Obsah (8)

§ 121§ 64§ 122§ 113§ 118§ 63§ 117§ 18

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 121, § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 19.

oktoobri

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-21698 Ivar Palu kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik
2. veebruar 2011, kirjalik menetlus
3. Jätta ringkonnakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid teha sellesse Ivar Palu olukorda mitte raskendav täpsustus, mille kohaselt põhjustas Ivar Palu T. Š. surma ettevaatamatusega kergemeelsuse vormis.
4. Kassatsioon jätta rahuldamata.
5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Eva Rivis makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Ivar Palule kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 383,47 eurot (kolmsada kaheksakümmend kolm eurot ja nelikümmend seitse senti), sealhulgas käibemaks 63,91 eurot (kuuskümmend kolm eurot ja üheksakümmend üks senti).
6. Mõista eelmises punktis nimetatud kassatsioonimenetluse kulu katteks Ivar Palult Eesti Vabariigi kasuks välja 383,47 eurot (kolmsada kaheksakümmend kolm eurot ja nelikümmend seitse senti). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu
8. mai
9. a otsusega tunnistati Ivar Palu karistusseadustiku (

) § 122 ja § 113 järgi süüdi oma elukaaslase T. Š. piinamises ja tapmises. Karistuse mõistmisel arvestas kohus, et I. Palu tegevuses puudusid nii karistust kergendavad kui ka raskendavad asjaolud, ja mõistis süüdistatavale tapmise eest kümneaastase ja piinamise eest kolmeaastase vangistuse.

§ 64lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks kaksteist aastat vangistust.

2.

§ 122järgi mõisteti I.

Palu süüdi selles, et ta

1. aprillil
2. a,
3. juunil
4. a, 24.-
5. novembril
6. a, 15.-
7. detsembril
8. a ja
9. juulist kuni
10. augustini
11. a pani T. Š. suhtes toime mitmeid vägivallategusid.

§ 113järgi tunnistati I.

Palu süüdi selles, et ta ajavahemikul

1. a
2. augusti õhtust kuni
3. augusti varahommikuni peksis Tallinnas XXXXXXXXX XX-XX asuvas korteris T. Š.-d rusikatega korduvalt vastu nägu, pead ja keha, tekitades kannatanule kehavigastusi, mille tagajärjel T. Š.
4. augusti varahommikul sündmuskohal suri.
5. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni I. Palu kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva ja süüdistatav. Kaitsja leidis apellatsioonis, et I. Palu tuleb

§ 122

asemel süüdi tunnistada

§ 121järgi.

Tõendatud on vaid kolm peksmise episoodi, mida eristavad üksteisest pikad ajavahemikud. Apellandi hinnangul talitas maakohus vääralt ka süüdistatavat tapmises süüdi mõistes. Ei ole välistatud, et surm saabus kukkumise või kellegi teise löökide tagajärjel. Nimelt lamas kannatanu mõnda aega üldkasutatavas koridoris, kus teda võis peksta keegi teine. Sellele viitab ka T. Š. surnukehalt leitud jalajälg, mis ei kuulunud I. Palule. Kaitsja vaidlustab ka maakohtu poolt subjektiivsele koosseisule antud hinnangut. Süüdistataval esinenud tapmistahtluse välistab sarnasus varasemate tülide ja löömistega, mis ei lõppenud surmavalt. Ka ei saa pidada I. Palu peksmisjärgset käitumist ükskõikseks, kuna süüdistatav kutsus kiirabi ja tegi T. Š.-le kunstlikku hingamist, et ohvri elu päästa. I. Palu märkis oma kaebuses samuti, et piinamise asemel tuleb ta süüdi tunnistada kehalises väärkohtlemises ja et tema T. Š.-d ei tapnud. 4. Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2010. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja apellatsioonid rahuldati osaliselt. 4.1 I. Palu mõisteti süüdi

§ 121järgi ja teda karistati kahe aasta ja kolme kuu pikkuse vangistusega.

Ringkonnakohus leidis, et tõendatud on kõik viis peksmise episoodi. Küll aga ei saa erinevaid, üksteisest enam kui pooleaastase ja aastaste ajavahemikega eraldatud vägivallategusid pidada järjepidevateks ja seetõttu tuleb neid käsitada mitte piinamisena

§ 122

, vaid kehalise väärkohtlemisena

§ 121tähenduses.

Karistus mõisteti üle sanktsiooni keskmise määra tulenevalt episoodide hulgast ja tervisekahjustuste raskusest. 4.2 T. Š. surmaga lõppenud peksmise eest tunnistati I. Palu süüdi

§ 118

p 1 ja § 117 lg 1 järgi ja karistati

§ 63lg 1 alusel üheksa-aastase vangistusega.

Ringkonnakohus luges tõendatuks, et T. Š. surma põhjustas

1. augustist
2. a kuni
3. augustini
4. a I. Palu poolt rakendatud vägivald. Kaitsja poolt viidatud jalajälg sellist järeldust ei väära, kuivõrd tegu on ülejäänud vigastustest eraldi paikneva jäljega. Asjakohane ei ole apellandi väide, et surm võis saabuda kukkumise tagajärjel, kuna eksperdiarvamuse kohaselt põhjustasid surma löömisest saadud vigastused. Samas ei esinenud süüdistataval surma saabumise osas tahtlust. Ta lõpetas ohvri peksmise ajal, mil too veel teadvusel oli, ja lubas T. Š.-l korterist lahkuda. I. Palu kutsus ise ka kiirabi. Seega lootis süüdistatav, et korduvate näkkulöökide tõttu surm ei saabu, ehkki ta oleks pidanud surma saabumise võimalust ette nägema. Järelikult põhjustas I. Palu T. Š. surma hooletusest. Elule ohtliku tervisekahjustuse osas

§ 118

p 1 tähenduses oli süüdistataval aga tahtlus, sest ta möönis muu hulgas peaajupõrutuse tekkimise võimalikkust, suhtus sellesse aga ükskõikselt. Keskmisest rangem karistus e üheksa aastat vangistust mõisteti süüdistatavale lähtuvalt löökide hulgast ja kannatanu surmast. Üheksa aastat vangistust mõisteti

§ 64lg 1 alusel ka I.

Palu liitkaristuseks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. Palu kaitsja O. Ladva, kes palub tühistada ringkonnakohtu otsuse I. Palu süüditunnistamises

§ 121

järgi osaliselt ja süüdistatava süüditunnistamises

§ 118p 1 ja § 117 lg 1 järgi täielikult.

Lisaks palub kassaator Riigikohtul tühistada kohtuotsuse ka I. Palule mõistetud karistuse osas. 5.1 Kassaator nõustub

§ 122asendamisega §-ga 121, ent leiab, et süüdistuse maht on liiga suur.

Tõendatud ei ole mitte viis kehalise väärkohtlemise episoodi, vaid üksnes kolm. Sõltumata aga sellest, kas tõendatuks lugeda kolm või viis episoodi, on mõistetud kahe aasta ja kolme kuu pikkune vangistus liiga range. 5.2 Kõrvaldamata on kahtlus, et ohvri surm ei saabunud I. Palu peksmise tagajärjel. T. Š.-d võisid trepikojas lamamise ajal peksta ka teised inimesed. Seda tõendab nii kannatanu kehalt leitud tundmatu jalajälg kui ka asjaolu, et sündmus leidis aset nn kurikuulsa ühiselamu koridoris, kus vägivallategude tõenäosus on väga suur. Mõistetud karistus on varem karistamata inimese jaoks liiga karm. Kohus pole arvestanud I. Palu kahetsust ega kiirabi kutsumist süüdistatava poolt. Surma saabumist ei saa pidada raskendavaks asjaoluks, sest see on

§ 117lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisuline tagajärg.

1. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik, et kassatsioon on põhjendamatu ega anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks. Kassaator ei põhjenda, millel põhineb tema veendumus, et sündmuspaigaks olnud kortermaja on sagedase vägivallatsemise poolest kurikuulus. Lisaks märgitakse vastuses, et tegu oli piiripealse juhtumiga, kus ringkonnakohus juba tõlgendas kõik võimalikud kahtlused süüdistatava kasuks, mõistes ta tapmise asemel süüdi raske tervisekahjustuse tekitamises ja surma ettevaatamatus põhjustamises. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kassaatori hinnangul ei ole tõendatud, et I. Palu peksis T. Š.-d ajavahemikel 24.-
3. november
4. a ja 15.-
5. detsember
6. a. Samuti ei ole kassaatori arvates tõendatud asjaolu, et kannatanu surma põhjustas I. Palu tegevus, kuivõrd T. Š. võis surnuks peksta keegi teine. Et mõlemad kaitseväited puudutavad faktiliste asjaolude tuvastamist, märgib kriminaalkolleegium, et tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 363 lg-st 5 ja KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus võtta üksnes seisukoha selles osas, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtute seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. jaanuari
8. a otsus asjas nr 3-1-1-103-10, p 7 ja
9. mai
10. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16). Käesoleval juhul on maakohus tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et I. Palu pani toime kõik viis talle ette heidetavat T. Š. peksmise episoodi, sh ka ajavahemikel 24.-
11. november
12. a ja 15.-
13. detsember
14. a (kd 2, tl 38-39). Nii maa- kui ka ringkonnakohus on põhjalikult analüüsinud T. Š. surma põhjustamist I. Palu poolt (kd 2, tl 39-40; tl 69-70). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on see arutluskäik selge ja ilma vastuoludeta. Kohtud on näidanud arusaadavalt ära, miks ei lükka üksiku jalajälje olemasolu ümber veendumust, et T. Š. surma tõi endaga kaasa I. Palu poolt kasutatud vägivald. Eeltoodust tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et kassatsiooni väited faktiliste asjaolude ebaõige tuvastamise kohta on alusetud.
15. Kassaatori hinnangul on I. Palule mõistetud üksikkaristused liiga karmid. Kriminaalkolleegium sellist seisukohta ei jaga. Saab vaid nõustuda ringkonnakohtuga, et peksmiste hulka ja tagajärgede raskust arvestades on

§ 121järgi mõistetud kahe aasta ja kolme kuu pikkune vangistus I.

Palu süüle vastav. Samamoodi ei saa pidada liiga rangeks

§ 118p 1 ja § 117 lg 1 järgi mõistetud üheksat aastat vangistust.

Ringkonnakohus märkis õigesti, et sanktsiooni keskmist määra mõnevõrra ületav karistus on põhjendatav sellega, et lööke oli palju ja et need olid tugevad, samuti asjaoluga, et kannatanu peksmise tagajärjel suri. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega, justkui oleksid kohtud I. Palule karistust mõistes arvestanud surma põhjustamist karistust raskendava asjaoluna. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus leidnud, et I. Palu teo puhul karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Samas juhib kolleegium aga tähelepanu asjaolule, et muutes I. Palu teole maakohtu poolt antud kvalifikatsiooni, mõistis ringkonnakohus talle uue karistuse

§ 63

lgst 1 tulenevalt

§ 118

p 1, mitte aga

§ 117lg 1 järgi.

Karistuse mõistmisel

§ 118p 1 järgi oli ringkonnakohus õigustatud arvestama ka asjaoluga, et I.

Palu tegevuse tagajärjel põhjustati kannatanu surm. Olgugi et pannud toime ühe ideaalkogumi moodustava teo, mille eest tuleb karistus mõista

§ 118

p 1 sanktsioonist lähtuvalt, tuleb selle teo ebaõiguse suuruse hindamisel arvestada ka seda, et kannatanule ei tekitatud mitte ainult eluohtlikke tervisekahjustusi, vaid need viisid ka tema surmani. Seega on ka süüdistatava süü käesoleval juhtumil suurem võrreldes sellega, kui kannatanule oleks põhjustatud üksnes eluohtlikud tervisekahjustused

§ 118p 1 mõttes.

Lisaks ei saa kõneleda karistuse ülemäärasest karmusest ka seetõttu, et ringkonnakohus luges

§ 64

lg 1 alusel

§ 117

lg 1 järgi mõistetud kergema karistuse kaetuks

§ 118

p 1 järgi mõistetud raskema karistusega, ehkki oleks võinud ka mõistetud üksikkaristustest raskemat suurendada. 9.

§ 118

p 1 ja § 117 lg 1 subjektiivset koosseisu käsitledes leidis ringkonnakohus, et I. Palu käitumine näitab, et surma saabumise osas süüdistataval tahtlus puudus. I. Palu lõpetas peksmise veel ajal, mil T. Š. oli teadvusel. Ta lubas kannatanul korterist lahkuda. Ka kutsus I. Palu kiirabi, kui avastas, et T. Š. ei hinga. Seega lootis I. Palu kannatanut korduvalt näkku lüües, et T. Š. surm ei saabu, ehkki oleks pidanud surma saabumise võimalust ette nägema. Kokkuvõtvalt märkis ringkonnakohus, et "järelikult põhjustas I. Palu surma ettevaatamatusega hooletuse vormis" (kd 2, tl 70). See järeldus on aga väär, sest ringkonnakohtu esitatud põhjenduste alusel tuleb teha järeldus, et surma saabumise võimalusse suhtus süüdistatav kergemeelselt.

§ 18

lg 2 kohaselt paneb isik toime teo kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Seetõttu täpsustab kriminaalkolleegium KrMS § 361 p 2 alusel ringkonnakohtu otsuses esinevat järeldust, mille kohaselt tegutses süüdistatav kannatanu surma suhtes hooletult. Ringkonnakohtu poolt tuvastatu pinnalt tuleb õigeks lugeda, et I. Palu põhjustas T. Š. surma kergemeelsusega.

1. I. Palu kaitsja on esitanud Riigikohtule taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu kindlaksmääramiseks. Kaitsja palub määrata tasuks 6000 krooni (kehtivas vääringus 383,47 eurot), sh käibemaks 1000 krooni (kehtivas vääringus 63,91 eurot). Nimetatud summat taotleb kassaator kahe ja poole tunnise kassatsiooni kirjutamise ettevalmistamise ja sama kaua kestnud kassatsiooni kirjutamise eest. Riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 alusel Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (Kord) punkti 16 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja kassatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 15,98 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 191,73 eurot. Seega on kassaatoril nimetatud alusel õigus 159,78 euro suurusele hüvitisele. Korra p 5 järgi kohaldatakse juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on isikuvastaste süütegude hulka kuuluv esimese astme kuritegu, erikoefitsienti 2,
2. Seetõttu võib kassaator nõuda 319,56 eurot, millele tuleb lisada käibemaks. Eelnevast tulenevalt on kassaatori taotlus põhjendatud ja tuleb rahuldada.
3. Tuginedes eelöeldule ja juhindudes KrMS § 361 p-st 2 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a otsuse sisuliselt muutmata, tehes sellesse I. Palu olukorda mitte raskendava täpsustuse, mille kohaselt põhjustas I. Palu T. Š. surma ettevaatamatusega kergemeelsuse vormis. Kaitsja kassatsiooni jätab kriminaalkolleegium rahuldamata. Priit pikamäe, Ott Järvesaar, Lea Kivi