RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-150-10 Otsuse kuupäev Tartu, 15. märts 2011. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

§ 1

lg 1 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut muu hulgas ka töölepingutele.

§ 195

lg 5 järgi peavad lepingu ülesütlemise korral lepingupooled tagastama lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta üleantu. Sellest tulenevalt on kostjal hageja vastu konkurentsipiirangu ülesütlemisele järgneva perioodi eest tasutud eritasu tagastamise nõue. Kostja on esitanud alternatiivse kaitsevahendina tasaarvestamise avalduse oma nõude tasaarvestamiseks hageja nõuetega. Ebaõige on maakohtu väide, et enne

1. juulit 2009 kehtinud õigusaktid ei näinud ette töötajale makstud eritasu tagastamise kohustust. Kostja ütles hageja konkurentsipiirangu kokkuleppe üles
2. augustil 2009 ning tagastada tuleb sellele järgneva perioodi eest tasutud hüvitis. Seega ei puuduta hüvitise tagastamise nõue
3. juulile 2009 eelnevat aega. Hageja vastu esitatud enammakstud eritasu tagastamise nõude suuruseks on 264 368 krooni, mille kostja on saanud järgmise arvutuse tulemusena: 12-kuulise konkurentsipiirangu (
4. maist 2009 kuni
5. maini 2010) eest oli eritasu 360 000 krooni. Kuna konkurentsipiirang lõppes
6. augustil 2009, on konkurentsipiirangu pikkuseks 97 päeva, mis moodustab 365-päevasest perioodist 26,57%. Sellest tulenevalt on enammakstud eritasu 73,43%, mis moodustab 360 000 kroonist 264 348 krooni. Kostja arvutuskäigule ei ole hageja vastuväiteid esitanud. Kuna hageja 352 682 krooni 40 sendi suurusest nõudest on kostja kohtumenetluse käigus tasaarvestanud 264 348 krooni, mõistis ringkonnakohus kostjalt välja 88 334 krooni 40 senti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse maakohtu otsus asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata. Ringkonnakohus kohaldas valesti TLS § 131 lg-t 1 ja § 25 lg-t 1, jättes põhjendamatult kohaldamata TLS § 131 lg
8. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud õiguskindluse põhimõtet ning omistanud TLS §-le 25 tagasiulatuva jõu. TLS § 131 lg 1 kohaldub töölepingutele, mis on sõlmitud enne
9. juulit 2009 ja mis kehtivad pärast seda. Konkurentsipiirangu kokkuleppest tekkisid poolte vastastikused õigused ja kohustused, mh eritasu maksmise kohustus (mis ka täideti) enne kehtiva töölepingu seaduse jõustumist. Seega on ilmselgelt tegemist TLS § 131 lg 2 alusel asjaoludega, mis on tekkinud või tehtud enne
10. juulit 2009 ning millele tuleb kohaldada senikehtinud seadust. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ning tuvastamata, et pooled on töölepingus sisuliselt välistanud TLS § 25 lg 1 kohaldatavuse. Töölepingu p-st 8.2 nähtuvalt pole võimalik konkurentsipiirangut ühepoolselt üles öelda. Seda sai lõpetada üksnes kirjaliku kokkuleppega. Töölepingu p 9.1 kohaselt vormistatakse lepingu muudatused kirjalikult lepingu lisana, millele kirjutavad alla mõlemad pooled. Hageja on seisukohal, et poolte ühine tegelik tahe oli töölepingu sõlmimisel suunatud sellele, et töötaja on igal juhul seotud konkurentsipiiranguga, kui pooled ei lepi eraldi kokkuleppega kokku teisiti. Tööleping ega ka varem kehtinud seadus ei näe ette konkurentsipiirangu ülesütlemise võimalust. Ringkonnakohus on ekslikult kohaldanud

§ 195lg-t 5 ning jätnud kohaldamata TLS § 131 lg 2.

Praegusel juhul maksti hagejale eritasu enne

1. juulit 2009 ja sinnani kehtinud õigusaktid ei näinud ette töötajale (kokkuleppel ühekordselt) makstud eritasu tagastamise kohustust. Kuna kostja ei ole esitanud tasaarvestuse avaldust, mis on kehtiva tasaarvestamise formaalne eeldus, on ringkonnakohus valesti tasaarvestanud hageja nõude kostja nõudega. Samuti on kostja väidetav tasaarvestus tühine ja tagajärjetu ka seetõttu, et kostjal ei ole hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada.
2. Kostja vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus leidis õigesti, et konkurentsipiirangu kokkuleppe osas kehtis pooltevaheline tööleping edasi ka pärast
3. juulit
4. Konkurentsipiirangu kokkulepe on käsitatav kestvussuhtena, mille suhtes hakkas alates
5. juulist 2009 kehtima uus töölepingu seadus. Ekslik on hageja väide, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 195lg-t 5 ja jätnud põhjendamatult kohaldamata TLS § 131 lg 2.

Ringkonnakohus on konkurentsipiirangu ülesütlemise tagajärgede osas õigesti lähtunud

§ 195lg-st 5.

Ülesütlemise tagajärjed sätestab

§ 195

, mis näeb selgelt ette ka ülesütlemisele järgneva aja kohta üleantu tagastamise.

1. Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega hagi rahuldati osaliselt. Kostja palus saata selles osas tsiviilasja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kinnitas
2. mail 2009 hagejale saadetud kirjas, et tasus hagejale lõpparve hulgas 360 000 krooni koondamishüvitise ja etteteatamisaja ärajätmise eest hüvitise maksmise kohustuse täitmiseks, ning et lõpparve ei sisaldanud eritasu konkurentsipiirangu eest. Selliselt määras kostja selgelt, et hagejale makstud summa oli koondamishüvitis ja hüvitis töölepingu lõpetamisest vähem etteteatamise eest.

§ 88

järgi oli kostjal õigus määrata, millise kohustuse täitmiseks ta mingi summa hagejale tasub. Kostja ei ole hagejale tasunud eritasu konkurentsipiirangu eest ning sellest tulenevalt ei ole konkurentsipiirang kunagi jõustunud. Ringkonnakohus jättis kohaldamata TsÜS § 75, mille tulemusena tuvastas ringkonnakohus valesti kostja tahteavalduse. Töölepingu lõpetamise lisas sõna "eritasu" mainimine ei tähenda seda, et lõpparve hulgas see eritasu hagejale tegelikult maksti. Konkurentsipiirangu jõustumiseks oli vaja eritasu hagejale tegelikult maksta. Kumbki pool ei ole tuginenud töölepingu p-le 8.3, mille alusel ringkonnakohus leidis, et kui konkreetse isiku suhtes konkurentsipiirang ei kehti, kinnitab tööandja seda kirjalikult. Ringkonnakohus ei vastanud kõikidele kostja apellatsioonkaebuses toodud väidetele.

1. Hageja vaidleb kostja vastukassatsioonkaebusele vastu. Kostja ei ole millegagi tõendanud oma väidet, et tegelikult maksti hagejale töölepingu lõpetamisel koondamishüvitis ja mitte eritasu konkurentsipiirangu eest. Alama astme kohtud on tuvastanud, et välja oli makstud eritasu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel osas, millega tühistati maakohtu otsus hagi täieliku rahuldamise, väljamõistetud hüvitise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas. Jätta muutmata ringkonnakohtu otsus osas, millega mõisteti kostjalt koondamishüvitisena välja 88 334 krooni 40 senti. Maakohtu otsus tuleb jätta jõusse TsMS § 691 p 5 alusel, muutes selle põhjendusi konkurentsipiirangu ülesütlemise kehtivuse osas. Kostja vastukassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
3. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostja tasus hagejale 360 000 krooni eritasu töölepingu punktides 8.2-8.4 sätestatud konkurentsipiirangu järgimise eest või koondamishüvitisena ning juhul kui 360 000 krooni tasuti eritasuna, kas kostjal oli siis õigus konkurentsipiirangu kokkulepe üles öelda ja nõuda ülesütlemisele järgneva perioodi eest tasutud eritasu tagastamist.
4. Kostja on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et tema soov ja tahe ei olnud maksta hagejale töölepingu lõpetamisel konkurentsipiirangu eest eritasu, vaid 360 000 krooni maksti hagejale hüvitisena töölepingu lõpetamise eest koondamise tõttu. Hageja seevastu leiab, et kostja tasus töölepingu lõpetamisel eritasu konkurentsipiirangu eest. Kolleegium märgib esmalt, et TsMS § 688 lg-test 3 ja 5 tulenevalt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega, ega uuri nendes otsustes käsitletud ja hinnatud tõendeid.
5. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, kui leidsid, et kostja tasus hagejale lõpparve koosseisus konkurentsipiirangu eest eritasu, millega jõustus poolte vahel sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe. Kostja vastukassatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on ringkonnakohus rikkunud tõendite hindamise põhimõtteid (TsMS § 232 lg-t 1) ja lõpparve sisu hindamisel kohtuotsuse põhjendatuse põhimõtteid (TsMS § 436 lg-t 1, § 442 lg-t 8, § 654 lg-t 5), ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud ja ringkonnakohus ei ole menetlusõiguse norme rikkunud, kui andis hinnangu esitatud tõenditele ja leidis, et kostja tasus hagejale lõpparve koosseisus eritasu konkurentsipiirangu eest. Põhjendatud ei ole ka kostja väited, et ta oli eksimuses ja et tema tegelikku tahet jätta konkurentsipiirang kohaldamata, ei ole kohtud välja selgitanud. Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 689 lg 5 alusel. Samuti on kostja vastukassatsioonkaebuses ekslikult leidnud, et ringkonnakohus tugines otsuses asjaolule, mida kumbki pool ei esitanud. Nimelt märgib kostja, et pooled ei tuginenud töölepingu ple 8.3, mille alusel ringkonnakohus leidis, et kui konkreetse isiku suhtes konkurentsipiirang ei kehti, kinnitab tööandja seda kirjalikult. Hagiavalduses märkis hageja, et eritasu maksmisega kohaldas kostja hagejale töölepingus kokkulepitud konkurentsikeeldu (töölepingu punktid 8.2-8.4) (tlk 5 ja 6). Seega on hageja tuginenud töölepingu p-le 8.3 ning ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 436 lgd 2 ja
7. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlusalusele konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemisele kohaldub
8. juulist 2009 kehtiv töölepingu seadus. Iseenesest on õige ka ringkonnakohtu seisukoht, et

§ 1

lg 1 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut muu hulgas ka töölepingutele.

§ 195

lg 3 kohaselt püsiva või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu (kestvusleping), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline ülesütlemine). Töölepingus kokkulepitu kohaselt pidi konkurentsipiirang kehtima 12 kalendrikuu jooksul alates töölepingu lõpetamise päevast (töölepingu p 8.2). Seega on tegemist tähtajalise kokkuleppega, mida ei saa

§ 195

lg 3 alusel korraliselt üles öelda ja seetõttu ka

§ 195lg 5 alusel ülesütlemisele järgneva aja eest makstud eritasu tagastamist nõuda.

1. juulist 2009 kehtiva TLS § 131 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne
2. aasta
3. juulit sõlmitud töölepingutele alates
4. aasta
5. juulist töölepingu seaduses sätestatut. See tähendab, et seaduse jõustumise hetkel kehtivatele töölepingutele kohaldatakse nende ülesütlemise korral ülesütlemise ajal kehtivat seadust. Kolleegiumi hinnangul laieneb see põhimõte ka konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemisele. Maakohus leidis, et kostja konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemine pärast
6. juulit 2009 ei kehti. Selles osas peab kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi muuta. Kolleegium leiab, et kostjal oli õigus kehtiva TLS § 25 lg 1 alusel konkurentsipiirangu kokkulepe pärast
7. juulit 2009 üles öelda. Kehtiva TLS § 131 lg 2 kohaselt ei välista ega piira paragrahvi lõikes 1 sätestatu lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne
8. aasta
9. juulit. Töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
10. aasta
11. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Kuna hagejale maksti konkurentsipiirangu eritasu välja enne
12. juulit 2009, st ajal, mil tähtajalise konkurentsipiirangu korraline ülesütlemine ei olnud võimalik ja seega puudus ka võimalus

§ 195

lg-t 5 kohaldada, tuleb kolleegiumi hinnangul asuda seisukohale, et TLS § 131 lg 2 ei võimalda kostjal ülesütlemisele järgneva aja eest makstud eritasu pärast

1. juulit 2009 tagasi nõuda.
2. Hagimenetluse kulud kannab TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, tuleb menetluskulud selle sätte järgi jätta kostja kanda. Hageja võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude kindlaksmääramist maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.
3. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest Alvin, Rödl & Partner Advokaadibüroo OÜ. Hageja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb tagastada Alvin, Rödl & Partner Advokaadibüroo OÜ-le. Kuna kolleegium jätab vastukassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kostja kaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik