RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine 3-4-1-16-10 26. jaanuar 2011 Eesistuja Märt Rask, l

§ 872

ja § 873 sätted on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 20, mille kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Harju Maakohus jättis V. Koemetsa suhtes KarS § 872 sätted kohaldamata ning tunnistas KarS § 872 põhiseadusega vastuolus olevaks. HARJU MAAKOHTU OTSUS

1. Harju Maakohus leidis
2. oktoobri
3. aasta otsuses, et PS §-s 20 on sätestatud ammendav loetelu juhtumeist, mil võib isikult vabaduse võtta. Süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine tähendab, et kohaldatakse vastavat õigusnormi, mis kehtib teo toimepanemise ajal ja näeb ette vastava karistusliigi ja määra. Karistusjärgne kinnipidamine ei vasta mitte ühelegi nendest juhtumitest. Põhiseaduses loetletud vabaduse võtmise aluste hulgast puudub karistusjärgset kinnipidamist võimaldav erand.
4. Maakohus oli seisukohal, et karistusjärgne kinnipidamine on vastuolus ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 5 lõike 1 punktiga a, mille kohaselt on lubatud seaduslik kinnipidamine pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel. Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et süüdimõistmine artikli 5 lõike 1 punkti a mõttes tähendab kuriteos süü kindlakstegemist ning sellest tuleneva vabaduskaotusliku või muu karistuse mõistmist. Konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktid a kuni f annavad vabaduse võtmise õigustatud aluste ammendava loetelu ning õiguspärane on ainult selline vabaduse võtmine, mis rajaneb vähemalt ühel neist alustest.
5. Maakohus viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)
6. detsembri
7. a otsusele kohtuasjas M. vs. Saksamaa (kaebus nr 19359/04, lahend jõustus
8. mail 2010), kus kohus tuvastas konventsiooni artiklite 5 lõike 1 punkti c ning artikli 7 lõike 1 rikkumise. EIK leidis, et karistusjärgne kinnipidamine on oma olemuselt kriminaalõiguslik karistus, sest selle rakendamisel allutatakse isik peaaegu samasugustele tingimustule kui vangistuses. Isikult on võetud vabadus, mis on seetõttu raskeimate sanktsioonide hulgas, mida riigil on võimalik kohaldada. EIK rõhutas, et artikli 5 lõike 1 punkti c ei saa kasutada üldpreventiivsetel eesmärkidel. Samuti leiti, et pole oluline, kuidas teatavat abinõu riigisiseses õiguses nimetatakse, vaid määrav on abinõu sisu.
9. Harju Maakohus leidis, et isikute kinnipidamine pärast seda, kui nad on karistuse toime pandud kuriteo eest ära kandnud, on riiklik kohtuväline repressioon, mille lõpptähtaeg ei ole süüdimõistetule teada. Kinnipidamise aluseks on üksnes prognoos, et isik paneb pärast karistuse kandmiselt vabanemist võib-olla toime uusi kuritegusid. Kohus oli seisukohal, et oletuste ja prognooside alusel ei ole kelleltki õigust võtta vabadust. Maakohtu hinnangul ei välista karistusjärge kinnipidamise karistuslikku iseloomu see, kui seda nimetada mittekaristuslikuks meetmeks. Karistusjärgne kinnipidamine vastab maakohtu arvates vabaduse võtmisele ja sisulisele vabadusekaotuslikule karistusele. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Riigikogu
10. Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis,

§ 872ei ole iseenesest vastuolus PS §-ga 20. Komisjoni liikmetel oli kahtlusi, kas Kar

S §-des 872 ja 873 on isikule on tagatud piisavad karistusjärgse kinnipidamise eesmärgist tulenevad tugiteenused; samuti selle osas, kas sisuliselt määramatu pikkusega sätestatud karistusjärgne kinnipidamine on kooskõlas põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega.

1. Põhiseaduskomisjon käsitles karistusjärgset kinnipidamist süüdimõistva kohtuotsuse täitmisena PS § 20 tähenduses ning kaalus selle mõjutusvahendi proportsionaalsust saavutatava eesmärgiga. Põhiseaduskomisjon pidas sätte eesmärki – ohtliku kalduvuskurjategija kinnipidamist ühiskonna turvalisuse tagamiseks – legitiimseks. Komisjon möönis, et kuigi vangistuse keskne eesmärk on isiku õiguskuulekale käitumisele suunamine, on isikuid, kes ka peale karistuse ärakandmist on ühiskonnale endiselt ohtlikud ning suure tõenäosusega sooritavad peale vabanemist uue raske kuriteo. Komisjon leidis, et seetõttu on karistusjärgne kinnipidamise teatud juhtudel sobiv abinõu turvalisuse tagamiseks.
2. Komisjon sedastas, et isiku karistusjärgne kinnipidamine piirab kõige enam isiku õigusi ja vabadusi ning seda meedet kasutatakse juhul, kui teised vahendid ei anna prognoositavalt tulemust. Lisaks karistusjärgsele kinnipidamisele näeb karistusseadustik ette ka karistusjärgse käitumiskontrolli, mis on isiku vabadus vähem piirav, kui ei pruugi komisjoni hinnangul alati sobida KarS § 872 nimetatud isikutele, nt pedofiilidele. Komisjoni arvates võikski karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon kohalduda eelkõige pedofiilide suhtes, kes on küll süüdivad, kuid samas siiski väga suurte isiksuse häiretega ning keda eelnev vanglakaristus ei suuda suure tõenäosusega õiguskuulekale käitumisele suunata. Komisjon möönis osaliselt, et isikute loetelu, kelle suhtes võib kohaldada karistusjärgset kinnipidamist, võib olla liiga lahtine, kuna seda rakendatakse ka "muude tahtlike kuritegude puhul, mille koosseisutunnuseks on vägivalla kasutamine". Liiga lahtine loetelu annab kohtutele liigse diskretsiooni sätte rakendamiseks.
3. Komisjon viitas, et seadusega on karistusjärgset kinnipidamist vajavate isikute väljaselgitamise ülesanne pandud kohtunikule, kes peab hindama isiku "kuritegelikku kalduvust" ja "ohtlikkust ühiskonnale" – enne isiku karistuse kandmisele asumist. Komisjon leidis, et selliseid prognoose on kohtunikul keeruline teha, kuna vastavaid täpseid kriteeriume ei ole ning kohtunikule ei ole ka kohustuslik saata isik ekspertiisi. Selliselt kerkivaid probleeme võib aidata tasakaalustada isikule antud võimalus apelleerida kohtuniku otsuse peale.
4. Komisjon leidis, et vaatamata sellele, et § 872 on paigutatud karistusseadustiku mittekaristuslike mõjutusvahendite peatükki, on karistusjärgne kinnipidamine sisu poolest karistuslik meede. Karistusjärgne kinnipidamine on – nagu vangistuski – isikult vabaduse võtmine ning selle korraldus sarnaneb paljuski tavalise vangistusega. Võrreldes pikaajalist karistus kandvate süüdimõistetuga ei kasutata karistusjärgselt kinnipeetavate suhtes erilisi abinõusid, mille eesmärk oleks selliste isikute ohtlikkuse vähendamise. Seda hoolimata asjaolust, et vangistusseaduse § 1041 kohaselt aidatakse isikut ühiskonda tagasipöördumise valmistumisel. Komisjon nentis, et vangistusseadusest ei nähtu, et isikule pakutaks piisavalt tema rehabiliteerimiseks vajalikke tugiteenuseid. EIK leidis kohtuasjas M. vs. Saksamaa, et karistusjärgse kinnipidamise puhul on äärmiselt oluline pakkuda isikule erilist psühholoogilist abi ja tuge. Neile peab võimaldama kõrgel tasemel abi eesmärgiga vähendada nende ohtlikkust ja teha niiviisi võimalikuks nende vabanemine ja võimalikult kiire naasmine ühiskonda. Riigil on kohustus karistusjärgse kinnipidamise kestel isikut "ravida" ja mõjutada. Komisjoni hinnangul ei nähtu karistusseadustikust ja vangistusseadustikust piisavalt selgelt, et eelnimetatud ülesandeid täidetakse.
5. Komisjon möönis, et karistusjärgse kinnipidamise regulatsioonist (KarS § 873, kriminaalmenetluse seadustiku § 4262) võib isiku poolt vaadatuna põhimõtteliselt jääda mulje, et isik paigutatakse karistusjärgseks kinnipidamiseks vanglasse sisuliselt teadmata ajaks.
6. Komisjon viitas EIK seisukohale kohtuasjas M. vs Saksamaa, et kinnipidamise eelduseks olev põhjuslik seos süüdimõistmise ja vabaduse võtmise vahel nõrgeneb aja möödudes ning võib isegi katkeda juhul, kui jätkuva kinnipidamise aluseks on asjaolud, mis ei olnud aluseks esmasele vabaduse võtmisele ja selle eesmärkidele. Sellisel juhul kinnipidamine, mis algselt oli õiguspärane ja asjakohane, transformeerub omavoliks ja on vastuolus konventsiooni artikliga
7. Komisjon leidis,

