← Eesti

3-2-1-178-10

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

§ 11järgi enne VÕSRS jõustumist kehtinud seadust.

Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002,

§ 2järgi asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust.

Seega kehtestas VÕSRS põhimõtte, et enne selle jõustumist kehtinud lepingutele kohaldatakse põhimõtteliselt varem kehtinud materiaalõigust. Esmalt tähendab see, et lepingu (sh kestvuslepingu) kehtivust hinnatakse selle sõlmimise ajal kehtinud seaduse järgi (vt ka Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-10, p 10). Samuti tähendab see, et lepingust tulenevate kohustuste täitmist ja nende rikkumise tagajärgi hinnatakse varem kehtinud seaduse järgi. Eriregulatsioon kehtib VÕSRS § 7 järgi varem tehtud tehingu tühistamise ja lõpetamise kohta.
  3. Erandlikult reguleerib seadus võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaldamist kestvuslepingutele. Enne
  4. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele

§ 12lg 1 järgi alates 1.

juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. See ei välista ega piira VÕSRS § 12 lg 2 esimese lause järgi aga lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002,

§ 12lg 2 teise lause järgi senikehtinud seadust.

VÕSRS § 12 on kolleegiumi arvates mh erinormiks VÕSRS § 7 suhtes, mis näeb ette eriregulatsiooni varem tehtud tehingute tühistamise ja lõpetamise kohta.

  1. Laenuleping on tüüpiline kestvusleping § 195 lg 3 mõttes, st leping, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Kuigi laenuleping ja selle lisad sõlmiti ning laenuraha kanti kostjale I üle enne
  2. juulit 2002, tuleb vaidluse lahendamisel VÕSRS § 12 lg 1 järgi kohaldada võlaõigusseadust. Kohtud ei ole tuvastanud, millal muutusid kostja I maksekohustused panga ees laenulepingu järgi sissenõutavaks ning kas ja millal pank lepingu seetõttu lõpetas. Pooled ei vaidle samas, et panga esimene kiri võlgnevuse kohta saadeti kostjatele
  3. detsembril
  4. Varasemat aega vähemalt kostja I laenukohustuse sissenõutavuseks ei ole pooled väitnud, ka kui intressivõlgnevus tekkis varem. Seega saab kolleegium lähtuda, et kostja I võimalik laenulepingu rikkumine ja laenukohustuse sissenõutavaks muutumine toimus vähemalt põhinõude osas pärast võlaõigusseaduse jõustumist.
  5. Keerulisem on õiguslik olukord
  6. a-l panga ning kostjate II ja III vahel sõlmitud käenduslepingutele kohalduva õiguse kindlakstegemisega. Riigikohus on varem leidnud, et käenduslepingu näol ei ole üldiselt tegemist kestvuslepinguga ja sellele tuleb VÕSRS § 11 järgi kohaldada enne
  7. juulit 2002 kehtinud seadust (vt nt Riigikohtu
  8. mai
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-05, p 12;
  10. novembri
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1102-07, p 11). Erandina on Riigikohus leidnud, et kestvusleping on VÕSRS § 12 lg 1 mõttes enne võlaõigusseaduse jõustumist sõlmitud määratlemata tulevaste kohustuste käendamisele suunatud käendusleping, millele saab kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut, kui võimalik käendatav kohustus tekkis pärast selle seaduse jõustumist (vt Riigikohtu
  12. juuni
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5006, p 14; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 11). Kohtute tuvastatud asjaoludest lähtudes ei ole võimalik hinnata, kas käenduslepingutega tagati konkreetset kohustust (st üksnes algsest
  14. a õppelaenulepingust tulenevat laenukohustust) või ka samale lepingule tuginedes hiljem sõlmitud lepingulisade alusel tekkinud laenukohustusi. Seetõttu ei ole kolleegiumil võimalik ka tõsikindlalt määrata, kas käenduslepingutele tuleb kohaldada tsiviilkoodeksit või võlaõigusseadust. Sel ei ole siiski olulist tähendust, kui see ei mõjuta asja lahendamise lõpptulemust hageja nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise osas. Seetõttu peab kolleegium vajalikuks kontrollida kostjate II ja III võimalikku vastutust käenduslepingute järgi mõlema regulatsiooni alusel. II
  15. Hageja nõuab kostjalt I 81 338 krooni 93 sendi maksmist. Sellest 62 341 krooni 95 senti on hageja poolt pangale kostja I õppelaenu võlgnevuse katteks makstu, millest omakorda 58 000 krooni on laenujääk (st kostjale I laenulepingu järgi üle kantud raha, mille see jättis pangale tagastamata), 4341 krooni 95 senti aga tasumata intress. Sellele lisandub 18 996 krooni 98 senti intressina ajavahemiku eest
  16. maist 2003 kuni
  17. maini
  18. Oma nõudes tugineb hageja haridusseadusele ning laenulepingule ja selle lisadele.
  19. Panga ja kostja I vaheline laenuleping ja selle lisad vastavad selle sõlmimise ajal kehtinud TsK § 272 lg-s 1 nimetatud laenulepingu tunnustele, samuti alates
  20. juulist 2002 lepingule kohalduva VÕS § 396 lg 1 tunnustele. Lisaks vastab leping alates
  21. septembrist 2002 lepingule täiendavalt kohaldatavatele tarbijakrediidilepingu sätetele, st tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes. Laenuleping vastab ka õppelaenu määratlusele haridusseaduse järgi, mida on HaS § 361 lg 1 järgi õigus saada üksnes kindlatele kriteeriumitele vastavatel isikutel. Õppelaenu andjaks on HaS § 363 lg 1 järgi avaliku konkursi teel valitud krediidiasutused oma krediidiressursi arvel riigiga sõlmitud ja HaS § 363 lg-s 3 sätestatud tingimustele vastava lepingu alusel. Riik tagab HaS § 361 lg 3 esimese lause järgi laenusaaja õppelaenu ja sellelt õppelaenusummalt laenusaaja poolt krediidiasutusele tasumisele kuuluva intressi (riigitagatis). Laenusaaja tasub HaS § 361 lg 4 esimese lause järgi riigi tagatud õppelaenu summalt krediidiasutusele intressi 5 % aastas. Selle intressi ja kommertsintressi vahe tasub krediidiasutusele HaS § 361 lg 4 teise lause järgi riik enda ja krediidiasutuse vahel sõlmitavas lepingus sätestatud tingimustel. Sisuliselt on õppelaen kolleegiumi arvates tavaline tsiviilõiguslik laenuleping, mille eripäraks on soodusintress (intressivahe katab riik) ja riigipoolne tagatus krediidiasutuse ees.
  22. Pangal on laenulepingu p 14 järgi õigus leping ühepoolselt lõpetada ja nõuda laenu-, intressi- ja muude lepingujärgsete maksete tasumist mh siis, kui laenusaaja ei maksa intressi lepingus ettenähtud ajal. Sisult sarnane on ka
  23. septembrist 2000 kehtiva laenulepingu redaktsiooni p
  24. Ka VÕS § 399 lg 1 p 2 järgi võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohe tagastamist, mh kui laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. Pooled ei vaidle, et hagejal oli intressivõlgnevus ja et pangal oli õigus laenuleping üles öelda, mh ei vaielda tarbijakrediidilepingu ülesütlemist piirava VÕS § 416 lg 1 eelduste täitmise üle.
  25. Kohtud on leidnud, et hageja nõue kostja I vastu muutus sissenõutavaks
  26. aprillil 2003, mil hageja tasus pangale 62 341 krooni 95 senti. Kolleegium märgib, et esitatud asjaoludel tulnuks tegelikult tuvastada, kas ja millal ütles pank kostja I makseviivituse tõttu laenulepingu üles ja nõudis kogu laenu tasumist, st millal muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes. Vähemalt tasumata jäänud intressi nõue muutus tõenäoliselt sissenõutavaks juba
  27. a-l. Kuna vaidluse esemeks on aga üksnes nõude aegumine, lähtub kolleegium selle kindlakstegemisel kohtute märgitud
  28. aprillist 2003, kuna hilisemat nõude sissenõutavust ja seega aegumise algust ei ole menetluses väidetud.
  29. Kui laenusaaja ei ole HaS § 362 lg 1 järgi ettenähtud tähtaja jooksul asunud laenu tagasi maksma ning tema või tema käendajad ei täida õppelaenulepingust tulenevaid kohustusi, tekib krediidiasutusel õigus nõuda riigilt laenusaaja või tema käendaja kohustuse täitmist laenule antud riigitagatise ulatuses. Kui riik on selles ulatuses täitnud laenusaaja kohustuse krediidiasutuse ees, tekib riigil HaS § 362 lg 2 järgi nõudeõigus laenusaaja vastu kogu krediidiasutusele tasutud summa ulatuses. Selliselt nägi haridusseadus ette, et õppelaenu saaja kohustuse täitmisel pangale läheb panga nõue üle riigile. Kolleegiumi arvates ei ole tegemist seadusest tuleneva riigi (uue) nõudega laenusaaja vastu, vaid seadusjärgse lepingulise nõude ülemineku juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes, st õigusjärglusega TsÜS § 6 mõttes, täpsemalt eriõigusjärglusega. Seaduse alusel nõude üleminekule kohaldatakse VÕS § 173 lg 2 järgi nõude loovutamise kohta sätestatut, mh VÕS § 164 lg-t 2, mille järgi nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele, ja VÕS § 171 lg-t 1, mille järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada mh kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal.
  30. Riigilt krediidiasutusele tasutud rahalt maksab laenusaaja HaS § 362 lg 3 järgi riigile intressi 5% aastas. Kolleegiumi arvates ei ole see mitte riigi eraldi nõue laenusaaja vastu, vaid seadusjärgne viivisenõue VÕS § 113 lg 1 mõttes, mida riik saab arvutada talle üleläinud nõude rahuldamisega viivitamise korral. Nõude aegumise lahendamise kontekstis ei ole vaidluse esemeks kontrollida, kas hageja
  31. maist 2003 kuni
  32. maini 2009 intressina arvutatud 18 996 krooni 98 sendi nõue on vastuolus laenulepinguga, HaS § 362 lg-ga 3, VÕS § 415 lg 1 esimese lausega või VÕS § 113 lg 6 esimese lausega.
  33. Olemuslikult on hageja positsioon riigitagatisena laenusaaja nõuet pangale rahuldades võrreldav käendaja omaga VÕS § 142 lg 1 mõttes ja riigi tagasinõudele saab täiendavalt kohaldada ka käendaja tagasinõudele kehtivaid sätteid. Seda kinnitab mh see, et riigitagatis rakendub õppelaenu andmise korraldamiseks krediidiasutuse ja riigi vahel sõlmitud lepingu alusel. Erisuseks käendusest on see, et HaS § 362 lg 1 ei sätesta riigi puhtakujulist solidaarvastutust laenusaajaga (nagu näeb üldjuhul ette VÕS § 145 lg 1), vaid n-ö täiendava vastutuse, mis kohaldub, kui laenusaaja (ja käendajad) vabatahtlikult oma kohustusi ei täida.
  34. Eelneva põhjal ei lõpetanud asjaolu, et hageja rahuldas panga nõude, seda nõuet ega muutnud selle olemust, st panga nõue läks tervikuna üle hagejale ja seda koos viivisenõudega (intressinõudega). Esitatud asjaoludel muutus nõue sissenõutavaks pärast
  35. juulit
  36. Seega ei ole asja lahendamisel tähendust VÕSRS §-l 9, kuna nõue muutus sissenõutavaks ja hakkas aeguma pärast
  37. juulit 2002, nagu leidis põhjendatult ka ringkonnakohus. Asi tuleb lahendada kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse alusel. Haridusseaduses nõude aegumise kohta erisätteid ei ole ja aegumise kohta ei tulene erisust ka käenduse sätete kohaldamisel. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse VÕS § 152 lg 1 kolmanda lause järgi vastavalt VÕS §-s 70 sätestatut. Sellest tulenevalt lõpeb hageja tagasinõude aegumistähtaeg VÕS § 70 lg 1 järgi ajal, mil aeguks panga nõue kostja I suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati.
  38. Kuna hagejale läks üle panga nõue kostja I vastu laenulepingu alusel, ei tekkinud hagejal seaduse alusel uut nõuet kostja I vastu. Seega on tegemist tehingust tuleneva nõude aegumisega. Sellise nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Kuna hageja nõude hiliseim võimalik sissenõutavaks muutumise aeg on
  39. aprill 2003 ja hagi esitati alles
  40. mail 2009, on hageja nõue laenu tasumiseks aegunud.
  41. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, mis annaks aluse kohaldada kümneaastast nõude aegumist ettenägevat TsÜS § 146 lg-t
  42. Samuti ei ole hageja esitanud asjaolusid, mis viitaks aegumise katkemisele või peatumisele. Muu hulgas ei ole aegumise peatumise aluseks TsÜS § 167 lg 1 mõttes kostjatele korduvate kirjade saatmine, kui kostjad sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud ei ole. Ainuüksi riigi võimalik haldussuutmatus tagasinõude sissenõudmisel ei põhjenda kümneaastase aegumistähtaja kohaldamist.
  43. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub TsÜS § 144 järgi ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega puudub vajadus intressinõude aegumist eraldi käsitleda.
  44. Eelneva põhjal on hageja nõue kostja I vastu tervikuna aegunud ja hagi tema vastu tuleb sel põhjusel jätta rahuldamata, nagu leidis kokkuvõttes õigesti maakohus.
  45. Kolleegium märgib täiendavalt, et riigi, õppelaenu andva krediidiasutuse ja laenusaaja vahelised õigussuhted on põhimõtteliselt sarnased ka kehtiva ÕÕS-i järgi õppelaenu andmisel. III
  46. Hageja õigussuhted kostja I laenu käendanud kostjatega II ja III on komplitseeritumad. Kuna ei ole selge, kas käenduslepingutele tuleb kohaldada tsiviilkoodeksit või võlaõigusseadust (vt otsuse p 18), analüüsib kolleegium suhteid mõlema seaduse järgi.
  47. Nagu juba märgitud (vt otsuse p 18), ei ole käenduslepingute puhul selge, kas
  48. a-l kostja I 13 000 krooni suurust õppelaenu käendanud kostjad II ja III vastutavad ka laenulepingu lisade alusel, st kogu väljastatud laenusumma eest. Käendaja vastutuse ulatuse määramisel tuleb kolleegiumi arvates lähtuda lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusest, sõltumata sellest, kas pidada käenduslepinguid kestvuslepinguks VÕSRS § 12 mõttes. Riigikohus on varem leidnud, et tsiviilkoodeks ei keelanud käendajal võtta vastutust ka võlasuhte hilisemast muutmisest tekkivate nõuete eest (vt Riigikohtu
  49. jaanuari
  50. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-01;
  51. juuni
  52. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-07, p 13). Samas tuleb lähtuda eeldusest, et konkreetset kohustust käendanud käendaja vastutus hilisematele lepingu laiendustele ei ulatu, kui seda ei ole kokku lepitud. Ka kehtivas õiguses on VÕS § 142 lg 2 teise lause järgi ette nähtud, et tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav, ning VÕS § 145 lg 4 järgi ei laienda käendaja kohustust tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist. Kuna kostjad II ja III ei ole oma vastutust kogu laenu eest iseenesest eitanud ja praeguses asjas on vaidluse all üksnes nõuete aegumine, lähtub kolleegium selle kontrollimisel abstraktselt hagejale soodsaimast tõlgendusest, et käendajate vastutus ulatus kogu kostjale I antud õppelaenule.
  53. Käendaja vastutus tagatud kohustuse eest on TsK § 206 lg 1 ja VÕS § 142 lg 1 järgi põhimõtteliselt sarnane. Nii TsK § 207 lg-s 1 kui ka VÕS § 145 lg-s 1 on käendaja vastutus kohustuse täitmise eest nähtud ette üldjuhul solidaarselt põhivõlgnikuga. Käendaja võib nii TsK § 208 lg 2 esimese lause kui ka VÕS § 149 lg 1 esimese lause järgi esitada võlausaldaja nõudele põhimõtteliselt kõik vastuväited, mis oleks võinud esitada võlgnik ise. Võlgniku asemel kohustuse täitnud käendajale läheb üle võlausaldaja nõue nii TsK § 209 lg 1 kui ka VÕS § 152 lg 1 esimese lause järgi. Käendus lõpeb tagatud kohustuse lõppemisega nii TsK § 211 p 1 kui ka VÕS § 153 lg 1 p 1 järgi. Olulise erisusena võlaõigusseadusest lõpeb käendus TsK § 211 p 2 järgi, kui võlausaldaja kolme kuu jooksul, arvates kohustuse täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu ning kui kohustise täitmise tähtpäeva ei ole määratud või on määratud nõude esitamise momendiga, siis teistsuguse kokkuleppe puudumise korral ühe aasta möödumisega käenduslepingu sõlmimise päevast. Seevastu VÕS § 153 lg 1 p 3 järgi lõpeb käendus tähtajalise käenduse korral tähtaja möödumisega, kusjuures VÕS § 153 lg 3 järgi eeldatakse tähtajalise käenduse lõppemise korral, et käendaja vastutab edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuse eest. Olulise erisusena on võlaõigusseaduses ette nähtud ka erisätted tarbijakäendusele (vt VÕS § 143 lg 1). Lisaks on võlaõigusseaduse regulatsioon märksa detailsem.
  54. Kui riik on HaS § 362 järgi täitnud krediidiasutusele laenusaaja kohustuse, tekib riigil HaS § 362 lg 2 järgi nõudeõigus laenusaaja vastu kogu krediidiasutusele tasutud summa ulatuses ja sellelt summalt maksab laenusaaja HaS § 362 lg 3 järgi riigile intressi 5% aastas. Alates
  55. juunist 2003 kehtinud HaS § 362 lg 2 redaktsiooni järgi tekib riigil nõudeõigus ka laenusaaja käendajate vastu kogu riigilt krediidiasutusele tasutud summa ulatuses ja HaS § 362 lg 3 järgi maksab intressi laenusaaja või tema käendaja. Samas nägi enne
  56. juunit 2003 kehtinud HaS § 362 lg 4 ette, et riigilt krediidiasutusele tasutud raha ja intressi on riigil õigus õppelaenu saanud isikult või õppelaenu täiendavalt taganud isikutelt sisse nõuda täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. HaS § 362 (sh selle lg-te 2 ja 3) redaktsiooni muudeti
  57. juunil 2003 vastu võetud ja
  58. juunil 2003 jõustunud Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise seadusega. Selle eelnõu (69 SE) seletuskirjas on HaS § 362 lg 2 muutmist põhjendatud mh selliselt, et sätet "täiendatakse, sätestades, et riigil tekib laenusaaja kohustuste krediidiasutuse ees täitmise korral nõudeõigus lisaks laenusaajale ka tema käendajate suhtes". HaS § 362 lg 4 väljajätmist on seletuskirjas põhjendatud aga sellega, et "täitemenetluse seadustik ei näe ette riigi poolt krediidiasutusele tasutud õppelaenusummade ja nendelt tasumisele kuuluva intressi sissenõudmise korda, mistõttu nimetatud säte ei ole rakendatav". Eelnevast järeldub, et haridusseadusega ei olnud enne
  59. juunit 2003 ette nähtud, et õppelaenu käendajad vastutaks riigitagatise realiseerimise korral riigi ees vähemalt kogu käendatud kohustuse ulatuses. Käendajate vastutuse ulatus määratakse käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud seaduse järgi (vt otsuse p 33) ja haridusseadusest ei tulene teistsugust regulatsiooni. Seega ei laiendanud haridusseaduse hilisemad muudatused juba sõlmitud käenduslepingutest tulenevat käendajate vastutust.
  60. Siiski ei tähenda see, et haridusseadus ei andnud hagejale kogu enda tasutu ulatuses tagasinõuet kostjate II ja III vastu, et hagejal ei võinuks sellist tagasinõuet üldse olla. Kolleegium leidis eespool, et riigitagatise andmisele ja sellest tulenevatele suhetele saab kohaldada ka käendusele sätestatut (vt otsuse p 25). Seega ei peaks riigi positsioon õppelaenu tagajana olema halvem teistest käendajatest. Ka Riigikohus on varasemalt leidnud, et seaduse mõtte kohaselt ei saa võlgniku asemel kohustise täitnud käendajat asetada halvemasse olukorda, võrreldes uue võlausaldajaga, kes on saanud nõude loovutamise korras (vt Riigikohtu
  61. juuni
  62. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-02, p 8). Sama kohustust käendanud mitu käendajat vastutavad võlausaldaja ees nii TsK § 207 lg 3 kui ka VÕS § 150 järgi solidaarselt (vt ka Riigikohtu
  63. aprilli
  64. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Seega saab vastavalt kohaldada solidaarvõlgnike omavahelise suhte kohta sätestatut ja seda nii TsK § 188 lg 5 kui ka VÕS § 69 lg 7 alusel. Nii TsK § 188 lg-st 5 kui ka VÕS §-st 69 tuleneb põhimõte, et mitme käendaja olemasolul kannavad siis, kui kohustuse täidab üks käendaja, võlgniku maksejõuetuse riski ka teised käendajad võrdsetes osades. Mitme käendaja olemasolul ei pea võla tasunud käendaja kandma üksinda põhivõlgniku maksevõimetuse riisikot, vaid seda peavad kandma käendajad ühiselt (vt ka Riigikohtu
  65. mai
  66. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-155-05, p 14).
  67. Käendaja võib nii TsK § 208 lg 2 esimese lause kui ka VÕS § 149 lg 1 esimese lause järgi esitada võlausaldaja nõudele põhimõtteliselt kõik vastuväited, mis oleks võinud esitada võlgnik ise, mh tugineda nõude aegumisele. Võlaõigusseaduses on täpsustatud käendaja tagasinõude aegumist, millele kohaldatakse VÕS § 152 lg 1 kolmanda lause järgi vastavalt VÕS §-s 70 sätestatut. Sellest tulenevalt lõpeb kohustuse täitnud käendaja tagasinõude aegumistähtaeg VÕS § 70 lg 1 järgi ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue võlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Tagasinõue ei aegu VÕS § 70 lg 2 järgi siiski enne kuue kuu möödumist päevast, mil käendaja täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks. Koos tagasinõudega aeguvad VÕS § 70 lg 4 järgi ka tagasinõude asemel esitatavad võimalikud käsundita asjaajamisest ja alusetust rikastumisest tulenevad nõuded, samuti VÕS § 69 lg-s 5 sätestatud kulutuste hüvitamise nõue. Kolleegium leidis eespool, et hagejale üle läinud panga nõude aegumine algas pärast
  68. juulit 2002, st nõude aegumisele tuleb kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seadust, ja et tehingust tuleneva nõudena on nõue kostja I kui põhivõlgniku vastu aegunud (vt otsuse p-d 27-30). Kuna nõue kostja I vastu on aegunud, saavad kostjad II ja III tugineda nõude aegumisele isegi siis, kui lähtuda VÕS § 70 lg-s 2 sätestatud kuuekuulisest "täiendavast" aegumistähtajast.
  69. Eelneva põhjal tuleb hagi ka kostjate II ja III vastu jätta aegumise tõttu rahuldamata, sõltumata sellest, kas ja millises ulatuses hagejal nende vastu nõue üldse on või kas see võis olla TsK § 211 p 2 järgi lõppenud. Ebaõige on ringkonnakohtu käsitlus, et võimalik kümneaastane aegumistähtaeg välistab TsK § 211 p 2 järgi nõude lõppemise. Aeguda saab vaid olemasolev, mitte aga lõppenud nõue ja TsK § 211 p 2 näeb ette nõude lõppemise (vt nt Riigikohtu
  70. detsembri
  71. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-00;
  72. veebruari
  73. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-01; Riigikohtu
  74. novembri
  75. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 12).
  76. Kolleegium juhib tähelepanu kehtiva ÕÕS § 21 lg-le 2, millega riik on (sarnaselt haridusseaduse hilisemale redaktsioonile) ennast käendajatega võrreldes privilegeerinud, st taganud endale teiste tagatiste andjate suhtes tagasinõudeõiguse täies ulatuses, st põhivõlgniku maksejõuetuse risk on vähemalt käendajate suhtes jäetud üksnes nende kanda. IV
  77. Lähtudes eelnevast, tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse maakohtu otsuse, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi. Hagi kõigi kostjate vastu jääb rahuldamata.
  78. Kolleegium märgib, et maakohus ei ole vastuolus TsMS § 442 lg 2 p-ga 51 märkinud otsuses tsiviilasja hinda. Hagihind arvutatakse TsMS § 133 lg 1 järgi põhinõude järgi. Hagihinda arvutades ei arvestata TsMS § 133 lg 2 esimese lause järgi kõrvalnõuetena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet. Kui hagi esitatakse mitme solidaarselt vastutava kostja vastu, määratakse hagihind TsMS § 134 lg 2 järgi nõude väärtuse järgi. Arvestades asjaolu, et hageja nõue kostjate vastu koosnes tegelikult põhinõudest 58 000 krooni ning intressinõuetest 4341 krooni 95 senti ja 18 996 krooni 98 senti, oli hagihind maakohtus 58 000 krooni.
  79. Apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamise puhul on TsMS § 137 lg 1 järgi tsiviilasja hind sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Mitme menetlusosalise ühise kaebuse hinna määramisel võetakse TsMS § 137 lg 3 järgi aluseks kaebuses taotletu väärtus. Otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas võetakse TsMS § 137 lg 4 järgi otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas. Seega on asja hind ringkonnakohtus ja Riigikohtus 81 338 krooni 93 senti.
  80. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1, § 171 lg-st 1 ja § 173 lg 3 esimesest lausest, jätab kolleegium menetluskulud kõigis kohtuastmetes hageja kanda. Kostjad võivad TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
  81. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi tagastada. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.