Obsah (6)

§ 16§ 31§ 7§ 13§ 9§ 15

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud RESOLUTSIOON KOH

) § 9 sisaldab ammendava loetelu juhtumitest, millal isikul on õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist.

§ 16

lg 1 võimaldab võib nõuda ka õiguspärase, kuid tema põhiõigusi ja -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Kaebaja suhtes kriminaalmenetluse läbiviimine ei piiranud erakordselt kaebaja põhiõigusi või -vabadusi.

1. Tallinna Halduskohus jättis
2. septembri
3. a määrusega kaebuse käiguta ja nõudis kaebajalt kaebuse asjaolude täpsustamist. Kohus märkis, et asjas on tõusetunud ka kaebuse tähtaegsuse küsimus. Vastuses määrusele väitis kaebaja, et talle ei ole tutvustatud, milliseid uurimistoiminguid tema suhtes peale tema vahi alt vabastamist teostati ning sellised andmed on kättesaadavad kriminaalasja toimikust. Vahi alt vabastamine ei tähendanud kriminaalasja menetlemise lõpetamist. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale kaebaja kaebust ei esitanud, kuna määrus oli sisuliselt õige. Määrusega lõpetati tõkendi kohaldamine ja kinnitati õigust saada hüvitist. Määruse puuduseks oli asjaolu, et see tehti kümne aastase hilinemisega, kuid määruse edasikaebamist ei pidanud kaebaja mõistlikuks.
4. O. Osmjorkin selgitas
5. oktoobri
6. a kohtuistungil kohtule, et pärast
7. märtsi 1995 ei viidud tema suhtes läbi ühtegi menetlustoimingut. Kaebajale tekitati kahju kriminaalmenetluse ebamõistliku kestusega. Menetlus tulnuks lõpetada varem kui
8. oktoobril
9. Sellega rikuti kaebaja õigust menetlusele mõistliku aja jooksul
10. Politseiamet (alates
11. jaanuarist 2010 Politsei- ja Piirivalveamet) leidis kirjalikus seisukohas, et

§ 31lg-st 2 tulenevalt on kaebetähtaeg enne 1.

jaanuari 2002 kaebajale väidetavalt tekitatud kahju osas möödunud ning halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 12 lg-st 2 tulenevalt kuulub menetlus selles osas lõpetamisele. Vastustaja leidis ka, et uurimisasutuse tegevuse (kriminaalasja lõpetamise määruse õigusvastasus, kriminaalmenetluse väidetav mitteõigeaegne lõpetamine) vaidlustamiseks on seadusandaja näinud ette muu menetluskorra ja nii on nende toimingute peale kaebamise kord sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku

1. jaos (analoogne kord oli sätestatud ka kuni
2. juunini
3. kehtinud kriminaalmenetluse koodeksis).
4. Tallinna Halduskohtu
5. detsembri
6. a määrusega lõpetati HKMS § 12 lg 3 alusel haldusasi. Kohus leidis, et kaebaja oli väidetava mittevaralise kahju tekitamisest teadlik enne
7. jaanuari 2002, mistõttu esitati kaebus tähtaja rikkumisega. Tallinna Ringkonnakohus jättis
8. märtsi
9. a määrusega O. Osmjorkini määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata.
10. Riigikohtu Halduskolleegiumi
11. juuni
12. a määrusega rahuldati O. Osmjorkini määruskaebus. Kolleegium luges kaebuse tähtaegseks ning saatis asja Tallinna Halduskohtule menetluse jätkamiseks. Kolleegium möönis, et asjas on jäänud ebaselgeks, millal muutus kriminaalmenetluse jätkamine või tõkendi kohaldamine isiku suhtes alusetuks või ülemääraselt koormavaks. Kui kaebuses on kahju tekitamine ajaliselt piiritletud ajavahemikuga uue tõkendi kohaldamisest kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni, siis Riigikohtule esitatud määruskaebusest võib järeldada, et etteheidetav on menetluse jätkamine ka aasta pärast vahi alt vabastamist. Samas on ilmne, et isiku õiguste riive kaebuses toodud asjaoludel esines kuni menetluse lõpetamiseni
13. oktoobril
14. a. Kolleegium rõhutas sellise riive esinemist olulises osas ka pärast riigivastutuse seaduse jõustumist. Kolleegium leidis, et kaebaja õiguste riivet võis põhjustada tema suhtes kriminaalmenetluse jätkuv ja pikaajaline läbiviimine, mis seondus ka tõkendi kohaldamisega ning menetluse mitteõigeaegne lõpetamine. Kolleegium nõustus kaebajaga selles, et õiguslik võimalus kahjunõude esitamiseks sai tekkida üksnes pärast seda, kui menetlus lõpetati, sest alles siis selgus ka kahju ulatus. Menetluse lõpetamise alus iseendast ei mõjuta kahjunõude esitamise õigust. Seetõttu kohaldas kolleegium

§ 31

lg-t 3, mis välistab

§ 31

lg 2 kohaldamise juhul, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast selle seaduse jõustumist. Kolleegium leidis samuti, et selles asjas ei oma määravat tähtsust, kas isik taotles või ei taotlenud kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse tegemise ajal kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 3 alusel asja edasist menetlemist rehabiliteerivatel kaalutlustel.

1. Tallinna Halduskohtu
2. oktoobri
3. a määrusega loeti Siseministeeriumi asemel õigeks vastustajaks Keskkriminaalpolitsei. Sellest määrusest tulenevalt esitas O. Osmjorkin täpsustatud kaebuse, milles leidis, et mõne aja möödudes pärast tema vahi alt vabastamist pidi keskkriminaalpolitsei tegema prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse. O. Osmjorkini suhtes viidi läbi põhjendamatult pikaajaline kriminaalmenetlus, mille vältel kehtis ka kohaldatud tõkend, kuigi kõik alused kriminaalmenetluse lõpetamiseks esinesid juba 1995.aastal.
4. Tallinna Halduskohtu
5. oktoobri
6. a määrusega kaasati asja menetlusse järelevalvet teostava organina (HKMS § 14 lg 2 p 2 ja lg 3 p 2) prokuratuur.
7. Keskkriminaalpolitsei nõustus kirjalikus vastuses kaebusele Politseiameti poolt eelnevas menetluses esitatud seisukohtadega. Vastuses leitakse täiendavalt, et kaebaja väited on vastuolulised ja kaebus napisõnaline. Arusaamatuks jääb väide, et kaebajal puudus varasemalt võimalus enda kaitsmiseks, samuti ei selgu kaebusest, millal ja kuidas täpsemalt üritas kaebaja leida tööd ning kuidas takistas seda tema suhtes kohaldatud tõkend.
8. Prokuratuuri arvamuses leitakse, et ükski kaebaja suhtes tehtud menetlustoiming ei olnud ebaseaduslik ja kaebajal ei ole alust kahjutasu nõuda. Vahi all pidamise aluse äralangemisel tühistas menetleja kriminaalmenetluse vajadustest lähtuvalt kas tõkendi või asendas selle kergemaliigilise tõkendiga, sõltuvalt sellest, kas säilis alus ühte või teist isikut edasi kahtlustada. Kahjutasu nõudmise õigust ei ole sätestatud isikule, kelle suhtes on kohaldatud elukohast lahkumise keeldu. Sellest järeldub seadusandja tahe, et isikul, kellelt ei olnud kriminaalmenetluses alusetult vabadust võetud, ei ole automaatselt õigust nõuda kahjutasu ainuüksi seetõttu, et ta mõisteti õigeks või kriminaalmenetlus lõpetati. Kriminaalmenetlus võib kahtlustatava õigusi piirata, kuid ei saa väita, et igasugune kriminaalmenetlus, mis ei vii süüdimõistmiseni, kujutab endast riigipoolset õigusvastast käitumist. Kriminaalmenetluses kehtib riigi eksimisprivileegi põhimõte. Pealegi ei lõpetatud kriminaalmenetlust kahtluse äralangemise, vaid aegumise tõttu.
9. Tallinna Halduskohtu
10. jaanuari
11. a otsusega haldusasjas nr 3-06-1178 jäeti O. Osmjorkini kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgnevalt: 1) kaebuse läbivaatamisel peab kohus esmalt tuvastama, kas esines õigusvastane toiming või haldusakt, sealjuures tuleb arvestada, et halduskohtu kontroll kriminaalmenetluse üle on piiratud; 2) kaebaja ei ole kasutanud kriminaalmenetluse koodeksis ja kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud võimalusi kriminaalmenetluse toimingute vaidlustamiseks. Järelevalvet teostav prokuratuur ei ole tuvastanud menetluse läbiviimise ebaseaduslikkust, mistõttu on kummaline, et O. Osmjorkin väidab nüüd, et kõnealune kriminaalmenetlus oli õigusvastane; 3) kriminaalmenetlust ei lõpetatud kahtluse äralangemise, vaid süüteo aegumise tõttu. Kaebaja ei taotlenud kriminaalmenetluse jätkamist oma väidetavalt rikutud hea maine taastamiseks ega vaidlustanud ka seaduses ettenähtud korras menetluse lõpetamise konkreetset alust. Nimetatud asjaolud kogumis viitavad, et kriminaalmenetlus viidi läbi seaduslikult ning menetluse lõpetamine toimus õiguspäraselt. Vaidlusalust menetlust ei muuda iseenesest õigusvastaseks ka asjaolu, et see kestis küllalt pikka aega (10 aastat). Piisava kuriteokahtluse korral peavad isikud taluma läbiviidud kriminaalmenetlust, isegi kui nad tegelikult kuritegu toime pannud ei ole; 4) kuna õigusvastast tegevust ei tuvastatud, siis kahju hüvitamist ka ei järgne ja kohtul puuduks vajadus kontrollida kaebajal kahju ning nõutava põhjusliku seose olemasolu. Vältimaks siiski asjatud vaidlusi selle üle, kas kohus oleks pidanud hindama kaebajal kahju olemasolu ja selle suurust, ning lähtudes põhimõttest, et kohus pole seotud kaebuse sõnastusega, vaid taotlusega, siis kontrollis kohus, kas O. Osmjorkinil võiks olla õigus saada hüvitist

§ 16

alusel; 5) Kuna kriminaalmenetluse koodeks ja kriminaalmenetluse seadustik nägid ette võimaluse kriminaalasja menetluse tagamiseks PS §-s 34 sätestatud põhiõiguse piiramise, siis oli isikute eriline kohtlemine ette nähtud seadusega; 6) Isegi kui möönda, et kriminaalmenetlus võis kaebajale põhjustada teataval määral hingelisi kannatusi, muret ja hirmu, puuduvad siiski igasugused alused väita, et õiguspäraste toimingutega on O. Osmjorkinile põhjustatud niivõrd intensiivne põhiõiguste riive, et see oleks hüvitatav üksnes rahaliselt. Täiesti paljasõnaliseks jäävad kaebaja väited maine kahjustamisest ja võimatusest leida erialast tööd; 7) kaebajale pidi õiguskaitsevahendi esitamise võimalikkus olema arusaadav ning selle kasutamata jätmiseks ei esinenud ka mõjuvaid põhjuseid. Riigikohtu halduskolleegium on 20. novembri 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-47-08 selgitanud, et

§ 7

lg 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks hüvitise vähendamisele. Olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võib isiku jaoks olla ebaselge või selle kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav, võib olla hüvitise vähendamine põhjendatud; 8) isegi juhul, kui eeldada, et kaebaja õigusi rikuti ja see rikkumine oli niivõrd intensiivne, et sellega tekitud mittevaralist kahju saaks hüvitada üksnes rahaliselt, siis tuleks Riigikohtu halduskolleegiumi 15. aprilli 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-6-08 sätestatut arvestades vähendada kahjuhüvitist

§ 13

lg 1 p 4 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lõigete 1 ja 2 alusel nullini, sest kaebaja ei teinud midagi väidetava kahju ärahoidmiseks

1. O. Osmjorkin esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtusse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) vastustaja ja kaasatud isik on väitnud, et tegelikult kriminaalmenetlust ei toimunud ja seetõttu kahju ei tekitatud. Juhul kui kriminaalmenetlust ei toimunud, oleks pidanud menetluse lõpetama. Kuna kaasatud isik seda ei teinud, on tegemist õigusvastase menetlusega. Seaduses on sätestatud kümne aastane tähtaeg kuriteo aegumiseks, mitte aga kriminaalmenetluse teostamiseks. Ebaõige on seisukoht, et kuna kriminaalmenetluse lõpetamine on toimunud seoses aegumisega, siis puudub kaebajal õigus hüvitisele. Kriminaalasja menetlemise lõpetamise määrus tunnistab just kaebaja õigust hüvitisele; 2) põhjendamatu on halduskohtu etteheide, et O. Osmjorkin ei ole taotlenud kriminaalmenetluse jätkamist oma väidetavalt rikutud hea maine taastamiseks ega ole vaidlustanud seaduses ettenähtud korras ka menetluse lõpetamise konkreetset alust, mistõttu kahjunõue ei kuulu rahuldamisele. Kaebajal on õigus valida ja otsustada, milliseid õiguskaitse vahendeid ta kasutab ja kuidas oma õigusi kriminaalmenetluses kaitseb. Samuti on PS §-s 22 sätestatud, et kedagi ei tohi käsitleda kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Kaebaja sai vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist taotleda alles pärast kriminaalasja lõpetamist; 3) ebaõige on halduskohtu seisukoht, et põhiõiguste piiramise põhjustas kaebaja ise, sest kaebaja ei saanud seda teha. Kaebaja vahistati anonüümsete tunnistajate selgituste alusel. Kümne aasta jooksul ei ole tõendatud kaebaja osalemine tapmises; 4) kahju hüvitise kaebuse esitamise eesmärgiks ei olnud alusetu rikastumine, vaid soov, et kaebajale hüvitataks mittevaraline kahju ning asjaolu, et teistele isikutele ei kohaldataks tulevikus kriminaalmenetlust kestusega 10 aastat.
2. Keskkriminaalpolitsei vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja jäi oma varasemate seisukohtade juurde. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. augusti
5. a otsusega jäeti O. Osmjorkini apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu
6. jaanuari
7. a otsus muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgnevalt: 1) kümneaastast kriminaalmenetluse läbiviimist ei saa õigustada ainuüksi isiku kohustusega taluda enda suhtes läbiviidavat menetlust. Igasugused riigipoolsed menetlused peavad toimuma mõistliku aja jooksul. Mõistlikuks ei saa pidada olukorda, kus isiku suhtes ei viida 10 aasta jooksul läbi ühtegi menetlustoimingut, kuid menetlust tema suhtes ei lõpetata. Käesoleval juhul kohaldati kaebaja suhtes kogu kriminaalmenetluse jooksul ka tõkendit. Sõltumata sellest, et tegu oli kõige leebema tõkendiga ning asjaolust, et kaebaja ei esitanud kriminaalmenetluse jooksul ühtegi kaebust on kohtul põhjust eeldada, et tõkendi kohaldamine võis mingist ajahetkest muutuda põhjendamatuks ja ebaproportsionaalseks; 2) kuigi teadmine pooleliolevast kriminaalmenetlusest ka pärast
8. märtsi 1995 võis kaebajas hirmu ja muret põhjustada, puuduvad igasugused viited, et kriminaalmenetluse jätkumise mõju kaebajale oleks olnud selline, mis tooks kaasa rahalise hüvitise maksmise vajaduse; 3) kaebaja ei tundnud tõkendist tulenevaid piiranguid, usutav ei ole seos au ja hea nime teotamise ning töö mitteleidmise ja kriminaalmenetluse jätkumise vahel. Kaebaja väited on paljasõnalised; 4) kaebust ei saa rahuldada tuginedes ka kaebaja väitele, et tema ei ole kuritegu toime pannud ning seetõttu oli kriminaalmenetluse läbiviimine ebameeldiv. Nimetatud seisukoht ei ole seotud kriminaalmenetluse kestusega, vaid seab kahtluse alla juba kriminaalmenetluse alustamise kaebaja suhtes, mis ei ole aga selle vaidluse esemeks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
9. Tallinna Ringkonnakohtu
10. augusti
11. a kohtuotsusele esitas kassatsioonkaebuse O. Osmjorkin. Kassaator palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassaator põhjendab kaebust järgmiselt: 1) ebaõige on kohtute järeldus, et kümne aasta pikkust kriminaalmenetlust ja tõkendi kohaldamise õiguspärasust kontrollida pole vaja. Seaduses on sätestatud kümne aastane tähtaeg kuriteo aegumiseks, mitte aga kriminaalmenetluse teostamiseks. Vastustaja ja kaasatud isik on väitnud, et tegelikult kriminaalmenetlust ei toimunud ja kahju ei tekitatud. Juhul, kui kriminaalmenetlust ei toimunud, oleks tulnud menetlus lõpetada; 2) ebaõige on seisukoht, et kaebajal puudub õigus hüvitist nõuda, sest kriminaalmenetlust ei lõpetatud põhjusel, et O. Osmjorkin pole kuritegu toime pannud. Küsimus on lahendatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega, milles tunnustatakse kaebaja õigust hüvitisele; 3) kaebajale heidetakse aluselt ette kriminaalmenetluse jätkamisest loobumist ja kriminaalmenetluse lõpetamise aluse mittevaidlustamist, samuti kriminaalmenetluse ajal kaebuste esitamata jätmist. Kriminaalasja õigeaegse lõpetamise kohustus on prokuratuuril, mitte kaebajal; 4) kaebaja vahistati tõendeid omamata. Kümne aasta pikkune menetlus oli ebamõistlikult pikk, mida tuleb vaadelda kui põhjendamatut repressiooni.
12. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13. Kaebaja põhjendab kahjunõuet eelkõige väitega, et kahju tekitati talle kriminaalmenetluse käigus selle menetluse ebamõistliku kestusega, so õigusevastaselt. Isiku üldine põhiõigus korraldusele ja menetlusele, mis tugineb PS §-le 14, hõlmab endas muuhulgas ka subjektiivset õigust nõuda, et avaliku võimu poolt läbiviidavad menetlused oleksid teostatud mõistliku aja jooksul. Eeltoodud õigus tugineb ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklile
14. Nimetatud sätte kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Sarnane regulatsioon sisaldub ka Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta artiklis
15. Eelnevast tulenevalt on õigus kriminaalmenetluse läbiviimisele mõistliku aja jooksul kohtulikult iseseisvalt kaitstav õigus. Kaebaja on lisaks märkinud, et kriminaalmenetluse kestel kohaldati tema suhtes menetluse tagamise vahendeid, sh kümne aasta jooksul keeldu lahkuda elukohast. Kolleegium leiab, et nimetatud tõkend riivab isiku PS §-des 34 ja 35 sätestatud õigust vabalt liikuda ja elukohta valida.
16. Kriminaalmenetluse mõistliku aja kindlakstegemine eeldab eraldi hinnangut igal konkreetsel juhul. Sellise hinnangu kriteeriumiks ei saa olla üksnes kuriteo aegumise tähtaeg, kuivõrd viimase ülesandeks pole määratleda menetluse kestust. Kuriteo aegumine on absoluutseks menetlustakistuseks, mille puhul menetlus kuulub lõpetamisele. Kolleegium toetab ringkonnakohtu seisukohta, et kümneaastast kriminaalmenetlust ei saa õigustada ainuüksi isiku kohustusega taluda tema suhtes läbiviidavat menetlust. Igasugused riigipoolsed menetlused peavad toimuma mõistliku aja jooksul. Mõistlikuks ei saa pidada olukorda, kus isiku suhtes ei viida kümne aasta jooksul läbi ühtegi menetlustoimingut. Samas ei saa eelnevast siiski tuletada õiguslikku järeldust selle kohta, et kriminaalmenetlus O. Osmjorkini suhtes viidi läbi ebamõistliku tähtaja jooksul, so õigusevastaselt. Nimetatud järeldus saaks tugineda konkreetse kriminaalmenetluse toimingute uurimisele, menetleja tegevuse põhjendatuse ja õiguspärasuse selgitamisele. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
17. detsembri
18. a määruses kohtuasjas nr 3-4-1-12-08 rõhutatakse, et kohus peab menetluse kestuse mõistlikkust Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt hindama kohtuasja eripärast lähtuvalt, võttes arvesse EIK praktikas sätestatud tingimusi, eeskätt kohtuasja keerukust, kaebaja tegevust ja pädevate võimuorganite tegevust (vt nt EIK
19. märtsi
20. aasta otsus kohtuasjas Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, (avaldus nr 25444/94), punkt 67). Ka Riigikohus on märkinud, et mõistliku menetlusaja ületamist hinnates peab kohus lähtuma kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
21. veebruari
22. aasta otsus asjas nr 3-1-1-3-04, punkt 19). Kohtud ei ole O. Osmjorkini kaebuse lahendamisel nimetatud küsimustega sisuliselt tegelenud.
23. Kolleegium leiab, et halduskohtul puudub täna kehtiva regulatsiooni alusel pädevus kriminaalmenetluse õiguspärasuse hindamiseks, sealhulgas küsimuses, kas menetlus viidi läbi mõistliku aja jooksul ning kas menetluse tagamise vahendite kohaldamine oli õiguspärane. Kolleegium leidis
24. juuni
25. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-15-10, et HKMS § 3 lg-dest 1 ja 2 tulenevalt kuulub halduskohtu pädevusse selliste avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kriminaalmenetluse regulatsioonid ei näe otsesõnu ette korda, milles tuvastada kriminaalmenetluse käigus antavate aktide ja toimingute õigusvastasus PS § 25 ja riigivastutuse seaduse tähenduses. HKMS § 3 grammatiline tõlgendamine võimaldaks omistada halduskohtule pädevuse kontrollida ka kriminaalmenetluse õiguspärasust, kuid kolleegium ei ole veendunud, et selline oli HKMS § 3 eesmärk. Sarnast seisukohta toetas kolleegium ka
26. juuni
27. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-35-10 (p 22).
28. Kehtivale õigusele tuginevalt saab halduskohus seega otsustada kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise siis, kui on tuvastatud kahju tekitamise (vastava menetluse) õiguspärasus või õigusvastasus. Kaebaja on esitanud nõude hüvitada talle kriminaalmenetluse ebamõistliku kestuse tõttu tekitatud mittevaraline kahju. Õigusvastaselt tekitatud kahju, sealhulgas avaliku võimu poolt kriminaalmenetluse käigus tekitatud mittevaraline kahju on PS § 25 kaitsealas. Samas aga puuduvad selle sätte otsekohaldamiseks eeldused. Avaliku võimu poolt tekitatud kahju kuulub hüvitamisele riigivastutuse seaduses sätestatud korras.

