Obsah (6)

§ 44§ 35§ 148§ 139§ 36§ 193

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 35 lg 1 p-de 1 ja 2, § 36 lg 1 ning täitemenetluse seadustiku (TMS) § 51 lg-te 1-3 alusel õigus korraldada täitemenetlust pankrotistunud võlgniku vastu. 6. Sissenõudja vaidles kaebusele vastu ning leidis, et täitemenetlust on alustatud seaduses sätestatud nõuete kohaselt. Pandipidajal peab olema võimalus saada

§ 44lg 3 järgi oma nõue kinnisasjast rahuldatud väljaspool pankrotimenetlust.

1. Harju Maakohus jättis
2. märtsi
3. a määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Määruse kohaselt on menetlusosalised erinevatel seisukohtadel

§ 44

lg 3 tõlgendamisel koostoimes TMS §-ga 51.

§ 44

lg-s 3 on sätestatud, et pankrotivõlausaldaja ei ole isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel. Pankroti väljakuulutamine tema õigusi ei mõjuta. TMS § 51 lg 1 kohaselt lõpeb täitemenetlus võlgniku pankroti väljakuulutamisega. TMS § 51 lg 2 kohaselt annab pankroti väljakuulutamise järel kohtutäitur pankrotihalduri taotlusel täitemenetluse dokumendid ja kohtutäituri valduses oleva või kolmandale isikule hoiule antud võlgnikule kuuluva vara üle pankrotihaldurile ja teavitab sellest sissenõudjat. Lähtuda ei saa ainuüksi TMS §-st 51, kuna see kehtib olukorras, kus täitemenetlust on alustatud enne võlgniku pankroti väljakuulutamist. Maakohus ei nõustunud avaldaja seisukohaga, et kohtutäituril ei olnud õigust teha täitetoiminguid.

§ 44

lg 3 teises lauses on sõnaselgelt sätestatud, et sissenõudja, s.o isiku, kes ei ole pankrotivõlausaldaja, õigusi ei mõjuta avaldaja pankroti väljakuulutamine. Kehtiva pankrotiseaduse redaktsiooni § 193 lg 3 alusel tuleb lähtuda samuti

§ 44lg-st 3.

Seega oli sissenõudjal õigus esitada nõue täitmiseks asjaõigusseaduse (AÕS) § 352 lg 1 kohaselt täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning kohtutäituril oli õigus TMS § 2 lg 1 p 19 alusel alustada täitemenetlust.

1. Avaldaja vaidlustas maakohtu määruse täies ulatuses ja palus teha uue määruse, millega kaebus rahuldada. Sissenõudja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
3. novembri
4. a määrusega maakohtu määruse ja tegi uue määruse, millega rahuldas avaldaja kaebuse. Ringkonnakohus kohustas kohtutäiturit uuesti läbi vaatama avaldaja taotlus täitemenetlus lõpetada ning täitedokumendid üle anda avaldaja pankrotihaldurile. Samuti tunnistas ringkonnakohus ebaseaduslikuks kohtutäituri täitmisteate ning kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus kohtutäituri kanda. Menetlusosalistel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas enne
5. jaanuari 2010 kehtinud

§ 44lg 3 võimaldas kohtutäituril korraldada täitemenetlust pankrotivara suhtes.

Ringkonnakohus nõustus avaldajaga, et pankrotiseaduse regulatsioon ning pankrotimenetluse eesmärk ei võimalda isiku pankroti väljakuulutamise järel ühelgi isikul peale pankrotihalduri käsutada võlgniku pankrotivara. Maakohus tuvastas, et täitemenetluse alustamise avaldus esitati pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Nii 2009. a-l kehtinud kui ka praegu kehtiva

§ 35

lg 1 p 1 kohaselt moodustub pankroti väljakuulutamisega võlgniku varast pankrotivara ja eelnimetatud paragrahvi lg 1 p 2 kohaselt läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus. Täitemenetluse algatamisel kehtinud TMS § 51 lg 1 sätestas üheselt, et täitemenetlus lõpeb võlgniku pankrotiga ning nimetatud sätte lõike 2 kohaselt tuli kohtutäituril pankrotihalduri taotluse alusel üle anda täitemenetluse dokumendid. Seega ei võimaldanud võlgniku pankroti väljakuulutamine läbi viia täitemenetlust võlgniku vara suhtes, seda ka siis, kui nõude esitajaks oli kolmas isik, kes ei olnud 2009. a-l kehtinud

§ 44lg 3 kohaselt pankrotivõlausaldajaks.

Täitedokumendi saabumisel tuli kohtutäituril kontrollida, kas täitemenetlust oli üldse võimalik alustada. Riigikohtu tsiviilkolleegium on

1. novembri
2. a määruses asjas nr 3-2-1-116-09 asunud järgmisele seisukohale: "Kohtutäitur teeb TMS § 23 lg 1 esimese lause alusel täitemenetluse toiminguid täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Täitemenetluse alustamisel peab kohtutäitur mh otsustama, kas täitedokument on täidetav täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega

§ 148

lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel." Praeguses tsiviilasjas ei täida kohtutäitur massikohustust

§ 148lg 1 mõttes.

TMS § 24 lg 1 järgi, kui on täidetud täitemenetluse alustamise tingimused, toimetab kohtutäitur võlgnikule täitmisteate. TMS § 24 lg 2 järgi loetakse täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega täitemenetlus alanuks. Kuivõrd praeguses tsiviilasjas ei saanud kohtutäitur täitemenetlust alustada, siis on nii täitmisteade täitemenetluse alustamiseks täiteasjas nr 017/2009/24215 kui ka

1. septembri
2. a kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus ebaseaduslik. Kui pankrotihaldur esitas vastuväite täitmisteatele, tuli kohtutäituril igal juhul täitemenetlus lõpetada TMS § 51 lg 1 järgi, mida taotles ka võlgniku pankrotihaldur. TMS § 48 kohaselt lõpetab täitemenetluse kohtutäitur selleks seaduses sätestatud aluste ilmnemisel. Siit tulenevalt ei saa kohus ise täitemenetlust lõpetada ning kohtutäitur peab esitatud taotluse uuesti läbi vaatama. Ekslik on kohtutäituri otsuse seisukoht, et kuivõrd sissenõudja ei ole pankrotivõlausaldaja ning ei saa pankrotimenetluses oma õigusi kaitsta, siis on põhjendatud pandieseme müük väljaspool pankrotimenetlust. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
3. oktoobri
4. a määruses asjas nr 3-2-1-9810 selgitanud

§ 44

lg 3 kohaldamist, hüpoteegi lõppemist ning enampakkumisel saadud tulemi jaotamist. Riigikohtu määruse kohaselt

§ 139

lg-te 2 ja 4 sõnastuse järgi, kui haldur müüb pankrotivarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel, jäävad kinnisasja koormavatest asjaõigustest kehtima üksnes need asjaõigused, mis asuvad järjekoha poolest eespool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud asjaõigusest, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki, ülejäänud kinnisasja koormavad kinnistusraamatusse kantud asjaõigused loetakse lõppenuks ja kustutatakse halduri avalduse alusel, kusjuures kustutamiseks ei ole vaja puudutatud isiku nõusolekut. Seega kujunes

1. a-l olukord, kus pankrotivõlausaldajaks mitteoleval isikul võis pankrotimenetluses kinnisasja võõrandamisel hüpoteek lõppeda, kui tema hüpoteek asus järjekoha poolest tagapool pankrotivõlausaldajate hüpoteekidest. Sellisel juhul oli hüpoteegipidajal võimalik nõuda hüvitist tulemist. Seega ka nimetatud Riigikohtu lahendist ilmneb, et pankrotivara müük saab toimuda üksnes pankrotimenetluses ning asjaõiguse kehtivus sõltub sellest, millisel järjekohal oli hüpoteegipidaja hüpoteek kinnistusraamatus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Sissenõudja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha asjas uue määruse, millega jätta jõusse maakohtu määrus. Menetluskulud palub sissenõudja jätta avaldaja kanda. Määruskaebuse järgi on ringkonnakohus valesti kohaldanud

§ 44lg-t 3.

Nimetatud norm on erinormiks

§ 36suhtes.

Erinormina sätestab see sundtäitmise võimaluse hüpoteegipidajale, kellel ei ole isiklikku nõuet pankrotivõlgniku vastu, kuid kelle nõue kolmanda isiku vastu on tagatud pankrotivõlgnikule kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegiga. Kuna sissenõudja ei ole avaldaja pankrotimenetluses võlausaldaja, puuduvad tal pankrotivõlausaldajatele ettenähtud õigused. Ringkonnakohus on jätnud viidatud Riigikohtu määruses tähelepanuta lause, mille kohaselt tähendab

§ 44

lg-s 3 toodu seda, et isik peaks olema sarnases olukorras, nagu ta oleks siis, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik ei oleks pankrotis. Kaebus kohtutäituri tegevuse peale on vale õiguskaitsevahend, õige oleks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mille eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine.

1. Kohtutäitur ja avaldaja ei ole määruskaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 ja § 695 alusel jõusse maakohtu määruse.
3. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud

§ 44lg-t 3, mis kehtis 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2009. Panrk

S § 44 lg 1 kehtestas ja kehtestab ka praegu üldpõhimõtte, mille kohaselt võivad võlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning need nõuded ka rahuldatakse pankrotiseaduses sätestatud korras. Seda regulatsiooni arvestab ka TMS § 51, mille lg 1 kohaselt lõpeb täitemenetlus võlgniku pankroti väljakuulutamisega ning lg 2 kohaselt antakse täitemenetlusega seotud dokumendid üle pankrotihaldurile ja teavitatakse sellest sissenõudjat.

§ 44lg 3 kehtestas nimetatud reeglist erandi.

Nimelt sätestas

§ 44

lg 3 esimene lause, et pankrotivõlausaldaja ei ole isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel. Lõike 3 teise lause kohaselt ei mõjuta pankroti väljakuulutamine tema õigusi. Seega andis

§ 44

lg 3 praegusel juhul hüpoteegipidajale õiguse esitada oma sissenõutavaks muutunud nõue kohtutäiturile täitemenetluse korraldamiseks ka pärast pankroti väljakuulutamist. Kolleegium juhib tähelepanu ka

§ 193

lg-le 3, mille kohaselt, kui pankrot kuulutati välja enne § 44 lg 3 kehtetuks tunnistamist, siis kohaldatakse selle menetlemisel enne 2010. a 1. jaanuari kehtinud § 44 lg 3 redaktsiooni.

§ 44

lg 3 vale tõlgendamine tõi kaasa ebaõige kohtulahendi, mistõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja jõusse jätta maakohtu määrus. Avaldaja kaebus jääb rahuldamata. Kohtutäituril on õigus muude eelduste olemasolul jätkata täitemenetlust. 14. Kolleegiumi hinnangul oli

§ 44

lg-s 3 sätestatud erandi üks eesmärk kehtestada regulatsioon selliste nõuete rahuldamiseks, mil võlausaldajal ei ole isiklikku nõuet pankrotivõlgniku vastu, vaid talle kuulub asjaõiguslik täitmisnõue (AÕS § 276 lg 1, § 325 lg 1). Kogu pankrotiseaduse nõuete esitamise, kaitsmise ja rahuldamise süsteem on üles ehitatud sellele, et pankrotivõlausaldajal on pankrotivõlgniku vastu (ka) isiklik nõue. Sellises olukorras andis

§ 44

lg 3 asjaõigusliku nõude omajale võimaluse oma nõue rahuldada täitemenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Lisaks oli

§ 44

lg 3 eesmärk kaitsta hüpoteegipidaja huve mh ka selliste juhtumite jaoks, mil tagatise andja läheb pankrotti. Hüpoteek on alates asjaõigusseaduse jõustumisest olnud krediidiasutuste jaoks olulisim tagatisvahend kinnislaenuturul, elavdades sel viisil oluliselt majanduskäivet.

§ 44

lg-s 3 sätestatud erand kehtis vaid juhtudel, mil hüpoteegipidajal ei ole võlgniku vastu isiklikku nõuet. Kui hüpoteegipidajal on ka isiklik nõue võlgniku vastu, kehtib tema suhtes tavaline pankrotiõiguslik nõuete esitamise regulatsioon. Kolleegium märgib, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks selgitada

§ 44lg 3 kehtetuks tunnistamise eesmärki ega mõtet.

Sellekohase eelnõu seletuskirjas seletus puudub. Samuti ei ole vajalikuks peetud pankrotiseadusesse lisada norme selle kohta, kuidas hüpoteegipidaja peaks pankrotimenetluses maksma panema oma asjaõiguslikku nõuet pankrotivõlgniku vastu. Selline olukord võib kaasa tuua ebakindluse hüpoteegiga tagatud laenude väljastamisel, kui laenu saaja ja asjaõigusliku tagatise andja on erinevad isikud. Kolleegium märgib, et osaliselt võib puuduva regulatsiooni tõttu tekkivatele küsimustele vastuse leida Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-98-10, kuid asjakohane menetlus ja hüpoteegipidaja õiguste kaitsemehhanism tervikuna on seaduses reguleerimata.
3. Ekslik on ringkonnakohtu järeldus eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-98-10 tehtud määruse põhjal, et ka
4. a-l võis kinnisasja müük toimuda vaid pankrotimenetluses. Sellist järeldust ei ole Riigikohus nimetatud lahendis teinud, vaid on leidnud määruse p-s 11 selgesõnaliselt, et

§ 44

lg-s 3 nimetatud isik peaks olema sarnases olukorras nagu siis, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik ei oleks pankrotis. Riigikohus pidi määruses lahendama vaidluse olukorras, mil kinnisasi oli juba pankrotimenetluses müüdud ning õiguslik vaidlus seisnes vaid selles, kas ja kuidas saab raha hüpoteegipidaja, kellel ei olnud pankrotivõlgniku vastu isiklikku nõuet.

1. Kolleegium leiab, et avaldaja on kasutanud kohtutäituri otsuse peale TMS § 217 alusel kaebust esitades õiget õiguskaitsevahendit. Avaldaja ei ole kaebuses väitnud, et sissenõudjal ei ole tema vastu nõuet või et see nõue oleks mingil põhjusel lõppenud. Sellised väited oleks tulnud esitada TMS §s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Kaebuse väited on aga olnud selles, et sissenõudja on nõude maksma pannud vales menetluses, saades valesti aru pankrotiseaduse ja täitemenetluse seadustiku sätetest.
2. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel jätta avaldaja kanda. Sissenõudja võib TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
3. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel sissenõudjale tagastada. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud sissenõudja eest Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ. Sissenõudja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb tagastada Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ-le. Ants Kull, Henn Jõks, Jaak Luik