RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

§ 93lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Selleks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötatamist vajavate materjalide mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja ajamahukust. Õigusabiteenuse maksumus sõltub kohtuasja keerukusest, töömahust, asja ettevalmistamiseks kulunud ajast. Kolmandate isikute esitatud kuludokumentides on kajastatud õigusabiteenuse liik ja summa, kuid ei selgu teenuse arvestamise aluseks olnud ühik ega kogus (teenuse osutamiseks kulunud aeg). Nimetatud andmete puudumise tõttu leidis kohus, et ei ole võimalik hinnata õigusabi osutamise raames kohtule esitatud materjalide koostamise ajamahukust ning menetluskulude põhjendatust. Seetõttu jättis kohus kolmandate isikute taotluse menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata.

1. U. Isand esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja kohustada Surju Vallavalitsust haldusakti andmiseks Miku 25 kinnistul paikneva ehitise ehitusprojektiga kooskõlla viimiseks ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskuludena riigilõiv ja õigusabikulud.
2. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Ühtlasi taotles vastusaja kaebajalt apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmist.
3. Kolmandad isikud R. Heinsalu ja M. Türin esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebused, milles palusid tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti kolmandate isikute menetluskulude hüvitamise taotlused rahuldamata, ning mõista U. Isandalt R. Heinsalu kasuks välja 4720 krooni ja M. Türini kasuks 1180 krooni. Kolmandad isikud leidsid, et nad on täitnud HKMS § 93 lg-s 1 sätestatud kuludokumentide esitamise kohustuse ning kohtul puudus seaduslik alus kulude välja mõistmata jätmiseks. HKMS § 93 lg 5 alusel menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse üle otsustamiseks ei pea kuludokumentidest nähtuma õigusabiteenuse osutamiseks kulunud aeg. Menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust peab kohus analüüsima esitatud menetlusdokumentide, mitte kuludokumentide alusel. Suuruse põhjendatuse selgitamiseks tuleb analüüsida menetlusdokumentide koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning dokumendi koostamise keerukust ja ajamahukust. Lisaks tuleb arvestada istungite arvu ja keerukust ning vajadusel nende ajalist kestust. Seega ei sõltu menetluskulude põhjendatuse analüüs arvel märgitud või märkimata jäetud ajast. Kaebaja ei esitanud
4. märtsi
5. a kohtuistungil R. Heinsalu menetluskulude suurusele vastuväiteid ning leidis kulud asja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud olevat. Kohtu poolt määratud tähtajaks, s.o
6. juuniks 2009, kaebaja M. Türini menetluskulude suuruse kohta vastuväiteid ei esitanud.
7. U. Isand vaidles kolmandate isikute apellatsioonkaebustele vastu ja palus need rahuldamata jätta.
8. Vastustaja nõustus kolmandate isikute apellatsioonkaebustega, leides, et kohtule esitatud tõendid ja kuludokumendid olid piisavad vajalike ning põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks.
9. Tallinna Ringkonnakohtu
10. oktoobri
11. a otsusega jäeti U. Isanda, R. Heinsalu ja M. Türini apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu otsusega muudeti halduskohtu otsuse põhjendavat osa ja asendati kolmandate isikute menetluskulude väljamõistmise taotluse rahuldamata jätmise põhjendused ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustega. U. Isanda kaebuse lahendamisel nõustus ringkonnakohus halduskohtuga selles, et asja materjalidest nähtuvalt selgus ehitise ühe nurga piirile ettenähtust lähemal paiknemine ja katuseräästa üle piiri ulatumine menetlusosalistele
12. a juunis. Selleks ajaks oli ehitamine praktiliselt lõpetatud - valmis olid seinad ja katus, pooleli olid projektijärgsed tööd sadevee ärajuhtimiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et kaebaja poolt soovitava olukorra saavutamine, kus ehitis ei paikneks piirile lähemal kui 1 m ning katuseräästas ei ulatuks üle piiri, pole võimalik muul moel kui elamu seina ja katuseräästa lammutamisega. Muud seadusega ehitusjärelevalvet teostavale ametiisikule antud võimalused (juhtida tähelepanu õigusrikkumisele, nõuda ehitamise peatamist, kohustada tegema edasise ehitamise või ehitise nõuetele vastavaks viimise toiminguid) ei võimalda saavutada seda, et juba püstitatud elamu paikneks ümberehitusprojekti asendiplaanil näidatud kaugusel piirist. Sellise sisuga ettekirjutuse tegemisest on vastustaja
13. septembri
14. a kirjas keeldunud. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vastustaja on põhjendatult keeldunud kohustamast kolmandaid isikuid lammutama elamu valminud seina ja katuseräästast. Kaebaja õiguste riive ulatust arvestades on ilmselgelt ebaproportsionaalne nõuda lõppjärgus ehitise seina ja katuse lammutamist. Kaebaja ei ole esile toonud sellist naabrusõiguste rikkumist, mis õigustaks kolmandatelt isikutelt suurte kulutuste kandmise nõudmist projektijärgse olukorra saavutamiseks. Oluline on seegi, et miski ei viita asjas sellele, et ehitusprojektist oleks kõrvale kaldutud pahatahtlikult. Kujunenud olukorra on põhjustanud asjaolu, et hoone asukoht vanal krundiplaanil ei olnud õige. Apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et vastustaja ja ehitise omanike vajaliku hoolsuse korral olnuks piirile ülemäära lähedale ehitamine välditav, võivad olla õiged, kuid see ei õigusta projektist kõrvalekaldumise avastamise ajaks tekkinud olukorra lahendamiseks ebaproportsionaalsete vahendite kasutamist ehitusjärelevalvet teostava organi poolt. Kolmandate isikute apellatsioonkaebusi lahendades nõustus ringkonnakohus apellatsioonkaebuste väidetega selles, et menetluskulude HKMS § 93 lg 5 mõttes vajalikkuse ja põhjendatuse hindamist ei takista iseenesest asjaolu, et kuludokumentidest ei selgu õigusabi teenuse arvestamise aluseks olnud ühik ega kogus (teenuse osutamiseks kulunud aeg). Teenuse osutamiseks kulunud aega saab kohus hinnata tavapäraselt sarnase keerukusastmega asja ajamiseks kuluvast ajast lähtudes. Kolmandate isikute esindaja kulu ei pidanud ringkonnakohus asja mahtu ja keerukust arvestades ülemääraseks. Kolmandate isikute menetluskulude kaebajalt väljamõistmist ei pidanud ringkonnakohus siiski põhjendatuks. HKMS § 92 lg 10 alusel võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohtu arvates oleks kaebajalt menetluskulude väljamõistmine kaebuse rahuldamata jätmisest hoolimata tema suhtes ebaõiglane, sest ehkki kaebaja ei saavutanud soovitud ettekirjutuse tegemiseks vallavalitsuse kohustamist, saanuks kolmandad isikud enne ehitamisele asumist piiri täpse asukoha väljaselgitamisel piirile lubamatult lähedale ehitamist vältida. Vastustaja menetluskulud jättis ringkonnakohus vastustaja kanda HKMS § 93 lg 5 alusel, selgitades, et ehitusjärelevalvealane tegevus ei välju vastustaja igapäevase tegevuse raamest.
15. Kolmandad isikud R. Heinsalu ja M. Türin esitasid Riigikohtule kassatsioonkaebused, milles palusid tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti kolmandate isikute menetluskulude hüvitamise taotlused rahuldamata, ning mõista U. Isandalt R. Heinsalu kasuks välja 4970 krooni ja M. Türini kasuks 1430 krooni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
16. Kassatsioonkaebustes leiavad kolmandad isikud, et ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse lahendamisel ebaõigesti kohaldanud HKMS § 92 lg-t
17. Kuigi ringkonnakohus asus seisukohale, et kolmandate isikute menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud HKMS § 93 lg 5 mõistes, jättis ringkonnakohus menetluskulud välja mõistmata, tuginedes HKMS § 92 lg-le
18. Ringkonnakohtu hinnangul andis HKMS § 92 lg 10 kohaldamiseks alust asjaolu, et kolmandad isikud saanuks enne ehitamisele asumist piiri asukoha väljaselgitamisega vältida piirile lubamatult lähedale ehitamist. Ringkonnakohtu seisukoht on kolmandate isikute arvates üllatav, kuna halduskohus tuvastas, et juurdeehitise paiknemine kinnistu piiri lähedal oli tingitud sellest, et hoone asukoht oli ebaõigesti märgitud vanal krundiplaanil. Kuna olemasolevale hoonele juurde ehitatud projektijärgne laiendus ei tekita kaebajale tegelikku kahju, siis kaebaja tegelikku eesmärki silmas pidades oleks ebaõiglane jätta kolmandate isikute menetluskulud nende endi kanda. Kolmandad isikud leiavad samuti,

§ 92lg-s 10 sätestatu kohaldub kohtumenetluse poole, mitte kaasatud isiku suhtes.

Kaasatud isik on menetluses üldjuhul ühe või teise poole tegevuse või tegevusetuse tõttu ning tema võimalus menetlust mõjutada on praktiliselt olematu.

1. U. Isand vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Riigikohtus on vaidlus selle üle, kas kolmandate isikute menetluskulude jätmine HKMS § 92 lg 10 alusel nende endi kanda oli põhjendatud. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 7 hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. HKMS § 92 lg-st 10 tulenevalt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
3. Kolleegium ei nõustu kassaatorite seisukohaga,

§ 92

lg 10 on rakendatav üksnes kohtumenetluse poole suhtes ega kohaldu kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmisel. Menetluskulude jaotamist halduskohtumenetluses reguleerib halduskohtumenetluse seadustiku

1. paragrahv. Nimetatud paragrahvi lõigetes 1-6, 9 ja 10 on antud reeglid menetluskulude jaotamiseks poolte vahel. Sama paragrahvi seitsmenda lõike järgi on regulatsioon kehtiv kolmandate isikute menetluskulude hüvitamisel. Kuna HKMS § 92 lg 7 sätestab vaid kolmandate isikute menetluskulude hüvitamise, kuid mitte kohustuse hüvitada vastaspoole menetluskulusid, siis ei laiene kolmandatele isikutele need sätted, mis reguleerivad vastaspoole menetluskulude kandmist. HKMS § 92 lg-st 10 tuleneb kohtu õigus erandina vähendada väljamõistetava hüvitise ulatust, jättes kulud täielikult või osaliselt poole enda kanda. Seega reguleerib HKMS § 92 lg 10 menetluskulude hüvitamise ulatust ega pane poolele kohustusi teise poole menetluskulude hüvitamiseks. Seetõttu annab HKMS § 92 lg 7 aluse kohaldada HKMS § 92 lg 10 regulatsiooni halduskohtumenetlusse kaasatud kolmandate isikute suhtes ja normi toime ei ole piiratud üksnes pooltega.
2. Menetluskulude jaotamise üldisest korrast on HKMS § 92 lg-le 10 tuginedes lubatud kõrvale kalduda juhul, kui kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus on kolmandate isikute menetluskulude jätmist nende endi kanda põhjendanud sellega, et kolmandad isikud oleksid enne ehitamisele asumist piiri täpse asukoha väljaselgitamisel saanud vältida piirile lubamatult lähedale ehitamist. Kolleegium on seisukohal,

§ 92

lg 10 kohaldamiseks ei piisa üldsõnalisest tõdemusest, et kolmandatel isikutel oleks olnud võimalik hoolsa käitumise korral vältida piirile lubamatult lähedale ehitamist. Käesolevas asjas ei vaielda selle üle, kas kolmandad isikud on rikkunud kaebaja õigusi ja mida kolmandad isikud oleksid pidanud tegema kaebaja õiguste võimaliku rikkumise vältimiseks.

1. Vastavalt HKMS § 7 lg-le 1 võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega on oma rikutud õiguse kaitsmiseks halduskohtule kaebuse esitamine isiku õigus, mitte kohustus. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et halduskohtul on uurimisprintsiibist tulenevalt kohustus juhtida kaebaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
2. märtsi
3. määrus asjas nr 3-3-1-90-09, p 10, ja
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-3-1-77-09, p 12, jt). Halduskohtu sellisest kohustusest ei saa siiski teha järeldust, et kaebaja vabaneks vastutusest kaebuse rahuldamata jäämisega kaasnevate tagajärgede eest, muu hulgas kohustusest hüvitada vastaspoole menetluskulud. Asjaolu, et vastaspool või kolmandad isikud võivad olla rikkunud kaebaja õigusi, mille maksmapanemine võib olla võimalik mõne teise õiguskaitsevahendi abil, ei ole iseenesest aluseks, et pidada menetluskulude hüvitamise kohustust ebaõiglaseks või ebamõistlikuks. Kaebaja pöördus kaebusega kohtusse, leides, et Surju Vallavalitsus on tegevusetusega rikkunud kaebaja õigusi. Kaebuse esitamisel märkis kaebaja menetlusosalisena lisaks vastustajale ka kolmanda isiku R. Heinsalu. Seega oli kaebaja teadlik, et kaebuse lahendamine puudutab kolmandaid isikuid. Nendel asjaoludel pidi kaebaja arvestama ka sellega, et kaebuse rahuldamata jäämise korral tuleb tal hüvitada vastaspoolel olevate kolmandate isikute menetluskulud. Nendel asjaoludel ei ole alust pidada kaebajalt kolmandate isikute menetluskulude väljamõistmist ebaõiglaseks või ebamõistlikuks.
6. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga kolmandate isikute menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse osas ega pea vajalikuks ringkonnakohtu põhjendusi korrata.
7. Eeltoodu alusel tuleb R. Heinsalu ja M. Türini kassatsioonkaebused rahuldada ning tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
8. oktoobri
9. a otsus haldusasjas nr 3-08-2297 ja Tallinna Halduskohtu
10. juuli
11. a otsus samas asjas osas, millega jäeti rahuldamata R. Heinsalu ja M. Türini taotlused menetluskulude hüvitamiseks. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab R. Heinsalu ja M. Türini taotlused ja mõistab U. Isandalt kolmanda isiku menetluskulude hüvitamiseks R. Heinsalu kasuks välja 317,64 eurot (4970 krooni) ja M. Türini kasuks 91,39 eurot (1430 krooni). Vastavalt HKMS § 90 lg-le 2 tuleb nii R. Heinsalule kui ka M. Türinile tagastada kassatsioonkaebuste esitamisel tasutud kautsjonid. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann