Obsah (11)

§ 669§ 20§ 436§ 439§ 695§ 333§ 477§ 688§ 618§ 171§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 654 lg-st 6 tulenevalt. Maakohus on õigesti leidnud, et pööningul, millele on juurdepääs ainult korterist nr 3 ja mida avaldajad kuni selle ümberehituseni ei kasutanud, ei ole nende jaoks sellist kasutuseelist, mis, arvestades kõiki asjaolusid, õigustaks selle kasutamise eest korteri nr 3 omanikult kuuhüvitise väljamõistmist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Avaldajad esitasid ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Menetluskulud paluvad avaldajad jätta menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohtu määrus seaduslik, kuna selle tegemisel rikuti oluliselt menetlusõiguse norme, eelkõige

§ 669

lg 1 p 3, kuna asja lahendas vale kohtukoosseis.

§ 20

lg 1 kohaselt, kui asja menetluse käigus kohtukoosseis vahetub, arutatakse asja algusest peale. Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a istungi protokolli kohaselt osalesid tsiviilasja arutamisel kohtunikud Tiit Kollom (eesistuja), Mare Merimaa ja Margo Klaar. Ringkonnakohtu
3. septembri
4. a istungi protokolli kohaselt osalesid asja jätkuval arutamisel kohtunikud Tiit Kollom, Margo Klaar ja Kaupo Paal ning samad kohtunikud on kohtumääruse ka allkirjastanud. Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu, mis põhjusel on kohtukoosseis vahetunud. Kohtukoosseisu muutmine ja asja arutamise jätkumine, mitte algusest peale alustamine, mille käigus oleks pööratud tähelepanu olulistele asjaoludele, tingis ebaõige kohtulahendi tegemise. Ringkonnakohtu määrus ei ole piisavalt põhjendatud, esimese astme kohtumäärus ei ole kontrollitav, kohtumääruses pole vastatud määruskaebuse väidetele, millega rikuti samuti menetlusõiguse norme, eelkõige

§ 436ja § 442.

Ringkonnakohus on oluliselt eksinud, määrates kuuri nr 3 kasutuskorra, kuna selleks puudusid maakohtus selgelt tuvastatud asjaolud, millele võinuks ringkonnakohus tugineda. Kuur nr 3 koosneb kuuest boksist, millest kolm on ilma loata ümber ehitatud garaažiks, mida kasutab puudutatud isik, ja kolm boksi on avaldajate ning nende üürniku kasutuses. Igal boksil on olemas vaheseinad, mille tõttu oli võimalik määrata kuuri kasutamine kindlate osadena iga kaasomaniku ainukasutusse. Kuna kohtul ei olnud paikvaatluse fotosid, ei saanud kohus jõuda õigele järeldusele. Sellist varianti, nagu kohus määras, ei soovinud kaasomanikest keegi. Kohtumääruse resolutsioonis andis kohus avaldajatele õiguse ehitada oma kulul maatükke jagava kuni 1,5 meetri kõrguse piirdeaia. Kohtumäärus on selles osas vasturääkiv ja ebaseaduslik, kuna kohus on rikkunud

§ 439, väljudes avalduse piiridest.

Avaldajad palusid määrata kinnistu kasutuskord kindla sisuga ja kanda see tervikuna märkena kinnistusraamatusse. Avaldajad ei soovinud selliseid nõudeid esitada kasutuskorrast eraldi. Piirdeaia ehitamise üle ei ole menetlusosalistega arutatud. Ringkonnakohus ei ole näinud seda kohta, kuhu piirdeaed peaks tulema. Lisaks on arusaamatu korteri nr 3 omanikule antav õigus ehitada piirdeaed kuuri nr 3 elamupoolse nurgani ja kohustada teda rajama otsetee koos väravaga kuurini nr 3 hiljemalt kahe kuu jooksul. Sellist nõuet ei ole väljaspool kasutuskorda esitatud ja arusaamatu on tulevase piirdeaia asukoht. Kohtumääruse juures ei ole asendiplaani. Resolutsiooniga on lahendatud nõuded, mida ei ole esitatud. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et avaldajad nõustusid sellega, et neil pole pööningut vaja. Avaldajad kinnitasid, et kui nad pööningu eest hüvitist ei saa, siis kaasomandi kasutamine ja valdamine ei ole proportsioonis, ja nad ei ole nõus pööningu jätmisega korteri nr 3 omanikule. Kohtud ei ole põhjendanud, et kohtu määratud kasutuskorra puhul on arvestatud kaasomandi osadega (avaldajatel kokku 65% ja korteri nr 3 omanikul 35%). Avaldajad on seisukohal, et kui puudutatud isiku ainukasutusse jääb suurem osa kaasomandi esemest, siis tuleb tal selle eest maksta hüvitist. Ringkonnakohus on aga jätnud hüvitise välja mõistmata, tuginedes maakohtu põhjendustele. Ringkonnakohus ei ole määruskaebuse väidetele vastanud. Avaldajatel ei ole teada, et pööningu väljaehitamine toob kasu küttekulude kokkuhoiu näol I korrusele. Ringkonnakohus jättis vääralt arvestamata Liisa Vahkali eksperdihinnangu. Asjakohatu on kohtul kasutada olulise kaalutlusena ka seda, et II korruse (mitte pööningu) rekonstrueerimisega soojustati korteri nr 1 vahelagi, mis annab kokkuhoiu küttekuludes. Asjakohatu on kohtul viidata eksperdi Urmas Tuhkru arvamusele, et Sirve Paldis on laiendanud oma eluruume teistele kahju tekitamata. See on õiguslikku laadi järeldus, mis on vastuolus avaldajate seisukohtadega. Ka selle kohta ei ole ringkonnakohus seisukohta võtnud. Need asjaolud olid maakohtu määruse kohaselt aluseks avaldajatele hüvitise välja mõistmata jätmisele. Kohus ei ole tuvastanud, et pööningule pääseb ainult korterist nr 3. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme, eelkõige korteriomandiseaduse (KOS) § 13 ja AÕS § 71 lg-t 2. Maakohus on määruse tegemisel juhindunud asjaõigusseadusest, kuigi tegemist on korteriomandite valitsemisega, mida reguleerib eriseadusena korteriomandiseadus. Ringkonnakohus ei ole selle kohta seisukohta võtnud. KOS § 13 lg 1 sätestab, et kaasomanik tasub kaasomandil lasuvad maksud ja saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Seda toetavad ka AÕS § 71 lg-d 2 ja 3. Avaldajad ei ole saanud kasu sellest, et korteri nr 3 omanik on alates 2007. aastast kasutanud pööningut eluruumina. Ringkonnakohtu määratud kasutuskord ei vasta kaasomanike huvidele ega nende osadele kaasomandis, eelistatud on puudutatud isiku huvisid, arvestamata on jäetud avaldajate huvid. 8. Puudutatud isik vaidleb avaldajate määruskaebusele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta

§ 695ja § 691 p 1 alusel rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata.

1. Kolleegium nõustub avaldajatega, et toimikust ega kohtumäärusest ei ole nähtav kohtunike asendamise põhjus ja alus ega koosseisu muutumise selgitamine ja põhjendamine pooltele. Asjas
2. juunil 2010 toimunud kohtuistungil osales protokolli (II kd, tl 96-97) järgi kohtukoosseis Tiit Kollom (eesistuja), Mare Merimaa ja Margo Klaar.
3. septembri
4. a kohtuistungil oli protokolli (II kd, tl 125-126) kohaselt kohtukoosseis aga Tiit Kollom (eesistuja), Kaupo Paal ja Margo Klaar, kes allkirjastasid ka kohtumääruse. Seega asendus asja lahendamisel kohtukoosseis. Nii kohtute seaduse § 37 lg-st 3 kui ka

§ 20lg-st 1 tulenevalt võib kohtukoosseis asja arutamisel vahetuda.

Igaühel on õigus teada tema tsiviilasja lahendavat kohtukoosseisu nimeliselt, et põhjendatud vajadusel esitada koosseisu liikmete vastu taandusi. Kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma objektiivsete kriteeriumite järgi ning määramise kord peab olema ka menetlusosalistele arusaadav. Samuti peab kõrgemal kohtul olema võimalik seda kontrollida. See on üks erapooletu õigusemõistmise garantiidest. Riigikohus on leidnud, et kui toimikust ei ole näha, mis põhjusel on kohtukoosseis vahetunud, st kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi rikkumisega (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 74; 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13). 11.

§ 20

lg 1 esimese lause kohaselt, kui asja menetluse käigus kohtukoosseis vahetub, arutatakse asja algusest peale. Kui eelmine kohtukoosseis on kogunud ja uurinud tõendeid, ei pea uus koosseis

§ 20lg 1 teise lause järgi seda kordama, kui pooled seda ei taotle.

1. juuni
2. a kohtuistungi protokollist (II kd, tl 96-97) nähtuvalt arutati asja sisuliselt tervikuna. Istung lükati edasi kompromissiläbirääkimiste võimaldamiseks.
3. septembri
4. a kohtuistungi protokollist (II kd, tl 125-126) nähtuvalt tegi eesistuja teatavaks kohtukoosseisu nimeliselt. Taandusi kohtukoosseisu vastu pooled ei esitanud. Nii puudutatud isik kui ka avaldajate esindaja esitasid täiendavate tõendite vastuvõtmise taotluse. Ringkonnakohus rahuldas istungil taotlused. Seejärel kandis ringkonnakohus ette asja materjalid. Avaldaja esindaja kandis seejärel ette määruskaebuse põhiseisukohad. Samuti esitas oma seisukohad puudutatud isik. Ringkonnakohus avaldas seejärel tsiviilasjas nr 2-08-1232 toimikus olevad materjalid. Pärast seda pooled mingeid taotlusi ei esitanud, misjärel ringkonnakohus lõpetas asja sisulise arutelu. Seega said pooled asja siiski tervikuna arutada ja esitada ka taotlusi. Kuigi ringkonnakohus rikkus menetlusreegleid, kui ei selgitanud ega põhjendanud pooltele kohtukoosseisu asendamist, ning asendamise alus ega põhjus ei nähtu toimikust, ei ole see ringkonnakohtu määruse tühistamise aluseks. Mõlemal kohtuistungil osales avaldajaid esindav vandeadvokaat, kellele tehti kohtukoosseis protokollide järgi nimeliselt teatavaks ja kes taandusi, taotlusi ega vastuväiteid (

§ 333mõttes) ei esitanud, kuigi tal oli selleks piisavalt võimalusi.

Pealegi ei põhjenda avaldajad määruskaebuses, mida oleks nende arvates võinud asja kohtukoosseisu vahetuse tõttu teisiti teha ning kas ja kuidas mõjutas see tehtud kohtulahendit.

1. Kolleegium ei nõustu avaldajatega, et ringkonnakohtu määrus ei ole piisavalt põhjendatud. Väide, et ringkonnakohus on määranud kuuride kasutuse viisil, mida keegi ei soovinud, ei anna alust määrus tühistada. Kohtul on kasutuskorra määramisel lai diskretsiooniõigus, lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestades mh kõigi kaasomanike ühiste huvide, kaasomandi mõtteliste osade suuruse, senise kasutuskorra, pooltevaheliste suhete jm oluliste asjaoludega ning vajadusel tuleb eelistada ka vähemuse huvisid. Seejuures ei ole kohus seotud kasutuskorra kindlaksmääramisel taotletud kasutusviisidega (vt Riigikohtu
2. aprilli
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-08, p 13;
4. veebruari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 42;
6. aprilli
7. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-31-03, p 14). Tulenevalt

§ 477

lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Asjakohatu on seetõttu ka avaldajate viide

§-le 439, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Ringkonnakohus on põhjendanud, miks tuleb jätta kuur nr 3 ühiskasutusse selliselt, et korteri nr 3 omanikul on õigus kasutada Xxx tänava poolset kuuriosa ja avaldajatel teisele poole jäävat kuuriosa. Kuna kohus ei ole kasutuskorra määramisel seotud avaldajate taotletud kasutusviisidega, ei ole põhjendatud ka avaldajate etteheited avaldajatele 1,5 meetri kõrguse piirdeaia rajamise õiguse andmise kohta ning puudutatud isikule piirdeaia ja otsetee koos väravaga rajamise õiguse kohta. Ringkonnakohus on põhjendanud, et kuna ehitiste kasutuskord tuleb määrata kindlaks olemasolevatest rajatistest lähtudes ja kasutuskorra määramise esemeks ei saa olla rajatiste ehitamisega seonduv, tuleb kinnistusraamatusse märkena kantavast kasutuskorrast välja jätta piirdeaia rajamine. Seejuures on avaldajad ka ise viidanud oma taotluses piirdeaedade rajamise vajadusele.

1. Ka avaldajate väited selle kohta, et kohtud on jätnud vääralt puudutatud isikult pööningu eest hüvitise välja mõistmata, ei ole põhjendatud. Iseenesest on õige see, et üldjuhul, kui ühe isiku ainukasutusse jääb suurem osa kaasomandi esemest kui tema kaasomandi osa, tuleb tal maksta selle eest teistele hüvitist. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et AÕS § 71 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, kasutuseeliste hüvitamise nõue. Kasutuseeliseks on ka see, kui kostja kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda (vt Riigikohtu
2. detsembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Siiski võib kohus jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata ja eelnimetatud hüvitisnõude rahuldamata, kui hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega (vt Riigikohtu
4. detsembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p-d 13-14;
6. veebruari
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 13). Kolleegium leiab, et praegustel asjaoludel oli hüvitise nõude rahuldamata jätmine põhjendatud. Ringkonnakohus nõustus hüvitise nõude rahuldamata jätmise osas maakohtu määruse põhjendustega. Maakohus on leidnud, et pööningu kõrgus ei vasta eluruumidele kehtestatud normidele, mistõttu ei saa seda hinnata eluruumina. Samuti on maakohus leidnud, et katusekorruse väljaehitamine ja selle kasutamine on kasulik kõigile, sest vähendab maja küttekulu. Erinevalt avaldajate väidetust on maakohus tuvastanud, et pööningukorrusele pääseb ainult puudutatud isiku korterist. Maakohus on pidanud rekonstrueerimist parenduseks mitte ainult korteriomandile nr 3, vaid ka kogu elamule (uus katusekate, katuse soojustamine) ja eriti korteriomandile nr 1, sest elamispinna laiendamisega soojustati seni külmas olnud vahelage, mis annab nimetatud korteri omanikele kokkuhoiu küttekuludes. Lisaks leidis ringkonnakohus, et pööningul, millele on juurdepääs ainult korterist nr 3 ja mida avaldajad kuni selle ümberehituseni ei kasutanud, ei ole nende jaoks sellist kasutuseelist, mis, arvestades kõiki asjaolusid, õigustaks selle kasutamise eest korteri nr 3 omanikult kuuhüvitise väljamõistmist. Tulenevalt

§ 688

lg-st 4 on Riigikohus seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Kuivõrd maakohtu tuvastatust, millega ringkonnakohus on nõustunud, nähtub, et puudutatud isik on teinud kulutusi ja parendanud kaasomandi eset (uus katusekate, katuse soojustamine), on kohtud põhjendatult jätnud avaldajate hüvitise nõude rahuldamata. AÕS § 72 lg 5 kohaselt on kaasomanikul õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele. Kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas õigesti asjaõigusseaduses kaasomandi kohta sätestatut. 14. Lisaks võib kohus

§ 618

kohaselt asjaolude olulisel muutumisel asjaosalise avalduse alusel tehtud määrust määrusega muuta, kui see on vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks. Kui asjaolud muutuvad, on avaldajatel õigus taotleda määratud kasutuskorra muutmist. 15. Kassatsiooniastmes kantud menetluskulud tuleb

§ 171lg 1 alusel jätta solidaarselt avaldajate kanda.

16. Kuna avaldajate määruskaebus tuleb jätta rahuldamata, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata

§ 149lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Jaak Luik, Lea Laarmaa, Villu Kõve