← Eesti

3-1-1-109-10

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-109-10

  1. veebruar 2011 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Priit Pikamäe ja Jüri Ilvest Kriminaalasi Marek Lauri süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ja § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-11208 Marek Lauri kaitsja vandeadvokaat Mall Saare kassatsioon Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje Aleksašin
  4. jaanuar 2011, kirjalik menetlus
  5. Tühistada Tartu Maakohtu
  6. aprilli
  7. a otsus Marek Lauri süüditunnistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ja Tartu Ringkonnakohtu
  8. oktoobri
  9. a otsus tema süüditunnistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.
  10. Jõustada Tartu Maakohtu
  11. aprilli
  12. a otsus osas, milles Marek Laur mõisteti süüdistustes KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks.
  13. Saata kriminaalasi Marek Lauri süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi Tartu Maakohtusse uueks arutamiseks.
  14. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  15. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Saar & Ko kasuks välja 460.16 eurot (nelisada kuuskümmend eurot ja kuusteist senti), sealhulgas käibemaks 76.69 eurot (seitsekümmend kuus eurot ja kuuskümmend üheksa senti) vandeadvokaat Mall Saare poolt Marek Laurile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  16. M. Laurile on esitatud süüdistus KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi selles, et varem vägistamise toime pannud isikuna riietas ta jõudu kasutades lahti alaealise J. U., lükkas vastupanu osutava kannatanu voodile ja kannatanu käsi jõuga seljal hoides astus temaga päraku kaudu suguühendusse. Veel on M. Laurile esitatud süüdistus KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles, et pärast eelkirjeldatud teo toimepanemist, ajavahemikus jaanuarist 2007 kuni juulini 2008, kasutades ära alaealise J. U. sõltuvust temast kui rallisõidu õpetajast, sundis ta J. U.-d korduvalt tema tahte vastaselt endaga oraalsesse ning anaalsesse suguühendusse astuma.
  17. Tartu Maakohtu
  18. aprilli
  19. a otsusega tunnistati M. Laur süüdi KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning teda karistati vangistusega kuueks aastaks. Süüdistuses KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõisteti M. Laur õigeks. 2.1 Maakohus asus kõiki tõendeid kogumis hinnates seisukohale, et M. Laurile esitatud süüdistus KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi on tõendatud. Kohtu hinnangul tuli M. Laurile esitatud vägistamise süüdistust käsitledes analüüsida ka tõendeid, mis annavad teavet M. Lauri ja J. U. käitumise kohta, mis jääb küll väljapoole süüdistuse ajalisi piire, kuid millel on seos süüdistuses kirjeldatud teoga. Nii tuvastas kohus väljaspool süüdistuse piire M. Lauri ja J. U. ütlustele tuginedes, et enne M. Laurile süüks arvatud vägistamist oli M. Laur paaripäevase tutvuse järel katsunud J. U. jalgu ja suguelundeid, masseerinud kannatanu peenist, kuni J. U. sai orgasmi, ja kutsunud ta enda koju, kus M. Laur võttis kannatanul riided seljast ja nad rahuldasid M. Lauri initsiatiivil teineteist kätega. J. U. ütluste kohaselt ta ei soovinud sellist suhet. M. Laur sai aga J. U. käitumisest aru, et J. U. tunneb meeste vastu huvi ja talle selline asi meeldis. 2.2 Maakohus leidis, et M. Laur astus J. U.-ga anaalsesse suguühendusse vägivalda kasutades ja pani sellega toime vägistamise. M. Lauri poolt kannatanuga suguühendusse astumiseks temalt riiete jõuga seljast võtmine, kannatanu voodile lükkamine ja käte seljal kinnihoidmine on hinnatav vägivallana. Selline tegevus on käsitatav valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 mõttes, sest füüsilist üleolekut kasutades teise isiku käte kinnihoidmine ja ka vastupanu osutava inimese keha selline mõjutamine, mille lõpptulemuseks on tema keha eelkirjeldatud asendisse viimine, põhjustab isikule valu. M. Laur pani vägistamise toime kaudse tahtlusega, sest ta ei küsinud J. U.-lt suguühendusse astumiseks eelnevalt nõusolekut ning kannatanu ise ei väljendanud millegagi enda nõusolekut selleks. Vastupidi, kannatanu osutas vastupanu ja väljendas enda vastuseisu ka verbaalselt. Ainuüksi asjaolu, et J. U.-l olid ka varem olnud süüdistatavaga seksuaalsed kontaktid, ei anna alust arvata, et ta oli nõus M. Lauriga suguühendusse astuma. 2.3 M. Lauri süüdistuses KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi märkis maakohus, et suguühendusele sundimise objektiivne koosseis sisaldab spetsiifilist tegu - suguühendusse astumist, mis toimub kannatanu tahte vastaselt, ära kasutades tema sõltuvust süüdlasest. Süüdistuse kohaselt seisnes kannatanu sõltuvus süüdistatavast selles, et süüdistatav oli faktiliselt tema rallisõidutreener. Maakohtu hinnangul ei ole sõltuvussuhe aga tuvastatav, sest J. U. sellekohased ütlused on vastuolulised. J. U. ei hoidunud võimaluse korral M. Lauriga suhtlemisest kõrvale, pidas võimalikuks järjekordse suguühenduse või seksuaalse lähenemise toimumist, kuid suhtus sellesse ükskõikselt. J. U., kes oma ütluste kohaselt suhtles M. Lauriga vastu enda tahtmist, pidas M. Lauri oma sõbraks ja asus enda seksuaalsest kuritarvitamisest rääkima alles pärast seda, kui M. Lauril oli tekkinud oma endise elukaaslase M. P.-ga vaidlus nende ühise lapse hooldusõiguse üle. Sel ajal oli J. U. M. P. elukaaslane ja süüdistatavaga tal enam seksuaalsuhteid ei olnud. Kohus asus seisukohale, et J. U. sõltuvuse süüdistatavast seab kahtluse alla ka see, et kriminaalmenetluse käigus tuvastatud asjaoludest nähtuvalt ei olnud tal enesekehtestamisega probleeme. Kannatanu on sõltuvuses süüdlasest, kui süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim ja seega reaalne võimalus kannatanu elu otseselt ja oluliselt mõjutada. J. U. ei olnud aga M. Laurist sellises õigusel põhinevas sõltuvussuhtes.
  20. Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni M. Lauri kaitsja vandeadvokaat Mall Saar, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja M. Lauri vägistamissüüdistuses õigeksmõistmist. Kaitsja arvates annab kogu süüdistatava ja kannatanu suhe tervikuna alust väita, et M. Laur ei ole J. U.-d vägistanud. J. U. vastupidised väited ei ole usaldusväärsed. M. Laur ei kasutanud vägistamisena kvalifitseeritud suguühenduse korral J. U. suhtes vägivalda. Süüdistuses ei märgita, nagu oleks süüdistatav kannatanule valu põhjustanud, sellekohaseid ütlusi ei ole andnud ka kannatanu. Seetõttu on maakohus väljunud süüdistuse piiridest. Teisalt ei teinud J. U. võimalusest hoolimata omalt poolt midagi, et vahekorda vältida. Kuna kohtuistungil avaldas J. U., et tunneb M. Lauri vastu vihavaenu ning tema M. Lauri süüstavad ütlused on vasturääkivad ja ebaloogilised, siis ei ole need usaldusväärsed ega vägistamine tõendatud. Subjektiivse külje osas märkis kaitsja, et M. Laur ei saanud möönda, et paneb kannatanu suhtes toime vägistamise, kuivõrd J. U. oli avaldanud soovi seda proovida ning kuna anaalvahekorrad toimusid kogu nende pooleteiseaastase suhte jooksul, ei olnud M. Lauri ütluste õigsuses alust kahelda. Nii J. U. kui ka M. Lauri teojärgne käitumine viitab asjaolule, et suhet soovisid mõlemad. Ei ole usutav, et vägistatu jätkaks suhtlemist enda vägistajaga, olles suhte säilitamisel aktiivsemaks pooleks ja minnes peaaegu iga päev vägistaja juurde.
  21. Maakohtu otsuse apelleeris ka Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje Aleksašin, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist M. Lauri õigeksmõistmise osas suguühendusele sundimises ja tema süüditunnistamist KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Prokurör ei nõustunud maakohtu järeldatuga, et kuna J. U. jätkas pärast tema vägistamist M. Lauriga suhtlemist, siis pidas ta võimalikuks järjekordse suguühenduse toimumist ning suhtus sellesse ükskõikselt. Asjaolu, et J. U. jätkas pärast vägistamist M. Lauriga suhtlemist, ei tähenda, et ta oleks nõustunud seksuaalsuhetega. J. U. on selgitanud, et ei julgenud M. Lauriga suhtlemist lõpetada ega toimunust kellelegi rääkida, olles veendunud, et ei saa süüdistatavast nagunii lahti. Kuna maakohus on pidanud J. U. ütlusi vägistamise toimepanemise kohta usaldusväärseteks, ei ole alust kahelda ka neis J. U. ütlustes, mille kohaselt toimusid hilisemad seksuaalvahekorrad tema tahte vastaselt. Maakohtu välja toodud vastuolud J. U. ütluste ja tema internetikirjavahetuse vahel on apellandi arvates ebaolulised. J. U. ja M. Lauri vahel toimunule hinnangu andmisel tuleb arvestada seda, et kannatanu on laps ning süüdistatav temast kaheksateist aastat vanem mees. Sellest tulenevalt, eriti arvestades seda, et üks vägivaldne seksuaalvahekord oli juba toimunud, on mõistetav, et kannatanu ei julgenud M. Lauri ignoreerida. Samas huvitas teda väga ka rallisõit ja kõik autodega seonduv, mida ta oma pere aineliselt ei olnud võimeline pakkuma. Kuigi M. Lauril ei olnud J. U. üle seaduslikku võimu, oli tal reaalselt ikkagi võimalus kannatanu elu oluliselt mõjutada.
  22. Tartu Ringkonnakohtu
  23. oktoobri
  24. a otsusega tühistati maakohtu otsus M. Lauri õigeksmõistmises suguühendusele sundimises ja ta tunnistati selles süüdistuses KarS § 143 lg 2 pde 1 ja 2 järgi süüdi, karistades teda vangistusega kolmeks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti M. Laurile liitkaristuseks vangistus kuueks aastaks, arvestades karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. 5.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega M. Lauri süüditunnistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ega pidanud vajalikuks kaitsja apellatsiooni väidetele vastates korrata maakohtu otsuses märgitut. Täiendavalt märkis ringkonnakohus, et nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, nagu oleks maakohus väljunud süüdistuse piiridest, leides, et M. Laur tarvitas kannatanuga suguühendusse astumiseks vägivalda. Maakohus on kvalifitseerinud kannatanu kätest kinnihoidmise, keha teatud asendisse viimise valu põhjustanud kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 mõttes. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus M. Lauri toimepandud vägivalda käsitledes süüdistust põhjendamatult avardanud. Süüdistuses märgitud tegevus olukorras, kus alaealist kannatanut hoiti kinni ja ta täiskasvanud meesisikule vastu rabeles, põhjustab üldteadaolevalt valuaistingu. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, nagu viidanuks nii J. U. kui ka M. Lauri teojärgne käitumine, et suhet soovisid mõlemad ja et ei ole usutav vägistatu poolt vägistajaga suhtlemise jätkamine ning suhte säilitamisel aktiivsemaks pooleks olemine. Seda asjaolu selgitab alaealise kannatanu arengutase ja tema jaoks tekkinud ebameeldiv käitumissituatsioon, mille tõttu ei julgenud kannatanu vägistamisest kellelegi rääkida. Kohtukolleegiumi arvates pani M. Laur oskuslikult ja kavalalt J. U. enda isiku vastu huvi tundma ja temaga suhtlema seoses tema suure huviga rallisõidu vastu. J. U.-l puudusid rallisõiduga tegelemiseks vahendid ja võimalused. Seetõttu kasutas M. Laur oma elukogemusest tulenevalt J. U. isiku puhul ära, et ta oli noore kannatanu silmis tõstetud rallisõidu ja tehnikaga tegelemisest tulenevalt iidoli staatusesse. Asjaolude õigeks hindamiseks ei saa ringkonnakohtu arvates tähelepanuta jätta ka M. Lauri isikut, kes on varem vägistamise eest kriminaalkorras karistatud. 5.2 Seoses süüdistusega suguühendusele sundimises märkis ringkonnakohus, et selle süüteo objektiivne koosseis sisaldab kahte spetsiifilist tegu - suguühendusse astumist, mis toimub kannatanu tahte vastaselt, ja tema süüdlasest sõltuvuse ärakasutamist. Õigusalase kirjanduse kohaselt on kannatanu sõltuvuses süüdlasest, kui süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim ja seega ka reaalne võimalus kannatanu elu otseselt ja oluliselt mõjutada. Selline võim on vastutuse eelduseks olev eriline isikutunnus KarS § 24 lg 2 mõttes. Sõltuvuse ärakasutamise all tuleb mõista süüdistatava poolt võimu kasutamist, kasutamisega ähvardamist või sõltlases sellise kartuse teadlikku tekitamist eesmärgiga mõjutada teda suguühendusse astuma. Kannatanu peaks muutma seejuures mõjutatavaks asjaolu, et süüdistatava positsioon võimaldab tal tegu näidata legaalsena, ja sellest tulenevalt põhineks süüdlase võim ja sõltuvussuhe õigusel. Ringkonnakohus asus seisukohale, et suguühendusele sundimise koosseisu selline käsitlus, kus süüdlase võim ja sellest tulenev sõltuvussuhe põhineks ainult õigusel, on liiga kitsapiiriline. 5.3 Arutataval juhul ei olnud M. Lauril tõepoolest alaealise J. U. üle seaduslikku võimu, kuid samas oli süüdistatav jõudnud suhtluses alaealise kannatanuga reaalselt sellisele tasandile, kus tal oli võimalus tema elu oluliselt mõjutada ja sõltuvussuhe luua. Kannatanu M. U. ja süüdistatava vahel oli faktiliselt tekkinud huvipakkuva hobiga tegeleva treeneri ja õpilase suhe. Ärakasutamine ei pea eeldama tingimata otsest ähvardamist ega suguühenduse sõnaselget nõudmist ja see võib toimuda ka kannatanut n-ö töödeldes. J. U.-st peaaegu kakskümmend aastat vanem M. Laur mõjutas kannatanut psüühiliselt, kasutades ära alaealise kannatanu kõrgendatud huvi tehnika ja rallisõidu vastu, ning rakendas selle oskuslikult enda seksuaalsete ihade rahuldamiseks, millele kannatanu vähesest elukogemusest tulenevalt allus. Süüdistatav M. Laur kujundas J. U.-st seksuaalvägivalla ohvri alates nende suhtluse algusest. Ta sai pärast esimest vägivaldset suguühendust aru, et kannatanu ei soovi suguühendust, kuid ometigi survestas ja sundis teda selleks ning täitis sellega süüteokoosseisu vähemalt kaudse tahtlusega. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 5.4 Ringkonnakohus leidis, et alaealise kannatanu vastupanu murdis süüdistatav juba vägivaldselt suguühendusse astumisega ja seetõttu toimusid ka hilisemad suguühendused tema tahte vastaselt. Pärast vägistamist ei avaldanud J. U. enam aktiivset vastupanu M. Lauri seksuaalse iseloomuga tegudele, väljendudes ainult sõnaliselt ja mõningase vasturabelemisega, et talle selline tegevus ei meeldi ja ta ei ole seksuaalvahekorraga nõus. Asjaoludele, miks J. U. jätkas suhtlust M. Lauriga pärast tema suhtes toimepandut ja oli jätkuvalt M. Lauri survel valmis suguühendusse astuma oraalselt ja anaalselt, pole võimalik eespool kirjeldatut arvestades lihtsustatult käsitleda, kuid tuvastamist on leidnud, et J. U. nõustus suguühendusega oma tegeliku tahte vastaselt. Alaealised ei tavatsegi vastavalt oma sotsialiseerumise astmele alati käituda selliste käitumismudelite järgi, mida neilt nende suhtes toimepandavate seadusvastaste tegude puhul tavapäraselt oodatakse. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  25. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsiooni M. Lauri kaitsja vandeadvokaat M. Saar, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja M. Lauri õigeksmõistmist. 6.1 Kassaator leiab, et vägistamissüüdistus on tõendamata, põhinedes vaid kannatanu vastuolulistel ja ebausaldusväärsetel ütlustel. M. Laurile esitatud süüdistuses on vastuolu objektiivse koosseisu tunnuste ja faktiliselt toimunu vahel. Süüdistuse kohaselt astus M. Laur kannatanuga anaalsesse vahekorda, hoides teda selleks kinni. Süüdistus ei käsitle ühtki KarS § 120-122 sätestatud vägivallategu, mis suguühendusega kaasnes, seega ei saa M. Lauri käitumist vägistamisena kvalifitseerida. Kohus seda siiski tehes väljus süüdistuse piiridest ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. 6.2 Kaitsja hinnangul on M. Laur ka süüdistuses KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ebaõigesti süüdi tunnistatud. Maakohus mõistis M. Lauri selles süüdistuses õigeks, kuid ringkonnakohus süüdi. Seejuures ei ole ringkonnakohus asjakohaselt põhjendanud, milles seisnes maakohtu poolt tõenditele antud ebaõige hinnang. Küll aga on ringkonnakohus ebaõigesti käsitlenud KarS § 143 koosseisu oluliseks tunnuseks olevat sõltuvussuhet. Kassaator leiab, et M. Lauri ja J. U. vahel ei olnud sõltuvussuhet, mida ära kasutades M. Laur kannatanuga suguühendusse astus. Ringkonnakohus on tõlgendanud KarS § 143 koosseisu oluliseks tunnuseks olevat sõltuvussuhet põhjendamatult laialt. Kaitsja leiab, et J. U. selgitused ja kohtu tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et J. U. oli M. Lauriga seksuaalsuhetes vabatahtlikult.
  26. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör T. Aleksašin esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist. Prokuröri hinnangul ei ole rikutud kriminaalmenetlusõigust, lugedes M. Lauri poolt J. U.-ga esmakordselt suguühendusse astumisel jõu tarvitamise vägivallaks, sest suguühendusse astumiseks teise isiku vastupanu jõuga mahasurumist tuleb igal juhul vägivallaks lugeda. Samuti on prokuröri arvates õigesti käsitletud J. U. ja M. Lauri vahelist suhet sõltuvussuhtena, mille ärakasutamisega M. Laur sundis J. U.-d endaga korduvalt suguühendusse astuma. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  27. Kolleegium käsitleb esmalt kassaatori väiteid, mis puudutavad M. Lauri süüdimõistmisel KarS § 141 lg 2 p 1, 6 järgi aset leidnud tõendite hindamise minetusi (I), seejärel talle süüksarvatud KarS § 143 koosseisu sisustamist (II) ning lõpuks võtab seisukoha kassatsioonimenetluse tulemi osas ja otsustab menetluskulude jaotamisega seonduva (III). I
  28. Arutatavas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et süüdistatav astus kannatanuga süüdistuses näidatud ajal ja kohas suguühendusse. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on süüdistatava ja kannatanu riimuvate ütluste alusel jõudnud järeldusele, et suguühendus nende vahel
  29. a jaanuaris süüdistatava elukohas toimus. Seega on vaidlusaluseks küsimuseks ainuüksi see, kas vahekorraks oli olemas kannatanu nõusolek või leidis see aset vastu tema tahtmist. Kui kannatanu on kohtuistungil kinnitanud, et süüdistatav kasutas suguühenduseks tema kallal vägivalda - hoidis jõuga kinni tema keha ja käsi seljal, siis süüdistatava ütluste kohaselt oli kannatanu vahekorraga nõus ja vastumeelsust selle suhtes ei väljendanud. Kuna kohtueelses menetluses ei ole kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta muid tõendeid peale eelnimetatud süüdistatava ja kannatanu ütluste, siis on käesolevas kriminaalasjas tegemist olukorraga, kus kuriteo tõendamine taandub vaid n-ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel eelistanud viimaseid esimestele, põhjendades seda mõlema osapoole varasema, süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jääva käitumisega. Maakohus tuvastas, et süüdistatava ja kannatanu vahel oli ka enne süüdistuses märgitud sündmuste toimumist ühemõtteliselt seksuaalset laadi kontakte, kuid pelgalt nende pinnalt poleks süüdistatav maakohtu arvates täisealise mehena tohtinud teha järeldust, et alaealine kannatanu soovib temaga suguühendusse astuda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu sellekohaste järeldustega, jättes M. Lauri süüdimõistmise KarS § 141 lg 2 p 1, 6 järgi muutmata.
  30. Kolleegium märgib, et Riigikohtu senises praktikas on aktsepteeritud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile. Seega on kohtupraktikas tunnustatud ka võimalust rajada süüdimõistev otsus üksnes kannatanu ütlustele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  31. oktoobri
  32. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00, p 5.2). Samas on senises Riigikohtu praktikas ka järjekindlalt rõhutatud, et vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  33. oktoobri
  34. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04, p 10 ja
  35. mai
  36. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-09, p 11). Käesoleva kohtuasja puhul ei ole kohtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates vaaginud igakülgselt kannatanu ütluste pinnalt tõusetunud kahtlusi ja seetõttu pole ka veenvalt põhjendatud M. Lauri süüditunnistamist üksnes kannatanu ütlustele tuginevalt. Nimelt on süüdistatava kaitsja kohtumenetluses järjekindlalt väitnud, et kannatanu ütlusi ei saa pidada usaldusväärseiks, kuna asjas tuvastatu kohaselt jätkas kannatanu süüdistatavaga seksuaalset läbikäimist ka pärast süüdistuses märgitud vägistamist ega lõpetanud temaga suhtlemist. Samuti on arusaamatu, miks teatas kannatanu enda väidetavast seksuaalsest väärkohtlemisest alles mitu kuud pärast selle lõppemist. Ühtlasi ei saa kannatanu ütlusi pidada usaldusväärseiks põhjusel, et kannatanul on käesoleval ajal lähedane suhe süüdistatava lapse emaga. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsustes puuduvad loetletud kaitseväiteid ammendavalt kummutavad põhjendused.
  37. Kriminaalasjast nähtuvalt teavitas kannatanu politseid enda seksuaalsest väärkohtlemisest alles enam kui kaks aastat pärast selle esmakordset toimumist ja mitu kuud pärast seksuaalvahekordade lõppemist. Kuigi toimepandud kuriteost koheselt teatamata jätmine ei ole iseenesest kannatanule ette heidetav, ei saa tema ütluste usaldusväärsust hinnates jätta tähelepanuta asetleidnud kuriteost teatamisega viivitamise põhjuseid. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus ei ole kannatanu vastavaid ütlusi käsitlenud loogilise tervikuna. Nii on kannatanu J. U. maakohtu istungi protokolli kohaselt andnud ütlusi, et sel ajal kui suhted M. Lauriga veel kestsid, tundis ta süüdistatava ähvarduste tõttu hirmu ega julgenud seetõttu temaga suhtlemist lõpetada, kuid üritas temast eemale hoida. Politsei poole ei julgenud ta pöörduda, sest M. Laur ütles, et tal on tuttavaid politseinike seas (tl 149). Samas on J. U. kinnitanud, et käis iga päev vabatahtlikult M. Lauri juures garaažis ja mitmel korral ei soovinud teda autoga koju toonud M. Lauri juurest lahkuda (tl 147). Maakohus on tuvastanud sedagi, et kannatanu oli süüdistatavaga regulaarselt suguühenduses ka pärast süüdistuses kirjeldatud tegu. J. U. ütluste kohaselt ei lasknud süüdistatav tal kuskile minna, oli kogu aeg autoga ta maja ees, otsis teda taga linna peal, helistas tuttavatele, pinnis teda niikaua, kui ta ütles, kus ta on, ja siis tuli autoga järele, sealjuures ka mujale kui koju (tl 147). Kriminaalkollegium nõustub maakohtu märgituga, et M. Lauri eelkirjeldatud käitumine ei oleks saanud jääda märkamatuks J. U. tuttavatele ja lähedastele, kuid vaatamata sellele ei ole J. U. nimetanud ühtegi isikut, kelle juurest M. Laur ta vastu tema tahtmist ära oleks viinud. Samuti on maakohus tuvastanud, et vaatamata süüdistuses kirjeldatud vägistamisele, ei hoidunud kannatanu võimaluse korral süüdistatavast eemale, pidades seega ka võimalikuks järjekordse suguühenduse või seksuaalse lähenemise toimumist. Väidetavalt süüdistatava ees hirmu tundmine ei takistanud kannatanul temaga pikema aja vältel aktiivselt ja omal initsiatiivil suhelda.
