3-1-1-108-10

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-108-10

1. veebruar 2011 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kriminaalasi Andrei Mišini süüdistuses KarS § 118 p-de 1 ja 2 ning § 121 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-1162 Andrei Mišini kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann, kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia Lebed
4. jaanuar 2011, kirjalik menetlus
5. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
6. oktoobri
7. a otsus Andrei Mišini süüdistusasjas KarS § 118 p-de 1 ja 2 ning § 121 järgi muutmata.
8. Kassatsioon jätta rahuldamata.
9. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Jugans Grossmann kasuks välja 306 (kolmsada kuus) eurot ja 78 eurosenti, sealhulgas käibemaks 51 (viiskümmend üks) eurot ja 13 eurosenti, vandeadvokaadi Jugans Grossmanni poolt Andrei Mišinile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
10. Eelmises punktis nimetatud menetluskulude katteks mõista Andrei Mišinilt välja 306 (kolmsada kuus) eurot ja 78 eurosenti Eesti Vabariigi kasuks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Andrei Mišin tunnistati Harju Maakohtu
12. mai
13. a otsusega süüdi ja karistati KarS § 118 pde 1 ja 2 järgi vangistusega viieks aastaks ning KarS § 121 järgi vangistusega kuueks kuuks. Juhindudes KarS § 63 lg-st 2, mõisteti liitkaristuseks viis aastat vangistust. Ühtlasi mõistis maakohus A. Mišinilt varalise kahju katteks välja kannatanu V. I. kasuks 4050 krooni ja kannatanu S. G. kasuks 3289,25 krooni ning kannatanu P. A. kasuks mittevaralise kahju katteks 2000 krooni. 1.
14. A. Mišin mõisteti KarS § 121 järgi süüdi selles, et ta lõi P. A.-d
15. jaanuaril
16. a ajavahemikus kell 09:00 kuni 10:00 Tallinnas Linnamäe teel asuvas baaris U Palõtša rusikatega korduvalt pea ja keha piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu. 1.
17. KarS § 118 p-de 1 ja 2 järgi mõisteti A. Mišin süüdi selles, et ta tekitas
18. oktoobril
19. a kella 02:40 paiku Tallinnas Linnamäe tee 61 asuva Priisle Keskuse ees tänaval noaga eluohtliku tervisekahjustuse S. G.-le ja V. I.-le. Maakohus leidis, et kirjeldatud tegude toimepanemine A. Mišini poolt on tõendatud. Analüüsides A. Mišini vastutusele võtmise võimalikkust KarS § 118 p-de 1 ja 2 järgi, tuvastas maakohus, et A. Mišin viibis S. G. ja V. I. vahetu õigusvastase ründe tõttu hädakaitseseisundis, kuid ületas hädakaitse piire. Nimelt oleks füüsiliselt tugevam A. Mišin saanud raskes joobes S. G. ja V. I. rusikahoopides seisnenud ründe säästvaimalt, kohe ja täielikult lõpetada rusika- ja jalalöökidega. Tõrjudes rünnet noaga, teostas A. Mišin otsese tahtlusega hädakaitset vahendiga, mis ilmselt ei vastanud ründe ohtlikkusele. Samuti tekitas A. Mišin S. G.-d ja V. I.-d tugeva jõuga rindkere piirkonda lüües neile otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju.
20. Harju Maakohtu
21. mai
22. a kohtuotsuse peale esitas apellatsiooni vandeadvokaat Jugans Grossmann, kes vaidlustas A. Mišini süüdimõistmise KarS § 118 p-de 1 ja 2 järgi ning taotles selles osas maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Samuti taotles kaitsja maakohtu otsuse tühistamist S. G. ja V. I. tsiviilhagide rahuldamise osas. Kuna KarS § 121 järgi karistuseks mõistetud vangistuse oli A. Mišin apellatsiooni esitamise ajaks ära kandnud, taotles kaitsja ka süüdistatava vabastamist vahi alt. Kaitsja leidis, et maakohtu poolt tõendite ebaõige hindamine tingis materiaalõiguse väära kohaldamise. Apellant märkis, et kannatanute ütlused pole täielikult usaldusväärsed ja maakohus ei kajastanud objektiivselt tunnistaja T. L.-i ütlusi, milliste sisu langes tegelikkuses kokku süüdistatava ütlustega. Seega oli A. Mišini ütluste kõrvalejätmine põhjendamatu. Maakohtu järeldust, et kannatanutele tekitatud vigastuste iseloomust nähtus süüdistatava otsene tahtlus hädakaitse piire ületada, pidas kaitsja oletuseks ja seisukohta, et alkoholijoobe tõttu oli kannatanute tegevus pärsitud, alusetuks. Eeltoodust tulenevalt asus kaitsja seisukohale, et A. Mišin ei ületanud S. G.-le ja V. I.-le raske tervisekahjustuse tekitamisega hädakaitse piiri.
23. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav A. Mišin, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist tema süüditunnistamises KarS § 118 p-de 1 ja 2 järgi ning selles süüdistuses enda õigeksmõistmist. Süüdistatav kinnitas, et võttis noa välja vaid ründajate hirmutamiseks, tahtmata kedagi lüüa, kuid riivas noaga enda ees vehkides mingil momendil üht ründajatest. Teise ründaja vigastamist ta ei märganud. Sarnaselt kaitsjaga ei nõustunud A. Mišin maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja palus ringkonnakohut pöörata tähelepanu tunnistaja T. L.-i ütlustele, mille kohaselt nägi tunnistaja
24. oktoobril
25. a Tallinnas Priisle bussipeatuse juures, kuidas kaks inimest peksid tänaval kolmandat, kes löökide tõttu korduvalt kukkus. Kohtuistungil tundis tunnistaja kukkujas ära A. Mišini. Samuti rõhutas süüdistatav, et tunnistaja T. L. väitis, et kukkuja oli tugevama kehaehitusega, kuid ei öelnud, et ta oli ründajatest ka tugevam. Kannatanute ütlused pole usaldusväärsed, sest nad ei mäleta toimunut hästi. Samuti rõhutas A. Mišin, et oli
26. oktoobril
27. a praktiliselt kaine, alkoholijoobes kannatanute löögid tegid talle valu ja ta tundis hirmu oma tervise pärast.
28. Tallinna Ringkonnakohtu
29. oktoobri
30. a otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud maakohus tõendite hindamisel faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu, tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud maakohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ja veenvad; samuti on maakohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Maakohtuga nõustuvalt pidas ringkonnakohus süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks põhjusel, et need on vastuolus kannatanute ja tunnistaja T. L.-i ütlustega. Samuti toetas ringkonnakohus maakohtu seisukohti kannatanute füüsilise võimekuse pärsituse ja hädakaitse piiride ületamise osas otsese tahtlusega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
31. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat J. Grossmann, kes palub Tallinna Ringkonnakohtu ja Harju Maakohtu otsused A. Mišini süüditunnistamises KarS § 118 p-de 1 ja 2 järgi tühistada, A. Mišin KarS § 118 p-de 1 ja 2 järgi õigeks mõista ning KarS § 121 järgi mõistetud karistuse ärakandmise tõttu ta vahi alt vabastada. Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.
32. Ringkonnakohus moonutas sarnaselt maakohtuga tunnistaja T. L.-i ütlusi, milliste sisu langeb tegelikkuses kokku süüdistatava ütlustega. Järelikult ei hinnanud ta tõendeid objektiivselt. Samuti pole kohtuotsuses põhjendatud, miks ei arvestatud tunnistaja T. L.-i kohtueelses menetluses antud ja kohtuistungil ristküsitluse käigus avaldatud ütlusi. 5.
33. Tähelepanu pole pööratud apellatsioonis väidetule, et kannatanute ütlused on vastuolulised ja neid ei saa täies ulatuses usaldusväärseteks pidada. 5.
34. Maa- ega ringkonnakohus pole tuvastanud, et A. Mišin teadis kindlalt või pidas silmas eesmärki, et kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse või et kahju, mida ta tekitab, on liigne. Samuti pole tõendatud, et A. Mišin tekitas kannatanutele kehavigastused otsese tahtlusega. Ringkonnakohus pole tõendeid analüüsinud, omapoolseid põhjendusi lisanud ega apellatsioonis esitatud väidetele sisuliselt vastanud.
35. Kassatsioonivastuses palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia Lebed jätta kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu seaduslik otsus muutmata, sest viimase tühistamiseks puudub alus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
36. Ringkonnakohus on hinnanud nii süüdistatava kui kannatanute ütluste usaldusväärsust ja jõudnud maakohtuga samale järeldusele, et A. Mišini ütlused tema suhtes kasutatud füüsilise vägivalla osas ei ole usaldusväärsed. Samuti märkis ringkonnakohus, et kannatanute ütlused on kriminaalmenetluse vältel jäänud samasisulisteks ega nõustunud apellatsioonis esitatud väitega, et kannatanud toimunut ei mäleta. Seega on ringkonnakohus kannatanute ütluste usaldusväärsust puudutavale apellatsiooni kriitikale vastanud ja kassatsioonis selle kohta esitatud etteheide on alusetu. Vaidlustades kassatsioonimenetluses veel kord kannatanute ütlustesse puutuvat, taotleb kaitsja sisuliselt Riigikohtult uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mida kassatsioonikohus aga KrMS § 363 lg-st 5 tulenevalt teha ei tohi.
37. Kassaator väidab kassatsioonis, et maa- ega ringkonnakohus pole tuvastanud, et A. Mišin teadis kindlalt või pidas silmas eesmärki, et kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse või et kahju, mida ta tekitab, on liigne. Samuti pole tõendatud, et A. Mišin tekitas kannatanutele kehavigastused otsese tahtlusega. Vaatamata nende asjaolude vaidlustamisele juba apellatsioonis, ei ole ringkonnakohus tõendeid analüüsinud, omapoolseid põhjendusi lisanud ega apellatsioonis esitatud väidetele sisuliselt vastanud. Seega vaidlustab kassaator hädakaitse piiride ületamise subjektiivse külje tuvastatust. Alljärgnevatel põhjendustel kolleegium kassaatori nende väidetega ei nõustu.
38. Kooskõlas KrMS § 342 lg-ga 1 peab ringkonnakohus otsuse tegemisel juhinduma sama seadustiku §-dest 305-314, arvestades § 342 lg-s 3 sätestatud erisusi. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Sellise lahendi võib ringkonnakohus teha üksnes siis, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata või sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi. See erand kehtib üksnes nende asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
39. märtsi
40. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-05, p 9).
41. Vastavalt KarS § 28 lg-le 2 ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Hädakaitse piiride ületamise subjektiivse koosseisuga seonduvalt on Riigikohtu praktikas märgitud, et KarS § 28 lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitse piiride ületamine muudab ründaja õigushüvede kahjustamise õigusvastaseks üksnes siis, kui see toimub kavatsetult või otsese tahtlusega. Seejuures ei puuduta tahtluse liigid kaitsetegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
42. märtsi
43. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p 8). Mõistetavalt tõrjub kaitsja rünnet tahtlikult ja kuivõrd kaitsja tegevus on kantud tema või kolmanda isiku vastu suunatud ründe lõpetamise eesmärgist, siis üldjuhul toimubki see kavatsetult. KarS § 28 lg 2 õige kohaldamise aspektist pole seega määrav mitte kaitsetegevuse subjektiivne külg, vaid nimelt hädakaitse piiride ületamise - s.o ilmselt ebasobiva vahendi valiku või ründaja ilmselt liigse kahjustamise - subjektiivne külg. Pidas kaitsja kaudse tahtluse tasemel üksnes võimalikuks, et valitud vahend on ebasobiv või tema tegevus viib ründaja liigse kahjustamiseni, mis tegelikkuses leiabki aset, pole kaitsja hädakaitsepiire ületanud. Sarnaselt süüteokoosseisu subjektiivse külje tuvastamisega on ka hädakaitse piiride ületamise tahtluse kindlaks tegemisel võimalik eeskätt tugineda hädakaitse toimumise objektiivsetele asjaoludele. Vastavate pidepunktidena tulevad arvesse näiteks ründele eelnenud ja järgnenud sündmuste käik, ründe toimumise aeg (nt päevaajal või öösel), koht (nt avalik või kaitsja eluruum) ning muud rünnet ja kaitsetegevust iseloomustavaid tegureid (vastavalt nt ründajate arv, ründe viis ning nt passiivselt kaitselt aktiivele ülemineku põhjused).
44. Käesolevas kriminaalasjas leidis maakohus, et A. Mišin viibis kannatanute vahetu õigusvastase ründe tõttu hädakaitseseisundis, kuid ületas hädakaitse piire, kuna teostas otsese tahtlusega hädakaitset ründe ohtlikkusele ilmselt mittevastava vahendiga ja tekitas ründajatele otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju. Käsitledes hädakaitse piiride ületamise objektiivset koosseisu, leidis maakohus, et nuga polnud A. Mišini käsutuses olnud kaitsevahenditest säästvaim, sest ta oleks saanud S. G. ja V. I. rusikahoopides seisnenud ründe täielikult ja otsekohe lõpetada rusika- ja jalalöökidega. Seda väites toetus maakohus asjaoludele, et A. Mišin oli ründajatest füüsiliselt üle, ründega ei tekitatud A. Mišinile vigastusi, kannatanud olid raskes joobes ja süüdistatav oli praktiliselt kaine. Järeldust, et A. Mišin ületas hädakaitse piire otsese tahtlusega, põhjendas maakohus asjaoluga, et kannatanu V. I.-l on tuvastatud rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav, mis viitab tugevajõulisele noalöögile rindkere piirkonda. Ringkonnakohus kaalus apellatsioonis esitatud argumente ja leidis, et maakohus on tuvastanud A. Mišini käitumises põhjendatult hädakaitse piiride ületamise objektiivse ja subjektiivse koosseisu. Lähtudes KrMS § 342 lg 3 p-st 1 ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid korrata. Seejuures on ringkonnakohus jälgitavalt põhistanud oma seisukohti seoses tõendite hindamisega. Seega ei ole ringkonnakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Tuvastades, et A. Mišin teostas otsese tahtlusega hädakaitset ründe ohtlikkusele ilmselt mittevastava vahendiga ja tekitas selle käigus otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju, on kohtud nõuetekohaselt tuvastanud A. Mišini poolt hädakaitse piiride ületamise nii objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu, kusjuures viimase puhul on tuginetud hädakaitse toimumise objektiivsetele tunnustele. Kaitsja mittenõustumine kohtute poolt esitatud põhjendustega ei ole aluseks, et tunnistada kohtute poolt materiaalõiguse kohaldamine ebaõigeks.
45. Arvestades ülaltoodut ning juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
46. oktoobri
47. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.
48. A. Mišini määratud kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann esitas taotluse kassatsiooni koostamisel ja selleks ettevalmistamisel riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks summas 4800 krooni (sh käibemaks 800 krooni).
49. Kolleegium peab taotletud tasu kriminaalasja keerukust ja kassatsiooni mahtu arvestades põhjendatuks ning rahuldab selle täies ulatuses. Seega kuulub hüvitamisele riigi õigusabi kulu 4800 krooni (306,78 eurot), sealhulgas käibemaks 800 krooni (51,13 eurot). Lähtudes KrMS § 186 lg-st 2 ja § 189 lg-st 2 kuulub kohtukulu hüvitamisele süüdistatava poolt. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Lea Kivi