3-1-1-108-10

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-10

1. Ma ei nõustu tehtud kohtuotsusega osas, et nii maa- kui ringkonnakohus on nõuetekohaselt tuvastanud A. Mišini käitumises hädakaitsepiiride ületamise ja leian, et kasseeritud kohtulahendid oleks tulnud tühistada järgmistel põhjustel.
2. Riigikohtu varasemas praktikas on korduvalt asutud seisukohale, et isiku tegutsemist hädakaitses tuleb analüüsida kahes etapis: esmalt selgitada tema viibimine hädakaitseseisundis ja seejärel hinnata tema kaitsetegevust (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04). Käesolevas kriminaalasjas on nii maakohus kui ringkonnakohus põhjendatult asunud seisukohale, et A. Mišin viibis talle süüksarvatud teo toimepanemise ajal hädakaitseseisundis. Leian, et taoline järeldus on õige ja vastab kriminaalasjas tuvastatud faktilistele asjaoludele. Edasiselt tulnuks aga anda hinnang sellele, mis puudutab süüdistatava kaitsetegevust. 3.1 Riigikohtu praktikas järjepidevalt toonitatu kohaselt on kaitsetegevus vajalik, kui see on ründe tõrjumiseks sobiv ja kaitsja käsutuses olnud vahenditest säästvaim. Ühtlasi on kohtupraktikas kinnistunud arusaam, et kaitsja võib kahjustada ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast ning tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat õigushüve ähvardavast kahjust (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04). Käesolevas kriminaalasjas pole vaidlust selle üle, et A. Mišin valis ründe tõrjumiseks kaitsevahendi, mis oli selleks sobiv, kuna ründe tõrjumine noaga lõpetas tema vastu suunatud ründe otsekohe ja täielikult ning seda viisil, mis tagas, et tema kui kaitsja õigushüved ei jääks edaspidi enam ohtu. Seega on vaatlusaluse kriminaalasja põhiküsimuseks, kas kasutades ründe tõrjumiseks nuga, valis süüdistatav ühtlasi ka säästvaima kaitsevahendi. Eitava vastuse korral sellele küsimusele tuleks edasiselt analüüsida hädakaitsepiiride ületamise objektiivset ja subjektiivset külge. 3.2 Säästvaima vahendi tuvastamine eeldab eeltingimusena, et kaitsjal oleks üldse olnud mingi vahendite valikuvõimalus. A. Mišini puhul on alama astme kohtud leidnud, et noa kasutamine polnud säästvaim, kuna ta võinuks tema vastu suunatud S. G. ja V. I. rusikahoopides seisnenud ründe täielikult ja otsekohe lõpetada rusika- ja jalalöökidega. Taolist järeldust põhjendas maakohus muu hulgas ka väitega, et kogu intsidendi tulemusena ei tekitatud A. Mišinile endale mingeid tervisekahjustusi, süüdistatav oli ründajatest füüsiliselt üle, kannatanud olid raskes joobes ja süüdistatav nendest kainem. Leian, et aktsepteerides maa- ja ringkonnakohtu sellist otsustust on Riigikohtu kriminaalkolleegium läinud vastuollu iseenda varasema väljakujunenud praktikaga. Nimelt on kolleegium ise varasemalt asunud seisukohale, et kaitsjal ei ole kohustust valida vahendit, mis on küll säästvaim, kuid ebakindel, mille puhul puudub kindlus, et see ründe ka tõrjub (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04). Ühtlasi on kriminaalkolleegium korduvalt rõhutanud, et kaitsetegevuse vastavuse hindamisel nendele kriteeriumitele tuleb lähtuda ex ante objektiivse kaitsja seisukohalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsused kriminaalasjades nr 3-1-1-17-04; 3-1-1-34-08). Eeltoodust tulenevalt on kohtud ühelt poolt ilmselgelt eksinud kaitsetegevuse õiguspärasuse hindamiseks kohtupraktikaga seatud reeglite vastu, sest asjaolu, et A. Mišinile endale ei tekitatud ründe tagajärjel mingeid vigastusi, kujutab endast ühemõtteliselt ex post hinnangut. Teiselt poolt leian, et A. Mišini vastu kujunenud ründeolukorras on ebaõige järeldus, et ta pidanuks kahe purjus ründaja tõrjumiseks kasutama ainult rusika- ja jalalööke, sest lubamatu on panna kaitsjat akuutsel ründemomendil ebasoodsamasse olukorda nõudega hinnata ette ründe edasist kulgu. Nii ei olnud ka A. Mišinil võimalik kahe meesisiku ründe alla sattununa otsustada, milliseks kujuneb rünnak tegelikult, kui palju mõjutab ründajate joove nende tegevuse ohtlikkust, kas tema füüsiline kogukus on piisav kahe ründaja tegevuse tõrjumiseks jne. Võimalik, et hinnanguna ex post oleks tulemus kaitsja jaoks ebasoodne, sest lõppkokkuvõttes võib tõesti nentida, et ründe tõrjumiseks oleks ehk piisanud rusikaja jalahoopidest. Ex ante hinnangu kohaselt oli aga kaitsevahend sobiv.
3. Eeltoodust tulenevalt leian, et nii maa- kui ringkonnakohtu otsused A. Mišini suhtes tulnuks tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Lisaks leian, et ringkonnakohtu otsus oleks tulnud tühistada ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ma ei saa nõustuda Riigikohtu kolleegiumi seisukohaga, nagu oleks ringkonnakohus igati nõuetekohaselt kaalunud kaitsja apellatsioonis esitatud argumente (p 11). Nagu nähtub ringkonnakohtu otsusest on apellatsioonikohus selles küll kaalunud kaitsja apellatsiooni väiteid, mis puudutavad tõendite hindamist maakohtu poolt, kuid on jätnud sisuliselt täielikult vastamata apellatsiooni osale, milles kaitsja vaidlustab maakohtu järeldusi materiaalõiguse kohaldamisest hädakaitseõigusega seonduvalt. Nimetatu osas on ringkonnakohus piirdunud vaid lakoonilise tõdemusega, et maakohtu vastavad seisukohad on kooskõlas Riigikohtu praktikaga, esitamata ühtegi omapoolset asjakohast põhjendust. Taoline lähenemine ei ole aga käsitatav muuna kui apellatsiooni väidetele vastamata jätmisena, mis on Riigikohtu varasemas praktikas leidnud käsitlemist kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. märtsi
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-05, p 9). Riigikohtunik Priit Pikamäe