  38. Kohtud pole pööranud piisavalt tähelepanu ka kannatanu käitumise motiividele seoses toimepandud kuriteost hilinenud teatamisega. Nimelt leidis maakohus oma otsuses, et J. U. on kinnitanud intiimsuhteid süüdistatava lapse ema M. P.-ga. Kuna M. P.-l tekkis
  39. a alguses süüdistatavaga vaidlus ühise lapse kasvatamise üle, siis otsustas J. U. enda sõnutsi politseisse enda seksuaalse väärkohtlemise kohta avalduse esitada, kergendamaks M. P. koormat ja aitamaks tal lapsega seonduvat vaidlust lahendada (tl 148). Ka M. P. on kohtuistungil andnud ütlusi, et J. U. pöördus politseisse seoses M. P. ja süüdistatava vahelise vaidlusega. Ühtlasi on maakohus lugenud kannatanu ütlused ebajärjekindlateks ja kriminaalasjas kogutud dokumentaalsete tõenditega haakumatuteks osas, mis puudutavad kannatanu pöördumist nõustamiskeskuse poole seoses tema ja süüdistatava vaheliste seksuaalsuhetega (tl 148). Seega on J. U. enda seksuaalsest väärkohtlemisest süüdistatava poolt rääkima hakanud alles pärast seda, kui ta sai teadlikuks nimetatud vaidlusest, seejuures varjamata, et M. Lauri süüdistamise üks eesmärke oleks M. P. temast vabastada. Kuigi maakohus on pidanud vajalikuks eelkirjeldatud asjaolusid tõsta esile seoses M. Lauri süüdistusega KarS § 143 lg 2 p 1, 2 järgi, mille osas puudub maakohtu arvates süüdistatava käitumises kuriteokoosseis, ei ole maakohus hinnanud kannatanu käitumismotiivide mõju tema ütluste usaldusväärsusele M. Lauri süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1, 6 järgi. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et M. Laur pole osanud veenvalt ja eluliselt usutavalt selgitada, miks pidi kannatanu M. Lauri poolt süüdistuses märgitud tegude toimepanemise välja mõtlema ning teda seeläbi alusetult süüdistama. Kolleegiumi hinnangul puudub igasugune mõistlik põhjus heita süüdistatavale ette seda, et ta ei oska selgitada ütluste andja tegutsemisajendeid, veelgi vähem on põhjust kasutada sellist võimetust saadud ütluste usaldusväärsuse garantiina. Ütluste usaldusväärsuse kontrolliks näeb kohtuliku arutamise kord ette eeskätt nende andja ristküsitluse (KrMS § 288), mis tähendab, et seda tuleb teha esmajoones ütluste andja isiku pinnalt, selgitades sel viisil vajaduse korral välja ka ütluste andmise motiivid.
  40. Kriminaalkolleegium leiab, et eeltoodust nähtuvalt ei ole maa- ja ringkonnakohtu vaidlustatud otsustes kohtu siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse lugejale jälgitav. See on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, tingides nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamise M. Lauri süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning kriminaalasja selles süüdistuses maakohtule uueks arutamiseks saatmise. Sellega seoses ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks käsitleda kassaatori väiteid materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta vägistamise süüdistuses. II
  41. Kolleegium on seisukohal, et tunnistades M. Lauri süüdi KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega M. Laur mõisteti nimetatud süüdistuses õigeks, asudes erinevalt maakohtust seisukohale, et J. U. oli M. Laurist sõltuv ning süüdistatav kasutas seda sõltuvust ära, astumaks temaga suguühendusse. Sõltuvussuhet nägi ringkonnakohus selles, et kannatanu J. U. ja süüdistatava vahel tekkinud treeneri ja õpilase suhe oli jõudnud tasandile, millele tuginedes suutis süüdistatav kannatanu elu oluliselt mõjutada.
  42. KarS § 143 koosseisuga kaitstav õigushüve on kannatanu seksuaalne enesemääramine sellistes sõltuvussuhetes, kus kannatanul on märgatavalt raskendatud oma tahte kujundamine süüdlasel tema üle psühhosotsiaalse võimu olemasolu tõttu. Suguühendusele sundimisega kahjustatakse suhtes subordineeritud positsioonil asuva isiku seksuaalse enesemääramise õigust, mõjutades teda suhtest tulenevate võimuinstrumentide kasutamise abil astuma suguühendusse võimupositsioonil oleva isikuga.
  43. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb suguühendusele sundimise objektiivse koosseisu avamiseks see esmalt piiritleda, eristamaks seda KarS §-s 141 sätestatud vägistamise koosseisust, pidades silmas järgmist. 16.1 Vägistamisega on kehtiva õiguse kohaselt tegemist juhul, kui suguühendusse astumiseks kasutatakse kannatanu vastu vägivalda või kasutatakse ära tema seisundit, milles ta ei ole võimeline oma tahet väljendama või vastupanu osutama. Erinevalt vägistamise koosseisust, kus kannatanu vastanduv tahe murtakse, teeb suguühendusele sundimise puhul otsuse suguühendusse astumiseks näiliselt kannatanu ise. Selline otsus ei ole aga õiguslikult relevantne põhjusel, et tema tahe on sõltuvussuhte tõttu allutatud süüdistatavale. Isikute vahelise sõltuvussuhtena tuleb mõista suhet, kus ühe isiku käitumisotsustused on tingitud teisest isikust tulenevast mõjust. Selline suhe on asümmeetriline, kuna võim on isikute vahel relevantsetes aspektides jaotunud sedavõrd ebavõrdselt, et üht isikut saab käsitada teisele allutanuna ja sellest tulenevalt ei lähtu ta käitumisotsustustes enda vabast tahtekujundusest. 16.2 Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et KarS § 143 järgi suguühendusele sundimise koosseisu jaoks keskse tähtsusega sõltuvussuhet ei saa sisustada ainuüksi õigusel põhineva suhtena, kus süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim. Esmalt võib sõltuvussuhe olla tõepoolest õigusel põhinev. See tähendab, et süüdistataval on kannatanu suhtes mingi juriidiline võim ja sellest tulenev võimalus tema käitumist olulisel määral mõjutada. Nimetatud juhtudel nähtub süüdistatava võimu olemus ja ulatus juba selle õiguslikust alusest. Võimalus teist isikut mõjutada ja seega ka sõltuvussuhe võib aga tekkida samuti õiguslikult reguleerimata suhtluses (nt on süüdistataval kannatanut kompromiteerivaid andmeid, mille avaldamisega ähvardades suudab ta kannatanut kontrollida). Sellises n-ö institutsionaliseerimata olukorras tuleb sõltuvussuhte olemus ja ulatus tuvastada iga kord eraldi. Sõltuvussuhtest KarS § 143 koosseisu mõttes saab süüdistatava ja kannatanu õiguslikult reguleerimata suhtluses rääkida siiski üksnes juhul, kui kannatanu on süüdistatava psühhosotsiaalsele võimule allutatuna sellises seisundis, milles tal on enda seksuaalkäitumise kohta iseseisvate otsustuste tegemine oluliselt raskendatud. Eelnevast järeldub, et suguühendusele sundimise koosseisu puhul pole oluline mitte niivõrd süüdistatava võimu õiguslik alus, vaid see, kas tal on faktiliselt kannatanu suhtes selline seisund, mis võimaldab tal kannatanu elu oluliselt mõjutada. Milliseid kannatanu käitumist suunavaid motiive lugeda tema vaba tahtekujundusega kokkusobimatuks, on normatiivsele hindamisele avatud kriteerium. 16.3 Seega peab sõltuvussuhtest kõnelemiseks süüdistataval olema mingi reaalne võim kannatanu üle: loomaks talle kitsendusi, võtmaks ära hüvesid või pakkumaks mingeid eeliseid. Igal juhul peab sõltuvussuhte näol olema tegemist millegi enamaga kui pelgalt isikliku autoriteediga. Selle üle otsustamiseks tuleb vastata küsimusele, kas kannatanu positsioon oli faktiliselt süüdistatava poolt mõjutatav sel määral, et kannatanult võib tema olukorda silmas pidades eeldada, et ta kaalutletult süüdistatava tahtele alistub. Sellise normatiivse hinnangu andmisel tuleb silmas pidada kannatanu isikuomadusi ja tema võimet kujunenud olukorras end kehtestada.
  44. Kolleegium märgib, et suguühendusele sundimise koosseisu realiseerimiseks ei piisa üksnes eelkirjeldatule vastava sõltuvussuhte tuvastamisest, vaid tuvastada tuleb ka see, et süüdistatav on kannatanuga suguühendusse astunud just oma võimupositsiooni ära kasutades. See tähendab olukorda, kus süüdistatav kasutab seksuaalsel eesmärgil ära kannatanu sisemist sõltuvust tema suhtes. Seega ei kvalifitseeru suguühendusele sundimiseks selline iseenesest võimupositsioonil oleva süüdistatava poolt endast sõltuva kannatanuga suguühendusse astumine, kus süüdistatav ei kasuta oma võimu ja üleolekut kannatanu suhtes äratuntavalt vahendina suguühenduseni jõudmiseks (nt süüdistatava initsiatiivi korral mõlemapoolselt pelgalt seksuaalselt motiveeritud juhul).
  45. Arutatavas asjas ongi suguühendusele sundimise süüdistuses kujunenud põhiküsimuseks, kas M. Lauril oli rallisõiduõpetaja staatusest tulenevalt selline võim J. U. üle, mille ärakasutamisel suutis ta mõjutada alaealist kannatanut astuma endaga suguühendusse. Selleks tuleb esmalt analüüsida, kas süüdistatava ja kannatanu vahel esines sõltuvussuhe, ja seejärel otsustada, kas süüdistatav kasutas seda enda huvides ära. Kolleegiumi hinnangul tuleb kohtute poolt tuvastatu pinnalt juba esimesele neist küsimustest vastata eitavalt. 18.1 Ringkonnakohus asus seisukohale, et süüdistatav oli jõudnud suhtluses alaealise kannatanuga reaalselt sellisele tasandile, et sai rallisõiduga manipuleerides tema elu mõjutada ja sõltuvussuhet luua. M. Lauri tegevusest J. U.-d rallisõidu osas juhendava isikuna ei nähtu veel iseenesest sõltuvussuhet, vaid sellele viitavad asjaolud tuleb kriminaalmenetluses tuvastada. Arutatavas kriminaalasjas kindlaks tehtust aga ei nähtu, milles konkreetselt "reaalselt sellisele tasandile jõudmine" seisnes. Seega on ringkonnakohtu seisukoht paljasõnaline. Kolleegiumi hinnangul saab kriminaalasjas tuvastatu pinnalt järeldada, et rallisõit oli J. U. hobi, millega ta tegeles koos M. Lauriga, moodustades meeskonna. Asjaolu, et hobi harrastamiseks vajalikud vahendid hankis M. Laur, ei anna veel iseenesest tunnistust sellest, et tal olnuks enda sõidupartneri käitumisotsuste üle mingit mõjuvõimu. Selle vastu räägib muu hulgas ka asjaolu, et J. U. on möönnud valmisolekut rallisõidust loobuda, millest järeldub, et rallisõit ei olnud J. U.-le nii oluline, et ta oli selle nimel valmis laskma ennast seksuaalselt kuritarvitada (tl 177 prd-l). 18.2 Süüdistatava esimesed lähenemiskatsed J. U.-le leidsid aset juba nende esmakordsel pikemal koosviibimisel
  46. a jaanuaris, mõni aeg pärast seda oli nende vahel ka oraalne suguühendus (tl 143). Ometi oli J. U. seejärel siiski nõus M. Lauriga suhtlemist jätkama, käies omal initsiatiivil korduvalt M. Lauri juures. Kuna kannatanu oli kohe suhtlemise algusest peale süüdistatavaga seksuaalkontaktides, ei pea paika ringkonnakohtu märgitu, nagu oleks M. Laur kujundanud temas esmalt psüühilise sõltuvuse ja siis seda ära kasutanud. Kannatanu spontaanne valmisolek juba esimestel koosviibimistel seksuaalkontaktideks M. Lauriga osutab mitte kujundatud sõltuvussuhtele, vaid J. U. enda nõusolekule ja huvile. Kolleegium nõustub ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt seab J. U. sõltuvuse süüdistatavast kahtluse alla ka see, et kriminaalmenetluse käigus tuvastatud asjaoludest nähtuvalt ei olnud tal probleeme enesekehtestamisega (tl 149). 18.3 Ringkonnakohus on märkinud, et J. U. käis iga päev M. Laurile kuuluvas garaažis autosid remontimas, sest see oli tema töö, mis talle meeldis (tl 176). Mingit õiguslikku töösuhet J. U. ja M. Lauri vahel samas tuvastatud ei ole. Pigem saab maakohtu tuvastatu põhjal järeldada, et autosid remontisid J. U. ja M. Laur partneritena, hankimaks rahalisi vahendeid ühise harrastuse tarvis. Sellisest kannatanu käitumisest ei nähtu mingit sõltuvust, vaid temast enesest lähtuv soov M. Laurile kuuluvas garaažis töötada. Ei ole aga ka eluliselt usutav, et seksuaalse ründe ohver otsiks ise iga päev oma kuritarvitajaga kontakti, teades, et see võib taas päädida soovimatu seksuaalkontaktiga. 18.4 Ka M. Lauri ja kannatanu J. U. seksuaalse läbikäimise lõpu kohta tuvastatu ei toeta ringkonnakohtu arvamust selle kohta, et kannatanu püüdis suhtlemist M. Lauriga lõpetada, kuid pika aja jooksul see tal ei õnnestunud. J. U. on maakohtu istungil suhete lõppemise kohta andnud ütlusi, et need lõppesid, sest ta hakkas käima M. P.-ga ja M. Laur hakkas tegelema J. T.-ga, kelle vanematel oli rohkem võimalusi rallisõitu rahaliselt toetada ja kes asus tema kohale rallitiimis. Kui M. Laur sai teada, et J. U. suhtleb M. P.-ga, siis läks ta endast välja ja tahtis lasta kannatanu maha lüüa (maakohtu istungi protokoll, tl 128). J. U. räägitu põhjal ei soovinud ta M. Lauriga suhtlemise lõppu, vaid selleni viis ühelt poolt asjaolu, et J. T.-l olid temast paremad rahalised võimalused, ja teisalt see, et M. Laurile ei meeldinud, et J. U.-l tekkis intiimvahekord M. P.-ga. Jääb arusaamatuks, miks ei oleks pikaajalise seksuaalvägivalla ohver pidanud soovima lõpetada suhet enda väärkohtlejaga. 18.5 Kokkuvõttes nähtub eelnevast, et M. Laur võis küll juhendada J. U.-d rallisõidu osas, samuti võisid temale kuuluda sõiduvahendid ja garaaž, kuid tal puudus nii õigus kui ka kohustus kannatanu elu suunata. Arutatavas asjas ei saa ka rääkida, et M. Lauril olnuks puhtfaktiliseltki võimalik J. U. käitumist juhtida või mõjutada. Pigem võib väita, et hoopis M. Laur ise vajas teatud mõttes J. U. abi, sest ühiselt rallit sõites oli autoroolis just J. U. M. Laur ei hinnanud enda sõiduoskusi piisavaks (maakohtu istungi protokoll, tl 114), vajades rallidel osalemiseks, samuti aga sponsoritelt toetuse saamiseks J. U.-d oma tiimis. Seega ilmneb kohtute tuvastatust, et J. U. ei olnud süüdistatavale allutatud, vaid tegemist oli mõlemapoolse suhtega, milles kummagi osapoole võimalused oma käitumisotsustusi kujundada olid vabad. J. U. ja M. Lauri vahelist suhet saab seega iseloomustada võrdse partnerlusena.
  47. Kuna ei ole tuvastatav, et J. U. ja M. Lauri vahel eksisteerinuks sõltuvussuhe, mille raames süüdistatav saanuks kannatanu käitumisotsustusi mõjutada, puudub M. Lauri käitumises suguühendusele sundimise koosseis ja ta tuleb süüdistuses KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks mõista. III
  48. Lähtudes eelmärgitust ja juhindudes KrMS § 309 lg-st 2, § 361 p-dest 5 ja 7 ning § 362 p-st 1 tuleb M. Laur süüdistuses KarS § 143 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista. KrMS § 339 lg 1 p-st 7, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 johtuvalt tuleb süüdistuses KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning saata kriminaalasi Tartu Maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
  49. M. Lauri kaitsja on ka koos kassatsiooniga esitanud taotluse kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks summas 7200 krooni (kehtivas vääringus 460 eurot 16 senti), sh käibemaks 1200 krooni (kehtivas vääringus 76 eurot 69 senti). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kaitsja taotlus põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" p-de 5 ja 16 alusel rahuldada. Ott Järvesaar, Priit Pikamäe, Jüri Ilvest

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.