Obsah (4)

§ 452§ 454§ 453§ 632

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-93-10 14. märts 2011 Eesistu

§ 452lg 1).

Otsuse kuulutamine tähendab vähemalt otsuse resolutsiooni ettelugemist asja arutamist lõpetaval istungil (

§ 454

lg 1 ja § 452 lg 2), kohtukantselei kaudu teatavakstegemine tähendab aga kindlaksmääratud ajal pärast kohtuistungit kohtukantseleis otsusega tutvumise võimaldamist ja selle ärakirja või väljatrüki kätteandmist (

§ 453lg 1 ja § 452 lg 2).

5. HKMS § 31 lg 4 sätestab, et apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

§ 632lg 1 sätestab apellatsioonitähtaja aga teisiti.

Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. HKMS § 53 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonitähtaja puhul sõltub tähtaja arvestamine sellest, kas asi vaadati läbi kohtuistungil või lahendati kirjalikus menetluses. Kui asi vaadati läbi kohtuistungil, siis hakkab tähtaeg kulgema otsuse avalikult teatavakstegemisest, kirjaliku menetluse korral aga otsuse kättesaamisest. Arvestades eelkirjeldatud menetlustähtaegade regulatsiooni keerukust, märgib kolleegium veel kord (varem asjades nr 3-3-1-75-08, määruse p 15; 3-3-1-78-09, määruse p 8; 3-3-1-17-10, määruse p 12), et selguse huvides ja eksimise vältimiseks võiksid kohtud otsuses välja tuua apellatsioonitähtaja lõpu kindla kuupäeva. Ka selles asjas polnud kohtuotsuses apellatsioonitähtaja lõppu kindla kuupäevana märgitud.

1. Kinnipeetavate võimalus viibida määratud ajal kohtukantseleis on piiratud. Kinnipeetavate toimetamine kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemiseks kohtukantseleisse on silmanähtavalt ebaökonoomne. Ka J. Reinomäge ei toimetatud
2. aprillil 2010 kohtukantseleisse. Kolleegiumi arvates on ilmselge, et kinnipeetavaid kui erilist isikute gruppi koheldakse apellatsioonitähtaja kulgema hakkamise osas samamoodi nagu teisi isikuid. Selline kohtlemine võib viia tulemuseni, kus tegelik tähtaeg apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks on kinnipeetaval lühem kui teistel isikutel, sest kinnipeetaval pole võimalik määratud ajal viibida kohtukantseleis. Ka J. Reinomäge ja vastustajat koheldi faktiliselt põhjendamatult ebavõrdselt. Viru Vanglale saadeti kohtuotsus elektrooniliselt
3. aprillil 2010 ja kaebajale anti see otsus kätte
4. aprillil
5. Kolleegium peab kirjeldatud probleemi arvestades otstarbekaks ennistada J. Reinomäe apellatsioonitähtaeg. Seega tuleb J. Reinomäe tähtaja ennistamise taotlus rahuldada. Kuna ringkonnakohus on J. Reinomäe apellatsioonkaebuse talle tagastanud, annab kolleegium J. Reinomäele võimaluse esitada apellatsioonkaebus uuesti. Tähtaja ennistamist peab kolleegium õigeks kohtumenetluse üldiste nõuete järgimiseks. Tähtaja ennistamise abil asetab kolleegium J. Reinomäe, kes on kinnipeetav, teda erandlikult koheldes olukorda, mis on faktiliselt võrdne nende apellantidega, kellel on võimalus kasutada apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks 30 päeva. Sama seisukohta on kolleegium väljendanud asjades nr 3-3-1-78-09, määruse p-d 10 ja 11, ning 3-3-1-17-10, määruse p
7. Ringkonnakohtu seisukoht, et kaebaja ei ole väitnud, et ta arvas ekslikult, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg hakkab kulgema alates kohtuotsuse kättesaamisest, pole kooskõlas kaebaja väidetega apellatsioonkaebuses. Kolleegiumi arvates on kaebaja apellatsioonkaebuses põhjendanud menetlustähtaja rikkumist eksimusega apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja kulgema hakkamise päeva määramisel. Apellatsioonkaebuses sellise põhjenduse esitamist väidab J. Reinomägi ka Riigikohtule esitatud määruskaebuses. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld