Obsah (10)

§ 178§ 448§ 174§ 173§ 171§ 168§ 654§ 701§ 175§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) §-dest 162-172, sest nimetatud sätetes reguleeritakse seda, millest lähtuvalt peab asja sisuliselt lahendav kohtukoosseis menetluskulude jaotuse määrama. Kui asja sisuliselt lahendanud kohtukoosseis määras menetluskulude jaotuse viisil, millega menetlusosaline ei nõustu, või kui kohus jättis menetluskulude jaotuse määramata, tuleb menetlusosalisel esitada lahendi peale kaebus (

§ 178

lg 1 esimene lause) või taotleda täiendava otsuse või määruse tegemist (

§ 448lg 1 p 3).

Kui asja sisuliselt lahendanud kohtukoosseis ei ole menetluskulude jaotust märkinud ja kui menetlusosaline ei ole taotlenud täiendava otsuse tegemist, ei saa menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramist taotleda, sest

§ 174

lg 1 esimesest lausest tulenevalt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist üksnes lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel. Seega ei saa menetluskulude summaarse kindlaksmääramise taotlust lahendav kohtukoosseis hinnata, kelle kanda oleks asja lahendanud kohus pidanud menetluskulud jätma. Kostja väide, et määruses, millega kaebust menetlusse ei võeta, menetluskulude jaotust ei märgita, ei ole õige ega põhine seadusel. Igal juhul ei saa öelda, et kõrgema astme kohtu keeldumise korral kaebust menetlusse võtmast tuleb kaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud jagada alama astme kohtute määratud menetluskulude jaotuse alusel, sest see võiks paljudel juhtudel viia ebaõige ja ebaõiglase lahendini. Näiteks olukorras, kus maakohus rahuldab hagist 95% ja jätab menetluskuludest 95% kostja kanda ning apellatsioonkaebuse esitab hageja ning ringkonnakohus küsib kostja arvamust ja kaebust ei võeta menetlusse. Sellise näite puhul ei oleks ilmselt põhjendatud, et kostja peaks tasuma kaebuse menetlemisel tekkinud kuludest 95%. Samuti näiteks siis, kui maakohus jätab menetluskulud poolte kanda ja otsuse peale esitab üks pool apellatsioonkaebuse, mille menetlemisel tekivad kulud ka vastaspoolele, ja apellatsioonkaebust ei võeta menetlusse. Samuti siis, kui maakohus rahuldab hagi ja jätab menetluskulud kostja kanda, kuid hageja esitab apellatsioonkaebuse motiivide vaidlustamiseks ja kaebust ei võeta menetlusse. Seega ei ole õige kostja väide, et

§ 173

lg-st 3 tulenevalt kehtib kõrgema astme kohtus kantud menetluskulude osas madalama astme kohtu määratud jaotus, kui kõrgema astme kohus ei ütle midagi menetluskulude jaotuse kohta. Kuigi

§ 173

lg 3 paneb kõrgema astme kohtule alama astme kohtu määratud menetluskulude jaotuse muutmise kohustuse üksnes siis, kui selleks esineb vajadus, ei muuda see norm

§ 173

lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt peab kaebust lahendav kohus märkima menetluskulude jaotuse ka oma lahendis. Viidatud sätete koosmõjust tuleneb, et kui kõrgema astme kohus madalama astme kohtu määratud menetluskulude jaotust ei muuda, märgitakse muutmatult sama jaotus, mille määras madalama astme kohus. Kostjal oli võimalik taotleda menetluskulude kindlaksmääramist ka kassatsioonkaebuse menetlemisest tekkinud kulude osas, samuti oli kostjal võimalik taotleda menetluskulude kohta täiendava lahendi tegemist (

§ 448lg 1 p 3).

See, et kostja ei ole oma menetluslikke võimalusi kasutanud ning seetõttu jäävad talle menetluskulud välja mõistmata, ei tähenda, et seadus oleks ebaõiglane või vale. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub selle ja maakohtu määruse tühistada ning saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Kostja leiab, et ekslikud on alama astme kohtute seisukohad, et ringkonnakohtu
2. juuni
3. a otsuses sisalduv menetluskulude jaotus ei laiene asja edasisel menetlusel kantud menetluskuludele ja menetluskulude kindlaksmääramise välistab see, et Riigikohus ei märkinud
4. novembri
5. a määruses menetluskulude jaotust. Kuni
6. detsembrini 2008 kehtinud

-i redaktsioonis oli lünk, kuna selles ei olnud 1. jaanuarist 2009 jõustunud

§ 171

lg-ga 1 sarnast sätet, mis kandnuks madalama astme kohtu lahendist tuleneva menetluskulude jaotuse üle tulemusetule kaebemenetlusele. Seetõttu tuleb analoogia alusel kohaldada kas

§ 168

lg-t 1 või § 162 lg-st 1 tulenevat üldpõhimõtet, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus ei ole arvestanud, et kostjal oli kohustus kassatsioonkaebusele vastata ning 2008. aastal sai seda teha üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Määruses, millega Riigikohus jätab kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, ei tule märkida menetluskulude jaotust, kuna tegemist ei ole asja sisulise lahendiga

§ 173lg 1 mõttes.

See tuleneb enne 1. jaanuari 2009 kehtinud

-i redaktsiooni § 173 lg-test 1 ja 2, §-st 679 ja § 680 lgst 1. Riigikohus ei pidanud määrama menetluskulude jaotust, kuna ta ei teinud asjas uut lahendit ega muutnud asjas tehtud lahendit. Seega tuleneb kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude jaotus ringkonnakohtu lahendis märgitud jaotusest. Ringkonnakohus ei ole määruskaebuse väiteid analüüsinud. Sellega on ringkonnakohus rikkunud

§ 654lg-t 5, mis on viinud asja ebaõige lahenduseni.

1. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegiumi arvates tuleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus

§ 701lg 3 esimese lause alusel tühistada.

Asjas on võimalik teha uus määrus, millega kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt rahuldada.

1. Praeguses asjas jättis maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ning märkis samuti, et menetluskulud jäävad hageja kanda. Riigikohus jättis hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Menetlusse võtmata jätmise määruses Riigikohus menetluskulude jaotust ei märkinud. Pooled vaidlevad selle üle, kas menetluskulude kindlaksmääramise menetluses saab sellises olukorras hagejalt kostja kasuks välja mõista Riigikohtu menetluses kantud kostja menetluskulud.
2. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus leidsid, et praeguses asjas hageja kostjale Riigikohtu menetluses kantud menetluskulusid hüvitama ei pea. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse ning Riigikohtu kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse tegemise ajal kehtinud

§ 173

lg 2 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kolleegium leiab, et praeguses asjas võimaldab

§ 173

lg 2 menetluskulud kindlaks määrata hoolimata sellest, et Riigikohtu kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses menetluskulude jaotust ei olnud märgitud. Sellises olukorras saab, juhul kui ringkonnakohus on jaotanud menetluskulud kohtuastmete lõikes ühtemoodi, menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda ringkonnakohtu lahendis märgitud kulude jaotusest. Praeguses asjas on ringkonnakohus jätnud kõik menetluskulud hageja kanda, märkimata erisusi menetluskulude jaotuses kohtuastmete kaupa. Seega saab praeguses asjas menetluskulude kindlaksmääramisel võtta aluseks ringkonnakohtu otsuses märgitud kulude jaotuse.

1. Kostja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses palunud hagejalt välja mõista Riigikohtu menetluses kantud lepingulise esindaja kulud 44 082 krooni 15 senti. Kolleegium märgib, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. jaanuari
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15409, p 9). Praeguses asjas on nii hagi kui ka kassatsioonkaebus esitatud enne
4. septembrit 2008, st Vabariigi Valitsuse
5. detsembri
6. a määruse nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (määrus nr 306) kehtivuse ajal. Seega tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda selle määrusega kehtestatud piirmääradest. Määruse nr 306 § 1 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas hinnaga kuni 150 000 krooni teistelt menetlusosalistelt maksimaalselt sissenõutavaks lepingulise esindaja kuluks 38 000 krooni. Kolleegiumi arvates ei ole praeguses asjas alust kohaldada määruse nr 306 §-s 2 sätestatud kõrgendatud piirmäära.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus suuruses. Kolleegium leiab, et praeguses asjas on põhjendatud ja vajalik esindajakulu väiksem määruses nr 306 sätestatud piirmäärast. Kostja kasutas lepingulist esindajat üksnes kassatsioonkaebusele vastust koostades. Tegemist ei olnud keerulise õigusvaidlusega. Riigikohtus vaidlesid pooled üksnes selle üle, kas hageja nõue oli aegunud. Samas suurendab kassatsioonkaebusele vastuse koostamise põhjendatud ja vajalikku kulu see, et esindaja tutvus esimest korda asja materjalidega kassatsiooniastmes. Kolleegiumi arvates on põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja kuluks, mis tuleb hagejalt välja mõista, 24 000 krooni (1533 eurot 88 senti). 17. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostjale

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Kostja eest on kautsjoni tasunud Advokaadibüroo SORAINEN AS. Kostja on

§ 149

lg 8 kolmanda lause alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb määruskaebuse rahuldamise korral tagastada Advokaadibüroo SORAINEN AS-le. 18.

§ 178

lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu