RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamine 3-4-1-18-10 22. veebruar 2011 Eesistuja Märt Rask, liikmed Peeter

) §-dega 15 ja 14 osas, milles see ei sätesta teistmise alusena teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse peale Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK) esitatud kaebuse kustutamist EIK kohtuasjade nimekirjast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 37 alusel seetõttu, et kaebuse esitanud isik ja Eesti valitsus on sõlminud sõbraliku kokkuleppe konventsiooni artikli 39 tähenduses; 2) teha Riigikogule ülesandeks sätestada KrMS §-s 366 uue teistmisalusena teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse peale Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK) esitatud kaebuse kustutamine EIK kohtuasjade nimekirjast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 37 alusel seetõttu, et kaebuse esitanud isik ja Eesti valitsus on sõlminud sõbraliku kokkuleppe konventsiooni artikli 39 tähenduses; 3) tuvastada, et kõigi Euroopa Ühenduste Kohtu lahendite ametlik avaldamata jätmine eesti keeles on vastuolus

§ 11

esimese lausega,

§-ga 14 ja

§-ga 123 nende koosmõjus; 4) kui Riigikohus eelmises punktis nimetatud vastuolu ei tuvasta, siis tuvastada, et eesti keeles avaldamata Euroopa Kohtu lahendite kasutamine isikule süüdistuse esitamisel ja kriminaalkohtus süüditunnistamisel on vastuolus põhiseadusega; 5) tuvastada konkurentsiseaduse vastuolu

§-dega 11 ja 14 osas, milles konkurentsiseaduses ei ole sätestatud võimalust saada konkurentsiametilt siduvat eelotsust kavandatava kokkuleppe konkurentsiseadusele vastavuse kontrolliks; 6) tuvastada, et Eesti õigussüsteemis puudub isikul tõhus õiguskaitsevahend õigusnormi või oma tegevuse põhiseaduspärasuse kontrolliks, kui isikul ei ole "oma kohtuasja"

§ 15

esimese lause tähenduses; 7) avada kriminaalasjas nr 1-05-689 menetlus ning saata asi läbivaatamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumile.

1. Taotlus saabus Riigikohtusse
2. oktoobril
3. TAOTLUSE ESITAJA PÕHJENDUSED
4. Punkti 1 alapunktides 1 ja 2 kirjeldatud teistmisaluse puudumise kohta märgib O. Ossinovski, et kui isik on esitanud individuaalkaebuse EIK-le, siis võib juhtuda, et riik võtab põhiõiguste rikkumise omaks ja nõustub konventsiooni artikli 39 alusel sõbraliku kokkuleppe sõlmimisega. Isikut võib aga takistada selle kokkuleppe sõlmimisel asjaolu, et seaduses ei ole teistmisalust, mis võimaldaks pärast kokkuleppe sõlmimist kriminaalasja menetlust uuendada. KrMS § 366 punktis 7 sätestatud teistmisalus ei taga parimal võimalikul viisil EIK-sse pöördunud isiku põhiõigust pöörduda kohtusse pärast seda, kui Eesti riik on konventsiooni rikkumise sisuliselt omaks võtnud. Riigisisesed tagajärjed ei peaks olema erinevad sõltuvalt sellest, kas konventsiooni rikkumine tuvastatakse EIK otsusega või valitsuse omaksvõtu kaudu sõbralikus kokkuleppes. EIK on sarnast olukorda käsitlenud
5. juuni
6. aasta otsuses Hakimi vs. Belgia. EIK leidis, et kuna Belgia menetlusseaduste alusel ei ole selge, kas isikul on õigus esitada teistmisavaldust pärast sõbraliku kokkuleppe sõlmimist, siis tuleb menetlust EIK-s jätkata. Asjas ei saa kohaldada ka KrMS § 367 lõiget 2, mille kohaselt on teistmisavalduse esitamise õigus sellise isiku advokaadist kaitsjal, kes on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel esitanud EIK-le individuaalkaebuse või kellel on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel sellise kaebuse esitamise õigus konventsiooni artikli 35 lõikes 1 sätestatud tähtaega arvestades. Praeguses asjas ei ole nimelt "sarnast asja". O. Ossinovskil ei ole võimalik oma põhiõigusi kaitsta muul viisil kui pöörduda individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve taotlusega vahetult Riigikohtusse. Mõistlik ei ole eeldada, et alles pärast seda, kui EIK teeb ettepaneku sõlmida sõbralik kokkulepe, pöörduks taotluse esitaja Riigikohtusse. Võimalus, et taotleja saaks pöörduda Riigikohtusse pärast sõbraliku kokkuleppe sõlmimist, lootes Riigikohtu pretsedendile, ei ole selge ega vasta õiguskindluse ja ettenähtavuse nõuetele. Teistmisalus peab olema seaduses sõnaselgelt kirjas. Lisaks teistmisaluse puudumise põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisele palub O. Ossinovski Riigikohtul kohustada Riigikogu täiendama kriminaalmenetluse seadustikku sellest puuduva teistmisalusega.
7. Edasi märgib O. Ossinovski, et punkti 1 alapunktides 3–5 nimetatud taotluste aluseks on tema seisukoht, et EIK-s pooleliolev menetlus, kuigi tal ei ole andmeid kaebuse vastuvõetavaks tunnistamise kohta, on "oma kohtuasi"

§ 15tähenduses.

Seetõttu on tal olemas pooleliolev menetlus, kuid ei ole ühtki muud kohut peale Riigikohtu, kus kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust vaidlustada.

1. Punkti 1 alapunktides 3 ja 4 nimetatud taotluste puhul palub O. Ossinovski tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks selle, kui isiku süüditunnistamisel tuginetakse rahvusvahelisele õigusaktile või kohtuotsusele, mis ei olnud isikule eesti keeles kättesaadav. Samuti palub ta tunnistada Euroopa Ühenduste Kohtu kõigi lahendite eesti keeles avaldamata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks. O. Ossinovski viitab selle praktika kinnituseks tema kriminaalasjas nr 1-05-689 tehtud Harju Maakohtu
2. detsembri
3. aasta ja Tallinna Ringkonnakohtu
4. märtsi
5. aasta otsusele. EIK praktika kohaselt on isiku süüditunnistamine rahvusvahelises õiguses määratletud kohustuse rikkumise eest või rahvusvahelises õiguses keelatud tegevuse eest lubatav siis, kui isikule oli kõnealune norm või rahvusvahelise kohtu otsus kättesaadav ning viimane vastas õigusselguse ja ettenähtavuse nõuetele. Kättesaadavuse nõue on täidetud siis, kui norm on isikule kättesaadav selle riigi ametlikus keeles, mille jurisdiktsiooni all isik viibib. O. Ossinovski tugineb EIK
6. septembri
7. aasta otsusele kohtuasjas Korbely vs. Ungari,
8. mai
9. aasta otsusele kohtuasjas Kononov vs. Läti,
10. juuli
11. aasta otsusele vastuvõetavuse kohta kohtuasjas Van Anraat vs. Holland ja
12. augusti
13. aasta otsusele vastuvõetavuse kohta kohtuasjas Soros vs. Prantsusmaa.
14. Konkurentsiseaduse kohta esitatud taotluse (vt siinse otsuse punkti 1 alapunkt 5) puhul viitab O. Ossinovski samuti oma kriminaalasjas tehtud Harju Maakohtu otsusele. Ta leiab, et põhiseadusega on vastuolus see, kui konkurentsiametilt ei ole võimalik saada siduvat eelotsust oma käitumise reguleerimiseks. O. Ossinovski leiab, et kui Riigikohus ei tuvasta ühtegi tõhusat menetlust, milles saaks vaidlustada konkurentsiseaduse vastuolu põhiseadusega, siis peab Riigikohus tuvastama, et isikul puudub tõhus õiguskaitse õigusnormide põhiseadusele vastavuse kontrolliks, kui isikul ei ole oma kohtuasja.
15. Viimasena palub O. Ossinovski pärast põhiseadusega vastuolu tuvastamist menetlus kriminaalasjas 1-05-689 teista, kuna niisugune vastuolu tuvastamine on vaadeldav teistmisalusena. Riigikohus saaks siiski teha asjas ise uue otsuse, kuna selles ei ole vaja tuvastada uusi asjaolusid. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16. O. Ossinovski on esitanud Riigikohtule individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse, mis puudutab tema kriminaalasjaga 1-05-689 seotud karistusõiguslikke ja kriminaalmenetluslikke küsimusi.
17. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (

JKS) ei sätesta otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt

§-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada

§-ga 15 tagatud õigust saada kohtulikku kaitset. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi (

JK)

1. detsembri
2. aasta määrus kohtuasjas 3-4-1-22-09, p 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Eeltoodust lähtudes on Riigikohus pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest.
3. Käesoleva otsuse punkti 1 alapunktides 1 ja 2 kirjeldatud taotlused puudutavad kriminaalmenetluse seadustiku § 366 "Teistmise alused". Taotluse esitaja arvates on põhiseadusega vastuolus see, et viidatud paragrahvis ei ole kindlat teistmisalust. Tegemist on seega kohtumenetlust reguleeriva sätte vaidlustamisega.
4. Riigikohus on selle kohta varem sedastanud, et isik saab taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Nimelt on isikul

§ 15

lõike 1 teise lause kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist "oma kohtuasja läbivaatamisel". Kui isiku arvates piirab mingi kohtumenetluse norm põhiseadusvastaselt tema õigusi, näiteks õigust saada tõhusat õiguskaitset, saab ta kohtult taotleda, et viimane jätaks konkreetse kohtuasja menetlemisel selle normi kui põhiseadusvastase kohaldamata.

§ 15

lõike 2 kohaselt järgib kohus põhiseadust ja tunnistab põhiseadusvastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus.

§ 152

lõikes 1 sätestatakse, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Nendest sätetest tulenevalt peab kohus kas isiku taotlusel või omal algatusel tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise. Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus (

§ 152

lõige 2;

JKS § 4 lõige 3). 12. Riigikohtu senises praktikas on olnud mitmeid juhtumeid, kus kohus on kohtuasja menetlusse võtmisel või selle menetlemise käigus tunnistanud põhiseadusvastaseks ja jätnud kohaldamata protsessinormi, mis on piiranud isiku õigust saada tõhusat õiguskaitset (vt nt

JK

1. märtsi
2. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-04;
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-4-1-20-07 ja Riigikohtu üldkogu (RKÜK)
5. mai
6. aasta otsus asjas nr 3-1-1-88-07). Lisaks on Riigikohus asunud seisukohale, et kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi põhiõiguse kaitsmiseks vajalikku menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama (vt RKÜK
7. juuni
8. aasta otsus asjas nr 3-4-1-19-07, p 32). Seega on kohtul konkreetse kohtuasja menetlemise raames – sh talle esitatud kaebuse lubatavuse hindamisel – ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadus-vastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse.
9. Kuna O. Ossinovski ei ole KrMS § 366 puudutavaid taotlusi esitanud menetluses, milles seda sätet tuleks kohaldada, siis on sisuliselt tegemist abstraktse normikontrolli taotlusega. Niisuguste taotluste lahendamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse (vt ka

JK

1. juuni
2. aasta määrus kohtuasjas 3-4-1-3-10). Taotlused tuleb seetõttu jätta

JKS § 11 lõike 2 alusel läbi vaatamata.

1. Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et ei põhiseaduses ega ka konventsioonis sisaldu põhiõigust, mis nõuaks, et jõustunud kohtuotsust oleks võimalik teista konventsiooni kohaselt sõlmitud sõbraliku kokkuleppe alusel. Vastupidist järeldust ei saa teha ka O. Ossinovski viidatud EIK lahendi Hakimi vs. Belgia põhjal.
2. EIK-le kaebuse esitanud isiku ja riigi vahelise sõbraliku kokkuleppe eesmärk on asja lõplik lahendamine. Konventsiooni artikli 37 lõike 1 punkti b kohaselt kustutatakse kaebus, kui asi on lahendatud. Artikli 39 lõike 3 kohaselt kustutatakse asi otsusega kohtuasjade nimekirjast sõbraliku kokkuleppe saavutamisel. Seega tähendab sõbraliku kokkuleppe alusel asja kustutamine asja lõplikku lahendamist. Artikli 39 lõike 4 kohaselt kontrollib selle otsuse täitmist, millega kinnitatakse sõbralik kokkulepe, Euroopa Nõukogu ministrite komitee. See toimub sarnaselt tavapärase EIK otsuse täitmise kontrollile.
3. Sõbraliku kokkuleppe sõlmimise mõte on just selles, et pärast asja lõplikku lahendamist ei oleks kaebajal selle asjaga seoses edaspidi riigi vastu nõudeid. Nii on see väljendatud ka EIK otsustes, millega sõbralikud kokkulepped kinnitatakse (vt nt EIK
4. oktoobri
5. aasta otsus kohtuasjas M.V. vs. Eesti: "The Government and the applicant declare that this payment will constitute the final resolution of the case and the applicant waives any further claims against Estonia in respect of the facts giving rise to this application." (Valitsus ja kaebaja kinnitavad, et selle summa maksmisega on asi lõplikult lahendatud ja kaebaja loobub kõigist edasistest nõuetest Eesti vastu, mis on seotud praeguse avalduse aluseks olevate asjaoludega.); EIK
6. märtsi
7. aasta otsus kohtuasjas Pervushin vs. Eesti; EIK
8. oktoobri
9. aasta otsus kohtuasjas Nõgisto vs. Eesti: "The payment will consitute the final resolution of the case." (Summa maksmisega on asi lõplikult lahendatud.)). Kui kaebaja nõustub kokkuleppega, siis nõustub ta sellega, et rikkumine saab kokkuleppe täitmisega heastatud. Rikkumise täpne olemus võib aga jääda ametlikult ja avalikult tuvastamata.
10. Eestit esindab EIK-s sõbraliku kokkuleppe sõlmimisel valitsus. Valitsus ei saa sõbralikus kokkuleppes lubada, et kaebajal tekib alus teistmisavalduse esitamiseks või et tema teistmisavaldust arutatakse Riigikohtus. Valitsusel ei ole pädevust kohtusüsteemi jaoks sellist kohustust võtta. Kui kaebaja sõlmib valitsusega sõbraliku kokkuleppe, siis nõustub ta sellega, et tema asja ei vaadata Eestis uuesti läbi. Sõbraliku kokkuleppe sõlmimise eesmärk on nii riigisiseselt kui ka EIK tasemel aja ja raha kokkuhoid. Asjas menetluse taasavamine oleks selle eesmärgiga vastuolus.
11. Lisada tuleb veel seda, et konventsiooni artikli 37 kohaselt jätkab EIK asja läbivaatamist, kui seda on vaja konventsioonis sätestatud inimõiguste järgimiseks. See tähendab, et kui EIK leiab, et asja lõpetamiseks piisab kokkuleppes lubatust, siis järelikult ei arva EIK, et riik peaks põhiõiguste tagamiseks lisaks veel midagi tegema (sh asja uuesti menetlema).
12. Siinse otsuse punkti 1 alapunktides 3–6 kirjeldatud taotlused puudutavad kolleegiumi hinnangul O. Ossinovski vastu toimunud kriminaalmenetlust. Selles kriminaalmenetluses jõustus
13. mail 2008, kui Riigikohus jättis Tallinna Ringkonnakohtu
14. märtsi
15. aasta otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, Harju Maakohtu kohtuotsus kriminaalasjas 1-05-
16. Selles kriminaalmenetluses oli O. Ossinovskil õigus nõuda ka praeguses taotluses esitatud väiteile tuginedes põhiseadusvastasuse tuvastamist. Taotluse lubatavuse seisukohast ei ole oluline, kas O. Ossinovski ka tegelikult seda õigust kasutas (vt eespool punkt 9).
17. Punkti 1 alapunktides 3–6 esitatud taotlused on sisuliselt kaebused maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse ning Riigikohtu menetlusse võtmata jätmise määruse peale. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei tähenda

§ 15

lõike 1 teises lauses sätestatud õigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus.

§ 15

ja § 152 sõnastuse ning mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt ka RKÜK

1. juuni
2. aasta otsus asjas nr 3-41-7-08, p 21). Seega laieneb õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule.
3. Eespool punkti 1 alapunktis 7 esitatud taotlus eeldab eelnevate taotluste rahuldamist. Kuna need taotlused jäid läbi vaatamata, siis ei ole alust läbi vaadata ka seda taotlust.
4. Kolleegiumi hinnangul on või oli O. Ossinovskile eelmistes punktides kirjeldatud viisil tagatud piisavalt tõhus võimalus taotleda kohtulikku kaitset põhiõiguste rikkumise eest. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et O. Ossinovski taotluse läbivaatamine ei ole Riigikohtu pädevuses. Lähtudes

JKS § 11 lõikest 2 tuleb taotlus jätta läbi vaatamata ja tagastada esitajale. Märt Rask, Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar, Lea Kivi, Harri Salmann