellest tulenevat kannatanute võimet V. Paju tegevusest aru saada, uuritud ei ole. Kannatanu J. P. selgitas kohtus, et ta tajus V. Paju tegevust adekvaatselt, kuid see ehmatas teda ja ta lahkus voodist. V. Paju teda rohkem ei tülitanud. V. J. selgitas kohtus, et ajal, mil V. Paju talle lähenes, teeskles ta magamist. Kui süüdistatav asus tema kallal sugukirge rahuldama, lõi ta teda rusikaga vastu lõuga. V. Paju eemaldus ja V. J. lahkus korterist. 8.3 Kriminaalkolleegium ei välista, et kannatanu võib alla abitusseisundis ka oma tervisliku seisundi tõttu - nt on ta liikumisvõimetu, teadvusetu, tugeva uinuti mõju all vms. Sellise seisundina võib olla vaadeldav ka alkoholijoove, kuid vaid selline, mille tõttu ei saa isik aru ümbritsevast olukorrast ega suuda mõista või takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid. Käesolevas asjas kohtud ei ole midagi sellist tuvastanud. Tõendatud asjaolud ei viita joobeseisundile, mida saaks käsitada olukorrana, milles isik oli abitu tervisliku seisundi tõttu KarS § 142 lg 1 tähenduses. Kannatanutel ei esinenud objektiivselt seisundit, milles nad ei olnud võimelised vastupanu osutama ega toimunust aru saama. Seega on kohtud kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
  24. Konstateerides abitusseisundi puudumist kontrollib kriminaalkolleegium aga seda, kas tuvastatud asjaolude alusel saab V. Pajule KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüksarvatud lõpuniviidud kuritegu hinnata kuriteokatse erijuhuna, so kõlbmatu katsena KarS § 26 tähenduses. 9.1 Ringkonnakohus on V. Paju teo subjektiivset külge hinnates tuvastanud, et V. Paju oli teadlik kannatanute seisundist, mille tingis joodud alkohol ja soov magama jääda. Ringkonnakohus märgib otsuses, et V. Paju toimis mõlemas episoodis samasuguse plaani järgi - esmalt kallutas ta poisid alkoholi tarvitama, siis juhatas nad voodisse magama ja seejärel lootes, et kannatanud on joobe tõttu uinunud ja nende vastupanuvõime on pärsitud, heitis magavate poiste kõrvale ning asus konkreetsete tegudega realiseerima eesmärki rahuldada oma sugulist kirge alaealiste noorukitega. Ringkonnakohus märkis, et V. Paju pakutud alkohol ei mõjutanud aga kannatanute arusaama ümbritsevast sedavõrd nagu seda lootis V. Paju, kes oli teinud enda arust kõik vajamineva, et rahuldada oma sugulist kirge KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 tähenduses. 9.2 Kohtuotsuste kohaselt oli V. Pajul soov panna toime KarS § 142 lg 2 p-des 1 ja 2 kirjeldatud tegu. Kuid erinevalt maa- ja ringkonnakohtust leiab kriminaalkolleegium, et süüdlane kujutas endale ekslikult ette, et kannatanud magavad alkoholijoobe tõttu raskelt ega saa aru nendega toimuvast. Tegelikult kannatanud sellises seisundis ei olnud. Tegemist on eksimusega koosseisu asjaolus, st süüdlane arvas ekslikult, et objektid olid koosseisukõlblikud. Sellist olukorda tuleb vaadelda ebasoodsa eksimusena. Kuigi isik eksib koosseisu asjaolus, on tal siiski olemas kindel soov kahjustada õigushüve. Kohtud on tuvastanud V. Paju tahtluse rünnata J. P. ja V. J.-i seksuaalset vabadust nende joobeseisundist tingitud une ajal. V. Paju alustas vahetult sugukire rahuldamist, kui küsis noorukitelt, kas nad magavad, silitas neid, pani käe püksi ja katsus suguelundeid, kuid ta ei saanud kuritegelikku käitumist jätkata, sest tema ettekujutus kannatanute abitusseisundist osutus vääraks. Eeltoodut arvestades peab V. Paju vastutama sugulise kire rahuldamise kõlbmatu katse eest süüteo eseme ehk objekti kõlbmatuse tõttu KarS §

§ 142lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

  1. Kriminaalkolleegium leiab, et lõpuleviidud kuriteo ümberkvalifitseerimine kuriteo kõlbmatuks katseks ei vähenda V. Paju süüd ega muuda karistuse eripreventiivset prognoosi sellisel määral, mis tingiks talle mõistetud karistuse muutmist.
  2. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
  3. märtsi
  4. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsused Verner Paju süüditunnistamises KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Kriminaalkolleegium teeb täiendavaid tõendeid kogumata ise uue otsuse, mõistes Verner Paju süüdi KarS §

§ 142lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, jättes mõistetud karistuse muutmata.

Kassatsioon tuleb osaliselt rahuldada. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.