Obsah (6)

§ 44§ 72§ 69§ 61§ 83§ 70

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamine 3-4-1-4-11 21. märts 2011 Eesistuja Märt

) § 44 lg-ga 5, pole valijal võimalust vahetult pärast hääle andmist kontrollida, kas tema saadetud hääl jõudis Vabariigi Valimiskomisjoni serverisse. Viiruse katsetamise järel kinnitas Vabariigi Valimiskomisjoni elektroonilise hääletamise projektijuht, et kirjeldatud rünne jääb Vabariigi Valimiskomisjonil valijarakenduse sisse ehitatud kaitsemeetmetel tuvastamata. Viiruse katsetus toimus katsealuste täiel teadmisel ja nõusolekul. OSCE/ODIHR vaatlejad filmisid

1. märtsi
2. a katsetust; 3) kirjeldatud rünnete tuvastamise kohta arvas elektroonilise hääletamise projektijuht, et kui neid sooritatakse arvutiviiruste kaudu, mis on ainus praktiline massilise ründe viis, siis CERT Eesti, Küberkaitseliit jt küberjulgeoleku eest vastutavad organisatsioonid tuvastavad viiruse leviku ja soovitavad Vabariigi Valimiskomisjonil tühistada elektroonilise hääletamise tulemused. Selline arvamus pole põhjendatud. Maailmapraktika näitab, et viirused võivad jääda avastamata kuni aastaks. Eestis puudub süsteem, mis suudaks arvutiviiruse kiiresti avastada; 4) Eesti e-valimiste praegused vead on valimiskorraldust muutmata parandamatud. Kõige ohtlikum on praegu tagasiside puudumine hääle vastuvõtmise kohta, mis on

§ 44lg 5 rikkumine.

Ainus indikaator valija antud hääle Vabariigi Valimiskomisjonile saatmise kohta on kiri valija arvuti ekraanil, mida viirus või pahavara võib näidata ka juhul, kui tegelikult ei ole häält saadetud. Praegune süsteem ei paku usaldusväärset moodust hääle arvesseminekus veendumiseks. Üks odavamaid võimalusi oleks igaühele saadetava valijakaardi tagaküljele trükkida tabel kandidaatide ja kinnitussõnade või -fraasidega (nt "punane vaip"), mida hoitaks ainult Vabariigi Valimiskomisjoni kesksüsteemis ja valija käes paberil. Pahavaral valija arvutis ei ole ligipääsu kinnitussõnale. Pahavara saab kinnitussõna kätte ainult juhul, kui laseb hääle korrektselt edastada Vabariigi Valimiskomisjonile. Sel juhul on kinnitussõna pahavarale kasutu, sest Vabariigi Valimiskomisjon on hääle kätte saanud ja pahavaral puudub end reetmata võimalus mõjutada hääletamist.

1. Vabariigi Valimiskomisjon käsitles
2. märtsi
3. a kirjas P. Pihelga
4. märtsi
5. a kaebust märgukirjana märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 2 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt ning vastas kaebusele kui märgukirjale.
6. P. Pihelgas esitas
7. märtsil 2011 Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse, milles palub, et Vabariigi Valimiskomisjon tühistaks Riigikogu
8. a valimistel elektrooniliselt antud hääled, sest elektrooniline hääletamine korraldati ebaturvalisel moel. Kaebuses väidetakse, et vastusena P. Pihelga eelmisele kaebusele, mille Vabariigi Valimiskomisjon kvalifitseeris ümber märgukirjaks, kirjutas Vabariigi Valimiskomisjon, et suudab avastada kõik rünnakud elektroonilise valimise süsteemi vastu. P. Pihelgas peab seda väidet ekslikuks ja arvab, et Vabariigi Valimiskomisjon ei suuda tuvastada pahavara tööd ega pahavara levimist. Oma väidet põhjendab P. Pihelgas järgmiselt: 1) P. Pihelgas on sõltumatutele vaatlejatele korduvalt demonstreerinud ja e-valimiste projektijuhile kirjalikult tutvustanud ründeviise, mis jäävad Vabariigi Valimiskomisjonile märkamatuks. Viimane selline demonstratsioon toimus
9. märtsi pärastlõunal kella viie paiku ja selle jäädvustas ETV võttegrupp. Vabariigi Valimiskomisjon tunnistas vastuses kaebusele, et ei tuvastanud
10. märtsil korraldatud häälte blokeerimise põhimõttel toimunud rünnet: "Ühtegi sellist juhtumit käesolevatel valimistel ilmsiks tulnud ei ole." P. Pihelga eelmises kaebuses kirjeldatud vead ei saagi ilmsiks tulla, sest valimiseks kasutatud programm saadab informatsiooni hääle võimalikust mõjutamisest pahavara poolt alles koos häälega. Kui pahavara blokeerib "sobimatu" kandidaati poolt hääle andmise, kuid näitab valijale, et hääl on antud, ei jõua Vabariigi Valimiskomisjonini hääl ega koos sellega informatsioon hääle blokeerimise kohta; 2) samuti ei kannata vähimatki kriitikat põhjendus, et kuna elektroonilise hääletamise puhul on teada "võimalikud ründeobjektid, ründemeetodid ning ka aeg", siis "ründed avastatakse tulemuslikult". Infoturbefirma McAfee hinnangul luuakse
11. a lõpu seisuga päevas keskmiselt 55 000 ühikut pahavara. CERT Estonia ei pea mitte ainult pahavara tuvastama, vaid ka seda analüüsima, et teha kindlaks võimalik tegevus elektroonilise hääletamise tarkvara vastu. Seitsme töötajaga on see ainuüksi füüsiliselt võimatu, nõudes igaühelt kogu tööpäeva vältel minutis 16 pahavara analüüsimist. Välismaised infoturbefirmad ei tee analüüse pahavara mõjust Eesti elektroonilise valimise tarkvarale. CERT Eestil puudub tõsiseltvõetav potentsiaal pahavara avastamiseks ja analüüsimiseks.
12. Vabariigi Valimiskomisjon edastas P. Pihelga
13. märtsi
14. a kaebuse Riigikohtule. Vabariigi Valimiskomisjon palus jätta kaebuse läbi vaatamata ja selgitas täiendavalt järgmist: 1) esimest korda pöördus P. Pihelgas e-kirjaga Vabariigi Valimiskomisjoni poole
15. veebruaril
16. Tema väiteid ja väljatöötatud tarkvara prototüüpe analüüsis elektroonilise hääletamise süsteemi tehniline personal eesotsas e-hääletamise projektijuhiga. P. Pihelgas pöördus Vabariigi Valimiskomisjoni poole uuesti
17. märtsil
18. Vabariigi Valimiskomisjon käsitles pöördumist märgukirjana märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt, sest pöördumises sooviti, et Vabariigi Valimiskomisjon kaaluks elektroonilise hääletamise tulemuste tühistamist. Kiri ei käsitlenud isiku õiguste rikkumist, vaid elektroonilise hääletamise süsteemi turvalisust, ja kirjas tehti ettepanekuid elektroonilise hääletamise süsteemi paremaks korraldamiseks. Vabariigi Valimiskomisjon vastas P. Pihelgale kirjalikult; 2) P. Pihelgas esitas
19. märtsil 2011 pärast Vabariigi Valimiskomisjoni vastuse kättesaamist Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse ja kinnitab, et soovib selle käsitlemist kaebusena, millega ta taotleb, et Vabariigi Valimiskomisjon tühistaks elektrooniliselt antud hääled. Kuna Vabariigi Valimiskomisjon on P. Pihelga taotlust juba arutanud ja sellele sisuliselt vastanud ning leidnud, et P. Pihelga soovitud toimingu tegemiseks puudub alus, siis edastab Vabariigi Valimiskomisjon P. Pihelga kaebuse

§ 72

ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 38 lg 2 järgi Riigikohtule; 3) P. Pihelga kaebusest ei nähtu, et P. Pihelgas ei saanud hääletada või et tema hääl loeti valesti. Tegemist on avalikes huvides esitatud kaebusega. Seejuures pole kaebaja esitanud ühtegi fakti, et elektrooniline hääletamine korraldati ebaseaduslikult. Sisuliselt on tegemist märgukirjaga, milles seatakse kahtluse alla elektroonilise hääletamise süsteemi töökindlus. Vabariigi Valimiskomisjon on kaebaja kahtlustele vastanud sisuliselt

1. märtsi
2. a kirjaga.
3. Riigikohus saatis P. Pihelgale kirja, milles soovis vastust küsimusele, kas P. Pihelgas soovib, et Riigikohus vaataks kirjalikus menetluses läbi
4. märtsil 2011 Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud kaebuse, milles P. Pihelgas palus Vabariigi Valimiskomisjonil tühistada Riigikogu valimistel elektrooniliselt antud hääled. P. Pihelgas vastas Riigikohtule
5. märtsil 2011: "Jah; soovin, et minu poolt
6. märtsil esitatud kaebust lahendaks Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses kirjalikus menetluses." KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. P. Pihelgas on Vabariigi Valimiskomisjonile
8. a märtsis esitanud kaks kaebusena vormistatud taotlust –
9. märtsi kaebuse ja
10. märtsi kaebuse.
11. Vabariigi Valimiskomisjon käsitleb
12. märtsi
13. a kaebust märgukirjana märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse mõttes. Kolleegium nõustub sellise käsitlusega. Märgukirjaks märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 2 lg 2 järgi on isiku pöördumine, millega isik teeb adressaadile ettepanekuid asutuse või organi töö korraldamiseks või valdkonna arengu kujundamiseks (p 1) või annab adressaadile teavet (p 2). P. Pihelgas esitas
14. märtsi
15. a kaebuses soovi, et Vabariigi Valimiskomisjon kaaluks Riigikogu
16. a valimistel elektrooniliselt antud häälte tühistamist.
17. P. Pihelga
18. märtsi
19. a kaebus oli adresseeritud Vabariigi Valimiskomisjonile ja selles kaebuses taotles P. Pihelgas, et Vabariigi Valimiskomisjon tühistaks Riigikogu
20. a valimistel elektrooniliselt antud hääled, sest elektrooniline hääletamine korraldati P. Pihelga väitel ebaturvalisel moel. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium pöördus pärast Vabariigi Valimiskomisjonilt
21. märtsi kaebuse saamist P. Pihelga poole küsimusega, kas P. Pihelgas soovib, et tema
22. märtsil esitatud kaebust lahendaks Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses kirjalikus menetluses. P. Pihelgas andis jaatava vastuse. 9.

§ 69

lg 1 p 3 järgi tuleb valimiskomisjoni otsuse peale esitatud kaebuses märkida andmed vaidlustatava otsuse kohta. P. Pihelga kaebuses pole näidatud, millist Vabariigi Valimiskomisjoni otsust vaidlustatakse. See vormiline puudus ei takista kolleegiumi arvates P. Pihelga kaebuse menetlemist. P. Pihelga kaebuses on selgelt väljendatud taotlus tühistada elektroonilise hääletamise tulemused.

§ 61

lg 2 järgi koostab Vabariigi Valimiskomisjon hääletamistulemuste kohta protokolli. Nimetatud protokoll on Vabariigi Valimiskomisjoni otsus

§ 72mõttes ja seega Riigikohtus vaidlustatav.

Vabariigi Valimiskomisjoni protokolli, millega tehakse kindlaks hääletamistulemused, on Riigikohtul võimalik identifitseerida ka siis, kui kaebuse esitaja pole protokolli kuupäeva ja numbrit märkinud. 10. Riigikohtu pädevuses on

§ 83lg 1 ja § 46 lg 2 kohaselt hääletamistulemused riigis kehtetuks tunnistada.

Kolleegium märgib, et PSJKS § 42 lg 2 järgi on võimalik kogu riigis hääletamistulemused kehtetuks tunnistada üksnes juhul, kui Riigikohus jõuab järeldusele, et õigusrikkumine mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust oluliselt. Kolleegium möönab, võttes arvesse elektrooniliselt antud häälte osakaalu Riigikogu valimistel, et rikkumised elektroonilisel hääletamisel võivad mõjutada valimiste tulemust oluliselt.

1. P. Pihelga
2. märtsi kaebusest ja märgukirjana kvalifitseeritavast
3. märtsi kaebusest nähtuvalt peab P. Pihelgas Riigikogu
4. a valimiste e-hääletamist ebaturvaliseks põhjendusega, et valija arvutis oleva arvutiviiruse või pahavara abil on võimalik olukord, kus pahavara või viiruse jaoks sobimatule kandidaadile antud hääl ei jõua Vabariigi Valimiskomisjonile, kuid valija saab pärast hääle andmist tänu viirusele või pahavarale ikkagi teate selle kohta, et tema hääl on valimiskomisjonile tema valitud kandidaadi kasuks edukalt edastatud, ning valimiskomisjon sellist blokeeringut ei registreeri (vt käesoleva otsuse punktid 1 ja 3). Märgukirjas peab P. Pihelgas sellist olukorda

§ 44

lg 5 rikkumiseks.

§ 44lg-s 5 sätestatakse: "Valija saab veebilehel teate hääle vastuvõtmise kohta." P.

Pihelga

1. märtsi
2. a kaebuses seda sätet nimetatud ei ole. Märgukirja ja
3. märtsi kaebuse põhiväidete kokkulangevusest teeb kolleegium järelduse, et ka praegu Riigikohtus läbi vaadatavas kaebuses peetakse silmas seda sätet.
4. Kolleegium on seisukohal, et kui valija saab

§ 44

lg-s 5 nimetatud teate, mis vastab tema tegelikult antud häälele, kuid tegelikult antud hääl ei jõua Vabariigi Valimiskomisjonini, siis on tegemist põhiseaduse § 56 p-s 1 ja 57 lg-s 1 tagatud subjektiivse valimisõiguse rikkumisega. Kui elektroonilise hääletamise süsteem ei võimalda valijal anda häält kandidaadile, kellele ta soovis hääle anda, ega teata hääle andmise võimatusest valijale siis on tegemist subjektiivse valimisõiguse rikkumisega. Sellistel juhtudel puudub valijal õiguslikult tagatud võimalus anda oma hääl kandidaadi kasuks enda valitud viisil. 13.

§ 72

lg-s 1 sätestatakse: "Kui huvitatud isik leiab, et jaoskonnakomisjoni toiminguga, maakonna valimiskomisjoni otsuse või toiminguga või Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, võib ta esitada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ettenähtud korras kaebuse Riigikohtule."

§ 70lg 1 mõistab huvitatud isikuna üksikisikut, kandidaati või erakonda.

Sellisena võimaldab

§ 72

lg 1 ka valijale kaitse selle eest, et Vabariigi Valimiskomisjoni otsus ei rikuks tema valimisõigust. Kaebuse rahuldamise eelduseks on aga kaebuse esitaja õiguste rikkumine Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toiminguga. Kaheldamatult saab P. Pihelgas kui täisealine Eesti kodanik olla huvitatud isikuks

§ 72lg 1 ja § 70 lg 1 mõttes.

1. Eeltoodud põhjendustel on kolleegiumil võimalik menetleda P. Pihelga
2. märtsi
3. a kaebust.
4. Lahendada on vaja küsimus, kas Vabariigi Valimiskomisjon on rikkunud P. Pihelga subjektiivset valimisõigust.
5. Märgukirjast nähtuvalt on P. Pihelgas katsealuste täiel teadmisel ja nõusolekul teinud eksperimendi, mis P. Pihelga väitel tõendab Riigikogu valimistel elektroonilise hääletamise eelkirjeldatud ebaturvalisust. Kolleegium eeldab, et ka P. Pihelgas osales enese korraldatud eksperimendis katsealusena. P. Pihelgase kirjeldatud asjaoludest nähtuvalt pidid katsealused kolleegiumi arvates teadma, et nad annavad hääle viirusega nakatatud arvuti kaudu. 17.

§ 72

lg-st 1 ja § 70 lg-st 1 tulenevalt saab kaebuse esitada ainult enda rikutud õiguste kaitseks. Seega ei saa P. Pihelga

1. märtsi
2. a kaebus olla esitatud eksperimendis osalenud teiste isikute õiguste kaitseks.
3. Kui eeldada P. Pihelga märgukirjas ja
4. märtsi kaebuses esitatud asjaolude paikapidavust, siis ei saa P. Pihelga enese võimalik osavõtt kirjeldatud eksperimendist rikkuda tema valimisõigust. Nimelt on hääletamisviisi valiku võimalusega isik, nakatades oma arvuti "viirusele ebameeldiva hääle" edastamist blokeeriva viirusega, end teadlikult pannud olukorda, kus tema elektrooniliselt antud hääl ei jõua Vabariigi Valimiskomisjonini.
5. P. Pihelga märgukirjast ja kaebusest võib järeldada, et P. Pihelgas peab võimalikuks analoogilise, talle teadmata viiruse olemasolu hääletaja arvutis. Selline hüpoteetiline võimalus ei saa olla P. Pihelga kaebuse rahuldamise põhjuseks ka juhul, kui ta hääletas elektrooniliselt arvuti kaudu, milles talle teadaolevalt ei olnud hääle edastamist blokeerivat viirust. Hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamise eelduseks on valija õiguste tuvastatud rikkumine.
6. Eeltoodud põhjendustel jääb P. Pihelga kaebus rahuldamata. Märt Rask, Jüri Põld, Harri Salmann