§ 7

lg 1 sätestab küll riigivastutuse üldalused, kuid nimetatud paragrahvi ei kohaldata mittevaralise kahju hüvitamisel. Mittevaralise kahju hüvitamisel juhindutakse

§ 9nõuetest.

Kaebaja on oma nõude põhjendamisel tuginenud nimetatud sättele, osundades menetluse ülemäärase kestuse kaudu au ja hea nime teotamisele. Kolleegium leiab, et

§ 9ei ole antud juhul kohane norm.

Kriminaalmenetluse koormavat iseloomu arvestades ei ole kriminaalmenetluse olulise õigusvastasuse korral, sealhulgas menetluse mõistliku aja ilmselgel ületamisel põhjendatud mittevaralise kahju tekkimise tõendamiskoormise asetamine kaebajale. Kriminaalmenetluse käigus kahju tekitamise asjades võiks kuuluda erinormina kohaldamisele

§ 15

. Samas eeldab selle erinormi kohaldamine hüvitise määramisel kriminaalasja menetluse käigus menetleja poolt kuriteo toimepanemist. Sellist väidet kaebaja pole esitanud ning see ei nähtu ka asja materjalidest.

§ 16

kuulub kohaldamisel juhul, kui kahju on tekitatud õiguspärase haldusakti- või toiminguga. Käesoleval juhul ei ole eelduslikult tegemist õiguspärase aktiga või toiminguga. Kolleegium ei pea tuginemist eelnimetatud normile õigeks ka kolleegiumi

1. juuni
2. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-15-10 toodud põhjendustel (p 16), kuivõrd tegemist pole haldusakti ega halduse toiminguga.
3. Eelnevast tulenevalt on kolleegium jõudnud järeldusele, et kehtiv õigus ei reguleeri, kuidas tuvastada halduskohtumenetluses kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasus, sh mõistliku menetlustähtaja ületamine, mille alusel lahendada eelnimetatud asjaoludel väidetavalt tekitatud kahju nõue. Selle kohtuasja lahendamisel on kolleegiumil eelnevast tulenevalt tekkinud kahtlus kriminaalmenetluse aktide ja toimingutega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioonide või nende puudumise vastavusest põhiseadusele. Kolleegiumi arvates ei ole kehtiv regulatsioon vastavuses PS §-ga 25, mille kohaselt õigusvastaselt tekitatud moraalne ja materiaalne kahju kuulub hüvitamisele, regulatsiooni puudumisel on rikutud aga PS § 13 nõudeid ning tagatud ei ole isiku õigust menetlusele (PS § 15).
4. Kuna selle kohtuasja lahendamine eeldab kolleegiumi veendumusel põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel lahendatava küsimuse lahendamist, annab asja läbivaatav kohtukoosseis HKMS § 70 lg 11 alusel asja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld