← Eesti

3-3-1-80-10

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-80-10

  1. veebruar 2011 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Signe Undi (Unt) kaebus Keskkonnainspektsiooni
  2. novembri
  3. a ettekirjutuse tühistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  4. mai 2010.a otsus haldusasjas nr 309-1095 Signe Undi kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus Rahuldada Signe Undi kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  5. septembri
  6. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
  7. mai
  8. a otsus haldusasjas nr 3-09-
  9. Saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. novembril 2007 tegi Keskkonnainspektsioon Signe Undile ettekirjutuse, mille kohaselt S. Unt on omavoliliselt, ilma ehitusdokumentatsioonita ja detailplaneeringuta ehitanud talle kuuluvale Väikejärve kinnistule Ermistu külas Tõstamaa vallas veekaitse- ja ehituskeeluvööndisse ümarpalkidest sauna, rikkudes sellega looduskaitseseaduse § 38 lg 3 nõudeid. Omavoliline ehitis asub Tõhela-Ermistu kaitsealal. Ehitise püstitamiseks puudub hoiuala valitseja nõusolek. Ettekirjutusega kohustati S. Unti likvideerima eelnimetatud ehituskeeluvööndis asuv ümarpalkidest saun
  12. maiks
  13. Ettekirjutus tehti adressaadile teatavaks
  14. novembril
  16. novembril 2007 tegi Keskkonnainspektsiooni Pärnumaa osakond S. Undile hoiatuse, mille kohaselt juhul, kui adressaat
  17. maiks 2008 ettekirjutust vabatahtlikult ei täida, rakendab Keskkonnainspektsioon sunnivahendina sunniraha summas 10 000 krooni. Ettekirjutuse mittetäitmisel
  18. juuniks 2007 kuulub kohaldamisele asendustäitmine. Asendustäitmise orienteeruv maksumus on 30 000 krooni.
  19. S. Unt pöördus
  20. septembril 2008 Keskkonnainspektsiooni poole taotlusega pikendada ettekirjutuse täitmise tähtaega
  21. märtsini 2009 ja Keskkonnainspektsioon rahuldas taotluse. Täiendavalt pöördus S. Unt Keskkonnainspektsiooni poole
  22. märtsil 2009 võimalike lahenduste leidmiseks sauna likvideerimisele. Keskkonnainspektsiooni
  23. aprilli
  24. a kirjaga nr LÄR-6-1/1252 teatati, et ettekirjutuse täitmise tähtaja järjekordne pikendamine ei ole võimalik. Kirjas märgiti, et ka teisaldatav saun on ehitusseaduse mõttes ehitis ja kohtkindla ühenduse mõiste sisaldub Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-44-
  25. Keskkonnainspektsioon teatas, et rakendab ebaseadusliku hoone likvideerimiseks asendustäitmist.
  27. aprillil 2009 esitas S. Unt Keskkonnainspektsioonile taotluse Keskkonnainspektsiooni
  28. novembri
  29. a ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks. Taotluse kohaselt ei ole saun enam ehitis ehitusseaduse mõttes, sest sauna postvundament on likvideeritud. Saun on paigaldatud maismaad mööda liikumist võimaldavatele "metallsuuskadele", mille abil saun toetub maapinnale. Tegemist on mobiilse haagissuvila või veoauto järelkäruga, mis ei ole aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud. Kuna ei ole tegemist ehitisega ehitusseaduse mõttes, ei riku sauna paiknemine ehituskeeluvööndis looduskaitseseaduse § 38 lg 3 nõudeid. Asjaolude muutumise tõttu pole sauna likvideerimine
  30. novembri
  31. a ettekirjutuse alusel õiguspärane. Taotleja palus HMS § 65 lg 3 alusel ettekirjutus asjaolude muutumise tõttu tunnistada kehtetuks ja kuni taotluse lahendamiseni peatada lammutamismenetlus.
  32. Taotluse lahendamiseks tegi Keskkonnainspektsiooni peadirektor
  33. aprillil 2009 otsuse nr LÄR6-1/125-
  34. Otsuse kohaselt kui langeb ära kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu, tuleb HMS § 65 lg 3 alusel haldusakt isiku taotlusel tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest alates. Otsuses leiti, et kohtkindlus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse 3-1-1-44-06 kohaselt tähendab, et koht on omaniku poolt kindlaks määratud ja see püsib tänu ehitise raskusele muutumatuna seni, kuni omanik seda abivahendite abil ei muuda. Taotlusest nähtub, et sauna on võimalik liigutada kraana abil, st abivahendeid kasutades. Järelikult on saun kohtkindel ja ta on ehitis ehitusseaduse mõttes. Seetõttu jäeti S. Undi taotlus
  35. novembri
  36. a ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.
  37. S. Unt esitas
  38. mail 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Keskkonnainspektsiooni
  39. aprilli
  40. a otsuse tühistamist ja Keskkonnainspektsioonile ettekirjutuse tegemist vaadata uuesti läbi S. Undi taotlus
  41. novembri
  42. a ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks, samuti peatada esialgse õiguskaitse korras
  43. novembri
  44. a ettekirjutuse täitmine. Kaebuse kohaselt erineb kaebaja olukord Riigikohtu lahendis 3-1-1-44-06 kirjeldatust. Saun asetseb maapinnal vundamendita või muude maapinnaga kohtkindlalt ühendavate ühenduskonstruktsioonideta. Saun on paigaldatud maismaad mööda liikuvale alusele, mistõttu ta on vajadusel lihtsasti teisaldatav lohistamise või kraanaga tõstmise teel. Sauna puhul ei saa olla tegemist ehitisega ehitusseaduse § 2 lg 1 mõttes. Vastupidine tõlgendus tooks kaasa olukorra, kus ehitisteks võiks pidada nt haagissuvilaid, sõidukite järelkärusid ja autosid. Ka neid asju ei ole omaniku jõul ilma abivahenditeta võimalik teisaldada. Lisaks sellele sõltuks asjade maapinnal paiknemisel nende ehitiseks lugemine või lugemata jätmine omaniku füüsilisest jõust.
  45. Tallinna Halduskohtu
  46. mai
  47. a määrusega haldusasjas nr 3-09-1095 rahuldati S. Undi taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja peatati kuni haldusasjas lõpliku lahendi jõustumiseni Keskkonnainspektsiooni
  48. novembri
  49. a ettekirjutuse täitmine.
  50. Tallinna Halduskohtu
  51. mai
  52. a määrusega jäeti S. Undi kaebus Keskkonnainspektsiooni
  53. aprilli
  54. a otsuse tühistamise nõudes käiguta. Määruse kohaselt on kaebus esitatud Keskkonnainspektsiooni
  55. aprilli
  56. a otsuse tühistamiseks, kuid kaebusest nähtuvalt võib kaebuse esitaja tegelik tahe olla suunatud Keskkonnainspektsiooni
  57. novembri
  58. a ettekirjutuse vaidlustamiseks. Kohus leidis, et
  59. aprilli
  60. a otsus on vaideotsus, mille tühistamisega ei kaasne automaatselt esialgse haldusakti (ettekirjutuse) tühistamine. Kui kaebuse esitaja eesmärgiks on vaideotsuse tühistamine, siis tuleb kaebuse taotlus ka vastavalt formuleerida ja kaebajal tuleb märkida, kuidas on nimetatud vaideotsusega rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult.
  61. S. Unt esitas
  62. juunil 2009 kaebuse täpsustuse, millega muutis oma taotlust ja taotles tühistada Keskkonnainspektsiooni
  63. novembri
  64. a ettekirjutus. Taotluse muutmist põhjendati asjaoluga, et Keskkonnainspektsiooni
  65. aprilli
  66. a otsus on vaideotsus.
  67. Keskkonnainspektsiooni
  68. juuni
  69. a vastuses leiti, et kaebus ettekirjutuse tühistamise nõudes tuleb jätta rahuldamata. Inspektsioon leidis, et
  70. aprilli
  71. a otsus on tehtud HMS § 65 lg 3 alusel, sest ettekirjutuse aluseks olnud asjaolud ei olnud muutunud ja õigusliku aluseta püstitatud ehitis asus endiselt ehituskeeluvööndis. Ettekirjutuse vaidlustamise tähtaeg möödus
  72. detsembril
  73. S. Unt ei ole esitanud tähtaja ennistamise taotlust ega märkinud, millised on mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks. Kaebaja olukord ei erine ettekirjutuse tegemisel arvesse võetud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-44-06 kirjeldatud olukorrast. Sauna asukoht on omaniku poolt kindlaks määratud ja selle liigutamiseks tuleb kasutada abivahendeid. Asjakohased pole kaebaja väited, et haagissuvilad ja autod peaksid selle tõlgenduse kohaselt olema samuti ehitised. Haagissuvila teatud juhul ongi ehitis, mis ei tohi paikneda ehituskeeluvööndis. Õigusliku aluseta püstitatud ehitise likvideerimiseks pole vaja ka ehitusluba. Keskkonnajärelevalve seaduse § 21 lg 2 p 6 alusel võib keskkonnainspektor teha ettekirjutuse omavolilise ehitise likvideerimiseks kalda ehituskeeluvööndis ning ehitise lammutamine toimub keskkonnainspektori koostatud ettekirjutuse alusel.
  75. juulil 2009 esitas S. Unt kaebuse täiendava täpsustuse. Kaebaja selgitas, et ta ei taotle Keskkonnainspektsiooni
  76. novembri
  77. a ettekirjutuse tühistamist, vaid Keskkonnainspektsiooni
  78. aprilli
  79. a otsuse tühistamist. Kaebaja arvates ei ole viimatinimetatud otsus vaideotsuseks ettekirjutuse suhtes, vaid haldusmenetluse uuendamise otsus HMS § 44 lg 1 p 1 mõttes.
  80. aprilli
  81. a otsusest nähtuvalt ei ole Keskkonnainspektsioon ise kõnealust otsust vaideotsuseks pidanud. Seetõttu kaebaja taotleb Keskkonnainspektsiooni
  82. aprilli
  83. a otsuse nr LÄR-6-1/125-5 tühistamist ning Keskkonnainspektsioonile ettekirjutuse tegemist 30 päeva jooksul uuesti läbi vaadata S. Undi taotlus Keskkonnainspektsiooni
  84. novembri
  85. a ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks.
  86. Tallinna Halduskohtu
  87. augusti
  88. a määruses selgitas kohus, et ta käsitab Keskkonnainspektsiooni
  89. novembri
  90. a ettekirjutust esmase haldusaktina ja
  91. aprilli
  92. a otsust esmast haldusakti vaidlustanud vaiet lahendava otsusena. Kohus konstateeris, et kaebus on esitatud tähtaegselt ja selle peale ei saa esitada määruskaebust. Kohus palus kaebajal veel kord analüüsida, kas ta jääb oma
  93. juuli
  94. a kaebuse muudatuste juurde, arvestades, et kaebus on esitatud tähtaegselt ka ettekirjutuse tühistamise nõudes. Selles nõudes on kaebus juba ka menetlusse võetud. Kaebaja võib muuta kaebuses esitatud taotlust kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Määruse kohaselt ei pea kohus otstarbekaks taotluste muutmist nendel põhjendustel, mis kaebaja
  95. juuli
  96. a kaebuse täpsustustes välja on toonud.
  97. Kaebaja teatas
  98. augustil 2009, et ta jääb oma
  99. juuni
  100. a kirjalikus seisukohas esitatud nõude juurde ja taotleb
  101. novembri
  102. a ettekirjutuse tühistamist.
  103. Tallinna Halduskohtu
  104. septembri
  105. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1095 jäeti S. Undi kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) nn suuskadel konstruktsiooni kaudu maaga ühendatud saun on ehitis EhS § 2 lg 1 tähenduses; Keskkonnainspektsioon on põhjendatult viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  106. juuni
  107. a lahendile nr 3-1-1-44-06, milles anti tõlgendus eelnimetatud sättele; 2) kaebaja viiteid sõidukitele ja nende järelekärudele ei saa pidada asjakohasteks; mootorsõidukite liiklemise kohta ranna ja kalda piiranguvööndis kehtib looduskaitseseaduses eraldi regulatsioon (LKS § 37 lg 6); 3) asjakohane pole ka kaebaja esitatud ehitustehniline ekspertarvamus, kuna vaidluse all ei ole ehitustehnilised üksikasjad, vaid seaduse tõlgendamine; seadust tõlgendab kohus, mitte ekspert; 4) õigusliku aluseta püstitatud ehitise lammutamiseks ei ole vaja taotleda lammutusluba; lammutamine toimub lammutusettekirjutuse alusel.
  108. Signe Unt esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus leidis ebaõigesti, et saun on ehitis; saun ei ole ehitis ehitusseaduse tähenduses; saun asub maapinnal ilma vundamendi või muude maapinnaga kohtkindlalt ühendavate konstruktsioonideta; saun on paigaldatud maismaad mööda liikuvale alusele, mistõttu on vajadusel lihtsasti teisaldatav; 2) ebaõige on halduskohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb ehitiseks pidada inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklikku asja, mille asukohta ei suuda selle omanik omal jõul muuta ja mille teisaldamine on võimalik üksnes abivahendeid kasutades; sõidukeid, nende haagised, järelkärusid jne ei ole samuti võimalik inimjõuga abivahendeid kasutamata teisaldada; 3) halduskohus jättis kaebaja eelnimetatud väited ümber lükkamata; asjakohased pole kohtu väited, et sõidukite liiklemist kaldavööndis reguleerib looduskaitseseaduse § 37 lg
  110. Keskkonnainspektsiooni vastuses apellatsioonkaebusele leiti, et halduskohtu otsus on õige ja palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Täiesti asjakohatu on võrrelda "metallsuuskadel" sauna sõidukiga. Õigusnormi tõlgendamisel ei saa lähtuda ainult grammatilisest tõlgendamisest, lähtuma peab asja eesmärgist. Kuidagi ei saa väita, et saun muutuks sõidukiks, kui sellele panna alla rattad või metallsuusad.
  111. Apellant esitas ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, et käesolevaks ajaks on saun paigaldatud pontoonidele ja seega ujuv. Kuna ta on ujuv, siis on teda hõlpsasti võimalik teisaldada (sama lihtsalt kui aerupaati). Seega on ilmselge, et tegemist ei saa olla ehitisega, sest vastasel juhul tuleks kõik ujuvad alused lugeda ehitisteks.
  112. Tallinna Ringkonnakohtu
  113. mai
  114. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1095 jäeti S. Undi apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) ettekirjutuse õiguspärasust tuleb kontrollida selle andmise hetke seisuga; saun oli ettekirjutuse tegemise hetkel postvundamendil ja ka kaebaja käsitas sauna ehitisena kuni sauna paigaldamiseni nn metallsuuskadele ning pidas ettekirjutust selle andmise hetkel sisuliselt õiguspäraseks; 2) kaebaja
  115. aprilli
  116. a taotlusest võib järeldada, et kaebaja soovis HMS § 44 lg 1 p 1 alusel haldusmenetluse uuendamist seoses ettekirjutuse andmise aluseks olnud asjaolu ära langemisega; kaebaja algselt esitatud kohustamisnõue oli kaebuse eesmärgist lähtudes asjakohane ja halduskohus on ebaõigesti suunanud kaebajat taotlust muutma; samas ka see ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks, sest ka algselt esitatud kohustamisnõue oleks tulnud jätta rahuldamata; 3) sauna paigaldamisel nn metallsuuskadele ei muutunud vaidlustatud ettekirjutus õigusvastaseks; halduskohus ei ole materiaalõiguse normide kohaldamisel eksinud ja saun oli käsitatav ehitisena EhS § 2 lg 1 mõttes ka pärast sauna paigaldamist nn metallsuuskadele; 4) asjaolu, et kaebuse menetluse ajal ringkonnakohtus paigaldati saun pontoonidele ja on seega ujuv, ei oma samuti ettekirjutuse õiguspärasuse seisukohast tähtsust; see asjaolu võib omada tähtsust võimalikus vaidluses ettekirjutuse täitmise üle või võib olla alus uue ettekirjutuse tegemiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  117. Tallinna Ringkonnakohtu
  118. mai
  119. a kohtuotsuse peale esitas S. Unt kassatsioonkaebuse. Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnorme. Vaatamata sellele, et halduskohus suunas kaebaja ebaõigesti kaebust muutma, jättis ringkonnakohus halduskohtu otsuse tühistamata; ringkonnakohus asus õigele seisukohale, et ettekirjutuse tegemise ajal oli ettekirjutus õiguspärane; esimese astme kohtu poolt eksitamise tõttu oli kaebaja kaebus algusest peale perspektiivitu; 2) kohtuotsus on olulisel määral põhjendamata; ringkonnakohus ei käsitle, kas saun on ehitis või mitte, ta nõustus halduskohtuga põhjendusi esitamata; apellatsioonkaebuses esitati mitmeid väiteid, mille kohaselt halduskohus ei käsitlenud kaebaja väiteid; 3) kohtud on ebaõigesti tõlgendanud ehitise mõistet.
  120. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Keskkonnainspektsioon, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks; kohus ei ole menetlusnorme rikkunud ega ka materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud; ringkonnakohus on andnud hinnangu nii halduskohtu lahendi aluseks olnud kaebusele kui ka kaebaja esialgsele taotlusele ja leidnud, et ka esialgne taotlus oleks tulnud jätta rahuldamata; vastavalt TsMS § 654 lg-le 6 ei pea ringkonnakohus otsust põhjendama, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu otsuse põhjendusi; kohtud on õigesti tõlgendanud ehitise mõistet, tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-44-
  121. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  122. Kolleegium nõustub kassaatori väitega, et halduskohus on ebaõigesti suunanud kaebajat kaebust muutma. Halduskohtu
  123. mai
  124. a määruses ja
  125. augusti
  126. a määruses on väljendatud halduskohtu selge seisukoht, et Keskkonnainspektsiooni
  127. mai
  128. a otsus nr LÄR-6-1/125-5 on vaideotsus. Halduskohus keeldus
  129. augusti
  130. a määruses kaebuse taotluse muutmisest vastavalt kaebaja
  131. juulil 2009 esitatud kaebuse täpsustusele. Õige on kassaatori seisukoht, et halduskohtu suunamisel muudetud taotluse puhul on kaebus perspektiivitu. Kaebaja ei ole haldusmenetluses või halduskohtumenetluses väitnud, et Keskkonnainspektsiooni ettekirjutus oli andmise aja seisuga õigusvastane. Seega puudub kaebaja ja akti andnud organi vaheline vaidlus ettekirjutuse õiguspärasuse üle selle andmise aja seisuga. Sellise vaidluse puudumisel oleks halduskohtu poolt menetlusse võetud taotluse lahendamisel olnud asjakohane tõstatada küsimus menetluse lõpetamisest HKMS § 24 lg 1 p 2 alusel. Kolleegium rõhutab, et kaebaja esialgne taotlus oli tühistada Keskkonnainspektsiooni
  132. aprilli
  133. a otsus nr LÄR-6-1/125-5 ja teha Keskkonnainspektsioonile ettekirjutus vaadata uuesti läbi S. Undi taotlus Keskkonnainspektsiooni
  134. novembri
  135. a ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks seoses uute asjaoludega. Kaebaja selge positsioon on seotud asjaolude väidetavast muutumisest tingitud ettekirjutuse aluse äralangemisega. Kaebaja soovis, et järelevalveorgan hindaks muutunud asjaolusid ning tühistaks ettekirjutuse asjaolude muutumisest alates. Asjaolude muutumiseks loeb kaebaja ebaseadusliku ehitise ümberkujundamist viisil, mis välistab selle käsitamise ehitisena ehitusseaduse tähenduses. Selline kaebaja nõue tugineb HMS § 44 lg 1 p-le 1 ja § 65 lg-le
  136. Kolleegium leiab eeltoodut arvestades, et kaebaja on haldusorganilt taotlenud menetluse uuendamist ja uuendatud menetluses ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist. Kohtuvaidluses oli kaebaja algne nõue suunatud Keskkonnainspektsiooni poolt menetluse uuendamise taotluse kohta tehtud otsuse tühistamisele ja haldusorgani kohustamisele selle taotluse uueks läbivaatamiseks.
  137. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et juhul, kui isik esitab nõuetekohase menetluse uuendamise taotluse või nõude koormava haldusakti tühistamiseks, on haldusorgan kohustatud nimetatud taotlust menetlema kooskõlas haldusmenetluse nõuetega. Haldusorgan on kohustatud tuvastama, kas esinevad asjaolud, mille tõttu on menetluse uuendamine kohustuslik HMS § 44 lg 1 või asjassepuutuva eriseaduse normide kohaselt. Ka siis, kui menetluse uuendamine ei ole õigusnormist tulenevalt kohustuslik, ei ole uuendamine välistatud, kuid uuendamine ei tohi toimuda ka kergekäeliselt. Säärases olukorras peab haldusorgan hindama menetluse uuendamise vajadust kaalutlusreeglite kohaselt. Riigikohtu halduskolleegiumi
  138. novembri
  139. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-36-04 selgitati, et kui isik esitab taotluse haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, milles väidab mõne HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, ja haldusorgan on selle aluse olemasolu kindlaks teinud, peab haldusorgan menetluse uuendama. Menetluse uuendamine ei tähenda seda, et vastav haldusakt tuleb tingimata tühistada või muuta. Uuendatud menetluses vaadatakse haldusakti tühistamise taotlus läbi vastavalt HMS
  140. peatüki
  141. ja
  142. jaos sätestatule. Haldusakti andnud haldusorgan võib menetluse uuendamisest keelduda, st jätta isiku taotluse menetluse uuendamiseks rahuldamata üksnes juhul, kui HMS § 44 lg-s 1 nimetatud asjaolu ei ole tõendatud ega usutavalt põhjendatud või kui see asjaolu on haldusorgani poolt ümber lükatud. Menetluse uuendamisest keeldumine vormistatakse haldusaktiga. Käesolevas asjas ei ole kohtud andnud hinnangut sellele, kas Keskkonnainspektsioon on menetlenud S. Undi haldusmenetluse uuendamise taotlust õiguspäraselt. Seoses HMS § 44 lg 1 p-ga 1 peab kolleegium vajalikuks märkida, et menetluse uuendamise nõudmiseks annab aluse vaid sellise asjaolu muutumine, mis oli asjassepuutuv esialgse haldusakti andmisel. Muudatus peab võimaldama teha isiku jaoks soodsamat otsust. Menetluse uuendamise nõue ei eelda, et esialgne haldusakt tuleks uute asjaolude valguses lugeda õigusvastaseks.
  143. Halduskohus on käesolevas asjas menetlusse võtnud kaebaja muudetud taotluse
  144. novembri
  145. a ettekirjutuse tühistamiseks. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlustatud ettekirjutus oli selle tegemise ajal õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu järeldusega, et algselt esitatud kohustamisnõue oli kaebuse eesmärgist lähtudes asjakohane ja halduskohus on ebaõigesti suunanud kaebajat kaebust muutma. Kaebaja tegeliku tahte selgitamata jätmisega ja mõjutades esitama ebaefektiivset nõuet on halduskohus oluliselt rikkunud menetlusõigust, sh HKMS § 11 lg 1 p 3 nõudeid. Kolleegium on korduvalt rõhutanud halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tulenevat kohtu kohustust selgitada välja kaebuse esitaja eesmärk ja tegelik tahe kohtusse pöördumisel, tõlgendada esitatud kaebust ja taotlusi sellest lähtuvalt ning juhtida tähelepanu isiku õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu erikogu
  146. märtsi
  147. a määrus asjas nr 3-3-3-1-04; Riigikohtu halduskolleegiumi
  148. veebruari
  149. a otsus asjas nr 3-3-1-3-04,
  150. novembri
  151. a otsus asjas nr 3-3-1-26-08,
  152. novembri
  153. a otsus asjas nr 3-3-1-77-10).
  154. Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtu seisukohaga, et nimetatud rikkumised ei tingi halduskohtu otsuse tühistamist, kuna ka algselt esitatud kohustamisnõue oleks tulnud jätta rahuldamata. Kolleegium leiab, et muudetud taotluse alusel ei olnud kohtud õigustatud hindama esialgses taotluses nimetatud asjaolusid, sh hindama Keskkonnainspektsiooni poolt menetluse uuendamise taotluse kohta tehtud otsust. Menetlusse võetud tühistamisnõude raames saab kohus vastavat haldusakti hinnata üksnes akti andmise aja seisuga. Kohtud on sisuliselt hinnanud ka seda, kas ettekirjutuse aluseks olnud asjaolud on muutunud ja kas kaebaja osundatud uued asjaolud tingivad ettekirjutuse tühistamise. Sellist kaebust halduskohtus aga menetlusse võtnud ei ole. Ka kaebaja esialgne kaebus ei sisaldanud nõuet ettekirjutuse tühistamiseks. Kohtud on oluliselt eksinud HKMS § 19 lg 7 ja § 25 lg 4 nõuete vastu.
  155. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et lisaks eelnimetatud olulistele menetluslikele rikkumistele on kohtud eksinud ka tõendamise nõuete vastu. Juhul, kui kohtud hindavad ettekirjutust väidetavalt muutunud asjaolusid arvestades, peab kohtuotsus tuginema kohtumenetluses uuritud tõenditele, millest saab järeldada, kas ettekirjutuse aluseks olnud asjaolud on muutnud ulatuses, mis tingiksid ettekirjutuse muutmist või selle tühistamist. Käesoleval juhul ei nähtu kohtuasja materjalidest, et selliseid tõendeid oleks kogutud ja hinnatud. Ka Keskkonnainspektsiooni
  156. aprilli
  157. a otsuses ei kajastu inspektsiooni tegevus muutunud faktiliste asjaolude väljaselgitamisel ja asjakohaste tõendite hindamisel. Kolleegium möönab, et ettekirjutuse aluseks olevate oluliste asjaolude (sh asja asukoht, ehituslikud tunnused jne) muutumine toob reeglina kaasa vajaduse täpsustada ettekirjutust, viies selle vastavusse muutunud asjaoludega. Seda isegi juhul, kui asi on määratletav endiselt ehitisena. Kohtud on põhitähelepanu pööranud küsimusele, kas saun, mis on paigutatud vundamendilt n-ö kelgule (suuskadele), on endiselt ehitusseaduse § 2 lg 1 mõttes ehitis. Sellele küsimusele vastates on kohtud juhindunud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-44-06 toodud ehitise määratlusest. Halduskolleegium nendib, et ehitise määratlemisel ei piisa üksnes selle tuvastamisest, kas asi on rajatud inimtegevuse käigus ning kas ja kuidas on see teisaldatav. Oluline on asja ehitisena määratlemisel arvestada ka selle asja põhilist kasutusotstarvet (eesmärki), kasutamise viisi, kestvust ja muid asja iseloomustavaid tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist teistest asjadest.
  158. Kuigi eeltoodud olulised menetlusõiguse rikkumised toovad kaasa kohtuotsuste tühistamise, möönab kolleegium, et kaebaja huvi Keskkonnainspektsiooni
  159. mai
  160. a otsuse vaidlustamiseks võib olla ära langenud. Asjas esitatud materjalidest nähtub, et nüüd on saun paigutatud pontoonidele veekogus, st, et ka Keskkonnainspektsiooni
  161. mai
  162. a otsuse tegemise ajal esinenud asjaolud on muutunud. Sauna väidetav ümberkujundamine ujuvvahendiks ja paigutamine veekogule on oluline muudatus. Kohtud ei ole nimetatud asjaolu kontrollinud ja hinnanud. Õige on ringkonnakohtu väide, et see asjaolu ei oma tähtsust Keskkonnainspektsiooni
  163. novembri
  164. a ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel selle akti andmise aja kontekstis. See faktiline asjaolu võib muuta aga perspektiivituks taotluse, milles vaidlustati Keskkonnainspektsiooni
  165. mai
  166. a otsust. Kuna selles asjas pole piisavalt selge kaebaja tahe ning asja lahendamiseks vajalikud asjaolud on välja selgitamata, puudub kolleegiumil õiguslik alus menetluse lõpetamiseks. Seetõttu tuleb halduskohtul esmalt välja selgitada kaebaja tegelik tahe. Asjakohane on ringkonnakohtu hinnang, et muutunud faktilised asjaolud võivad olla aluseks uue ettekirjutuse tegemisel või omada tähtsust senise ettekirjutuse täitmise võimalikkuse hindamisel. Kolleegium ei välista, et asjaolude hindamise tulemusena on võimalik teha järeldus, et vaidlusalune ettekirjutus on täidetud. Selline järeldus aga ei tähenda iseenesest, et ettekirjutuse täitmine on toimunud õiguspäraselt. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et järelevalveorgan peab olema veendunud, et tema poolt tehtud ettekirjutuse õiguslik ja faktiline alus ei ole ära langenud ning puuduvad alused ettekirjutuse muutmiseks või tühistamiseks. Asjaolu, et ettekirjutuse üle käib kohtuvaidlus ja ettekirjutuse täitmine on peatatud, ei välista haldusorgani aktiivsust eelnimetatud asjaolude hindamisel ning vajadusel ka oma varasema otsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist. Haldusorgani selline kohustus ei sõltu sellest, kas ettekirjutuse adressaat on esitanud menetluse uuendamise taotluse või mitte.
  167. Eeltoodust lähtudes tühistab kolleegium Tallinna Halduskohtu
  168. septembri
  169. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
  170. mai
  171. a otsuse haldusasjas nr 3-09-1095 ning saadab asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kautsjon kuulub tagastamisele. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.