Obsah (5)

§ 7§ 44§ 40§ 26§ 2

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 7 lg 1 järgi peab kindlustusandja hüvitama kindlustatu tekitatud liikluskahju. Pooled vaidlevad selle üle, kas trollibussijuht vastutab liikluskahju tekitamise eest. Vabariigi Valitsuse

1. veebruari
2. a määrusega nr 48 kinnitatud LE § 167 järgi peab juht andma foori lubava tule süttimisel teed teisele juhile, kes lõpetab ristmiku ületamist, ja veel sõiduteel olevale jalakäijale. Trollibussi nr 258 juhtinud M. Pahhomova seletuskirjast Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise AS-ile nähtub, et tema seisis liiklusõnnetuse eel II liinil enda juhitud trollibussiga Estonia peatuses ja soovis asuda tegema vasakpööret teatri suunas. Ta ei saanud seda teha, sest foori taga seisid I liinil trollibuss nr 322 ja III liinil trollibuss nr 414, kes ootasid liikumist lubavat foorituld. Pärast rohelise fooritule süttimist sõitis trollibuss nr 322 üle ristmiku ja selle järel liikus trollibuss nr 414, mis peatus ristmikul, kuna toimus avarii. Trollibussi nr 322 juhtinud P. Rohtla seletuskirjast Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise AS-ile nähtub, et tema alustas pärast rohelise fooritule süttimist vasakpööret Teatri väljakult Estonia puiesteele. Jõudes Estonia pst keskele, nägi ta tahavaatepeeglist, et tagumine trollibuss liigub tema taga ca 3 m kaugusel. Kui ta oli manöövri lõpetanud, põles Teatri väljaku suunal fooris veel roheline tuli. Liiklusõnnetusse sattunud trollibussi nr 414 juhtinud trollijuhi seletuskirjast Tallinna Trammi- ja Trollibussikoonduse AS-ile nähtub, et Estonia pst-le pööramiseks foori lubavat tuld oodates seisis tema ees trollibuss nr
3. Rohelise tule süttides alustas ta liikumist. Ristmiku ületamise järel vaatas ta tahavaatepeeglisse ja kuulis trollibussi vastu lööke. Trollibussist paremal seisis kolm korda vastu külge löögi saanud Mazda, mis ei võimaldanud trollil manöövrit lõpetada. Politsei süüdistas teda liiklusõnnetuses, kuid tema ei olnud õnnetuses süüdi. Tunnistaja K. Jakobsoo kohtus antud ütlustest nähtub, et tema sõitis mööda Estonia puiesteed Vabaduse väljaku suunas ning tema ees sõitis üks BMW ja selle järel Mazda. Mazda ja tunnistaja sõiduki vahe võis olla ca 25-30 m ning sõideti linnakiirusega. Tunnistaja ütluste kohaselt põles fooris roheline tuli ja nii BMW kui ka Mazda sõitsid, ilma et keegi oleks seisma jäänud. Mazda ja BMW sõitsid enne ja pärast foori sama kiirusega edasi. BMW ületas ristmiku foori lubava tule ajal, ilma et oleks seisma jäänud, ja selliselt sõitis ristmikult läbi ka Mazda. Tunnistaja nägi liiklussituatsioonis üksnes ühte trollibussi ja seda, mis sõitis Mazdale sisse vasakusse külge. Trollibussi nägi tunnistaja hetkel, kui tema ise oli ca 50 m kaugusel ristmikust ja kui BMW oli foori alt läbi sõitnud ning oli ristmikul. Enne õnnetust võis foori tuli põleda ca 4 sekundit. Liiklusõnnetuse teates on liiklusõnnetusse sattunud trollibussijuht tunnistanud, et vastutab liiklusõnnetuse eest. Teatel oleva liiklusõnnetuse skeemi järgi sõitis trollibussijuht enda juhitud trollibussiga hageja juhitud Mazdale otsa selliselt, et vigastada sai põhiliselt Mazda vasak tagumine osa ja osaliselt juhipoolne külg ning trollibussi esimene parem nurk. Tunnistaja ütluste kohaselt vastab skeem juhtunule. Hinnates omavahel tunnistaja ütlusi ja liiklusõnnetuse skeemi Mazda ja trollibussi asetsemisest teineteise suhtes avarii hetkel ning Mazda tagumise vasakpoolse külje vigastusi, saab järeldada, et Mazda oli avarii momendil trollibussist eespool. Seega ei olnud trollibuss enne avariid veel ristmikku läbinud. Nimetatu langeb kokku ka õnnetusse sattunud trollibussijuhi seletuskirjas märgituga. Seega ei olnud trollibussijuht pööret Estonia pst-le lõpetanud ega lõpetamas. Hinnates tunnistaja K. Jakobsoo ütlusi selle kohta, et nii kõige ees liikunud BMW kui ka hageja juhitud Mazda sõitsid nii enne kui ka pärast eelmist foori ühtlase kiirusega ja et fooris põles mõlema sõiduki sõidu ajal roheline tuli, saab järeldada, et hageja ei alustanud foori lubava tulega sõitmist vahetult pärast selle süttimist, vaid selles põles kogu hageja sõidu ajal roheline tuli. Seega võis hageja oma sõidusuunas sõita ja ta lõpetas õnnetuse juhtumise ajal ristmiku ületamist. Hageja ei pidanud LE § 167 alusel lubama trollibussijuhul manöövrit lõpetada, sest hageja ei olnud foori taga ootamas lubava tule süttimist selleks, et alustada rohelise tule süttimisel sõitu. Trollibussijuhtide seletuskirjad oma tööandjaile ei tõenda kostja väiteid, et hageja oli alustamas sõitu ristmikule ega lasknud trollibussijuhil manöövrit lõpetada. Veenvad ega mõistetavad ei ole trollibussijuhi P. Rohtla ja õnnetusse sattunud trollibussijuhi kirjalikud seletused selle kohta, et nad nägid oma sõiduki tahavaatepeeglitest seda, et õnnetusse sattunud trollibussi manöövri tegemise ajal põles neile fooris roheline tuli. Seega ei ole kostja tõendanud asjaolu, et hageja ei lasknud trollibussijuhil ristmikul olles vasakmanöövrit lõpetada. Sõidukite asetus teineteise suhtes avarii hetkel ja asjaolu, et õnnetusse sattunud trollibussijuht ootas foori taga seistes lubavat tuld, kinnitavad seda, et Teatri väljaku foori roheline tuli süttis hiljem, s.o alles siis, kui hageja oli juba ristmikul. Seega pidi trollibussijuht veenduma manöövri ohutuses ning lubama hagejal ristmiku ületamise lõpetada. Kostja ei ole tõendanud, et trollibussijuht seda tegi. Trollibussijuht tunnistas liiklusõnnetuse toimumise järel oma süüd liiklusõnnetuse teatel. Tööandjale kirjutatud seletuskirjas muutis küll trollibussijuht hiljem oma arvamust toimunu kohta, kuid see ei ole veenev. Kuna kostja ei ole tõendanud, et hageja vastutab liiklusõnnetuse põhjustamise eest, ja asjas on tõendatud, et liiklusõnnetuse põhjustas trollibussijuht, kelle kindlustusandjaks oli kostja, peab kostja

§ 7järgi hagejale tekkinud kahju hüvitama.

Pooled ei vaidle kahju suuruse üle, seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 42 700 krooni.

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. juuni
5. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täpsustas otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et
6. oktoobril 2007 toimus Tallinnas Estonia pst ja Teatri väljaku ristmikul liiklusõnnetus, kus trollibussiga toimunud kokkupõrke tagajärjel sai vigastada hageja juhitud ja temale kuuluv sõiduauto Mazda. Vaidlust ei ole ka selle üle, et sõiduauto liikus Estonia pst-l esimesel sõidurajal suunaga Pärnu mnt poole ning trollibuss tegi vasakpööret Teatri väljaku teiselt rajalt Estonia pst esimesele rajale suunaga Pärnu mnt poole ja et kokkupõrke hetkel oli sõiduauto eespool trollibussi, mis parema esinurgaga sõitis sisse sõiduauto vasakusse külge. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et tegemist on liikluskahjujuhtumiga ning et trollibussi osas on kindlustusandjaks kostja. Maakohus leidis õigesti, et

§ 7

lg 1 esimese lause järgi on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. Kostja keeldus hagejale liikluskahju hüvitamast põhjendusel, et hageja vastutab ise liikluskahju tekkimise eest. Liikluskahju hüvitamisest keeldumise alused on sätestatud

§ 44

lg-s 3, mille p 3 järgi ei hüvitata kahju tekitamise eest vastutava sõidukijuhi juhitud sõiduki omanikule või valdajale tekitatud kahju, välja arvatud isikukahju. Seega oleks kostjal juhul, kui hageja oleks liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutav, alus hüvitise maksmisest keelduda.

§ 7

lg 1 esimeses lauses sätestatud kohustusest vabanemiseks peab kindlustusandja tõendama, et kahju hüvitamisest keeldumiseks on seaduses sätestatud alus, s.o hageja vastutab talle tekkinud kahju eest ise. Hageja väitel sõitis ta ristmikule foori lubava tule ajal ja selle asjaolu on kostja omaks võtnud. Kostja väitel sõitis ka trollibuss ristmikule foori lubava tule ajal, tal oli LE § 166 järgi kohustus sealt kavatsetud suunas ära sõita sõltumata ristmikul olevate teiste fooride tuledest, hageja oleks aga pidanud kooskõlas LE §-ga 167 võimaldama trollibussil vasakpöörde lõpetada vaatamata sellele, et temale süttis fooris lubav tuli. Hageja kostja esitatud asjaolusid omaks ei võtnud ja väitis, et trollibuss sõitis ristmikule, kui trollibussile ei põlenud foori lubavat tuld. Seega pidi kostja tõendama, et trollibussijuht sõitis ristmikule foori lubava tule ajal, nii et hagejal tekkis kohustus talle teed anda. Seda ei ole kostja tõendanud. Maakohus hindas asjas õigesti liiklusõnnetuse teadet, skeemi ja tunnistaja K. Jakobsoo ütlusi, kuid hindas asjas vääralt tõenditena trollibussijuhtide seletuskirju, mis ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg-s 1 sätestatud tõendi mõistele, sest ei ole seaduses sätestatud protsessivormis. Seletuskirjade sisuks on pealtnägijate ütlused, mis on olemuslikult tunnistajate ütlused TsMS § 251 lg 1 mõttes, kuid asjas ei ole neid tõendeid kogutud tunnistaja ütluste kogumiseks ettenähtud korras. Seetõttu ei ole need seletuskirjad tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid TsMS § 229 lg 2 mõttes ning nendega ei saa asja lahendamisel arvestada. Asjaolu, et hageja ei esitanud trollibussijuhtide seletuskirjade tõenditena esitamisele vastuväidet, ei anna alust käsitada neid tõenditena. Siiski ei muuda see maakohtu lahendit ebaõigeks, sest maakohus on ka seletuskirju tõenditena käsitades jõudnud õigele järeldusele, et kostja ei ole kahju hüvitamisest keeldumise alust tõendanud. Kostja pidi tõendama, et trollibuss sõitis ristmikule foori lubava tulega ja hageja ei andnud talle teed. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 229 lg-t 1, kui jättis trollibussijuhtide seletuskirjad asjas tõendina arvestamata. Kindlustusvaidlustes on tavapärane, et kohtud arvestavad asja lahendades tunnistajate allkirjastatud seletuskirju. Ka maakohus käsitas seletuskirju tõendina, mistõttu ei taotlenud kostja trollibussijuhtide tunnistajatena ülekuulamist maakohtus. Ringkonnakohus ei põhjendanud, kuidas ta jõudis ilma trollibussijuhtide seletuskirjadeta lõpptulemusena tõendeid hinnates samale järeldusele. Hageja kaebus põhineb asjaolul, et tema arvates sõitis trollibussijuht ristmikule punase tulega, kuid maakohtu arvates ei olnud sellel asjaolul asjas tähtsust. Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta, kas ja millega on tõendatud, et trollibussijuht sõitis ristmikule keelava fooritulega, ega toonud selgelt esile, millise liikluseeskirja rikkumise tõttu trollijuht kahju tekitamise eest vastutab. Ringkonnakohus leidis vääralt, et kostja pidi tõendama, et trollibuss sõitis ristmikule lubava tulega. LE § 167 järgi ei ole tähtsust, millise tulega trollibuss manöövrit alustas. Hageja pidi laskma juba ristmikul oleval trollibussil manöövri lõpetada.
2. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole selgitanud, kuidas väidetavad menetlusõiguse normi rikkumised ringkonnakohtus tõid kaasa ebaõige kohtulahendi. Hoolimata sellest, et ringkonnakohus ei käsitanud trollibussijuhtide seletuskirju tõenditena, asus ta tõendeid hinnates lõppjäreldusena maakohtuga samale seisukohale. Põhjendamatu on ka kostja taotlus saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest maakohus on juba trollibussijuhtide seletuskirju hinnanud. Kostja ei ole senise menetluse jooksul kordagi taotlenud tunnistajate ülekuulamist. Ringkonnakohus jagas

§ 7lg 1, § 44 ja § 46 lg 2 järgi õigesti poolte vahel tõendamiskoormuse. Ka Ts

MS § 230 lg 1 järgi peab pool tõendama oma vastuväiteid. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 692 lg 2 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
2. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja kui liiklusõnnetuses osalenud trollibussi omaniku kindlustusandja peab hüvitama hagejale kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduki omanikule ja juhile
3. oktoobril 2007 toimunud liiklusõnnetuse tõttu tekkinud 42 700 krooni suuruse kahju. Kolleegiumi arvates asusid maa- ja ringkonnakohus õigesti seisukohale, et kostja peab hüvitama hagejale tekkinud liikluskahju 42 700 krooni.
4. Kannatanu, kellel oli liiklusõnnetuse tõttu tekkinud isiku- või varakahju, võis

§ 40

lgte 1 ja 2 järgi esitada kahju hüvitamise nõude kas liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku või tema kindlustusandja vastu.

§ 7

lg 1 ja § 44 lg-te 1 ja 2 järgi oli kindlustusandjal kohustus hüvitada kannatanule kindlustatu tekitatud liikluskahju. Seejuures tuli

§ 26

lg 4 järgi hüvitada liikluskahju vastavalt kindlustatu vastutuse ulatusele ning sõltumata kannatanu osalemisest liiklusõnnetuses, välja arvatud

§-s 27 nimetatud isikukahju (sh liikluskahju põhjustanud sõidukijuhi ravikulu hüvitamine raviasutusele), mis tuli hüvitada olenemata kindlustatu vastutusest. Kuna praeguses asjas ei vaielnud pooled isikukahju hüvitamise üle, leidis maakohus ülaltoodud põhjendustel õigesti, et kostja pidi hüvitama hagejale sellise kahju, mille tekkimise eest kostja kindlustatu kui liiklusõnnetuses osalenud trollibussi omanik ja otsene valdaja vastutab.

§ 2

järgi on liikluskindlustus üldjuhul suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus. Vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS)

1. peatüki teises jaos, mille § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel tekkinud kahju eest ohu allikat valitsenud isik sõltumata oma süüst (riskivastutus). VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Mootorsõiduki otsene valdaja vastutab riskivastutuse alusel VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Kolleegium juhib tähelepanu, et kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks (vt Riigikohtu
2. veebruari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-97). Seega vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Seda ei muuda ka asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleb kaks moorsõidukit kui suurema ohu allikat. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et suurema ohu allika valitseja riskivastutus kohaldub ka siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi kahju tekitamises teisele suurema ohu allika valitsejale (vt Riigikohtu
4. septembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 12). Seega tekib VÕS § 1057 järgi mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutus ka juhul, kui kahju põhjustakse mootorsõiduki kui suurema ohu allikaga isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (vt Riigikohtu
6. juuni
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17). Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt Riigikohtu
8. aprilli
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11). Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kindlustusvõtja trollibussijuht osalesid mootorsõidukijuhtidena liiklusõnnetuses, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju. Hagejale ei oleks kahju tekkinud juhul, kui trollibuss ei oleks hageja juhitud sõiduautole ette sõitnud. Hageja sõiduautot kahjustati ja sellest tulenev kahju tekkis trollibussi käitamisele iseloomuliku riski realiseerumise tagajärjel VÕS § 1056 lg 1 esimese lause mõttes, sest trollibussi kui mootorsõidukit saab pidada suurema ohu allikaks VÕS § 1056 lg 2 esimese lause mõttes eelkõige seetõttu, et seda juhtides ei ole juhil võimalik kõikidel juhtudel vältida kokkupõrget teise esemega, sh teise mootorsõidukiga. Seega oli praeguses asjas hageja kahju tekkimise üheks põhjuseks trollibussi kui suurema ohu allika käitamisel realiseerunud risk.
10. Mootorsõiduki otsese valdaja vastutust välistavad asjaolud on sätestatud VÕS § 1057 p-des 1-5 ning nende asjaolude esinemise korral vabaneb mootorsõiduki otsene valdaja vastutusest. VÕS § 1057 p 3 järgi ei vastuta mootorsõiduki otsene valdaja käitamisel tekkinud kahju eest mh juhul, kui kahju põhjustas kannatanu tahtlik tegu. Kolleegium juhib tähelepanu, et viidatud sätte mõttes tuleb kannatanu tahtluse all mõista kannatanu tahtlust ennast kahjustada, sest üksnes sellisel juhul saab rääkida põhjusliku seose ahela katkemisest suurema ohu allika ohtliku mõju ja võimaliku kahju vahel (vt Riigikohtu
11. novembri
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-05, p 28). Praeguses asjas ei ole kostja toonud esile VÕS § 1057 p-des 1-5 sätestatud asjaolusid, mille alusel oleks kindlustatu vastutus välistatud. Kolleegium jääb oma varasemas praktikas toodud seisukoha juurde, et ka liikluskindlustusandjalt nõutavat kahjuhüvitist saab VÕS § 139 vähendada, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab (vt Riigikohtu
13. septembri
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13). Ka

§ 44

lg 2 teine lause näeb ette, et kui isik vastutab osaliselt liikluskahju tekitamise eest, hüvitatakse talle tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. Kuna kostja ei ole hagejale üldse hüvitist maksnud ega ole taotlenud kohtult kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 139 järgi selle tõttu, et hageja rikkus liikluseeskirja nõudeid, ei olnud kohtutel iseenesest asjakohane hinnata seda, kas hageja järgis liikluseeskirja nõudeid või mitte. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et praeguses asjas saanuks kostja keelduda liikluskahju hüvitamisest

§ 44lg 3 p-s 3 sätestatud alusel.

Selle sätte järgi ei tule hüvitada kahju tekitamise eest vastutava sõidukijuhi juhitud sõiduki omanikule või valdajale tekitatud kahju, välja arvatud isikukahju. Viidatud säte reguleerib kolleegiumi arvates olukorda, kus liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuht on mootorsõiduki käitamisega põhjustanud liikluskahju enda juhitava sõiduki omanikule või (kaudsele) valdajale. Praeguses asjas ei ole selliseid asjaolusid esile toodud. Küll on kostja väitel põhjustanud liiklusõnnetuse hageja.

§ 44

lg 3 p 2 järgi ei hüvitata kahju tekitamise eest vastutava sõidukijuhi iseendale tekitatud kahju, välja arvatud ravikulu. Ka see säte ei vabasta liikluskindlustusandjat kohustusest hüvitada kahju ka sellisele kannatanule, kes oli küll liiklusõnnetuses süüdi, kuid kellel on VÕS § 1057 alusel kahju hüvitamise nõue kindlustatu vastu (vt Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13).
3. Iseenesest on õige kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus otsust tehes TsMS § 229 lg-t 1, jättes trollibussijuhtide seletuskirjad asjas tõenditena arvestamata. Viidatud menetlusõiguse normi rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget lahendit. Kostja soovis trollibussijuhtide seletuskirjadega tõendada asjaolu, et liiklusõnnetus toimus seetõttu, et hageja rikkus LE § 167 ning oli seega liiklusõnnetuse toimumises süüdi. Kuna vastavalt ülalmärgitule nimetatud asjaolud kindlustatu vastutust tekkinud kahju eest ei mõjuta (vt käesoleva otsuse p 11 teine lõik), ei muuda see asja lõpplahendust.
4. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse ja kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Menetlusosalised võivad TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude kindlaksmääramist maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest. Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu