3-4-1-11-10

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele asjas nr 3-4-1-11-10

1. Nõustun otsuse põhjenduste I osaga. Otsuse resolutsiooniga nõustun osas, milles resolutsioon on seotud otsuse põhjenduste I osaga. Ma ei nõustu otsuse põhjenduste II osaga ja otsuse resolutsiooniga osas, milles resolutsioon on seotud otsuse põhjenduste II osaga. Arvan, et õiguskantsleri taotlus tulnuks rahuldada osaliselt ja Tallinna Linnavolikogu
2. veebruari
3. a määrusega nr 13 kinnitatud "Perekonna sissetulekust mittesõltuvate sotsiaaltoetuste maksmise korra" punktid 3.1, 3.2 ja 3.5 tulnuks tunnistada põhiseaduse vastaseks osas, millest tulenevalt on toetuse saamiseks nõutav mõlema lapsevanema olemasolu.
4. Tallinna Linnavolikogu
5. veebruari
6. a määrusega nr 13 kinnitatud korra punktid 3.1, 3.2 ja 3.5 on minu arvates sõnastatud õigusselgelt. Nendest sätetest tuleneb ühemõtteliselt, et sünnitoetuse saamiseks peavad lapsel olema mõlemad vanemad. Minu arvates möönab otsuse punktis 71 nende sätete sõnastuse sellist ühemõttelisust ka kolleegiumi enamus.
7. Ma ei pea võimalikuks tõlgendust, mille tagajärjel sätte sõnastus ja sättele tõlgendamisega antud sisu (õigusnorm) on risti vastupidised. Tõlgendamise tagajärjel ei tohi kujuneda olukorda, kus õigusakti lugeja näeb üht, kuid Riigikohtu otsusest tulenevalt peab nägema seda, mis oma silmaga nähtule on risti vastupidine. Arvan, et sellised tõlgendused võivad külvata õigusselgusetust ja eksitada inimesi mõistlike käitumisvariantide valikul. Inimesele ei saa ette heita seda, et ta käitumisvariantide valikul juhindus grammatiliselt selgest sättest ega osanud arvata, et ta sellisest sättest juhindumiseks peab veel otsima Riigikohtu lahendit, mis ehk on andnud sättele vastupidise sisu. Kolleegiumi enamus ongi valinud eelkirjeldatud tõlgendusvõtte ja omistanud vaidlusalustele sätetele sisu, mida õigusakti tekstist ei saa kuidagi välja lugeda. Arvan, et kolleegiumi enamus ületas tõlgendamise piire ja lõi uue, vaidlusalusest normist sisult erineva õigusnormi.
8. Panen end praeguses asjas vaidlustatud sätteid lugeva üksikvanema olukorda. Lähtun tõsiasjast, et Riigikohtu tõlgendused ei kajastu õigusaktide andmebaasides nende sätete juures, mida Riigikohus põhiseaduse vastaseks ei tunnistanud, ja et keskmine inimene ei ole kursis Riigikohtu lahenditega ega pea eeldama, et Riigikohtu lahend tõlgendab sätet risti vastupidiselt, kui sättes eneses kirjas on. Üksikvanemana saaksin nendest sätetest enne Riigikohtu otsust aru nii, et üksikvanemal pole õigust saada sünnitoetust. Ka pärast Riigikohtu otsust, seda otsust lugemata, oleks minu arusaam nendest sätetest samasugune.
9. Möönan, et praeguses asjas ei pruugi tõlgendamise piiride ületamine kaasa tuua kahjulikke tagajärgi vaidlustatud sätteid lugevale isikule, kes siiski soovib toetust saada. Nimelt väidab Tallinna Linnavolikogu, et vaidlustatud sätete rakenduspraktika on selline, et toetust saab ka üksikvanem, kes toetust taotleb. Välistada ei saa aga seda, et mõni vaidlustatud sätteid lugev üksikvanem, kes usub õigusaktis õigusselgelt kirjapandut, arvab, et tal puudub õigus toetusele ja jätab toetuse taotlemata.
10. Mind teeb murelikuks see, et kohtukoosseisu enamuse valitud tõlgendamisvõtte kasutamise jätkumine võib kaasa tuua olukorra, kus isik ei julge isegi õigusakti selgelt sõnastatud sätete järgi iseseisvalt ühtegi sammu astuda, ehk olukorra, kus isik ka ühemõtteliselt sõnastatud sätete puhul igaks juhuks (kindluse mõttes) pöördub juristi poole, kellelt ta eeldab Riigikohtu praktikaga kursis olekut. Vaevalt oleks sellise olukorra loomine kooskõlas Põhiseaduse § 13 lg-ga 2.