RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud KOHTUMÄÄRUS 3-3

) § 10 lg-le 1, § 6 lg-le 1 ja §le 7 põllumajandusministri

1. oktoobri
2. a käskkirja nr 336 punkti 1 alapunktiga 2 naturaalse või, rasvasisaldusega kuni 85% massist (kombineeritud nomenklatuuri (KN) kood 0405 10 19) ülekandevaru suuruseks 0 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 550 000 kg. Käskkirja kohaselt puudusid

§ 10lg-s 2 sätestatud alused ülekandevaru suurendamiseks.

Maksu- ja Tolliameti (MTA)

1. novembri
2. a maksuteatega nr 16.2.2.-9/32 määrati AS-le Pimix

§ 15lg 1 alusel tasumiseks üleliigse laovaru tasu 16 318 500 krooni.

1. AS Pimix esitas
2. detsembril 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse
3. oktoobri
4. a käskkirja nr 336 punkti 1 alapunkti 2 tühistamiseks (haldusasi nr 3-2577/2004) ning
5. detsembril 2004 kaebuse maksuteate nr 16.2.2.-9/32 tühistamiseks. Tallinna Halduskohtu
6. novembri
7. a määrusega liideti kaebused ühte menetlusse (liidetud haldusasja numbriks loeti 3-2577/2004, uus nr 3-04-407). Tulenevalt Riigikohtu
8. oktoobri
9. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-33-06 tunnistas MTA maksuteate nr 16.2.2.-9/32 kehtetuks. Tallinna Halduskohus lõpetas
10. detsembri
11. a määrusega haldusasja nr 3-04-407 menetluse maksuteate nr 16.2.2.-9/32 osas.
12. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse (LMTK)
13. märtsi
14. a otsusmaksuteatega nr 12-5/129 määrati

§ 1

lg 2, § 14 lg 1, § 15 lg 1 ja § 17 alusel AS Pimix üleliigse laovaru tasuks 16 318 500 krooni. Maksuhaldur selgitas, et üleliigse laovaru tasu määr on

§ 14lg-st 2 ja määruse nr 1972/2003 art 4 lg-st 3 tulenev määr.

Selleks on

1. mail 2004 kohaldatav erga omnes imporditollimaksu määr, mis on sätestatud Euroopa Komisjoni
2. septembri
3. a määruses (EÜ) nr 1789/2003 (määrus nr 1789/2003). LMTK leidis, et Põllumajandusministeeriumile
4. mail 2004 esitatud laovarude deklaratsiooni kohaselt oli AS Pimix hoiustatava 550 000 kg või omanik. Asjaoludest kogumis järeldas maksuhaldur, et deklaratsiooni andmed, mille kohaselt oli AS Pimix või laovaru
5. mai 2004 seisuga 550 000 kg, vastavad tegelikkusele. AS Pimix tegi tehinguid või toiminguid kaubaga, mille omanik ta vormiliselt enam polnud, kuid mis oli tema valduses. Tuginedes maksukorralduse seaduse (MKS) §le 84, leidis maksuhaldur, et tegemist oli ühekordsete tehingutega, mille eesmärk oli maksudest kõrvalehoidmise kaudu saada eelis võrreldes konkureerivate ettevõtjatega.

-st tulenevalt on laovaru tasu maksmise kohustus käitlejal, kellel oli õigus kaupu turule viia ja sel teel pärast

1. maid 2004 kasu saada.
2. AS Pimix esitas
3. mail 2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse otsus-maksuteate nr 12-5/129 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus liitis
4. mai
5. a määrusega selle kaebuse haldusasjaga nr 304-
7. Põllumajandusministri käskkirja nr 336 punkti 1 alapunkti 2 osas leidis AS Pimix oma kaebuses järgmist: 1) käskkiri on õigusvastane ja riivab kaebaja ettevõtlusvabadust.

§-d 4 ja 7 tuleb vastuolu tõttu põhiseaduse § 11 teise lausega jätta kohaldamata osas, milles need võimaldavad üleliigse laovaru tasu määrata ka isikule, kes 1. mail 2004 ei olnud õigustatud tema valduses olnud laovaru võõrandama. Isikud, kes polnud enam nende valduses olnud laovaru omanikud või olid veel omanikud, kuid olid juba laovaru võõrandamiseks sõlminud võlaõigusliku lepingu, ei saanud konkurentsieelist; 2)

§-d 4 ja 7 on vastuolus määruse nr 1972/2003 art 4 p-ga 1. Euroopa Ühenduse õiguse tähenduses tuleb valdajana, kellele tuleb määrata üleliigse laovaru tasu, mõista üksnes isikut, kellel on õigus laovaru vabalt käsutada. Valdaja pidamine üleliigse laovaru hoidjaks oleks vastuolus tasu kehtestamise eesmärkidega. AS Pimix ei olnud 330 000 kg või osas enam laovaru omanik ning 220 000 kg osas oli ta sõlminud võlaõigusliku müügilepingu; 3) käskkiri ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 nõuetele. Põhjendamata on järeldus, et puuduvad

§ 10

lg-s 2 sätestatud asjaolud, mille kohaselt käitleja tootmis- ja töötlemismahu kasvu võib üleliigse laovaru ja ülekandevaru suuruse määramisel arvesse võtta juhul, kui see on toimunud eelneva aasta jooksul ning see kajastub käitleja viimase poole aasta tootmis- või töötlemistulemustes. Ka

§ 6

lg 2 viitab sellele, et üleliigse laovaru ja ülekandevaru määramisel võib arvesse võtta käitleja majandustegevust, mis on toimunud pärast

1. aastat. AS Pimix alustas
2. a maikuus külmhoone projekteerimisega, mis valmis detsembris
3. AS Pimix
4. a piimatoodete käibe mahtu arvestades on 550 000 kg või omandamine tema tavapärane majandustegevus. Vaidlustatud otsus-maksuteate osas leidis kaebaja, et see riivab tema õigust omandi puutumatusele (põhiseaduse § 32) ja õigust maksta makse üksnes maksuseadustes sätestatud korras (MKS § 4 lg 2) ning on õigusvastane järgmistel põhjustel: kuigi Hispaania äriühingule Alcisa Alimentacion y Comercio Internacional S.A. müüdud kaup (330 000 kg võid) asus AS Pimix laos, puudus viimasel kauba käsutamise ja sellelt tulu teenimise õigus. Tulenevalt 220 000 kg või võõrandamiseks
5. aprillil 2004 sõlmitud lepingust Hollandi äriühinguga G. van den Bergh Nijmegen B.V. polnud AS-l Pimix enam nimetatud kauba käsutusõigust ning ta poleks saanud müügilepingut rikkumata teha selle kaubaga tehinguid.

eesmärki arvestades ei olnud AS-l Pimix nimetatud kauba deklareerimise ning sellelt laovaru tasu maksmise kohustust; 2) maksuhaldur on tehingute olemuse hindamisel põhjendamatult lähtunud MKS §-st

1. Omandiõiguse üleminek ei olnud pelgalt formaalne. Vaidlusalustele tehingutele hinnangu andmiseks puudus külmhoones ladustatavate kaupadega seoses AS Pimix pikaajaline ja tavapärane võrreldav praktika, sest külmhoone avati alles detsembris
2. Hilisem praktika puudus, kuna pankrotiriski tõttu on AS Pimix majandustegevus lõpetatud.
3. Tallinna Halduskohus jättis
4. oktoobri
5. a otsusega haldusasjas nr 3-04-407 kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis põllumajandusministri käskkirja nr 336 punkt 1 alapunkt 2 osas järgmist: 1) määruse nr 1972/2003 ja

eesmärgiks on välistada turumoonutuste oht, mis võib tekkida, kui ettevõtjad on soetanud varusid, mida nad ei oleks soetanud Euroopa Liiduga liitumisest tingitud potentsiaalse hinnatõusuta.

§-dest 5 ja 8 lähtuvalt määrab põllumajandusminister

§ 7

lg 1 ja § 10 lg 1 alusel käitleja valduses oleva laovaru.

kohaselt on laovarude kindlakstegemise meetodiks valitud deklareerimine; 2) isikute ring, kes on

§ 5

lg 1 mõistes käitlejad ja kellel on kohustus esitada põllumajandustoodete laovarusid puudutav deklaratsioon, ei pruugi kattuda isikutega, kelle suhtes võib hiljem

alusel määrata üleliigse laovaru tasu. AS Pimix suhtes kehtis põllumajandustoote deklareerimise kohustus ning kindlaks määrati tema ülekandevaru ja üleliigne laovaru; 3)

§ 6lg-st 2 (29.

aprillini 2005 kehtinud redaktsioonis) tulenevalt pidi AS Pimix käitlejana tõendama, et 1. mail 2004 tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega. Kohustus esitada

§ 10

lg-s 2 ja § 6 lg-s 2 toodud asjaolude kontrollimiseks täiendavaid tõendeid lasub käitlejal. Laovaru suuruse hindamiseks esitatud tõenditest nähtuvalt ei olnud tegemist kaebuse esitaja tavapärase varuga. Asja materjalidest nähtuvalt oli haldusmenetluses tagatud kaebaja õigus olla ära kuulatud. Ainuüksi käskkirja põhjenduste napisõnalisus ei anna HMS §-st 58 tulenevalt alust tühistamiskaebuse rahuldamiseks. LMTK otsus-maksuteate nr 12-5/129 osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata järgmiste põhjendustega. Kaebajal oli

1. mail 2004 deklareeritud koguse või käsutusõigus - õigus viia kaupa turule ja sellelt tulu teenida - ning lähtuvalt tehingute tegelikust majanduslikust sisust on põhjendatud AS-le Pimix üleliigse laovaru ja sellest tuleneva tasu määramine. AS Pimix majanduslikult ebamõistlik käitumine viitab soovile saada maksuõiguslikku eelist võrreldes teiste turul konkureerivate ettevõtjatega ja tekitas seega ühisturu moonutuste ohu. Seejuures ei ole oluline, kas eelis ka tegelikkuses saadi, vaid piisab ühisturu kui terviku häirimise ohust ning tähtsust ei oma kaebaja väited, et lepingud kauba võõrandamiseks hiljem ka täideti. Halduskohtu hinnangul oli vaidlustatud maksuotsus piisavalt motiveeritud ning lõppjäreldustes õige.
2. Apellatsioonkaebuses palus AS Pimix halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tema kaebus rahuldada. Apellant märkis, et Riigikohtu praktika (
3. novembri
4. a otsused haldusasjades nr 3-3-1-49-07 ja nr 3-3-1-68-07) kohaselt on käitleja

§ 5

lõike 1 mõttes isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu.

§ 4kohaselt määratakse üleliigse laovaru tasu maksmise kohustus kindlaks 1.

mai 2004 seisuga ning tasu maksmise kohustus on üksnes isikul, kellel oli sel ajal põllumajandustoote käsutamise õigus. Kuna kaebajal puudus kauba käsutusõigus, on vaidlustatud käskkirjas üleliigse laovaru suurus määratud õigusvastaselt. Apellant taotles jätkuvalt ka põllumajandusministri käskkirja tühistamist vaidlustatud osas põhjusel, et käskkirja kehtimajäämisel oleks maksuhalduril õigus

§ 10

lg 1 ja § 14 lg 1 koosmõjus teha AS-le Pimix uus maksuteade ja nõuda sisse üleliigse laovaru tasu.

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. jaanuari
3. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud haldusaktid on üleliigse laovaru suuruse ja üleliigse laovaru tasu määramise osas õiguspärased järgmistel põhjustel: 1) määruse nr 1972/2003 art 4 lg-ga 1 kohustati uusi liikmesriike nõudma
4. mail 2004 vabas ringluses olevate toodete ülemääraste varude omanikelt maksu tasumist. Selle kohustuse täitmiseks võttis Riigikogu
5. aprillil 2004 vastu
6. mail 2004 jõustunud üleliigse laovaru tasu seaduse. Määruse nr 1972/2003 art 4 lg 5 kohaselt kohaldatakse seda artiklit Eesti puhul muu hulgas KN koodiga 0405 10 hõlmatud toote puhul, mille hulka kuulub ka vaidlusalusel juhul maksustatud toode KN koodiga 0405 10
7. Kohaldatav kaupade nomenklatuur tuleneb määrusest nr 1789/
8. Määruse nr 1972/2003 art 4 lg 3 nimetatud üleliigse laovaru maksu määrad (
9. mail 2004 kohaldatav erga omnes imporditollimaksu määr) on sätestatud määrusega nr 1789/2003 kehtestatud kaupade nomenklatuuri II osas; 2) pole vaidlust, et määrusi nr 1972/2003 ja nr 1789/2003 ei olnud Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles
10. mail 2004 avaldatud; 3) Euroopa Kohtu praktika (
11. oktoobri
12. a otsus kohtuasjas C-140/08: Rakvere Lihakombinaat (EKL 2009, lk I-10533)) kohaselt täitis Eesti Vabariik

algredaktsioonis vastuvõtmisega määrusest nr 1972/2003 tulenevad kohustused, kehtestades põllumajandustoodete üleliigse laovaru tasu ja määrates kindlaks selle arvutamise viisi. Sellistel asjaoludel ei takista Euroopa Kohtu

1. detsembri
2. a otsuse kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux (EKL 2007, lk I-10841) seisukohad eraõiguslike isikute vastu tuginemist määruse nr 1972/2003 neile sätetele, mis on

-ga üle võetud. Siseriiklik kohus peab vajadusel

-i tõlgendamiseks kontrollima, ega pole tuginetud määruse niisugustele sätetele, mida ei ole

-ga üle võetud; 4) praeguses asjas vaidlustatud aktid on antud määruse nr 1972/2003 rakendamiseks vastu võetud Eesti seaduse, mitte aga määruse enda alusel. Eesti eraõiguslikele isikutele paneb üleliigse laovaru tasu maksmise kohustuse

. Euroopa Komisjoni määruse rakendamiseks vastu võetud liikmesriigi õigusakti avaldamisele ei ole Euroopa Kohtu eelnevalt viidatud otsuse Skoma-Lux seisukohad otseselt ülekantavad. Seega ei saa Eesti eraõiguslik isik üleliigse laovaru tasu määramist vaidlustades tugineda üksnes asjaolule, et määrused nr 1972/2003 ja nr 1789/2003 ei olnud Euroopa Liidu Teatajas 1. mail 2004 eesti keeles avaldatud; 5) Euroopa Liidu õigusega, sh Euroopa Kohtu viidatud otsuses Skoma-Lux väljendatud seisukohtadega, ei ole vastuolus, kui Eesti eraõigusliku isiku suhtes kohaldatakse kohustust, mis on sätestatud Eesti õigusaktis, kuid selle kohustuse üksiku elemendi osas tehakse otsene viide Euroopa Liidu määrusele, mis ei ole Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles avaldatud. Euroopa Kohtu otsuse Skoma-Lux seisukohtade kohaldatavuse aspektist on oluline määruse nr 1972/2003 sisuline kooskõla

-ga; 6) nähtuvalt Euroopa Kohtu viidatud otsusest Rakvere Lihakombinaat, on määruse nr 1972/2003 sätted Eestile siduvad. Määruse art 4 lg 1 ei jäta liikmesriigile ülemääraste varude omanikelt üleliigse laovaru tasu nõudmisel diskretsiooniruumi; 7) määruse nr 1972/2003 viidatav säte (art 4 lg 5) on muutunud

-i viitava sätte osaks. Seega juhul, kui

-i mõni muu säte ei sisalda teistsugust regulatsiooni, on määruse nr 1972/2003 viidatud säte

-i viitenormiga ka Eesti õigusesse üle võetud; 8) üldjuhul ei ole Euroopa Kohtu otsuses Skoma-Lux väljendatud põhimõtetega kooskõlas olukord, kus isik peab talle liikmesriigi õigusaktidest tulenevate kohustuste sisust teadasaamiseks olulisel määral tutvuma liikmesriigi keeles ametlikult avaldamata Euroopa Liidu õigusaktidega. Käesoleval juhul sellise olukorraga siiski tegemist ei ole.

-is viidatud määruse nr 1972/2003 konkreetsed sätted eraldi võetuna ei ole mahukad. Määruse nr 1972/2003 art 4 lg 5 loetleb

-i §-s 2 viidatud osas üksnes kaupade nomenklatuuri alamrubriikide numbrid; 9) määrusest nr 1789/2003 tulenev kaupade kombineeritud nomenklatuur oli Eesti õigusesse käesoleval juhul asjassepuutuva alamrubriigi 0405 10 osas üle võetud ja eesti keeles kättesaadav. Kaebajal oli võimalik saada õiget teavet määrusega nr 1789/2003 kehtestatud kaupade nomenklatuuri alamrubriigi 0405 10 sisu ja struktuuri kohta Vabariigi Valitsuse

1. detsembri
2. a määruse nr 311 vahendusel.
3. mail 2004 jõustunud tolliseaduse § 1 lg-s 3 sätestati, et ühenduse õigusaktidest tulenevad impordi- ja eksporditollimaksud sätestatakse Euroopa Ühenduse Nõukogu
4. juuli
5. a määrusega (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta. Kuna Ühenduse tollitariifistik sisaldub Eesti tollitariifistikus, oli ka KN koodile vastav maksumäär üle võetud ja kättesaadav; 10) tulenevalt Euroopa õiguse tõlgendustest ja Eesti õiguse Euroopa Liidu õigusega kooskõlalise tõlgendamise nõudest nähtub Riigikohtu praktikast, et koostoimes määrustega nr 1972/2003 ja nr 60/2004 on käitleja

§ 5

lg 1 mõistes isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu, kusjuures ei ole tingimata nõutav, et ta oleks kauba omanik; 11) asjas hinnatud tõenditest nähtuvalt säilis AS-il Pimix deklareeritud või osas kauba tegelik käsutusõigus sõltumata selle omandiõiguse ülemineku vormistamisest enne

1. maid
2. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kassatsioonkaebuses palub AS Pimix (likvideerimisel) tühistada täies ulatuses halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus ning tühistada vaidlustatud haldusaktid kaebuses soovitud ulatuses. Kassaator taotleb ka menetluskulude väljamõistmist vastustajatelt. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud Euroopa Liidu õigust ja üleliigse laovaru tasu seadust ning väidab järgmist: 1) kassaatori suhtes on otse ilma

-i vahenduseta kohaldatud määrusi nr 1972/2003 ja nr 1789/2003, mitte siseriiklikku õigust. Kuna

-is osundatakse otseselt määruse nr 1972/2003 konkreetsetele sätetele koos avaldamisviitega, kohaldatakse

-i alusel üksikisikute suhtes määrust, mitte ei loeta seda

-i osaks ehk osaks siseriiklikust õigusest. Viitamine Euroopa Komisjoni määrusele ei muuda seda kohaldatavaks olukorras, kus määrus ise on nõuetekohaselt avaldamata; 2) Euroopa Liidu õiguses väärtustatud õiguskindluse põhimõtte üheks väljundiks on nõue, et õigusaktid peavad olema liikmesriigi keeles avaldatud enne, kui nendega saab panna üksikisikutele kohustusi; 3) üleliigse laovaru tasu määramise seisukohast olulisi elemente (maksumaksja, maksuobjekt, maksumäär) pole võimalik sisustada ja mõista Euroopa Liidu õigusele tuginemata; 4) arvestades halduskohtumenetlusele omast uurimispõhimõtet oleks ringkonnakohus pidanud välja selgitama kaebaja tegeliku võimaluse talle kohustusi panevate õigusaktidega tutvumiseks olukorras, kus siseriiklikust õigusest ei tulenenud maksukohustuse ulatus ammendavalt ning Euroopa Liidu õigusaktid polnud kohaselt avaldatud. Tulenevalt Euroopa Kohtu otsusest Skoma-Lux (p 50) ei ole siduvad elektrooniliselt avaldatud Euroopa Liidu õigusaktid; 5) ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et 1. mai 2004. a seisuga oli kombineeritud nomenklatuur Eesti õigusesse üle võetud ja eestikeelsena kättesaadav. Ringkonnakohtu poolt osundatud Vabariigi Valitsuse 11. detsembri 2003. a määrus nr 311 kaotas 1. maist 2004 kehtivuse. Isikute kohustuste täpne ja ammendav ulatus ei tulenenud kohaselt avaldatud ja kättesaadavatest õigusaktidest; 6)ringkonnakohus on küll põhimõtteliselt õigesti sisustanud käitleja mõiste, kuid praegusel juhul ei olnud kassaatorit põhjust pidada käitlejaks

§ 5lg 1 tähenduses.

Kassaatoril polnud õigust tuua ladustatud kaup turule ning teenida seeläbi kasumit. Ringkonnakohus on põhjendamatult tähelepanuta jätnud deklareeritud võikoguse müümiseks

1. aprillil 2004 Hollandi ja Hispaania äriühingutega sõlmitud lepingud, mille täitmiseks oli kassaator võlaõigusseaduse § 8 lg-st 2 tulenevalt kohustatud.
2. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kirjaliku vastuse kohaselt on ringkonnakohtu otsus õiguspärane ja kassatsioonkaebus ei anna alust selle tühistamiseks. Vastuses leitakse, et üleliigse laovaru tasu regulatsioon on piisav määruse nr 1972/2003 rakendamiseks ega ole vastuolus määruse sätetega. Ringkonnakohus on Euroopa Kohtu eelnevalt viidatud otsusele Rakvere Lihakombinaat tuginedes õigesti leidnud, et määruse nr 1972/2003 art 4 lg 1 ei jäta üleliigse laovaru omanikelt tasu nõudmisel liikmesriigile diskretsiooniruumi. Vastustaja nõustub ringkonnakohtuga kaupade nomenklatuuri puuudutava teabe kättesaadavuse ning käitleja mõiste sisustamise osas.
3. Põllumajandusministeeriumi kirjaliku vastuse kohaselt on kassatsioonkaebus põhjendamatu. Vastustaja hinnangul lähtus ringkonnakohus õigesti Euroopa Kohtu ja Riigikohtu asjakohastest lahenditest. Vastavalt Euroopa Kohtu eelnevalt viidatud otsusele Rakvere Lihakombinaat tuli Eesti kohtul tuvastada, kas määrus nr 1972/2003 ja selles viidatud Euroopa Liidu teisesed õigusaktid olid enne ametlikku avaldamist üle võetud nii, et isikutel oli nende sisuga võimalik tutvuda, ning ega eraõiguslikele isikutele kohustusi pannes pole tuginetud Euroopa Liidu õiguse sätetele, mida pole selliselt üle võetud. Tuginemine Euroopa Kohtu otsuses Skoma-Lux õigusaktide avaldamisega seonduvalt väljendatud põhimõtetele on vajalik vaid juhul, kui selgub kohaldatava Eesti õiguse vastuolu Euroopa Liidu õigusega. Juba Eesti Euroopa Liiduga liitumislepingus oli üleliigse laovaru kindlakstegemine ette nähtud kõikide põllumajandustoodete suhtes. Liitumisleping avaldati eestikeelsena Euroopa Liidu Teatajas juba
4. septembril 2003 ja Riigi Teatajas
5. märtsil
6. Vastuses viidatakse ka Euroopa Esimese Astme Kohtu
7. juuni
8. a otsusele kohtuasjas T257/04: Poola Vabariik vs. Euroopa Ühenduste Komisjon (EKL 2009, lk II-1545), mille kohaselt pidi tavapäraselt hoolas ettevõtja alates ühinemisakti avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas teadma üleminekumeetmete kohaldamise võimalikkusest ning võimalusest, et need meetmed võivad mõjutada juba komisjoni
9. aprilli
10. a määruse (EÜ) nr 735/2004, millega muudetakse määrust nr 1972/2003 üleminekumeetmete kohta, mida tuleb kohandada põllumajandustoodetega kauplemise osas Tšehhi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu Euroopa Liiduga, avaldamise ajal kindlaks määratud ülemääraseid varusid. KN koodide ülevõtmine Eestis on toimunud vastavalt Euroopa Kohtu viidatud otsuses Rakvere Lihakombinaat väljendatud põhimõttele, st isikutel oli võimalus tutvuda asjakohase koodi sisu ja struktuuriga. Imporditollimaksu määrad olid
11. mai
12. a seisuga Eesti õigusesse üle võetud ja saanud siseriikliku õiguse osaks. Kaebuse esitajal oli võimalik tutvuda maksumääraga tollitariifistiku vahendusel. Ühenduse tollitariifistik sisaldub täies ulatuses Eesti tollitariifistikus, mida hallatakse elektroonselt ja mis on kättesaadav MTA veebilehel.
13. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade ja taotluste juurde. Põllumajandusministeeriumi esindaja (vastustajana) märkis Riigikohtu istungil, et AS Pimix kaebuse rahuldamine poleks võimalik ilma Euroopa Kohtult eelotsust küsimata. Samuti rõhutas ta, et
14. a haldusaktide andmise ajal olid kõnealused Euroopa Liidu määrused eestikeelsena avaldatud ning täidetud Euroopa Kohtu otsusest Skoma-Lux tulenevad eeldused. Riigikohtu halduskolleegium formuleeris
15. jaanuari
16. a määruses eelotsusetaotluses esitavate küsimuste esialgse sõnastuse ning andis menetlusosalistele võimaluse esitada omapoolsed arvamused ja ettepanekud. Menetlusosaliste seisukohad laekusid kolleegiumile
17. veebruariks
18. ASJASSEPUUTUVAD SÄTTED
19. Euroopa Liidu toimimise leping "Artikkel 288 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 249) [---] Määrust kohaldatakse üldiselt. See on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. [---] Artikkel 297 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 254)
20. [---] Seadusandlikud aktid avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Need jõustuvad neis kindlaks määratud kuupäeval või selle puudumisel kahekümnendal päeval pärast avaldamist."
21. Akt Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta. (ELT 2003 L 236, lk 33) "Artikkel 41 lg 1 Kui on vaja üleminekumeetmeid, et hõlbustada uute liikmesriikide üleminekut praeguselt korralt ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale vastavalt käesolevas aktis sätestatud tingimustele, võtab need meetmed vastu komisjon, järgides menetlust, millele on osutatud suhkrusektori turgude ühist korraldust käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 1260/ 2001

§ 4

kohaselt on üleliigse laovaru tasu käitlejale pandud ühekordne avalik-õiguslik rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele samas seaduses ette nähtud alustel, korras ja tähtaegadel. Käitleja peab laovaru tasu maksma

1. a
2. mai seisuga tema valduses oleva põllumajandustoote (välja arvatud suhkur) üleliigse laovaru eest ja suhkru üleliigse laovaru eest, mida ta ei ole seaduses ettenähtud tähtajal turult kõrvaldanud.
3. Põllumajandusministri
4. oktoobri
5. a käskkiri anti

§ 10

lg 1 alusel viidetega

§ 6lg-le 1, §-le 7 ja § 10 lg-le 2.

Kassaator on seisukohal, et tema üleliigse laovaru määratlemisel ning üleliigse laovaru tasu määramisel on tuginetud

-i normides viidatud Euroopa Liidu määrustele, mis polnud põllumajandusministri vaidlustatud käskkirja andmise hetkel nõuetekohaselt eesti keeles avaldatud. Kassaatori hinnangul ei tulenenud vaidlustatud aktide andmisel kohaldatud

-i sätetest üleliigse laovaru tasu kui maksu määramiseks olulised elemendid (maksusuhte subjekt, objekt, maksumäär) Euroopa Liidu määruste rakendamiseks vastu võetud Eesti seadusest (

), vaid kohaselt avaldamata Euroopa Liidu õigusaktidest. Vastavalt Euroopa Kohtu seisukohtadele otsuses SkomaLux ei saanud kassaatori arvates siseriiklikusse õigusesse üle võtmata ja kohaselt avaldamata normidest tuleneda talle kui üksikisikule kohustusi. 22.

§ 10lg 1 kuni 16.

veebruarini 2007 kehtinud redaktsioonis sätestas: "Käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määrab tema deklareeritud andmete alusel käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 ja §-s 7 sätestatud viisil Põllumajandusministeerium hiljemalt 2004. aasta 31. oktoobriks." Põllumajandusministeerium määrab üleliigse laovaru vastava haldusaktiga (

§ 10lg 3).

Tuginedes nimetatud haldusaktile või järelevalve käigus tuvastatud andmetele arvutab Maksu- ja Tolliamet laovaru tasu suuruse (

§ 14lg 1).

Seega määratleti põllumajandusministri käskkirjaga nii maksusuhte subjekt (käitleja) kui ka maksusuhte objekt (üleliigne laovaru). 23. AS Pimix on kohtumenetluses läbivalt väitnud, et teda pole põhjust pidada subjektiks, kellele üleliigse laovaru tasu sai määrata, st käitlejaks

§ 5lg 1 tähenduses, kuna tal puudus 1.

mail 2004 õigus käsutada põllumajandustoodet, mille osas on põllumajandusministri vaidlustatud käskkirjaga määratud üleliigne laovaru. Käitlejaks

-i tähenduses on isik, kes tegutseb turustamisotstarbelise põllumajandustoote tootmise, esmase töötlemise, valmistamise ning vedamise, müümise ja muul viisil tasu eest või tasuta üleandmisega, samuti teiste toimingutega, mille tulemusel muutub põllumajandustoode teisele käitlejale või tarbijale kättesaadavaks (§ 5 lg 1). Riigikohtu varasema praktika (halduskolleegiumi 13. novembri 2007. a otsused asjades nr 3-3-1-49-07 ja nr 3-3-1-68-07, milles tuginetakse Euroopa Kohtu 15. jaanuari 2002. a otsusele nr C-179/00: Weidacher (EKL 2002, lk I-501) kohaselt tuleb käitlejana

5 lg 1 mõttes mõista põllumajandustoote laovaru valdajat, kellel on võimalik seda toodet turustada ja saada sellest kasu, kusjuures ei ole tingimata nõutav, et ta oleks kauba omanik. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus käitleja mõistet sisustanud kooskõlas Euroopa Kohtu viidatud seisukohtade ning Riigikohtu praktikaga eelnimetatud kohtuasjades. 24. Eelnevalt viidatud

§ 5lg 1 sisustab käitleja mõiste põllumajandustoote mõiste kaudu.

Samuti defineeritakse

§-s 7 üleliigne laovaru põllumajandustoote mõiste abil. Põllumajandustoote mõiste omakorda on esitatud

§-s 2 viitega määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõikes 5 Eesti kohta sätestatud osale.

1. Määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõikes 5 on loetletud, milliste toodete suhtes üleliigse laovaru tasu kohaldatakse: "
2. Käesolevat artiklit kohaldatakse järgmiste CN-koodidega hõlmatud toodete suhtes: [---] -Eesti puhul: 02013000, 02023090, 02043000, 02044310, 02062991, 02031110, 02032110, 02071410, 02071450, 02071460, 02071470, 02072710, 040210, 040221, 040510, 04052010, 04052030, 040590, 0406, 07032000, 07115100, 1001, 1002, 1003, 1004, 1005, 100610, 100620, 100630, 100640, 1007, 1008, 1101, 1102, 1103, 1104, 1107, 1108, 1509, 1510, 1517, 170230, 170240, 170290, 180620, 19019099, 20031020, 20031030, 200911, 200912, 200919, 200940, 200971, 200979, 21069098)." Seejuures ei selgu asjakohase põllumajandustoote mõiste sisu üheselt määrusest nr 1972/
3. Koodide sisu ja struktuuri mõistmiseks tuleb pöörduda määruse nr 1789/2003 poole, millega muudeti tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse nr 2658/87 I lisa, milles esitati kombineeritud nomenklatuur koos ühepoolsete ja kokkuleppeliste tollimaksumääradega ja täiendavate statistiliste mõõtühikutega.
4. AS Pimix oli esitanud tähtaegselt deklaratsiooni olukorras, kus tal enda väitel polnud

§-s 2 sisalduva viite tõttu määrusele, mis ei olnud

-i jõustumise hetkel

1. mail 2004 Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles avaldatud, võimalik aru saada deklaratsiooni esitamise vajadusest üldisemalt ega sellest, milliste põllumajandustoodete osas selline kohustus on tekkinud.
2. Asjas ei ole vaidlust, et määrus nr 1972/2003 ega ka määrus nr 1789/2003 ei olnud laovaru seisu fikseerimiseks ette nähtud kuupäeval (
3. mai 2004) ega laovaru kindlaks määranud põllumajandusministri käskkirja andmise ajal Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles avaldatud.
4. Vastavalt Euroopa Kohtu seisukohale viidatud otsuses Skoma-Lux (p-d 51 ja 59) välistab ühinemisakti artikkel 58, et kohustusi, mis sisalduvad ühenduse õigusnormides, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles, kui see keel on liidu ametlik keel, võiks kohaldada eraõiguslike isikute suhtes vastavas liikmesriigis, ja seda ka juhul, kui need isikud oleksid saanud tutvuda nende õigusnormidega muul viisil. Samas leiti, et siiski ei mõjuta asjaolu, et ühenduse määrusele ei saa tugineda eraõiguslike isikute vastu liikmesriigis, mille keeles seda ei ole avaldatud, kuidagi seda, et acquis communautaire'i osana on selle määruse sätted alates ühinemisest asjaomastele liikmesriikidele siduvad. Seejuures on Euroopa Kohus leidnud viidatud otsuses Rakvere Lihakombinaat (p 33), et algredaktsioonis

-i vastuvõtmisega 7. aprillil 2004 täitis Eesti Vabariik määrusest nr 1972/2003 tulenevad kohustused, kehtestades põllumajandustoodete üleliigse laovaru tasu ja määrates kindlaks selle arvutamise viisi. Niisiis paneb

Eestis kohustusi eraõiguslikele isikutele hoolimata sellest, et nende isikute vastu ei saa sellele määrusele tugineda enne, kui neil on olnud võimalik tutvuda Euroopa Liidu Teatajas nõuetekohaselt avaldatud määrustega liikmesriigi keeles. Euroopa Kohus on asunud

1. juuni
2. a otsuses kohtuasjas C-560/07: Balbiino (EKL 2009, lk I4447) ja viidatud otsuses Rakvere Lihakombinaat seisukohale, et kohtuotsusest Skoma-Lux tulenev põhimõte ei takista tugineda eraõiguslike isikute vastu määruse nr 1972/2003 sellistele sätetele, mis on

-iga üle võetud. Mainitud põhimõttel võib siiski olla residuaalne kohaldamisala juhul, kui enne nende määruste eesti keeles avaldamist tugineksid Eesti ametivõimud eraõiguslike isikute vastu määruste sellistele sätetele, mida ei ole

-iga üle võetud. Siseriikliku kohtu ülesanne on vajaduse korral tõlgendada

-i, et kontrollida selliste asjaolude esinemist. 29. Käesoleva vaidluse lahendamisel on oluline, kas AS Pimix üleliigse laovaru kindlaksmääramisel on tuginetud üksnes siseriiklikku õigusesse

kaudu üle võetud sätetele või on kohaldatud otse Euroopa Liidu õigustakte, mis pole eestikeelsena nõuetekohaselt avaldatud.

1. Senise kohtupraktika (vt nt halduskolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06, p 16) kohaselt on üleliigse laovaru tasu puhul tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega, mis on vaadeldav riikliku maksuna. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 113 kohaselt sätestatakse riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadusega. Põhiseaduse täiendamise seaduse §-st 2 lähtuvalt võib osa maksukohustuse elementidest olla sätestatud ka otsekohalduvas Euroopa Liidu määruses, mis peab olema aga Euroopa Liidu õigusaktidele kehtestatud nõuetele vastavalt avaldatud. 31.

§ 14

lg 2 sätestab: "Põllumajandustoote puhul, välja arvatud suhkur, on laovaru tasu määraks Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003/EÜ artikli 4 lõikes 3 sätestatud tasu määr." Määruse nr 1972/2003 art 4 lg-s 3 nähakse ette: "Lõikes 1 nimetatud maksu määr määratakse kindlaks 1. mail 2004 kohaldatava erga omnes imporditollimaksu määra põhjal."

ei tee seejuures otseviidet määrusele nr 1789/2003. Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et maksustamise seisukohast olulised elemendid maksumaksja, maksuobjekt ja maksumäär - ei selgunud

-ist otsesõnu ning üheselt mõistetavalt.

1. Kassaator on märkinud, et
2. mail 2004 polnud kohaselt eesti keeles avaldatuna kättesaadav ka kaupade kombineeritud nomenklatuur, millest peaks nähtuma, milliseid tooteid markeerivad määruse nr 1972/2003 art 4 lg-s 5 nimetatud KN-koodid. Euroopa Kohus märkis eelpool viidatud otsuses Rakvere Lihakombinaat, et asja lahendava siseriikliku kohtu ülesanne on kontrollida, kas ja millises ulatuses on kohaldatav kombineeritud nomenklatuur - nii nagu see tuleneb määrusest nr 1789/2003 - siseriiklikusse õigusesse üle võetud enne mainitud määruse ametlikku avaldamist eesti keeles, nii et isikutel oli võimalik tutvuda põhikohtuasjas asjakohase tariifistiku alamrubriigi sisu ja struktuuriga.
3. Ringkonnakohus leidis, et kaupade kombineeritud nomenklatuur oli kõnealuse alamrubriigi osas üle võetud ja eesti keeles kättesaadav ning kaebajal oli võimalik vastavat teavet saada Vabariigi Valitsuse
4. detsembri
5. a määrusega nr 311 kehtestatud "Eesti kaupade nomenklatuuri" kaudu. Määrus oli antud
6. maini 2004 kehtinud Eesti tolliseadustiku § 39 lg 3 alusel. Tolliseadustiku § 39 lg 4 sätestas: "EKN põhineb HS nomenklatuuril ja peab olema vastavuses kombineeritud nomenklatuuriga. Rahandusminister võib määrusega kehtestada sellise vastavuse tagamiseks teatud kauba tariifse klassifitseerimise." Ringkonnakohtu hinnangul kattus varemkehtinud tolliseadustiku alusel kehtestatud Eesti kaupade nomenklatuur sama numbriga alamrubriigi osas määruse nr 1789/2003 I osa I jaos sätestatuga. Kolleegium rõhutab, et Vabariigi Valitsuse nimetatud määrus kaotas kehtivuse
7. mail 2004, mistõttu pole võimalik nimetatud määruse kaudu sisustada
8. maist 2004 kehtivat

-i.

1. mail 2004 jõustunud tolliseaduse (TS) § 23 kohaselt sisaldab Eesti tollitariifistik ühenduse tollitariifistikku, samuti Eesti õigusaktidega kehtestatud meetmeid, mida rakendatakse kauba tolliprotseduurile suunamisel. TS § 1 lg 3 näeb ette, et ühenduse õigusaktidest tulenevad impordi- ja eksporditollimaksud sisalduvad nõukogu määruses nr 2658/
2. "Eesti tollitariifistik" võeti kasutusele
3. mail 2004, mil jõustus Vabariigi Valitsuse
4. aprilli
5. a määrusega nr 133 kehtestatud "Eesti tollitariifistiku haldamise kord". Nimetatud määrust kohaldatakse vastavalt selle §-le 1 Eesti tollitariifistiku ja selles sisalduvate täielikult või osaliselt määrusel nr 2658/87 põhinevate riiklike meetmete, sh nomenklatuuride haldamisel.

§-s 2 viidatakse selgesõnaliselt määrusele nr 1972/2003, mitte aga määrusele nr 1789/2003 ega ka siseriiklikus õiguses kehtivale või liitumiseelselt kehtinud kaupade nomenklatuurile.

1. mai
2. a seisuga polnud avaldatud määruses nr 1972/2003 osundatud ja määruses nr 1789/2003 sätestatud impordi tollimaksu määrad. Seega ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et määrusest nr 1789/2003 tulenev kaupade kombineeritud nomenklatuur oli Eesti õigusesse üle võetuna eesti keeles kättesaadav.
3. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 288 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 249) on määrus vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Artikli 297 lõike 1 (endine artikkel 254 lõige 2) sõnastusest tuleneb, et määrusel saab olla õigusmõju vaid siis, kui ta on Euroopa Liidu Teatajas avaldatud. Euroopa Kohtu praktika ja erialakirjanduse kohaselt pole määruste harmoneerimine mitte ainult liigne, vaid isegi Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Näiteks on Euroopa Kohus
4. märtsi
5. a otsuses kohtuasjas 106/77: Simmenthal II: Staatliche Finanzverwaltung v. S.p.A. Simmenthal, (EKL 1978, lk 629) leidnud, et määruse reguleerimisalal ei tohi liikmesriik enam siseriiklikku seadust välja anda, seda ala oma seadusega reguleerida. Liikmesriikidel on kohustus mitte võtta ühtegi meedet, mis võiks mõjutada kohtu pädevust võtta seisukohti Ühenduse õiguse tõlgendamisel või Ühenduse institutsioonide õigusaktide kehtivuse suhtes (
6. oktoobri
7. a otsus kohtuasjas 34/73: Fratelli Variola S.p.A V. Amministrazione Italiana delle Firenze (EKL 1973, lk 981)). Lepingust tõusetuvatest kohustustest tulenevalt on liikmesriikidel kohustus hoiduda takistamast määruste ja teiste Ühenduse reeglite vahetut kohaldatavust. Euroopa Kohtu kohtujurist Juliane Kokott on
8. septembri
9. a ettepanekus (p 54) kohtuasjas C161/06 märkinud: "Ühenduse õigusaktide - eelkõige vahetult kohaldatavate määruste - liikmesriigis avaldamise nõuetekohaseks tunnistamine võib põhjustada vääritimõistmist. Ei tohi tekkida ekslik mulje, nagu tuleks määrused üle võtta siseriiklikusse õigusesse [---]. Vastupidi, ühenduse määruse vahetu kohaldatavus ei nõua siseriiklike rakendusmeetmete võtmist [---], eeskätt määruse avaldamist liikmesriigis." Ettepanekus viidatud lahenditest värskeimas (
10. juuni
11. aasta otsus kohtuasjas C278/02: Handlbauer (EKL 2004, lk I-6171, punkt 25) märkis Euroopa Kohus, et oma olemuse ja ülesande tõttu ühenduse õiguse allikate süsteemis on määruse sätetel tavaliselt siseriiklikes õiguskordades vahetu mõju, ilma et siseriiklikel võimudel oleks vaja rakendusmeetmeid võtta (
12. mai
13. a otsus kohtuasjas 93/71: Leonesio (EKL 1972, lk 287, punkt 5)). Samas märkis kohtujurist Kokott viidatud arvamuse punktis 55 järgmist: "Euroopa Kohus on sellegipoolest leidnud, et teatud asjaoludel võivad viited vahetult kohaldatavatele ühenduse õigusaktidele osutuda kasulikuks (
14. novembri
15. aasta otsus kohtuasjas 20/72: Cobelex (EKL 1972, lk 1055, punkt 20)). Nii võib isegi ühenduse määruse teatavate punktide kordamine aidata suurendada rakendussätete omavahelist sidusust ja muuta need adressaadile arusaadavamaks (
16. märtsi
17. aasta otsus kohtuasjas 272/83: komisjon vs. Itaalia (EKL 1985, lk 1057 punkt 27))." Määruse ülevõtmist siseriikliku õigusaktiga on Euroopa Kohus pidanud ka võimalikuks ka eelpool viidatud kohtuotsuse Balbiino (p 32) ja Rakvere Lihakombinaat (p 34) kohaselt, märkides, et kohtuotsusest Skoma-Lux tulenev põhimõte ei takista tuginemist eraõiguslike isikute vastu määruse nr 1972/2003 sellistele sätetele, mis on

-iga üle võetud. 35. Euroopa Kohus on otsuste Balbiino ja Rakvere Lihakombinaat kohaselt möönnud Euroopa Liidu määruste residuaalse kohaldamise võimalikkust normide osas "mida ei ole

-iga üle võetud", kuid viidatud lahenditest tulenevalt on hindamine, kas määrus on siseriiklikusse õigusesse üle võetud, jäetud põhjalikumaid juhtnööre andmata liikmesriigi kohtu pädevusse.

1. Laovaru suurus
2. mai
3. a seisuga määratleti põllumajandusministri
4. oktoobri
5. a käskkirjaga. Kolleegiumi hinnangul pidi isik teadma, milline õiguslik tagajärg sel hetkel kehtinud õiguse järgi üleliigse laovaruga kaasneb ja pidi seda teada saama kohaselt vastu võetud ja avaldatud aktidest.
6. Riigikohtu halduskolleegiumil on tekkinud kahtlus, kas siseriiklikus õigusaktis (praegusel juhul

§ 2

) viitamine nõuetekohaselt liikmesriigi keeles avaldamata Euroopa Liidu määrusele (määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõike 5 Eestit puudutav osa) on määruse ülevõtmine selles tähenduses, mida pidas Euroopa Kohus silmas otsustes Balbiino ja Rakvere Lihakombinaat. Eelnevast lähtuvalt on kolleegiumil tõsine alus kahelda, kas Euroopa Liidu toimimise lepingu art 288 (end EÜ asutamislepingu artikkel 249) teises lõikes väljendatud määruse tervikuna siduvuse ja vahetu kohaldatavuse põhimõte tähendab Euroopa Kohtu eelnevalt viidatud otsuse Skoma-Lux valguses ka seda, et nõuetekohaselt avaldamata määrusest saab tuleneda üksikisikule kohustus (üleliigse laovaru tasu maksmine) juhul, kui liikmesriigi seadusandja on küll määruse rakendamiseks vastu võtnud seaduse, kuid ei ole kohustuse oluliste elementide sisustamiseks korranud määrusest tulenevaid määratlusi siseriiklikus õigusaktis, vaid on piirdunud viidetega Euroopa Liidu nõuetekohaselt avaldamata määruse vastavatele sätetele. Kuigi määruse nr 1972/2003 artikli 4 lg 1 kohaselt nõuavad uued liikmesriigid 1. mail 2004 vabas ringluses olevate toodete ülemääraste varude omanikelt maksu tasumist, on kolleegiumil eelnevast lähtuvalt kahtlus ka selles, kas tulenevalt Euroopa Kohtu poolt eelnevalt viidatud otsuses Skoma-Lux väljendatud põhimõttest, et üksikisikule saab kohustusi panna vaid nõuetekohaselt liikmesriigi keeles avaldatud Euroopa Liidu õigusaktiga, saab viidatud sättes nimetatud maksu sisse nõuda üksikisikutelt sellest hoolimata, et

ei sõnasta laovaruna maksustatava põllumajandustoote mõistet, vaid viitab selle mõiste sisustamiseks määruse nr 1972/2003 artikli 4 lg-le 5, ning kõnealune määrus ei ole Eesti Euroopa Liiduga liitumise hetkel ega isikule kohustusi paneva haldusakti andmise ajal liikmesriigi keeles nõuetekohaselt avaldatud. 38. Eeltoodule tuginevalt peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks taotleda Euroopa Kohtult eelotsust, et saada vastuseid järgmistele küsimustele: 1) Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 288 koostoimes ühinemisakti artikliga 58 saab Euroopa Kohtu praktikat (viidatud otsused Skoma-Lux, Balbiino ja Rakvere Lihakombinaat) arvesse võttes tõlgendada selliselt, et üksikisikult saab nõuda Euroopa Komisjoni 10. novembri 2003. a määrusest nr 1972/2003 tuleneva kohustuse täitmist ka

1. a)sellest hoolimata, et nimetatud määrus ei olnud 1. mai 2004. a seisuga eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud
2. b)ning liikmesriigi seadusandja ei korranud määruses sätestatud põllumajandustoote mõistet siseriiklikus õigusaktis, vaid piirdus viitega nimetatud nõuetekohaselt avaldamata määruse artikli 4 lõikele 5,
3. c)kuid üksikisik täitis ühe sellest määrusest tuleneva kohustuse (deklareeris laovaru õige kaubakoodi järgi) ja ta ei ole seda kohustust vaidlustanud
4. d)ja talle määrati liikmesriigi pädeva asutuse poolt maks ajal, mil määrus nr 1972/2003 oli juba eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud? 2) Kas ühinemisakti art-st 58, Euroopa Liidu toimimise lepingu art 297 lg-st 1 ning määruse nr 1972/2003 kolmandast põhjendusest ja art-st 4 koostoimes saab järeldada, et liikmesriik võib nõuda üksikisikult maksu ülemäärase varu eest, kui määrus nr 1972/2003 ei olnud 1. mai 2004. a seisuga eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud, kuid liikmesriigi pädeva asutuse poolt maksu määramise ajal oli nimetatud määrus juba eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud? 39. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku §-st 22 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 356 lgst 3 tuleb käesolevas asjas menetlus peatada kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni eeltoodud küsimustes. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann