Obsah (4)

§ 15§ 22§ 26§ 152

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamine 3-4-1-15-10 3. märts 2011 Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton,

§ 15

esimese lause tähenduses Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Raivo Paala taotlus läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raivo Paala esitas Riigikohtule
2. oktoobril 2010 individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse, milles ta palub tuvastada, et isikul puudub Eesti õigussüsteemis tõhus õiguskaitsevahend õigusnormi põhiseaduspärasuse kontrolliks, kui seda õigusnormi kohaldatakse tema suhtes kohtuvälises menetluses. Alternatiivselt palub R. Paala selgitada, kas isikul on võimalik olukorras, kus tema põhiõigusi soovitakse kohtuvälises menetluses piirata, pöörduda kohtusse sellise piirangu proportsionaalsuse kontrollimiseks ja seeläbi saavutada "oma kohtuasi"

§ 15esimese lause tähenduses.

1. R. Paala taotlus saabus Riigikohtusse
2. oktoobril 2010, kuid sellelt puudus esitaja allkiri. Allkirjastatud taotlus saabus Riigikohtusse
3. novembril
4. TAOTLUSE ESITAJA PÕHJENDUSED
5. R. Paala soovib esitada halduskohtule kaebuse vahetult maksukorralduse seaduse sätete peale, mis kehtestavad liialt ulatusliku kaasaaitamiskohustuse (MKS § 56) ja liialt kitsa vaikimisõiguse (MKS § 64 lg 1 p 6) (MKS sätted). Selle kaebusega soovib ta hoida ära põhiõiguste rikkumise (

§ 22

lg 3,

§ 26

ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikkel 8, konventsiooni artikkel 6), mis MKS sätete kohaldamine tulevikus võib põhjustada.

1. Kui vahetult MKS sätete peale kaebuse esitamine ei ole võimalik, siis soovib R. Paala pöörduda halduskohtusse, et kontrollida tema suhtes kavandatava põhiõiguste piirangu proportsionaalsust. Teisisõnu soovib ta vaidlustada mingit maksumenetluses kavandatavat toimingut/akti, mille arutamisel saaks ta ennetavalt väita ka MKS sätete vastuolu põhiseadusega. Sellise kaebuse esitamise õigus tuleneb tema hinnangul EIK
2. septembri
3. aasta otsusest Sanoma Uitgevers vs. Holland.
4. R. Paala ei täpsusta, millist konkreetset põhiõiguste tulevast rikkumist ta soovib ära hoida. Taotluse punktis 1 on ta märkinud, et taotlus on esitatud Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevate isikute huvides.
5. Taotluse esitaja leiab, et tal kas ei ole õigust punktides 4 ja 5 kirjeldatud sisuga kaebusi kehtiva õiguse kohaselt kohtule esitada või on juba ette teada, et sellise sisuga kaebused pigem ei ole edukad. Tal puudub seetõttu tõhus õiguskaitsevahend (menetlus) oma põhiõiguste (

§ 22lg 3, § 26, konventsiooni artikkel 6) kaitseks.

1. R. Paala taotleb, et Riigikohus tunnistaks punktides 4 ja 5 nimetatud õiguskaitsevahendite puudumise vastuolus olevaks konventsiooni ja selle kohaldamise värskema praktikaga ja põhiseadusega. Sisuliselt taotleb R. Paala seda, et põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistataks sellise ennetava õiguskaitsevahendi puudumine, mis võimaldaks tal hoida ära väidetavalt põhiseadusega vastuolus oleva õigusakti kohaldamisega tulevikus põhjustatav põhiõiguste rikkumine.
2. Kui Riigikohus peaks siiski arvama kas

§ 15"oma kohtuasja" laiema tõlgenduse tõttu või muul põhjusel, et R.

Paalal on ikkagi halduskohtus võimalik nõuda kas 1) vahetult maksukorralduse seaduse sätete ennetavat põhiseadusvastaseks tunnistamist, 2) mingi kaebuse esitamist, mille käigus ta saaks nõuda ka maksukorralduse seaduse põhiseadusvastasust või 3) sellise õiguskaitsevahendi puudumise põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist, mis ei võimalda tal esimest või teist nõuet esitada, siis peab Riigikohus andma halduskohtule selged menetlussuunised. Neist peab nähtuma, kuidas halduskohus peab R. Paala ebatavalisi nõudeid menetlema. Suuniste andmise kohustus tuleneb EIK

1. septembri
2. aasta otsusest kohtuasjas McFarlane vs. Iirimaa ja
3. septembri
4. aasta otsusest kohtuasjas Subicka vs. Poola.
5. R. Paala märgib, et tõhusaks õiguskaitsevahendiks ei saa pidada seda, kui Riigikohus üksnes nendib, et tõhusa ennetava õiguskaitsevahendi puudumise saab ta tõstatada halduskohtus. Täiendavalt sunnib R. Paala arvates asja menetlema ka riigi kõrgeima kohtu kohustus kõrvaldada õiguslikke ebaselgusi (vt eelmises punktis viidatud EIK otsus kohtuasjas Subicka vs. Poola, p 48). Praegu on just nimelt ebaselge, kus ja kuidas tal oleks võimalik oma õigusi kaitsta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. R. Paala eesmärk on kolleegiumi hinnangul, et maksukorralduse seaduses (MKS) liialt ulatusliku kaasaaitamiskohustuse (MKS § 56) ja liialt kitsa vaikimisõiguse (MKS § 64 lg 1 p 6) kehtestavad sätted tunnistataks põhiseadusega vastuolus olevateks ja seda enne, kui maksuhaldur neid tema suhtes kohaldab (vt sellega seoses ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
7. juuni
8. aasta määrus kohtuasjas 3-4-1-3-10). Selle eesmärk on ära hoida talle

§ 22

lg-s 3 antud põhiõiguse (õigus keelduda enda ja oma lähedaste vastu tunnistamisest) rikkumine nende sätete tulevase kohaldamisega maksuhalduri poolt.

1. R. Paala on pöördunud Riigikohtu poole, kuna tal ei ole võimalust kasutada kindlaid tema eelistustele vastavaid õiguskaitsevahendeid, et hoida ära põhiõiguste rikkumisi, mida põhjustaks see, kui maksuhaldur kohaldaks tema suhtes põhiseadusega väidetavalt vastuolus olevat MKS § 56 ja MKS § 64 lg 1 p
2. Niisuguse võimaluse puudumine on R. Paala arvates vastuolus põhiseaduse ja konventsiooniga.
3. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses (

JKS) ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt

§-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada

§-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi (RKPSJK) 7. detsembri 2009. aasta määrus kohtuasjas 3-4-1-22-09, punkt 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Eeltoodust lähtudes on Riigikohus pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. 13.

§ 15

lg 1 teise lause kohaselt on isikul õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist "oma kohtuasja läbivaatamisel". Sellest tulenevalt saab isik taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Kui isiku arvates piirab mingi kohtumenetluse norm põhiseadusvastaselt tema õigusi, näiteks õigust tõhusale õiguskaitsele, saab ta kohtult taotleda, et viimane jätaks konkreetse kohtuasja menetlemisel selle normi kui põhiseadusvastase kohaldamata.

§ 15

lg 2 kohaselt järgib kohus põhiseadust ja tunnistab põhiseadusvastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus.

§ 152

lg-s 1 sätestatakse, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Nendest sätetest tulenevalt peab kohus kas isiku taotlusel või omal algatusel tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise. Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus (

§ 152

lg 2;

JKS § 4 lg 3).

1. Riigikohtu senises praktikas on olnud mitmeid juhtumeid, kus kohus on kohtuasja menetlusse võtmisel või selle menetlemise käigus tunnistanud põhiseadusvastaseks ja jätnud kohaldamata protsessinormi, mis on piiranud isiku õigust tõhusale õiguskaitsele (vt nt RKPSJK
2. märtsi
3. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-04;
4. aprilli
5. a otsus asjas nr 3-4-1-20-07 ja Riigikohtu üldkogu (RKÜK)
6. mai
7. aasta otsus asjas nr 3-1-1-88-07). Lisaks on Riigikohus asunud seisukohale, et kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi põhiõiguse kaitsmiseks vajalikku menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama (vt RKÜK
8. juuni
9. aasta otsus asjas nr 3-4-1-19-07, punkt 32). Seega on kohtul konkreetse kohtuasja menetlemise raames – sh talle esitatud kaebuse lubatavuse hindamisel – ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadusvastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse.
10. Ühtlasi märgib kolleegium, et

§ 15

lg 1 teises lauses sätestatud õigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist ei tähenda seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus.

§ 15

ning § 152 sõnastuse ja mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt ka RKÜK

1. juuni
2. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-08, punkt 21). Seega laieneb õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule.
3. R. Paala leiab esiteks, et tal peab olema õigus esitada vahetult MKS sätete peale ennetav kaebus halduskohtule. Kolleegium märgib, et kehtivate menetlusseadustike kohaselt sellist võimalust R. Paalal ei ole. Vastavalt HKMS § 3 lg-le 2 ja

JKS §-le 2 ei kuulu vahetult õigustloovate aktide ehk üldaktide peale esitatud kaebuste läbivaatamine halduskohtu pädevusse. 17. Ei

§ 15

lõige 1 ega ka lõige 2 nõua, et isikul oleks võimalik esitada selline kaebus halduskohtule või Riigikohtule. Kaebus, mis esitatakse kohtule vahetult õigustloova akti peale selleks, et hoida ära võimalik põhiõiguste rikkumine tulevikus, on sisuliselt abstraktse normikontrolli taotlus. Võimalust esitada niisugune kaebus ei nõua ka konventsiooni artikkel 34 (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu

1. detsembri
2. aasta otsus kohtuasjas Sejdić ja Finci vs. Bosnia ja Hertsegoviina, punkt 28). Konventsiooni kohaselt ei ole EIK-le võimalik esitada populaarkaebust selleks, et tõlgendada konventsiooniga tagatud õigusi. Samuti ei anna konventsioon isikutele õigust vaidlustada mõnd sätet, toimingut või üksikakti üksnes seetõttu, et neile tundub, et need sätted võivad konventsiooni rikkuda, kuid nendest tulenevad tagajärjed isikuid otseselt ei puuduta. Need järeldused on kolleegiumi hinnangul ülekantavad ka riigisisesele õiguskaitsevahendite süsteemile. EIK on siiski tunnustanud isiku õigust pöörduda EIK poole väitega, et õigustloov akt rikub tema õigusi ilma individuaalsete rakendusaktideta, juhul kui ta on sunnitud oma käitumist muutma kriminaalmenetluse ähvardusel või kui selle seaduse tagajärjed teda otseselt puudutavad (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool viidatud otsus kohtuasjas Burden vs. Ühendkuningriik, punkt 34).
3. Niisuguse abstraktse normikontrolli taotluse lubamatust on Riigikohus nentinud ka varem (vt RKPSJK
4. juuni
5. aasta määrus kohtuasjas 3-4-1-3-10, punkt 14).
6. R. Paala väidab teiseks, et tal kas ei ole võimalik esitada põhiõiguste rikkumist ennetavat kaebust, mille läbivaatamisel saaks nõuda ka MKS sätete põhiseadusvastaseks tunnistamist, või et selle kaebuse menetlusse võtmine või rahuldamine on pigem ebatõenäoline. Seega ei ole tal oma põhiõiguste kaitseks halduskohtus tõhusat menetlust. Selle menetluse puudumine on vastuolus konventsiooniga ja

§-ga

2. Riigikohtule esitatud taotlusest ei nähtu, kas väidetav põhiõiguste rikkumine võiks tulevikus haldusorgani tegevuse tõttu aset leida või milles see rikkumine võiks seisneda. Sellise rikkumist ennetava kaebuse jätaks halduskohus kolleegiumi hinnangul menetlusse võtmata. Sellest ei nähtu nimelt, et vaidlustatud õigusakti kehtimine õiguskorras võiks riivata R. Paala õigusi. Sellise kaebuse põhjal võib tõdeda, et isikul ilmselgelt ei ole halduskohtusse pöördumise õigust (HKMS § 7).
3. Kui aga R. Paala näitab halduskohtule esitatavas kaebuses ära, kuidas ja millal seaduse tulevane kohaldamine tema õigusi riivab, siis ei saa välistada, et R. Paalal on kehtiva menetlusseadustiku alusel võimalik vaidlustada mõni akt või toiming, mis võimaldaks tal nõuda ka MKS § 56 ja MKS § 64 lg 1 p 6 põhiseaduspärasuse ennetavat kontrolli.
4. R. Paala väitel on maksukorralduse seaduses sätestatud liialt ulatuslik kaasaaitamiskohustus. Kaasaaitamiskohustus tähendab seda, et isikul on kohustus teatada maksuhaldurile kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust (MKS § 56 lg 1). Maksukohustuslasel on kohustus pidada arvestust selliste asjaolude kohta, anda seletusi, esitada deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitada neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul (MKS § 56 lg 2). Seda kohustust täpsustavad MKS §-d 57 ja
5. Kaasaitamiskohustus hõlmab ka kohustust mitte takistada maksuhaldurit menetlustoimingute sooritamisel (MKS § 56 lg 3). Praeguse asja jaoks on oluline üksnes kaasaaitamiskohustuse see aspekt, mis puudutab maksukohustuslase kohustust teatada maksuhaldurile kõik teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust.
6. Kaasaitamiskohustuse asjakohase osa täitmist – enamasti suulise või kirjalikku teabe esitamisega – nõuab maksuhaldur maksumenetluses korraldusega (vt MKS § 60 lg 2, MKS § 62 lg 4). Revisjoni käigus võib maksuhaldur esitada ka suulise korralduse (MKS § 79 lg 2).
7. Kolleegiumi hinnangul ei ole välistatud maksuhalduri poolt kaasaitamiskohustuse täitmiseks esitatud korralduse vaidlustamine põhjusel, et nõutav teave tähendaks enda või oma lähedase vastu tunnistamist ehk põhjusel, et see korraldus on vastuolus MKS § 64 lg 1 punktidega 5 ja 6 ja

§ 22lõikega 3.

Korralduse vaidlustamisel saab tõstatada ka selle aluseks olevate sätete põhiseaduspärasuse küsimuse. Välistatud ei ole ka toimingu sooritamisest hoidumise nõue või tegevusetuse kui toimingu sooritamise nõue HKMS § 6 lg 2 ja riigivastutuse seaduse (RvastS) § 5 alusel, et hoida ära kindla sisuga korralduse andmine. RvastS § 5 lõike 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmata jätmist või halduse toimingu sooritamata jätmist, kui haldusakt või toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Samuti ei saa välistada ka HKMS § 6 lg 3 p 3 alusel avalik-õigusliku suhte kindlakstegemise taotlust. Sellisel juhul paluks isik tuvastada, kas tal on kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus ja saaks selle käigus vaidlustada MKS vastavas sätted.

1. R. Paala hinnangul on halduskohtusse pöördumine isegi õigusliku võimaluse olemasolul igal juhul ebatõhus õiguskaitsevahend. R. Paala taotlusest ei selgu, kas ta on selliste kaebustega halduskohtu poole pöördunud. Kolleegium R. Paala hinnanguga ei nõustu. Sellest, et kohtul ei ole olnud võimalust kindla sisuga kaebust lahendada, ei saa järeldada, et niisugune kaebus jäetakse menetlusse võtmata või lahendatakse põhiõiguste kaitse seisukohast ebatõhusal viisil. Kolleegiumil ei ole võimalik anda halduskohtule ka selgitusi hüpoteetiliste juhtumite lahendamiseks.
2. Lisaks kaasaaitamiskorralduse vaidlustamisele enne selle täitmist on R. Paalal õigus lõplikku maksuotsust vaidlustades vaidlustada ka menetluslikke rikkumisi. Seda tehes on tal võimalik nõuda ka MKS sätete põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kui tõendid on saadud maksukorralduse seadust või

§ 22

rikkudes, siis ei ole võimalik neid kasutada maksumenetluses tõendina tema vastu. Samuti on R. Paalal võimalik MKS sätete põhiseaduspärasust vaidlustada siis, kui ta on keeldunud kaasaaitamiskohustuse täitmisest, teda on väärteo korras karistatud maksuhalduri tegevuse takistamise eest MKS § 154 alusel ja ta on vaidlustanud selle väärteomenetluses tehtud otsuse.

1. Eelnevale lisaks peab kolleegium vajalikuks märkida, et kuigi vastastikune teabevahetus ei ole kriminaal- ja maksumenetluses välistatud, tuleb maksumenetluses kogutud tõendeid kriminaalmenetluses uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides (vt RKÜK
2. veebruari
3. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-120-03, punkt 17). Kui maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom viitab isiku poolt toime pandud kuriteole, on isikul õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isegi siis, kui kriminaalmenetlust ei ole veel alustatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi (RKKK)
4. juuni
5. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-39-05, p-d 12–15). Maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole aga kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses MKS § 64 lg 1 punktide 5 ja 6 vaikimisõigusele ei tuginenud. Õigusega keelduda enda vastu tunnistamisest on vastuolus ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (Vt RKKK
6. juuni
7. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-39-05, punktid 12–15 ja
8. oktoobri
9. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-57-07, punktid 14–17).
10. Samuti on R. Paalal võimalik MKS sätete põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks pöörduda õiguskantsleri poole.
11. Kolleegiumi hinnangul on R. Paalale eelmistes punktides kirjeldatud viisil tagatud piisavalt tõhus võimalus taotleda kohtulikku kaitset MKS sätete võimalikust põhiseadusvastasusest tingitud põhiõiguste rikkumise eest. Põhiseaduses sätestatud õiguste kaitse süsteem tervikuna tagab tema põhiõigustele piisavalt tõhusa kaitse. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et R. Paala taotluse läbivaatamine ei ole Riigikohtu pädevuses. Lähtudes

JKS § 11 lg-st 2 tuleb taotlus jätta läbi vaatamata ja tagastada esitajale. Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks