Obsah (13)

§ 1431§ 226§ 385§ 339§ 263§ 262§ 383§ 390§ 389§ 130§ 2§ 2681§ 137

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise ku

§ 1431lg 1 ja Vang

S § 102 alusel.

1. Maakohtu
2. septembri
3. a määruse peale esitasid määruskaebused U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjad. Maakohtu
4. septembri
5. a määrusega jäeti U. Aalmanni kaitsja määruskaebus läbi vaatamata ja
6. septembri
7. a määrusega jäeti läbi vaatamata ka U. Grossthali kaitsja määruskaebus. Nimetatud määruste peale esitasid U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjad vastavalt
8. oktoobril 2010 ja
9. oktoobril 2010 määruskaebuse. 2.1 U. Aalmanni kaitsja taotles maakohtu
10. septembri
11. a määruse tühistamist ning maakohtu kohtu alla andmise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamist. Kaitsja leidis, et kuna U. Aalmanni kohtu alla andmisel pikendati sisuliselt tema vahi all pidamist, siis on võimalik selle peale määruskaebust esitada. Kaitsja hinnangul on rikutud U. Aalmanni põhiseaduslikke õigusi, kuna temalt on võetud määramatuks ajaks vabadus ning võimalus suhelda lähedastega. Kaitsja märkis veel, et U. Aalmanni kaitseõigust rikuti oluliselt sellega, et prokuratuur saatis süüdistusakti kohtusse

§ 226lg-s 6 sätestatud tähtaega eirates.

Maakohtu

1. septembri
2. a määrusega, millega jäeti kaitsja määruskaebus läbi vaatamata, rikuti oluliselt U. Aalmanni õigust vabadusele Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 ja PS § 20 mõttes. 2.2 U. Grossthali kaitsja määruskaebuses taotleti maakohtu
3. septembri
4. a määruse tühistamist ja maakohtu kohtu alla andmise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamist. Kuna süüdistusakt saadeti kohtusse vähem kui viisteist päeva enne

§ 226lg-s 6 märgitud tähtaja möödumist, rikuti kaitsja hinnangul oluliselt U.

Grossthali õigust vabadusele Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 ja PS § 20 mõttes ning maakohus pidanuks ta juba sellest asjaolust tulenevalt vahi alt vabastama. Kui asja arutamiseks ilmnesid U. Grossthalist sõltumatud takistused, tulnuks igal juhul U. Grossthali suhtes tõkend vahistamine muuta kergemaliigilisemaks tõkendiks. Kaitsja märkis, et kohtusüsteem peab tagama vahistatud süüdistatavatega kriminaalasjades otsuseni jõudmise mõistliku aja jooksul. Ühtlasi märkis kaitsja, et kui maakohus luges määruskaebuse põhjendamatuks, tulnuks tal see edastada kõrgema astme kohtule, mitte jätta läbi vaatamata.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a määrusega jäeti U. Aalmanni kaitsja määruskaebus Tartu Maakohtu
4. septembri
5. a määruse peale läbi vaatamata, sest see oli esitatud määruskaebetähtaega rikkudes. U. Grossthali kaitsja määruskaebuse Tartu Maakohtu
6. septembri
7. a määruse peale jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu
8. septembri
9. a määruse, millega jäeti läbi vaatamata U. Aalmanni kaitsja määruskaebus ning Tartu Maakohtu
10. septembri
11. a määruse, millega jäeti läbi vaatamata U. Grossthali kaitsja määruskaebus. U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjate määruskaebused Tartu Maakohtu
12. septembri
13. a kohtu alla andmise määruse peale jäeti läbi vaatamata ja maakohtu nimetatud määrus jäeti muutmata. 3.1 Ringkonnakohus leidis, et U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjatel puudus

§ 385pdest 6, 13 ja 16 tulenevalt õigus määruskaebuse esitamiseks Tartu Maakohtu 14.

septembri 2010. a kohtu alla andmise määruse peale. Küll aga tulnuks määruskaebuse esitamisel maakohtul juhinduda muuhulgas

§-st 389, mille lõiked 3 ja 4 sätestavad kohtumääruse koostanud kohtu pädevuse määruskaebuse lahendamisel. Lugedes määruskaebuse põhjendamatuks, tulnuks maakohtul edastada vaidlustatud kohtumäärus ja määruskaebus ringkonnakohtule. 3.2 Asudes ise hindama kohtu alla andmise määrusele esitatud määruskaebuste põhjendatust ja koostades

1. septembril 2010 ja
2. septembril 2010 määruskaebuste läbi vaatamata jätmise määrused, lõi maakohus ebaseaduslikult võimaluse nimetatud määruste vaidlustamiseks, samas kui ringkonnakohtule edastatuna oleks
3. septembri
4. a määrusele esitatud määruskaebuste lahendamine olnud lõplik. Ringkonnakohtu hinnangul ületas maakohus sellise tegevusega määruskaebuste läbivaatamiseks kohtumääruse koostanud kohtule antud pädevust ja asus oma lahendi peale esitatud määruskaebusi sisuliselt lahendades kõrgema kohtu rolli, millega rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses.

3.3 Ringkonnakohus märkis, et kuna kohtu alla andmise määruses ei lahendatud tõkendi ja lisapiirangutega seonduvat sisuliselt, siis ei olnud need küsimused määruskaebe korras vaidlustatavad.

§ 263

p 7 kohaselt märgitakse kohtu alla andmise määruses tõkendi kohaldamine või muutmine. Käesoleval juhul jättis maakohus süüdistatavate U. Grossthali ja U. Aalmanni suhtes tõkendi vahistamine muutmata, seega tõkendit ei kohaldatud ega muudetud, mistõttu kohtumäärus ei ole vaidlustatav. Erinevalt kohtueelsel uurimisel valitud tõkendi tähtaegadest ei sätesta kriminaalmenetluse seadustik kohtu järgi vahi all pidamise tähtaega. 3.4 Ringkonnakohus ei andnud hinnangut kaitsjate märgitud põhiseaduse ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi: konventsioon) rikkumisele süüdistatavate suhtes kohtu alla andmise määrusega, millega nad jäeti jätkuvalt vahi alla. Kohtukolleegium möönis vaid, et maakohtu poolt selle kriminaalasja arutamiseks määratud aeg on tõesti küllaldaselt kauge, kuid kriminaalmenetlusõigust kohtu alla andmise osas pole rikutud ning selliseks on üldmenetluses lahendatavate kriminaalasjade kulg kohtupraktikas katkematust kohtupidamisest tingituna kujunemas. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebused U. Aalmanni kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar ja U. Grossthali kaitsja vandeadvokaat Ann Saar. Kaitsjad taotlevad Tartu Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a ja Tartu Maakohtu
4. septembri
5. a määruste tühistamist osas, millega jäeti muutmata U. Aalmannile ja U. Grossthalile kohtueelses menetluses kohaldatud tõkend ning kriminaalasja tõkendi ja lisapiirangute kohaldamise osas maakohtule uueks arutamiseks saatmist. 4.1 U. Aalmanni kaitsja arvates tuleb arutatavas asjas aktsepteerida kohtu alla andmise määruse peale määruskaebuse esitamise õigust põhjusel, et sellega piiratakse U. Aalmanni õigust vabadusele. Kaebeõiguse aktsepteerimise tingivad konventsiooni art 5 lg 3 ja art 6 lg 1, sest U. Aalmann peab maakohtu määruse kohaselt jääma ebamõistlikult pikaks ajaks vahi alla. 4.2 U. Grossthali kaitsja leiab, et kuigi

§ 385

p 13 kohaselt ei ole kohtu alla andmise määruse peale võimalik määruskaebust esitada, tingivad arutataval juhul kaebeõiguse PS §-d 13, 15 ja 20 ning konventsiooni art 5 lg 3 ja art 6 lg

1. Kaebeõigus tuleb tagada seetõttu, et U. Grossthal peab maakohtu määruse kohaselt jääma ebamõistlikult pikaks ajaks vahi alla, kuna kohtu alla andmisest kuni asja arutamise alguseni on kolmteist kuud. Kaitsja leiab erinevalt ringkonnakohtust, et maakohtu
2. septembri
3. a määruses on U. Grossthalile kohaldatud tõkendit. Kuna kohtuniku pädevusse eelistungil kuulub

§ 262

p 4 kohaselt tõkendi muutmine või kohaldamine, siis tulnuks kohtul kaaluda, kas isiku kohtumenetluses enam kui aastaks vahi alla jätmine on mõistlik. Kaitsja arvates ei tohiks kohtumenetluses vahi all pidamise tähtaeg üldjuhul ületada kuut kuud. Veel on U. Grossthali kaitsja märkinud, et U. Grossthalist sõltumatutel põhjustel võib kriminaalasja kohtuliku arutamise algusaeg veelgi edasi lükkuda põhjusel, et prokurör vihjas maakohtus võimalusele arutatava kriminaalasjaga ühendada veel üks varem eraldatud kriminaalasi. Kaitsja arvates on põhjusel, et prokuratuur saatis

§ 226

lg-s 6 sätestatut rikkudes kriminaalasja maakohtusse hilinemisega, sisuliselt pikendatud U. Grossthali vahi all pidamise tähtaega.

1. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aro Siinmaa vastuses taotletakse ringkonnakohtu määruse muutmata ja määruskaebuste rahuldamata jätmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kriminaalkolleegium võtab esmalt seisukoha kaitsjate määruskaebuste lahendamise osas (I), käsitleb seejärel maakohtu pädevust määruskaebuse esitamise korral maakohtu määruse peale (II) ja selgitab lõpuks kohtumenetluses süüdistatava vahi all pidamise mõistliku ajaga seonduvat (III). I
3. Tulenevalt

§ 383

lg-st 1 võib määruskaebusega vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses tehtud kohtumääruse, kui nende vaidlustamine ei ole välistatud

§ 385kohaselt.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 sisaldab loetelu määrustest, mille peale määruskaebust esitada ei saa. Selle loetelu p 16 kohaselt ei saa määruskaebust esitada ka kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse peale. Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on korduvalt märgitud, et vahistamismäärust ei saa paigutada

§ 385

p 16 toimealasse, sest

§ 385

p 6 kohaselt tehakse muuhulgas erand vahistamise ja vahistamise tähtaja pikendamise määruste peale kaebuse esitamise võimalikkuse osas. Kooskõlas

§ 385

p-s 6 sätestatuga nähakse ka

§-s 136 ette, et prokuratuur, vahistatu või tema kaitsja võivad esitada määruskaebuse vahistamise või vahistamisest keeldumise, samuti vahistamise tähtaja pikendamise või sellest keeldumise peale

1. peatükis sätestatud korras (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuli
3. a määrust kriminaalasjas nr 3-1-1-62-09, p 12 ja
4. novembri
5. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-86-10, p 10.1). Eelkirjeldatud erandina ei ole aga käsitatav määrus, millega jäetakse rahuldamata isiku taotlus muuta talle tõkendina kohaldatud vahistamine kergemaliigiliseks tõkendiks. Niisuguse määruse vaidlustamine on kolleegiumi varasemast praktika kohaselt

§ 385p 16 alusel välistatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.

veebruari

1. a määrus asjas nr 3-1-1-126-06, p 10).
2. Seega jättis ringkonnakohus õigustatult U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjate määruskaebused läbi vaatamata. Sellest lähtuvalt tuleb

§ 390lg 1 ja § 361 p 1 alusel jätta ka Tartu Ringkonnakohtu 29.

oktoobri

1. a määrus muutmata ning U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjate määruskaebused rahuldamata. II
2. Väljaspool määruskaebuste lahendamise piire märgib kriminaalkolleegium aga järgmist.
3. U. Grossthal ja U. Aalmann anti Tartu Maakohtu
4. septembri
5. a määrusega kohtu alla. Selle määruse peale esitasid U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjad määruskaebused. Maakohtu
6. septembri
7. a määrusega jäeti U. Aalmanni kaitsja määruskaebus läbi vaatamata ja
8. septembri
9. a määrusega jäeti läbi vaatamata ka U. Grossthali kaitsja määruskaebus. Seoses sellega märgib kriminaalkolleegium ringkonnakohtuga nõustudes, et maakohtul puudub pädevus jätta määruskaebus ise läbi vaatamata, sest

15. ptk ei näe sellist võimalust ette. Õigus jätta maakohtu määrusele esitatud määruskaebus läbi vaatamata on

§ 390

lg 1 ja § 326 alusel üksnes ringkonnakohtul.

§ 389

lg 3 kohaselt võib vaidlustatud kohtumääruse teinud kohus, kui ta loeb määruskaebust põhjendatuks, vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega tühistada ja teha vajaduse korral uue määruse, teatades sellest kaebuse esitajale ja menetlusosalisele, kelle huve see puudutab. Sama paragrahvi lõikes 4 sätestatakse, et kui vaidlustatud kohtumääruse teinud kohus loeb määruskaebust põhjendamatuks, edastab ta vaidlustatud kohtumääruse ja määruskaebuse kõrgema astme kohtule vastavalt kohtualluvusele. Vaidlustatud kohtumääruse teinud kohtu pädevus esitatud määruskaebuse osas seisukoha võtmises ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas konkreetne määrus on

§ 383lg 1 kohaselt määruskaebe korras vaidlustatav või mitte.

Seega pidi maakohus, leides, et kohtu alla andmise määrus ei ole edasikaevatav, ikkagi edastama selle koos määruskaebustega ringkonnakohtule. III 11. Erinevalt kohtueelsest menetlusest, kus

§ 130

lg-st 3 tulenevalt on kahtlustatava või süüdistatava vahi all pidamise kestus üldjuhul piiratud kuue kuuga, kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis vahistamise kestuse regulatsioon kriminaalmenetluse seadustikus kehtiva redaktsiooni kohaselt puudub.

§-s 275 sätestatakse üksnes, et kohtul on õigus kriminaalasja kohtulikul arutamisel oma määrusega valida tõkend või muuta kahtlustatava või süüdistatava suhtes varem valitud tõkendit või see tühistada. See ei tähenda siiski, nagu oleks kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine. Esmalt tuleb tähele panna, et isiku vahi all pidamiseks peab jätkuvalt eksisteerima vahistamisalus

§ 130lg 2 mõttes.

Kui möödub oht, et süüdistatav hakkab kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma või võib hakata jätkuvalt kuritegusid toime panema, tuleb vahistatu koheselt vahi alt vabastada. Kuid ka vahistamisaluse olemasolul ei tohiks vahi all pidamise tähtaeg ületada teatud mõistlikku piiri. 12. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nõuet jõuda kriminaalasjas süüdistatava jaoks mõistliku aja jooksul lõpliku lahendini. Samas on

§ 2p 2 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse allikaks ka Eestile siduvad välislepingud.

Kuna inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni näol on näol tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga, siis on sellel prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes (vt Riigikohtu üldkogu

1. jaanuari
2. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03, p 31).
3. Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb konventsiooni art 6 lg 1 esimesest lausest. Sellele õigusele vastab kriminaalmenetluse raames iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. veebruari
5. a otsus asjas nr 3-1-1-3-04, p 19 ja
6. detsembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 17). Konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud mõistliku menetlusaja nõude eesmärk on vältida seda, et süüdistatav peaks oma tuleviku osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma (
8. novembri
9. a otsus asjas Stögmüller v. Austria, kohtu seisukoha p 5 ja
10. juuni
11. a otsus asjas Konashevskaya jt v. Venemaa, p 43). Seega üksnes konventsiooni art 6 lg 1 alusel otsustades võiks süüdistatava vahi all pidamise tähtaega aktsepteeritavaks lugeda seni, kuni ei ole ületatud kriminaalasjas lahendini jõudmise mõistlikku aega.
12. Eelvangistuses viibiva süüdistatava vahi all pidamise mõistliku tähtaja ületamise takistamiseks sätestab konventsiooni art 5 lg 3 aga veel täiendava, art 6 lg-st 1 sõltumatu garantii. Konventsiooni art 5 lg-s 3 sätestatakse, et iga art 5 lg 1 p (c) kohaselt vahistatul või kinnipeetul on õigus asja kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni. Vabastamist võidakse seostada tagatistega ilmuda asja arutamisele. Niisiis puudutab art 5 lg 3 erinevalt konventsiooni art 6 lg-st 1 üksnes eelvangistuses viibivaid isikuid. Isiku suhtes kuriteokahtluse olemasolu on tema kinnipidamise vältimatu eeltingimus, kuid üksnes sellest ei piisa isiku kestvaks vahi all pidamiseks. Vahistamist õigustab igal konkreetsel juhul üksnes see, kui selleks eksisteerib avalikust huvist tulenev vajadus, st vahistamislaus, mis kaalub üles nõude austada isiku põhiõigust vabadusele (vt
13. jaanuari
14. a otsus asjas W. v. Šveits, p 30;
15. detsembri
16. a otsus asjas Scott v. Hispaania, p 74). Süüdistatava viibimine vahi all on asjaolu, mis EIÕK praktika kohaselt nõuab kriminaalasja kiireks lahendamiseks erilise hoolikuse ilmutamist: nt selle arutamist võrreldes muude kriminaalasjadega eelisjärjekorras (vt Kudla v. Poola, p 130 ja Pishchalnikov v. Venemaa, otsus
17. septembrist 2009, p 49). Vastasel korral rikub vahi all pidamine ka vahistamisaluse olemasolul art 5 lg 3 nõudeid. Kehtivas õiguses on sellest loogikast lähtuvalt

§ 2681

lg 2 p-s 3 sätestatud asja arutavale kohtunikule võimalus kalduda mitme kriminaalasja üheaegse arutamise keelust kõrvale olukorras, kus hiljem kohtusse saadetud kriminaalasjas on esimese astme kuriteo toimepanemises süüdistatavale kohaldatud tõkendina vahistamine ja kohus peab vajalikuks jätkata nimetatud tõkendi kohaldamist.

1. Eeltoodu taustal tuleb siiski silmas pidada, et ka vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul. Hinnates ühelt poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada ja teisalt isiku vabaduspõhiõigust, tuleb kindlasti arvesse võtta nii konkreetseid vahistamisaluseid kui ka seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Seega peab vahistamine jääma mõistliku aja piiresse sõltumata vahistamisaluse olemasolust. Kui konventsiooni art 6 lg 1 järgi ei ole veel möödunud mõistlik aeg, kriminaalasjas lõpliku lahendini jõudmiseks, võib ometi olla juba möödunud eelvangistuses pidamise mõistlik aeg. Põhjendamatud viivitused menetluses sunnivad kaaluma vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga. Märkida tuleb sedagi, et isiku eelvangistuses pidamine peab kriminaalmenetluses jääma siiski erandlikuks meetmeks. Konventsiooni art 5 lg 3 ei tähenda mitte üldist volitust kuriteokahtluse korral isikult vabadus võtta, vaid vahistamine on üldse lubatud üksnes vältimatult vajalikel juhtudel.
2. Siiski võib ka pikk vahi all pidamine olla konventsiooni art 5 lg 3 mõttes põhimõtteliselt õigustatud, kui see johtub ka riigi parima tegutsemise korral arutatava kriminaalasja erilistest asjaoludest. Nii võib nt mitmeepisoodilise ja suures grupis toimepandud keeruka kuriteo eeluurimine ja kohtulik arutamine nõuda palju aega, kuid ikkagi kaalub süüdistatava suhtes vahistamisaluste olemasolu korral avalik huvi tema vahi all pidamiseks üles süüdistatava vabaduspõhiõiguse (W. v. Šveits, otsus
3. jaanuarist 1993, p-d 29 ja 41-42, kus EIÕK aktsepteeris 1465 päevast eelvangistust). Seevastu võib lihtsas ja väiksemahulises kriminaalasjas ka juba suhteliselt lühike vahistamise aeg rikkuda konventsiooni art 5 lg 3 nõudeid (vt nt
4. jaanuari
5. a otsus asjas Shishkov v. Bulgaaria, p 66, kus konventsiooni art 5 lg 3 rikkumiseks tunnistati seitsme kuu ja kolme nädala pikkune eelvangistus või
6. aprilli
7. a otsus asjas Belchev v. Bulgaaria, p 82, kus art 5 lg 3 rikkumiseks on loetud nelja kuu ja neljateistkümne päeva pikkune eelvangistus).
8. Arutatavas kriminaalasjas on U. Grossthal ja U. Aalmann kohtueelses menetluses vahi all viibinud ligi kuus kuud. Kohtu alla andmise määruses tehtud otsustus tõkendi muutmata jätmise kohta tähendab, et sisuliselt pikendas maakohus nende vahi all pidamist veel enam kui kolmeteistkümne kuu võrra, sest kriminaalasja kohtulik arutamine määrati
9. a oktoobrikuusse (vt
10. septembri
11. a kohtu alla andmise määrus, tl 62). Selles ajavahemikus ei tehta ühtki menetlustoimingut ning süüdistatavad üksnes ootavad, et kohus hakkaks nende kriminaalasja arutama. Kuigi käimasolevas määruskaebemenetluses on menetlusesemeks üksnes küsimus sellest, kas ringkonnakohus oli õigustatud U. Grossthali ja U. Aalmanni kohtu alla andmise määruse peale esitatud määruskaebusi läbi vaatamata jätma, juhib kolleegium siiski maakohtu tähelepanu sellele, et nii pikk vahi all pidamine võib olla vastuolus EIÕK eelviidatud praktikaga.
12. Kriminaalmenetluse seadustikus ei sätestata otsesõnu kohtumenetluses vahi all viibiva isiku õigust taotleda vahistuse põhjendatuse kontrollimist analoogiliselt

§ 137lg-s 1 sätestatule.

Sellegipoolest tuleb kolleegiumi hinnangul aktsepteerida ka kohtumenetluses süüdistatava ja tema kaitsja õigust mõistliku ajavahemiku järel selline taotlus esitada, samuti eeldada sellest tulenevalt kohtu kohustust niisugune taotlus läbi vaadata ja põhistatud määrusega lahendada. Kaitsja sellekohase taotluse alusel vahi all pidamise põhjendatuse kaalumisel tuleks maakohtul seejuures hinnata, kas süüdistatavate jätkuv vahi all pidamine vastab selle määruse p-s 7.4 kirjeldatud kriteeriumitele. Kui see nii ei ole ja kui maakohus ei leia võimalust U. Aalmanni ja U. Grossthali vabaduspõhiõiguse riivet muul viisil vältida (nt kriminaalasja arutamist varasemaks tuua), siis tuleb maakohtul süüdistatavad kuni kohtus süüditunnistamiseni vahi alt vabastada. 19. Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2010. a määruses selgitati, et tõepoolest on maakohtu poolt käesoleva kriminaalasja kuulamisele määratud aeg küllaldaselt kauge, kuid üldmenetluses lahendatavate kriminaalasjade kulg ongi katkematust kohtupidamisest tulenevalt kohtupraktikas pikaks kujunemas. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei õigusta aga mitme kriminaalasja üheaegse arutamise keelu põhimõte täiendavat riivet süüdistatava põhiõigustele. Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar