RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine 3-4-1-12-10 7. märts 2011 Eesistuja Märt Rask ja li

) § 5 lõike 2 punkti 1 mõistes. Seega on tööandja kohustatud maksma tema eest sotsiaalmaksu. Lisaks sellele on H. Insler tulenevalt

§ 5lõike 4 punktist 3 kindlustatud isikuks ka vanaduspensionärina.

Ta oli erinevate haiguslehtede alusel ajutiselt töövõimetu ajavahemikel

1. kuni
2. jaanuar ning
3. veebruar kuni
4. mai
6. juulil 2009 toimus tööõnnetus, mille tagajärjel H. Insler kaotas taas ajutiselt töövõime kuni
7. novembrini
9. juulil täitus tal
10. haiguslehe alusel hüvitatav päev
11. aastal. H. Insler esitas haigekassale haiguslehed nr 00014222 ja nr 00014309 töövabastuse perioodidega vastavalt
12. juuli kuni
13. august ning
14. august kuni
15. september
17. Eesti Haigekassa Viru osakond jättis
18. septembri
19. a korraldusega nr 1-14/1017998 H. Inslerile ajavahemiku
20. juuli kuni
21. august 2009 eest määramata ja maksmata ajutise töövõimetuse hüvitise. H. Insler esitas selle korralduse peale vaide, paludes korralduse tühistada ja määrata ning maksta välja ajutise töövõimetuse hüvitis. Eesti Haigekassa jättis vaide
22. septembri
23. a vaideotsusega rahuldamata. Eesti Haigekassa Viru osakond jättis
24. oktoobri
25. a korraldusega nr 1-14/1033491 H. Inslerile määramata ja maksmata ajutise töövõimetuse hüvitise töövõimetuslehe nr 00014309 alusel.
26. H. Insler esitas
27. oktoobril 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse Eesti Haigekassa Viru osakonna
28. septembri ja
29. oktoobri
30. a korralduste tühistamiseks ja ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks.
31. Tartu Halduskohus rahuldas
32. jaanuari
33. a otsusega kaebuse ja tühistas Eesti Haigekassa Viru osakonna
34. septembri
35. a korralduse nr 1-14/1017998 ja
36. oktoobri
37. a korralduse nr 1-14/
38. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole haigekassa ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest keeldumisel hinnanud asjaolu, et kaebaja on vanaduspensionär, mitte töövõimetuspensionär. Kaebaja on kindlustatud isik

§ 57lõike 5 mõttes.

Tema puhul rakendub

§ 57

lõige 5, mitte

§ 57lõige 6.

Haigekassa tõlgendust

§ 57lõikele 6, et 90 kalendripäeva täitus 24.

juulil 2009 ning kaebajale ei määrata ja ei maksta ajutise töövõimetuse hüvitist ajavahemiku

1. juuli 2009 kuni
2. september 2009 eest, ei saa lugeda proportsionaalseks.
3. Eesti Haigekassa Viru osakond esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta H. Insleri kaebus rahuldamata.
4. H. Insler palus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
6. oktoobri
7. a otsusega Eesti Haigekassa Viru osakonna apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas Tartu Halduskohtu
8. jaanuari
9. a otsuse materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus rahuldas H. Insleri Tartu Halduskohtule esitatud kaebuse ning tühistas Eesti Haigekassa Viru osakonna
10. septembri
11. a korralduse nr 1-14/1017998 ja
12. oktoobri
13. a korralduse nr 1-14/1033491 ning kohustas vastustajat vaatama uuesti läbi kaebaja taotlused töövõimetuslehtede nr 00014222 ja nr 00014309 alusel haigushüvitise määramiseks ja väljamaksmiseks. Lisaks tunnistas ringkonnakohus

§ 57

lõike 6 põhiseaduse vastaseks ja jättis kohaldamata osas, milles see välistab vähemalt 65-aastase kindlustatud isiku õiguse saada haigushüvitist kokku rohkem kui 90 kalendripäeva aastas. Halduskohtumenetluse seadustiku § 25 lõike 10 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 4 lõike 3 ja § 9 lõike 1 kohaselt edastas Tartu Ringkonnakohus mainitud otsuse Riigikohtule ning sellega käivitus põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Tartu Ringkonnakohtu otsus saabus Riigikohtusse 1. novembril 2010. 8. Ringkonnakohus nõustus vastustajaga, et

§ 57lõige 6 on asjakohane norm, mis välistas 67-aastase H.

Insleri õiguse saada hüvitist.

§ 57

lõikes 6 kasutatud terminid "haigus" ja "vigastus" hõlmavad ka tööõnnetusest tingitud haigused ja vigastused. Seejuures tuleb haigust käsitada üldmõistena, mis hõlmab ka vigastused. 9. Ringkonnakohus leidis, et

§ 57

lõige 6 näeb ette alla 65-aastaste ja vähemalt 65-aastaste kindlustatud isikute õiguslikult erineva kohtlemise. H. Insleri õiguste riivet ega tema huvide kahjustamist ei välista vanaduspensioni saamine, kuna ajutise töövõimetuse hüvitise maksmine ei sõltu vanaduspensioni maksmisest. Erinev kohtlemine on ka see, kui seadus tagab ühele isikute grupile nii vanaduspensioni kui ka ajutise töövõimetuse hüvitise, teisele grupile aga ainult vanaduspensioni.

1. Vanusest tingitud erinev kohtlemine on üldise võrdsuspõhiõiguse riive (põhiseaduse (PS) § 12 lõike 1 esimene lause). Kuna kaebaja saab pensionitulu, on talle tagatud vähemalt eksistentsimiinimum. Seetõttu ei näinud ringkonnakohus asjas PS § 28 lõike 2 riivet.
2. Ringkonnakohtu arvates on tegemist ilmselgelt meelevaldse vaheteoga, kuna vanuselist erikohtlemist pole võimalik õigustada.

§ 57

lõige 6 on üle 65-aastaseid kindlustatud isikuid puudutavas osas põhiseaduse vastane ja tuleb praegu jätta kohaldamata. 12. Ravikindlustuse seaduse eelnõu (914 SE I) seletuskirjast nähtub, et seadusandja soovis

§ 57

lõikega 6 kallutada üle 65-aastaseid isikuid nende tervise säästmise huvides oma töötamist piirama. Selline eesmärk pole õiguspärane, samuti ei ole selle saavutamiseks valitud vahend sobiv ega vajalik.

1. Legitiimseks tuleb pidada soovi säästa eakate tervist, kuid sama ei saa öelda töötamise piiramise ja tervise säästmise seostamise kohta. Mõõdukat töökoormust ilma liigse stressi ja tervist kahjustavate töötingimusteta ei saa pidada tõsiseltvõetavaks ohuks 65-aastase ja vanema isiku tervisele.
2. Haigushüvitise maksmata jätmine ei saa kallutada ratsionaalselt käituvat isikut töötamist vähendama. Hüvitist saab maksta vaid aja eest, mil isik ei olnud võimeline töötama. Kui isik on töövõimeline ja töötab, saab ta töötasu ning tal puudub mõistlik põhjus hoiduda töötamisest ja loobuda töötasust põhjusel, et kunagi tekkiva töövõimetuse ajal ei makstaks talle hüvitist. Pigem võib

§ 57lõige 6 mõjuda vastupidiselt seletuskirjas taotletud eesmärgile.

Vältimaks tulu saamata jäämist, võib isik hüvitise maksmise piiramisel asuda tööle olukorras, kus alla 65-aastastele kindlustatud isikutele makstaks hüvitist. 15. Ehkki seda ei ole eelnõu seletuskirjas otseselt välja toodud, võib ringkonnakohtu arvates

§ 57

lõigetest 6 ja 7 ning ravikindlustuse seaduse eelnõu seletuskirjast aimata ka seadusandja eesmärki säästa ravikindlustuse raha. See eesmärk võib iseenesest olla õiguspärane (vrd võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 9 lõikega 2), kuid praegusel juhul ei ole selle saavutamiseks valitud vahend vajalik. Vanaduspensioni saava, kuid samal ajal töötava isiku eest makstakse sotsiaalmaksu. Ravikindlustus põhineb solidaarsusel, mistõttu kõrgendatud riskiga gruppe tuleks üldjuhul kohelda samaväärselt madalama riskiga gruppidega. Ravikindlustuse raha nappuse korral eksisteerib alternatiivne, võrdsuspõhiõigust mitteriivav vahend: haigushüvitise maksmise kestust saaks vähendada kõigi kindlustatud isikute gruppide suhtes. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED 16. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et

§ 57

lõige 6 diskrimineerib otseselt üle 65-aastasi kindlustatud isikuid vanuse alusel, nõustudes seejuures Tartu Ringkonnakohtu motiivide ning järeldustega. Mõjutada isikut töösuhtest loobuma isiku enda tervise hoidmise eesmärgil ning seda kõigi üle 65-aastaste isikute suhtes, ei ole põhiseaduse mõttes legitiimne eesmärk. Liberaalse demokraatia tingimustes on igaüks ise õigustatud enda elu puudutavaid otsuseid vastu võtma.

1. Haigushüvitiste maksmise aja piiramine lähtub põhimõttest, et püsivalt tööl mittekäivad isikud ei ammendaks solidaarse kindlustussüsteemi puhul ravikindlustuse eelarvet. Sellistel juhtudel peaks riik tagama isikute toimetuleku teistest vahenditest (näiteks töövõimetuspensionidega). Seega on iseenesest legitiimne piirata ravikindlustatud isikutele hüvitatavaid haiguspäevi.
2. Olukorras, kus kindlustuskaitse tekib töötamisest kui juriidilisest faktist (töötasult tekib maksude maksmise kohustus), ei tohiks seadus erinevaid töötajate gruppe pelgalt vanuse alusel erinevalt kohelda. VõrdKS § 3 lõike 2 järgi on tegemist otsese diskrimineerimisega, kui mingi tunnuse, näiteks vanuse alusel koheldakse ühte isikut halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist isikut samalaadses olukorras.
3. Riigikogu sotsiaalkomisjon teatab Riigikohtule, et osa sotsiaalkomisjoni liikmetest oli arvamusel, et

§ 57lõige 6 on vastuolus PS § 12 lõikega 1 Tartu Ringkonnakohtu 29.

oktoobri 2010. a otsuses toodud põhjendustel, kuid osa komisjoni liikmetest oli arvamusel, et

§ 57

lõike 6 eesmärk säästa eakate tervist on legitiimne, riive on proportsionaalne ja säte on seega kooskõlas PS § 12 lõikega

2. Heino Insler avaldab Riigikohtule, et nõustub Tartu Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a kohtuotsuses toodud seisukohtadega, v.a otsuse p-s 24 avaldatud seisukohaga, et

§ 57

lõigetest 6 ja 7 ning ravikindlustuse seaduse eelnõu seletuskirjast aimatav seadusandja eesmärk säästa ravikindlustuse raha võib iseenesest olla õiguspärane. Ravikindlustuse raha säästmine ei ole põhiseaduslikku järku väärtus, mis õigustaks PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse riivet. Juhul kui Riigikohus leiab, et

§ 57

lõigetest 6 ja 7 ning ravikindlustuse seaduse eelnõu seletuskirjast aimatav seadusandja eesmärk säästa ravikindlustuse raha on õiguspärane, siis nõustub H. Insler Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga, et sellise eesmärgi saavutamiseks valitud vahend ei ole sobiv ega vajalik. 21. Haigushüvitis ei ole soodustus, sest isikul on isikustatud sotsiaalmaksu tasumise näol kindlustuskaitse. Sotsiaalmaksuseaduse § 1 kohaselt on sotsiaalmaks pensionikindlustuseks ja riiklikuks ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis, mida tuleb täita sotsiaalmaksuseaduses ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel. Sotsiaalmaksu makstakse töötajale rahas makstud töötasult. Töötaval isikul tekib õigus riiklikuks ravikindlustuseks, sh haigushüvitise saamiseks, olenemata vanaduspensioniga kaasneva sissetuleku saamisest. Vanaduspensionäri (sh üle 65-aastase isiku) töötasult sotsiaalmaksu tasumine ei ole vabatahtlik, seetõttu tekib ka vanaduspensionäril (sh üle 65-aastasel isikul) õigus saada haigushüvitist võrdsetel tingimustel teiste töötavate isikutega ning vanus kui formaalne kriteerium ja riikliku vanaduspensioni saamine ei saa olla piisavad põhjused, jätmaks nii arvamuse esitajat kui ka teisi isikuid ilma hüvedest, mida alla 65-aastased isikud lähtuvalt

§ 57lõikest 5 saavad ja üle 65-aastased isikud ei saa.

22. Ravikindlustus põhineb solidaarsusel ning H. Insler ei näe mõistlikku põhjendust, miks töötavaid vanaduspensionäre, kes ei ole veel 65 aasta vanused, koheldakse erinevalt vanaduspensionäridest, kes on üle 65-aastased. Eeltoodust tulenevalt saab

§ 57lõike 6 piirangut pidada H.

Insleri arvates tema suhtes, kes on 67 aasta vanune, diskrimineerivaks, sest sellisel vanuse alusel erineval kohtlemisel puudub objektiivne ja mõistlik õiguspärane eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid ei ole asjakohased ja vajalikud (vt VõrdKS § 9 lõige 2). Seega pole üldise võrdsuspõhiõiguse riive mõistlikult ega asjakohaselt põhjendatud ja tegemist on meelevaldse ebavõrdse kohtlemisega.

1. Ebaõige on seadusandja seisukoht, et pikemate haiguste korral tuleks toimetulek tagada riiklike pensionide maksmisega. Selline lähenemine on vastuolus ravikindlustuse seaduse üldise eesmärgiga. Vanaduspensioni saamist kui sissetulekut ei saa võrdsustada teiste riiklikult toimetulekuks tagatud hüvede ja toetuste maksmisega.
2. Eesti Haigekassa arvates on

§ 57

lõikes 6 sätestatud piirang, millega on ette nähtud 65-aastastele ja vanematele isikutele erinev haigushüvitise maksmise perioodi kestus, kooskõlas PS § 12 lõikega 1. Legitiimsed on

§ 57

lõike 6 eesmärgid säästa eakate tervist ja tagada ravikindlustusraha efektiivne ja otstarbekas kasutamine. Mõlema eesmärgi saavutamine on ka proportsionaalne. 25.

§ 57

lõikes 6 sätestatud piirangu eesmärgiks on tagada haigushüvitise maksmine üksnes ajutise töövõimetuse korral ning seeläbi ka ravikindlustusraha efektiivne ja otstarbekas kasutamine. Ajutise töövõimetuse hüvitiste, mille hulka kuulub ka haigushüvitis, eesmärk on tagada sissetulek isikule, kellel jääb töökohustustest ajutise vabastamise tõttu saamata töötasu (

§ 50lõige 1).

Üle 65-aastane isik, kes on üle 90 päeva töövõimetu, peaks abi saama ja saabki abi teistest sotsiaalkindlustuse meetmetest, sest sisuliselt ei ole enam tegemist ajutise töövõimetusega. 26. Eakal isikul, kes on üle 90 päeva töövõimetuslehel, ei ole mõttekas enam tööl käimist jätkata, sest sellises olukorras jääb tal saamata nii töötasu kui ka haigushüvitis. Eaka inimese puhul viitab juba 90 päeva kalendriaastas töövõimetuslehel viibimine sellele, et isiku töövõime on jäädavalt vähenenud ja tema tervislik seisund ei võimalda tal töötada ning töötaja peaks siirduma pensionile. Alla 65-aastaste puhul ei pruugi pikaajaline (üle 90 päeva kestev) töövõimetus veel viidata püsivale töövõime vähenemisele, mistõttu on nende puhul õigustatud haigushüvitise maksmine pikema perioodi jooksul. Seega on põhjendatud erinevatele vanusegruppidele erinev haigushüvitise maksimaalse kestuse kehtestamine. Arvestades asjaolu, et ka eakal isikul on 28 kalendripäeva puhkust, on eakal võimalik töökohustustest vabastust saada kokku kolmandiku aastast. Isik, kes ei suuda kolmandikku aastast oma ealistest iseärastustest tingituna töötada, peaks tõsiselt kaaluma töötamise lõpetamist, sest erinevalt noorematest ei saa eeldada, et temal on selline töövõimetus ajutine. 27.

§ 57

lõikes 6 sätestatud piirang on Eesti Haigekassa hinnangul kehtestatud, arvestades eaka isiku tervislikke iseärasusi ja asjaolu, et 65-aastasele ja vanemale isikule on tagatud riikliku pensioni maksmine sõltumata nende tervislikust seisundist. Pensioni üheks eesmärgiks ongi tagada eakale isikule sissetulek olukorras, kus isik ei ole ealiste iseärasuste ja tervisliku seisundi tõttu võimeline enam ise (endises mahus) töötama. Makstav pension kompenseerib eakale töövõime kaotusest tingitud sissetuleku vähenemise. Lisaks on mõõdukuse hindamisel oluline ka see, et pensionilt ei maksta sotsiaalmaksu. Kõikidelt muudelt sissetulekutelt peab sotsiaalmaksu maksma. Seega on riik andnud sel moel eakatele soodustuse, millele vastukaaluks on lühendatud haigushüvitise maksmise perioodi. Eakatele tagatud hüved on tasakaalus.

1. Ravikindlustussüsteemi vahendeid ei saa valimatult jagada. Tegu on piiratud ressursiga. Seadusandja on sunnitud valima meetmed, mille abil vältida ravikindlustussüsteemi ülekoormamist ning vahendite ebaefektiivset kasutamist. Selleks, et ravikindlustussüsteemist oleks võimalik maksta sotsiaalseid hüvitisi seaduses ettenähtud määras kõikidele õigustatud isikutele, peab süsteemiga hõlmatud isikutele ravikindlustuse hüvede, sh haigushüvitise jagamisel, hüvede andmist paratamatult piirama. Piirates 65-aastaste ja vanemate töötavate isikute haigushüvitise saamise perioodi kestust, tekib vaba ressurss, mida on võimalik kasutada mujal ravikindlustussüsteemis (näiteks maksta pensioniealistele haigushüvitisi).
2. Õiguskantsleri arvates on

§ 57

lõige 6 osas, milles säte välistab vähemalt 65-aastase kindlustatud isiku õiguse saada haigushüvitist kokku rohkem kui 90 kalendripäeva eest kalendriaastas, põhiseadusega kooskõlas. 30. Õiguskantsler peab võimalikuks moodustada võrreldavate isikute grupid ringkonnakohtu määratust kitsamal alusel, et kirjeldada isikute erinevat kohtlemist täpsemal viisil. Ta võrdles omavahel üle 65 aasta vanuseid töösuhtest tulenevalt ravikindlustatud isikuid, kelle vigastusest või haigusest tingitud töövõimetuse periood kestab kokku kuni 90 kalendripäeva kalendriaastas, ja üle 65 aasta vanuseid töösuhtest tulenevalt ravikindlustatud isikuid, kelle vigastusest või haigusest tingitud töövõimetuse periood on kestnud üle 90 kalendripäeva ühel kalendriaastal. 31.

§ 57

lõikest 6 tuleneva piirangu kehtestamise eesmärgiks on eelnõu seletuskirja kohaselt mõjutada eakaid isikuid tervisliku seisundi halvenemise korral töötamist lõpetama. Õiguskantsleri varem korraldatud normikontrolli menetluste raames on Sotsiaalministeerium kui ravikindlustuse seaduse väljatöötaja nimetanud

§ 57

lõikes 6 sätestatud üle 65-aastaste isikute erineva kohtlemise põhjendusena ka seda, et pensionikindlustuse ja ravikindlustuse raha piiratuse tõttu ei ole seadusandja arvates olnud põhjendatud maksta töötavale pensionärile pika aja vältel samal ajal nii pensioni kui ka haigushüvitist. 32. Õiguskantsler nõustub, et ei saa pidada õiguspäraseks seadusandja eesmärki mõjutada töötamisest loobuma kõiki 65-aastaseks saanud isikuid, arvestamata nende terviseseisundit, võimeid ja töö iseloomu. Juhul kui terviseseisund seda võimaldab, on töötamine vanemaealiste isikute puhul igati soodustamist vääriv ning meetmed, mis mõjutavad teda töötamisest loobuma, ei ole legitiimsed. Samas on riigil PS § 28 lõikest 1 tulenev kohustus kaitsta inimeste tervist. Ei ole välistatud, et isikute tervise kaitsmiseks tuleb avalikul võimul rakendada meetmeid, mis suunavad inimesi oma tervist kahjustavatest tegevustest hoiduma või selliseid tegevusi piirama. Kuigi ravikindlustuse seaduse seletuskiri räägib

§ 57

lõike 6 põhistamisel üle 65-aastastest isikutest üldiselt, on õiguskantsleri arvates olnud seadusandja eesmärgiks mõjutada üksnes selliseid 65-aastaseid ja vanemaid töötavaid isikuid, kes terviseseisundist tulenevalt ei ole võimelised oma ülesandeid järjepidevalt täitma ning kellel tekivad seetõttu kalendriaasta kestel pikemad kui 90 päeva kestvad töövõimetuse perioodid.

1. Eelnimetatud kitsamasse gruppi kuuluvate isikute mõjutamist oma terviseseisundi parandamiseks elumuudatusi ette võtma peab õiguskantsler legitiimseks eesmärgiks. Seadusandjal võis olla mõistlik põhjus eeldada, et osa vanemaealiste isikute puhul on töötamisest tulenev oht tervisele võrreldes nooremate inimestega suurem ning isikuid tuleks mõjutada võrreldes muude isikutega oma tervist rohkem säästma. Ohust tervisele annavad kõige selgemalt tunnistust pikad töövõimetuse perioodid, seega ongi seadusandja piiritlenud haigushüvitiste maksmise piiramisega mõjutatavate isikute ringi üksnes pikka aega töövõimetute isikutega.
2. Riik maksab töötavale pensionärile ajutise töövõimetuse korral nii ajutise töövõimetuse hüvitist kui ka riiklikku pensioni. Seejuures on nii pensioni kui ka ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise eesmärgiks äralangenud sissetuleku asendamine. Selline sama eesmärgi saavutamist silmas pidavate sotsiaalkindlustuse mehhanismide dubleerimine võib kujutada endast avalike vahendite ebasäästlikku kasutamist. Silmas pidades, et sotsiaalkindlustuse raha on piiratud, seadusandjal on lai otsustusruum üldise võrdsuspõhiõiguse piiramise mõistliku ja asjakohase eesmärgi määramisel (sealhulgas sotsiaalsete põhiõiguste valdkonnas) ning isikule on tagatud sissetulek töövõimetuse puhul vanaduspensioni näol, saab õiguskantsleri arvates ka sotsiaalkindlustuse raha säästliku kasutamise vajadust pidada haigushüvitise maksmise piiramise legitiimseks põhjuseks. Sellist põhjust isikute erinevaks kohtlemiseks ei saa pidada meelevaldseks.
3. Justiitsminister leiab, et

§ 57

lõikes 6 sätestatud piirang on ilmselgelt ebaproportsionaalne ning seetõttu materiaalselt põhiseaduse vastane osas, milles see ei võimalda haldusorganil haigushüvitise maksmisel võtta arvesse üle 65-aastase kindlustatud isiku terviseseisundit, ajutise töövõimetuse põhjuseid ega muid elulisi asjaolusid, millest tulenevalt võib

§ 57

lõikes 6 sätestatud haigushüvitise maksmise periood olla ebaproportsionaalselt lühike.

1. Justiitsministeerium nõustub ringkonnakohtuga selles, et võrreldavateks isikurühmadeks on ühelt poolt vähemalt 65-aastased kindlustatud isikud ning teiselt poolt alla 65-aastased kindlustatud isikud.
2. Ebavõrdse kohtlemise legitiimsete eesmärkidena on käsitletavad nii eakate inimeste tervise kaitse kui ka sotsiaalkaitse vahendite õiglane jaotus. Ravikindlustuse seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt näitavad pikad ajutise töövõimetuse perioodid, et inimene peab oma töötamist piirama, ning ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise kestuse piiramine teenib just seda eesmärki. Tervise kaitse on PS § 28 lõikest 1 tulenev põhiõigus ning seega võrdsuspõhiõiguse riive eesmärgina igati legitiimne.
3. Milline on piisavalt pikk aeg, mille jooksul eaka inimese ajutist töövõimetust võib käsitada juba sisuliselt püsiva töövõimetusena, on seadusandja sisustada. Praegune seadusandja tõmmatud piir 60 kalendripäeva ühe haiguse kohta ning 90 kalendripäeva ühe kalendriaasta kohta kokku on sätestatud imperatiivselt ega võimalda haldusorganil kasutada kaalutlusõigust juhtumipõhise otsuse tegemiseks. Piirang kohtleb kõiki üle 65-aastaseid inimesi ühetaoliselt, kehtestades kõigi suhtes samasuguse eelduse: enam kui 90 kalendripäeva kestev ajutine töövõimetus ühes kalendriaastas vastab sisuliselt püsivale töövõimetusele ning seetõttu ei ole põhjendatud haigushüvitise maksmine. Sellise lahenduse kasuks räägib põhimõtteliselt ka asjaolu, et üle 65-aastastele isikutele on riikliku pensionikindlustuse seaduse § 7 lõike 1 punktist 1 tulenevalt tagatud vanaduspension, mis täidab haigushüvitisega analoogset eesmärki: asendab töövõime kaotuse tõttu äralangenud sissetulekut. Justiitsministri arvates tuleb möönda, et kahe sama eesmärki kandva sotsiaalhüvitise maksmine (vanaduspension ja ajutise töövõimetuse hüvitis) ühel ajal pikema aja vältel võib teistpidi osutuda sotsiaalkaitsevahendite ebaotstarbekaks kasutuseks ning piirangut sellise olukorra ärahoidmiseks tuleb pidada igati proportsionaalseks. 39.

§ 57

lõikes 6 sätestatud imperatiivne piirang ei võimalda võtta arvesse eaka inimese terviseseisundit, ajutise töövõimetuse põhjuseid ega muid elulisi asjaolusid, millest tulenevalt võib

§ 57

lõikes 6 sätestatud haigushüvitise maksmise periood olla ebaproportsionaalselt lühike. Justiitsminister leiab, et seesugune imperatiivne piirang on ilmselgelt ebaproportsionaalne ja seetõttu põhiseadusega materiaalselt vastuolus. Nimelt ei arvesta kehtiv

§ 57

lõige 6 võimalusega, et ka üle 65-aastasel kindlustatud isikul võib esineda terviserikkeid, mis on tõepoolest ajutise iseloomuga ega ole kroonilised, kuid millest paranemine võib võtta kauem aega kui

§ 57lõikes 6 sätestatud maksimumperiood(id).

Ajutise iseloomuga, kuid pikemat paranemist nõudvate terviserikete korral oleks ilmselgelt põhjendamatu haigushüvitise väljamaksmise piiramine 90 kalendripäevaga kalendriaastas, võtmata seejuures arvesse konkreetse haigusjuhu asjaolusid ja eaka inimese tervise seisundit. 40. Lisaks eeltoodule pidas justiitsminister vajalikuks juhtida Riigikohtu tähelepanu Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist tekkida võivale õiguslikule ebaselgusele. Praeguses vaidluses on asjassepuutuvaks

§ 57

lõikes 6 sätestatud maksimumpiirang ehk haigushüvitise piirmäär 90 kalendripäeva ühe kalendriaasta kohta. Samas sisaldab säte ka piirangut ühe haigusjuhu kohta, mis on 60 järjestikust kalendripäeva, kuid see jääks Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni jõustumisel kehtima. 41. Sotsiaalministri hinnangul on

§ 57

lõikes 6 sätestatud vanuseline erisus põhjendatud ning tegu ei ole meelevaldse erisuse kehtestamisega. 42. Sotsiaalministri arvates on

§ 57

lõikes 6 sätestatud võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduslikkuse kontrollil võrreldavateks isikute gruppideks vaid haigushüvitist saama õigustatud alla 65-aastased kindlustatud isikud võrdluses haigushüvitist saama õigustatud vähemalt 65-aastaste kindlustatud isikutega. Vanaduspensioni ja ajutist töövõimetuse hüvitist saama õigustatud isikuid ei saa võrrelda üksnes vanaduspensioni saama õigustatud isikutega, kuna viimased ei kuulu

§ 57reguleerimisalasse.

Samuti ei saa sotsiaalministri arvates pidada põhjendatuks alla 65-aastaste vanaduspensioni saavate,

§ 5

tähenduses kindlustatud ja haigushüvitist saama õigustatud isikute ning vähemalt 65-aastaste vanaduspensioni saavate,

§ 5tähenduses kindlustatud ja haigushüvitist saama õigustatud isikute eristamist.

Kuigi

§ 57

lõigete 1 ja 6 järgi kehtestab seadus nende isikute suhtes haigushüvitise maksmise erinevad tähtajad, ei erine alla 65-aastaste vanaduspensioni saavate kindlustatud isikute suhtes kohalduv õiguslik regulatsioon vanaduspensioni mittesaavate kindlustatud isikute olukorrast. Vanaduspensioni saamise või mittesaamise fakt iseenesest ei ole isikugruppide täiendava võrdluse alusena asjakohane. 43.

§ 57

lõikes 6 sätestatud piirangu eesmärk on säästa tervist eakatel, kes on aastas rohkem kui 90 päeva haiguslehel. Piirangut õigustab PS § 28 lõikes 1 sätestatud igaüheõigus saada tervise kaitset. Samuti on riigil samast sättest tulenevalt muu hulgas kohustus aktiivselt tegutseda selle põhiõiguse tagamise eesmärgil.

1. Statistika näitab, et vanusega suureneb risk haigestuda kroonilise kuluga pikaajalist ravi nõudvatesse haigustesse ning eagrupis alates
2. eluaastast on see risk tunduvalt kõrgem noorematest eagruppidest. Eelnimetatut arvestades võetakse nt hooldusravivõrgu ja ka hooldekodude planeerimisel rahvusvaheliselt aluseks just selle earühma suurus ning planeeritakse voodeid korrelatsioonis alates 65 aasta vanuste selle piirkonna isikute arvuga.
3. Sotsiaalkindlustusteenustega kaetuse seisukohast tuleb silmas pidada ka seda, et ravikindlustuse rahast ei kaeta ainult ajutise töövõimetuse hüvitisi, vaid ka mitterahalisi hüvitisi (tervishoiuteenuste, ravimite ja meditsiiniseadmete kulude hüvitamine).

§ 2

lõike 1 järgi on ravikindlustus tervishoiukulude katmise süsteem kindlustatud isiku haiguste ennetamise ja ravi, ravimite ja meditsiiniseadmete ostmise rahastamiseks ning ajutise töövõimetuse hüvitiste ja muude hüvitiste maksmiseks. Ravikindlustuse süsteem realiseerub seaduse § 25 lõikes 1 sätestatud ravikindlustushüvitiste kaudu, milleks on kvaliteetne ja õigeaegne tervishoiuteenus, vajalik ravim ja meditsiiniseade, mida kindlustatud isikule võimaldavad haigekassa ja temaga lepingu sõlminud isikud (mitterahaline hüvitis), ning rahasumma, mida haigekassa on kohustatud maksma kindlustatud isikule tema tervishoiuks tehtud kulutuste eest ja ajutise töövõimetuse korral (rahaline hüvitis).

1. Kuna alates
2. eluaastast on haigestumise sagedus kroonilistesse pikaajalise kuluga haigustesse suurim, siis näitavad Eesti Haigekassa
3. a andmed, et vanusegrupis 70-79 kasutatakse erinevaid hüvitisi ühe kindlustatu kohta ~2 korda enam kui vanusegrupis 50-
4. Kulutused ühe kindlustatu kohta vanusegrupis 60-69 aastat erinevad kulutustest vanusegruppi 70-79 kuuluvatele kindlustatutele 21% võrra. Seega saavad kõnealuses vanusegrupis olevad isikud ehk üle 65 aasta vanused isikud võrreldes nooremate isikutega lähtuvalt solidaarsuse printsiibist hüvitisi oluliselt rohkem.
5. Sotsiaalminister nõustub ringkonnakohtuga, et kui isik on töövõimeline, siis ei saa haigushüvitise maksmata jätmine lõplikult kallutada isikut töötamist vähendama. On selge, et

§ 57

lõikes 6 sätestatud piirang ei võta eakalt isikult ära võimalust teenida vabalt valitud tööga suuremat sissetulekut ega kalluta ratsionaalselt käituvat isikut töötamist vähendama. See ei olnud ka regulatsiooni eesmärgiks. Küll aga kallutab

§ 57

lõikes 6 sätestatud piirang vähendama töötamist ratsionaalselt käituvatel isikutel, kelle tervis on halb (kalendriaastas üle 90 päeva töövõimetuslehel viibimine) ja kelle tervis vajab oluliselt rohkem tähelepanu. 48. Sotsiaalminister leiab, et üle 65-aastastele isikutele lühendatud haigushüvitise maksmise perioodi kohaldamisega kaasnev piirang ei ole oma iseloomult suure ulatusega ega intensiivne, sest piirangu puhul on arvestatud nimetatud isikute ealisi iseärasusi, samuti asjaolu, et nad on

§ 5

lõike 4 punkti 3 kohaselt kindlustatud isikuga võrdsustatud ning et riik on neile taganud pensionikindlustuse. Oluline on ka see, et

§ 57

lõikes 6 nimetatud piiranguga ei võeta isikutelt ära võimalust teenida vabalt valitud tööga suuremat sissetulekut, kui seda tagaks pension, vaid piiratakse haigushüvitise maksmise kestus maksimaalselt 90 kalendripäevani kalendriaastas.

1. Lisaks juhib ka sotsiaalminister Riigikohtu tähelepanu asjaolule, et Tartu Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsuse resolutsiooni jõustumine tekitab õigusselgusetust, kuna üle 65-aastaste vanaduspensionäride osas jääks kehtima piirang, mille kohaselt on ühe haiguse korral võimalik saada ainult kuni 60 järjestikust kalendripäeva haigushüvitist. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE
4. Ravikindlustuse seaduse (RT I 2002, 62, 377; RT I 2010, 22, 108) § 57 lõige 6 sätestab: "