§ 872

ja § 873 järgi võib ka selles regulatsioonis esialgne kinnipidamine osutuda hiljem meelevaldseks, arvestades eriti seda, et isikule ei pakuta karistusjärgse kinnipidamise ajal tugiteenuseid, aitamaks tal toime tulla pikaajalise, kindla tähtajata vabadusega võtmisega. Osa komisjoni liikmeid leidis, et karistusjärgne kinnipidamine ei pruugi olla mõõdukas, arvestades karistusjärgsel kinnipidamisel oleva isiku õigusi ning teiste isikute turvalisuse tagamise vajadust.

1. Riigikogu õiguskomisjon leidis, et karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon on põhiseadusega kooskõlas. Karistusjärgne kinnipidamine riivab PS §-s 20 sätestatud vabadusõigust, kuid riivet õigustab PS § 20 lõike 1 punkt
2. Komisjon leidis, et karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon on kohane, vajalik ja sobiv vahend saavutamaks eesmärki – suurendada ühiskonna turvalisust ja pakkuda ühiskonnale kaitset ohtlike kalduvuskurjategijate eest, keda ei ole võimalik karistusõiguslike vahenditega mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. Selle meetme kohaldamine ei toimu kergekäeliselt, vaid otsustatakse pika kaalutlemise tulemusena. Meetme vajalikkuse üle on ette nähtud regulaarne kohtulik kontroll ning kinnipeetaval on õigus esitada määruskaebus karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse määruse peale. Valmar Koemets
3. V. Koemets leidis,

§ 872

on topeltkaristus ning vastuolus PS §-ga 20, § 23 lõigetega 2 ja 3 ning konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktiga a. Valmar Koemets oli seisukohal, et põhiseadusega on vastuolus ka vangistusseaduse § 21, § 762, § 1044, § 1045 ja § 1046. Õiguskantsler 19. Õiguskantsler leidis,

§ 872lõige 1 ja 2 ei ole vastuolus PS § 20 lõike 2 punktiga 1 ja §-dega 11 ja 14.

1. Õiguskantsler oli seisukohal, et asjassepuutuvad on KarS § 872 lõiked 1 ja 2 ning selles osas on Harju Maakohtu taotlus lubatav.
2. Karistusjärgne kinnipidamine riivab PS §-s 20 sätestatud õigust vabadusele. Õiguskantsleri hinnangul on KarS §-s 872 lõigetes 1 ja 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise põhiseaduslik alus PS § 20 lõike 2 punkti 1 esimene alternatiiv, mis hõlmab lisaks kuriteo eest mõistetavale karistusele ka mittekaristusliku kinnipidamise, mis on seotud süüdimõistmisega kuriteos, tuleneb sellest ja mida kohaldatakse süüdimõistva kohtuotsusega. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine korduvalt raskeid tahtlikke kuritegusid toimepannud isikute suhtes eesmärgiga vältida korduvkuritegevust, et seeläbi kaitsta potentsiaalsete ohvrite elu ja tervist, on legitiimne.
3. Süüdimõistetu vabastamisel pärast karistuse ärakandmist, kui vabastamine ei ole toimunud ennetähtaegselt, on KarS § 871 alusel kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli, maksimaalselt kuni kolm aastat. Samuti on korduvus mitmete kuritegude puhul karistust raskendav koosseisuline asjaolu, mis võib kaasa tuua pikemajalise vangistuse karistusena. Korduvalt raskeid kuritegusid toimepannud isikust lähtuvat jätkuvat ohtu teiste inimeste elule ja tervisele, samuti füüsilisele, psüühilisele ja seksuaalsele puutumatusele ei ole siiski mõningatel (erandlikel) juhtudel isikult vabadust võtmata muude abinõudega võimalik sama efektiivselt tagada.
4. Karistusjärgne kinnipidamine riivab väga intensiivselt sellele mittekaristuslikule abinõule allutatud isiku õigust vabadusele ja isikupuutumatusele. Teisalt on korduv tahtlike kuritegude toimepanemine, mis on raskelt kahjustanud teise isiku füüsilist, psüühilist või seksuaalset puutumatus ja oht, et isiku vabaduses viibides kuritegude toimepanemine jätkub, asjaolu, mida riik peab PS §-st 14 tuleneva kohustuse täitmisel arvestama, s.t teiste inimeste elu ja tervis on kõrget kaitset väärivad õigushüved, mis sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest võivad kaaluda üles neid õigushüvesid ohustava või kahjustava inimese õiguse vabadusele ja turvalisusele.
5. Õiguskantsleri hinnangul on seadusandja loonud kohtule alused karistusjärgse kinnipidamise kohaldamiseks viisil, mis võimaldavad arvestada konventsioonist tulenevate nõuetega. KarS § 872 lõikes 2 sisalduvad karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused võib jagada formaalseteks (kuriteo iseloom, mõistetava vangistuse raskus, varasemalt toimepandud kuriteod ja nende eest kohaldatud karistused) ja materiaalseks (arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi samalaadseid kuritegusid).
6. Hoolimata kahtlustest seoses määratlemata õigusmõiste "kuritegelik kalduvus" sisustamise või kohustuslikus korras eksperdi kriminaalmenetlusse kaasamise vajalikkusega, ei välista KarS § 872 lõiked 1 ja 2 karistusjärgse kinnipidamise kohaldamist kooskõlas põhiseadusest ja konventsioonist tulenevate nõuetega.
7. KarS § 872 lõiked 1 ja 2 ei seo kohut viisil, mis takistaks sätte kohaldamisel proportsionaalsuse põhimõtet arvestada. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine ei järgne varasemate karistuste olemasolul automaatselt ja retsidiivi ohtu tuleb hinnata ja põhjendada ka kuriteo toimepanemise asjaolude, süüdimõistetu varasema elukäigu ja elutingimuste valguses. See tähendab, et vaatamata prokuratuuri taotlusele peab kohus oma siseveendumise tulemusel jõudma arusaamisele karistusjärgse kinnipidamise materiaalse eelduse (kuritegelikust kalduvusest lähtuv oht) esinemisel.
8. Tähelepanuta ei saa jätta ka karistusjärge kinnipidamise põhjendatuse kontrolliga seonduvat. KrMS § 4262 lõikest 2 tuleneb, et pärast süüdimõistva kohtuotsuse alusel mõistetud vangistuse ärakandmist peab täitmiskohtunik alati hindama, kas esialgu süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel õigustatud olnud karistusjärgne kinnipidamine on jätkuvalt põhjendatud ja tuleb reaalselt ellu viia. See menetluslik nõue tagab kohtuliku kontrolli selle üle, et oleks tuvastatud nõutav seos süüdimõistmise aluseks olnud kuriteo ja kohtu poolt sellest tuleneva vabaduse võtmise põhjuste ning jätkuva kinnipidamise vahel.
9. Lisaks tuleb arvestada, et nii karistusjärgset kinnipidamist kohaldav süüdimõistev kohtuotsus (KrMS §-d 318 ja 344) kui ka karistusjärgsest kinnipidamisest mittevabastamise kohtumäärus (KrMS § 387 lõige 2) on edasikaevatavad. Justiitsminister
10. Justiitsminister on seisukohal, et süüdimõistva kohtuotsuse alusel KarS § 872 kohaselt määratav karistusjärgne kinnipidamine on kooskõlas PS §-ga 20 ja konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktiga a.
11. Karistusjärgne kinnipidamine määratakse süüdimõistva kohtuotsusega ja seaduses sätestatud juhtudel ja korras ehk kooskõlas PS § 20 lõike 2 punktiga
12. Kui kohtuotsusega otsustatakse isikult vabadus võtta ja samal ajal kohaldada ka karistusjärgset kinnipidamist, siis ongi vabadus võetud seaduses ettenähtud mõjutusvahendit kohaldades ning see mõjutusvahend on ära toodud süüdimõistvas kohtuotsuses. Karistusjärgse kinnipidamise täitmine on ühtlasi süüdimõistva kohtuotsuse täitmine.
13. Kohtu seisukoht, justkui tuleneks karistusjärgse kinnipidamise olemuslik vastuolu konventsiooni artikli 5 lõike 1 punktiga a eespool viidatud EIK otsusest asjas M vs. Saksamaa, on ekslik ja tugineb EIK lahendi valele tõlgendusele. EIK ei ole pidanud otsuses M vs. Saksamaa karistusjärgset kinnipidamist konventsiooniga vastuolus olevaks. Otsuse punkti 93 kohaselt: "On tõsi, et komisjon on korduvalt leidnud, et süüdimõistva otsuse teinud kohtu poolt vangistuse asemel või lisaks sellele määratud preventiivne kinnipidamine on põhimõtteliselt õigustatud kui isiku kinnipidamine pädeva kohtu poolse süüdimõistmise tulemusel konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti a alusel."
14. Mainitud EIK lahendi kontekstis on määrava tähtsusega Eesti jaoks see, et isegi kui EIK kriteeriumide järgi on tegemist kuriteo eest kohaldatava karistusega (milleks EIK Saksamaa julgestusvangistust on pidanud), kuid riigisiseselt on meede mittekaristuslik, oleksid tagatud samad õigused, nagu siis, kui meedet peetaks karistuseks kuriteo eest. Eesti puhul on need tagatised olemas. Asjaolu, et mõni meede, mida EIK peab karistuslikuks, ei ole siseriiklikult karistusena määratletud, ei ole määrava tähtsusega.
15. Karistusjärgse kinnipidamise puhul ei ole tegemist riikliku kohtuvälise repressiooniga, mille tähtaeg ei ole teada. KarS § 873 lõike 2 kohaselt võib üle kümne aasta karistusjärgset kinnipidamist kohaldada ainult juhul, kui isik on süüdi mõistetud KarS § 872 lõike 2 punktis 1 nimetatud kuriteos, mille eest ettenähtud karistuse ülemmäär on vähemalt kümneaastane või eluaegne vangistus ja esineb suur oht, et isik võib vabaduses viibides uusi samalaadseid tegusid toime panna. Seega on seadusega üldiselt karistusjärgse kinnipidamise maksimaalne tähtaeg paika pandud. Selleks on kümme aastat. KrMS § 4262 tagab karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse võimalikult sagedase kontrollimise kohtu poolt, süüdimõistetu või kaitsja õigus taotleda kontrolli, samuti vanglale antud õigused.
16. Asjakohane ei ole kohtu argument, et kelleltki ei saa võtta vabadust prognoosi alusel. Võrdluseks võib pöörata tähelepanu PS § 20 lõike 2 punktidele 3 ja 5, mis sisaldavad endas otseseid näiteid, et ka põhiseadus peab aktsepteeritavaks vabaduse võtmise eelduseks ohuhinnangut. Nii karistuse kui karistusjärgse kinnipidamise puhul on objektiivsete tingimuste kõrval tähtis roll hinnangul ja kaalutlusel, mis on ühtlasi üks olulisemaid aspekte kohtuniku töö juures tervikuna. Ka süüküsimuse otsustamisel on tõendite hindamise sisuks kohtu hinnang tõenditele. "Oletused ja prognoos", millele kohus otsuses taunivalt viitab, ei ole midagi muud, kui seesama hinnangu andmise protsess, mis toimib kohtu töös otsuste langetamisel igapäevaselt. Kohus on ka ise hinnanud oma otsuses süüdistatava ohtlikkust. Riigiprokuratuur
17. Riigi peaprokurör oli seisukohal,

§ 872on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses asjassepuutuv norm. Maakohus oleks pidanud Kar

S § 87² rakendama, sest jõudis järeldusele, et süüdistatav, olles varasemalt karistatud korduvalt seksuaalkuritegude eest, on tõenäoliselt ühiskonnale ohtlik ka pärast karistuse kandmiselt vabanemist.

1. KarS § 872 ei ole põhiseadusega vastuolus. Õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ei ole absoluutne õigus, riive õiguslikud alused on sätestatud ammendava loeteluna PS § 20 lõike 2 punktides 1–
2. Punkti 1 kohaselt võib vabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Tähtis pole seejuures vabaduse võtmise konkreetne vorm või liik, vaid vabaduse võtmine süüdimõistva kohtuotsuse tagajärjel ja selle täitmiseks.
3. Karistusjärgsel kinnipidamisel on materiaalse toime poolest karistuse tunnused. Vabadusõiguse seisukohalt on selle toime sarnane karistusena mõistetud vangistusega, samuti saab seda kohaldada üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Kui karistusjärgse kinnipidamise otsustab kohus koos isiku süüdismõistmisega süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuse raames, on sellega ajaliselt ja eesmärgiliselt seotud, siis kuulub sel viisil isikult vabaduse võtmine PS § 20 lõike 2 punktiga 1 lubatud piirangu alla.
4. Peaprokurör selgitas, et Eestis lähtub karistusjärgne kinnipidamine nn dualistlikust süsteemist, mis võimaldab selgelt eristada süüst tulenevat karistust ja ohtlikkusest tulenevaid karistusjärgseid mõjutusvahendeid. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise materiaalseks eelduseks on seega isiku kalduvus kuritegude toimepanemisele, milles väljendub isiku ohtlikkus ja isik on oma varasema käitumisega näidanud, et tema mõjutamine karistuse raames ei anna tulemusi. Karistusjärgne kinnipidamine on õigustatud üksnes juhul, kui esineb põhjendatud eeldus, et sellega õnnestub ära hoida kuritegu tulevikus. Nii seadused kui kohtule jäetud õigus kaaluda asjassepuutuvaid hüvesid, riivet ja selle eesmärki tagavad selle, et karistusjärgse kinnipidamisega põhjustatud õiguste ja vabaduste piirang oleks nii üldiselt kui konkreetsel juhul proportsionaalne PS § 11 mõttes.
5. Peaprokurör nentis ka seda, et EIK praktika ei ole karistusjärgset kinnipidamist meetmena pidanud konventsiooni kontekstis lubamatuks. Kohtuasjas M. vs. Saksamaa ei pidanud kohus karistusjärgset kinnipidamist kui sellist konventsiooniga vastuolus olevaks, vaid kui kinnipidamist kohaldatakse kauem, kui seda lubab seadus, mis kehtis süüdimõistva otsuse esemeks olnud teo toimepanemise ajal. Eesti karistusõiguses välistab sellise võimaluse juba KarS § 5 lõige 3 (mille kohaldamisala kattub PS § 23 lõike 2 teise lausega), mille kohaselt seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu. EIK on kohtuasjas Grosskopf vs. Saksamaa (kohtuotsus
6. oktoobrist 2010, avaldus nr 24478/03) märkinud, et karistusjärgne kinnipidamine ei ole vastuolus konventsiooniga siis, kui see otsustatakse isiku süüditunnistamise ajal samas kohtuotsuses ning selle hilisemal rakendamisel soovitakse saavutada kohtuotsuses näidatud eesmärke. Kohus ei tuvastanud selles kohtuasjas konventsiooni artikli 5 lõike 1 riivet. Lahendis Van Droogenbroeck vs. Belgia leidis kohus, et kalduvuskurjategijale lisaks karistusele määratud kinnipidamine on käsitatav kinnipidamisena süüdimõistva otsuse alusel konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti a tähenduses.
7. Eesti karistusseadustiku karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon võimaldab arvestada kõiki EIK praktikas väljatoodud aspekte karistusjärgse kinnipidamise konventsioonile vastavuse osas. Oluline on, et isiku kinnipidamine kestaks vaid senikaua, kui see on vajalik. Selleks on ette nähtud regulaarne kohtulik kontroll. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED
8. Harju Maakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks järgmise karistusseadustiku sätte: "§
9. Karistusjärgne kinnipidamine