← Eesti

3-1-1-6-11

Obsah (11)§ 386§ 74§ 73§ 75§ 3891§ 23§ 22§ 16§ 8§ 5§ 17

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 386lg 1; § 3891 lg 2) järgi ning Andrus Umala süüdistuses Kr

K § 1481 lg-te 2 ja 10 - § 17 lg 6 (

§ 386lg 1 - § 22 lg 3; § 3891 lg 2 - § 22 lg 3) järgi Tartu Ringkonnakohtu 29.

oktoobri

  1. a otsus kriminaalasjas nr 1-06-4005 Peeter Pähni kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv ja Andrus Umala kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumets, kassatsioonid Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Krisiina Laas, kassatsioon
  2. veebruar 2011, kirjalik menetlus
  3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  4. oktoobri
  5. a ja Tartu Maakohtu
  6. aprilli
  7. a otsused Peeter Pähnile ja Andrus Umalale mõistetud karistuste osas, samuti Peeter Pähnile ja Andrus Umalale mõistetud karistuste

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel kohaldamata jätmise osas. 2. Mõista Peeter Pähnile Kr

K § 1481 lg-te 2 ja 10 (

§ 386

lg 1; § 3891 lg 2) järgi karistuseks rahaline karistus kolmkümmend päevamäära summas 96 (üheksakümmend kuus) eurot. Jätta see karistus

§ 73lg 1 alusel tingimisi kahe aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata. 3. Mõista Andrus Umalale Kr

K § 1481 lg-te 2 ja 10 - § 17 lg 6 (

§ 386

lg 1 - § 22 lg 3; § 3891 lg 2 - § 22 lg 3) järgi karistuseks rahaline karistus kolmkümmend päevamäära summas 96 (üheksakümmend kuus) eurot. Jätta see karistus

§ 73lg 1 alusel tingimisi kahe aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata.

  1. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.
  2. Mõista Eesti Vabariigilt Peeter Pähni kasuks välja 1763 (üks tuhat seitsesada kuuskümmend kolm) eurot 96 senti apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
  3. Mõista Eesti Vabariigilt Andrus Umala kasuks välja 1917 (üks tuhat üheksasada seitseteist) eurot 35 senti apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Käesoleva kriminaalasja menetlemine enne ringkonnakohtu vaidlustatud otsusega muutmata jäetud maakohtu
  5. aprilli
  6. a otsuse tegemist kulges järgmiselt. 1.1
  7. detsembril
  8. a alustas Maksupettuste Uurimise Keskuse Lõuna osakond võetuse määruse koostamisega KrK § 1481 lg 10 tunnustel kriminaalmenetlust selle kohta, et OÜ Võlupõld juhatuse liige Peeter Pähn esitas ajavahemikul
  9. märtsist 2000 kuni
  10. märtsini 2001 OÜ Võlupõld käibedeklaratsioonides valeandmeid. Kriminaalmenetluse alustamise ajendiks oli Viljandi Maksuameti
  11. detsembri
  12. a avaldus P. Pähni kui OÜ Võlupõld juhatuse liikme suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks ja sellele lisatud erirevisjoni kontrollakt. 1.2 Samal päeval, s.o
  13. detsembril 2001 teostati Viljandi Maksuametis OÜ Võlupõld majandustehinguid kajastavate dokumentide võetus. 1.3
  14. jaanuaril 2002 toimetati P. Pähni elukohas läbiotsimine, mille käigus võeti ära rida dokumente. 1.4 11.,
  15. ja
  16. jaanuaril ning
  17. ja
  18. mail 2002 kuulati P. Pähn käesolevas kriminaalasjas üle tunnistajana. Menetleja küsimused puudutasid OÜ Võlupõld raamatupidamise korraldust ja majandustegevust, peaasjalikult aga neid OÜ Võlupõld tehinguid, mille tegelik toimumine oli Maksuja Tolliameti kuriteoavalduses kahtluse alla seatud. 1.5
  19. jaanuaril 2002 toimetati läbiotsimine OÜ M ruumides, leidmaks materjale, mis kajastaksid OÜ Võlupõld ja tema partnerite vahelisi tehinguid. Läbiotsimise käigus võeti ära rida dokumente, samuti arvutid. 1.6
  20. jaanuaril,
  21. aprillil ja
  22. mail 2002 toimetati OÜ M ruumidest läbiotsimisel ära võetud arvutites olevate andmete vaatlus. 1.7
  23. jaanuaril 2002 tegi uurija pankadele järelepärimised P. Pähni ja OÜ Võlupõld arvelduskonto väljavõtete ja muude pangadokumentide saamiseks. Vastused järelepärimistele laekusid
  24. jaanuariks
  25. 1.8
  26. jaanuaril 2002 tehti Tallinna Linnakohtu registriosakonnale järelepärimine OÜ-le Võlupõld arveid väljastanud äriühingute asutamisega seotud dokumentide saamiseks. Vastus sellele järelepärimisele saabus
  27. veebruaril
  28. 1.9 Ajavahemikus
  29. aprillist 2002 kuni
  30. veebruarini 2004 kuulati tunnistajana üle isikud, kellel oli äriregistri andmetel seadusjärgne õigus esindada neid äriühinguid, kelle poolt OÜ-le Võlupõld väljastatud arvete õigsus oli menetluse käigus kahtluse alla seatud, samuti isikud, kes olid seotud eelnimetatud äriühingutele osanike ja juhatuse liikmete värbamisega. Nendele tunnistajatele esitatud küsimused olid suures osas standardsed, puudutades osaühingu osa omandamise ja juhatuse liikmeks saamise asjaolusid, samuti isiku tegevust juhatuse liikmena ning seda, kas tunnistajal oli kokkupuuteid OÜ-ga Võlupõld ning P. Pähniga. Kõnealuste tunnistajate koguarv oli
  31. 1.10
  32. juunist 2002 kuni
  33. juulini 2003 kuulati tunnistajana üle 5 isikut, kellel oli olnud puutumus OÜ Võlupõld või tema tehingupartnerite tegevusega. 1.11 Jaanuaris-veebruaris 2003 tegi uurija erinevaid järelepärimisi pankadele ja avalikele registritele. Nii esitati
  34. jaanuaril 2003 pankadele järelepärimised kokku 20 OÜ-le Võlupõld arveid väljastanud äriühingu kontoväljavõtete ja muude pangadokumentide saamiseks. Vastused järelepärimistele laekusid
  35. veebruariks
  37. jaanuaril 2003 esitati Tartu Maakohtu ja Tallinna Linnakohtu registriosakondadele järelepärimised OÜ-le Võlupõld arveid väljastanud äriühingute asutamisega seotud dokumentide saamiseks. Vastused järelepärimistele laekusid
  38. jaanuariks
  40. veebruaril 2003 tegi uurija mitmeid järelepärimisi P. Pähni olemasoleva vara ja varasema karistatuse kindlakstegemiseks. 1.12
  41. mail 2003 esitas Viljandi Maksuamet tsiviilhagi summas 3 214 739 krooni. 1.13
  42. veebruaril 2004 kuulati tunnistajana üle üks isik ja ajavahemikus
  43. novembrist
  44. detsembrini 2004 23 isikut, kes olid seotud nende äriühingutega, kellele OÜ Võlupõld oli väljastanud metsamaterjali müügi või raieteenuse osutamise arveid. Ka nendele tunnistajatele esitatud küsimused olid enamjaolt standardsed, käsitledes tunnistajate kokkupuuteid OÜ-ga Võlupõld ja P. Pähniga ning seda, kas OÜ-ga Võlupõld tehtud tehingud on reaalselt toimunud. 1.14
  45. augustil 2004 liideti käesoleva kriminaalasjaga kriminaalasjast 03934000038 eraldatud materjalid. Tegemist oli
  46. oktoobril 2003 OÜ K ruumides toimunud läbiotsimisel ära võetud arvutibloki kõvaketta vaatlusprotokolliga
  47. aprillist 2004 ja sellele lisatud väljatrükkidega arvuti kõvakettalt. Kõnealune vaatlus oli toimunud kokku kümnel päeval ajavahemikus
  48. aprill kuni
  49. juuni
  50. 1.15
  51. oktoobril 2004 kuulati tunnistajana üle T. T., kes OÜ K töötajana tegeles raamatupidamisteenuse osutamisega OÜ-le Võlupõld. 1.16 Oktoobris-novembris 2004 tegi menetleja mitmeid dokumendinõudeid. Nii saadeti
  52. oktoobril 2004 Maksu- ja Tolliametile nõudekiri koopiate saamiseks OÜ Võlupõld käibedeklaratsioonidest maksustamisperioodidel märts 2000 kuni aprill
  53. Koopiad maksudeklaratsioonidest edastati uurimisasutusele
  54. oktoobril
  56. novembril 2004 saadeti kohtu registriosakonnale järelepärimine OÜ Võlupõld asutamisega seotud dokumentide koopiate saamiseks. Vastus päringule laekus
  57. novembril
  58. 1.17
  59. novembril 2004 esitas uurija Maksu- ja Tolliametile taotluse OÜ Võlupõld maksuarvestuse koostamiseks perioodi
  60. märts 2000 kuni
  61. aprill 2001 kohta. Maksuhaldur esitas nõutud maksuarvestuse uurijale
  62. detsembril
  63. 1.18 Detsembris 2004 esitati erinevatele äriühingutele nõudekirju koopiate saamiseks OÜ Võlupõld poolt nendele äriühingutele väljastatud arvetest. Vastused laekusid detsembrikuu jooksul. 1.19
  64. juunil 2005 esitati Maksu- ja Tolliametile nõue koopiate saamiseks maksustamisperioodide märts 2000 kuni aprill 2001 kohta käivatest OÜ Võlupõld tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonidest. Koopiad edastati uurijale
  65. juunil
  66. 1.20
  67. juunil 2005 kuulati P. Pähn esmakordselt üle kahtlustatavana ja tema suhtes kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Täiendavalt kuulati P. Pähn kahtlustatavana üle
  68. augustil
  69. 1.21
  70. juunil 2005 esitas Maksu- ja Tolliameti Lõuna Maksu- ja tollikeskus tsiviilhagi avalduse summas 24 098 122 krooni, mis koosnes OÜ Võlupõld maksustamisperioodide märts 2000 kuni aprill 2001 käibe- ja tulumaksust ning nendelt arvestatud maksuintressist. 1.22
  71. augustil 2005 esitas uurija pankadele järelepärimised P. Pähni ja A. Umala arvelduskontode ja saldoseisu kohta. Vastused laekusid
  72. augustiks
  73. 1.23
  74. augustil 2005 kuulati kahtlustatavana üle Andrus Umal. Samal päeval kohaldati tema suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu. 1.24
  75. septembril 2005 andis Tartu Maakohus loa arestida tsiviilhagi tagamiseks A. Umala arvelduskontod ja kinnisasjad. 1.25
  76. veebruaril 2006 koostas uurija kohtueelse menetluse kokkuvõtte. 1.26
  77. märtsil 2006 koostas prokurör süüdistusakti, mis
  78. märtsil 2006 saadeti Tartu Maakohtusse. Süüdistusakti kohaselt süüdistati P. Pähni KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 (

§ 386

lg 1) järgi kokkuvõtlikult selles, et tema OÜ Võlupõld juhatuse liikmena esitas ajavahemikul

  1. aprillist 2000 kuni
  2. maini 2001 osaühingu käibe- ja tuludeklaratsioonides maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil valeandmeid, mistõttu jäi riigile laekumata 4 557 316 krooni käibemaksu ja 10 022 865 krooni tulumaksu. A. Umalat süüdistati KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 - § 17 lg 6 (

§ 386

lg 1 - § 22 lg 3 järgi) sellele kuriteole kaasaaitamises, mis kokkuvõtlikult seisnes maksupettuse eesmärgil loodud varifirmade asutamisdokumentide ettevalmistamises ja varifirmade nimel fiktiivsete arvete vormistamises. 1.27 Tartu Maakohtu

  1. augusti
  2. a määrusega anti P. Pähn ja A. Umal nendele esitatud süüdistuses kohtu alla. Kohtuistungi toimumise ajaks määrati 5.-
  3. september
  4. 1.28
  5. septembril 2006 kohtuistung katkes, kuna osa kutsutud tunnistajatest kohtuistungile ei ilmunud. Samal põhjusel ei õnnestunud kohtulikku arutamist jätkata ka
  6. septembril, mistõttu lükati kohtuistung edasi.
  7. septembril 2006 tehtud määrustega kuulutas Tartu Maakohus tagaotsitavaks mitu tunnistajana kohtusse ilmumata jäänud isikut, sh U. T. 1.29
  8. septembril 2006 saatis prokuratuur maakohtule muudetud süüdistusakti, milles oli täpsustatud kuriteo toimepanemise aega ja laiendatud A. Umalale etteheidetava kaasaaitamisteo mahtu. 1.30
  9. novembril 2006 jätkus kohtulik arutamine tunnistajate ülekuulamisega, mis vältas umbes kolm ja pool tundi. Pärast seda lükati kohtuistung prokuröri taotlusel edasi, sest osa tunnistajana kohtusse kutsutud isikuid oli jäänud kohtusse ilmumata. Maakohtu
  10. novembri
  11. a määrustega kohaldati mitme tunnistajana ilmumata isiku suhtes järgmiseks kohtuistungiks sundtoomist. 1.31
  12. detsembri
  13. a kohtuistungil kuulati umbes pooleteist tunni vältel üle kaks tunnistajat. Pärast seda lükati kohtuistung edasi, sest osa tunnistajaid olid jäänud kohtusse ilmumata. Prokuröri taotlusel määrati uus kohtuistung järgmisesse aastasse, et istungile oleks võimalik kutsuda ka tunnistaja R. S. 1.32 Järgmine kohtuistung toimus
  14. märtsil 2007, mil jätkati tunnistajate ülekuulamist. Kahe tunnistaja mitteilmumise tõttu lükati kohtuistung edasi. 1.33 Kohtuistung jätkus ühe tunnistaja ülekuulamisega
  15. mail
  16. Seejärel lükati kohtuistung edasi, kuna ilmnes, et Lõuna Politseiprefektuur ei ole maakohtu
  17. septembri
  18. a määrusega tagaotsitavaks kuulutatud U. T.-d tegelikult taga otsinud. Maakohus tegi uue määruse U. T. tagaotsitavaks kuulutamiseks. 1.34 Järgmine kohtuistung toimus
  19. oktoobril
  20. U. T. kohtuistungile ei ilmunud. Prokurör taotles tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, kuna kõik abinõud U. T. asukoha kindlakstegemiseks on tarvitusele võetud, ent need pole tulemusi andnud. Kaitsjad vaidlesid U. T. ütluste avaldamisele vastu, kuna puuduvad konkreetsed andmed, milliseid tagaotsimistoiminguid on U. T. leidmiseks tehtud. Samuti ei soostunud kaitsjad prokuröri ettepanekuga muuta tõendite uurimise järjekorda ja jätkata süüdistatavate ülekuulamisega. Maakohus lükkas kohtuistungi järgmisele päevale, selgitamaks, milliseid tagaotsimistoiminguid U. T. leidmiseks on tehtud. 1.35
  21. oktoobri
  22. a kohtuistung jäi ära kohtuniku haigestumise tõttu. 1.36 Järgmine kohtuistung
  23. jaanuaril 2008 jäi ära, kuna tunnistaja U. T., kelle asukoht oli vahepeal kindlaks tehtud, kohtuistungile ei ilmunud, põhjendades seda telefoni teel kohtunikule asjaoluga, et ta unustas kohtuistungi aja ära. 1.37
  24. jaanuari
  25. a kohtuistungil kuulati üle tunnistaja U. T. ja alustati süüdistatavate ülekuulamisega. Järgmine kohtuistung määrati
  26. märtsiks
  27. 1.38
  28. märtsi
  29. a kohtuistungil jätkati süüdistatava A. Umala ülekuulamisega ja avaldati kriminaaltoimiku materjale. Järgmine kohtuistung määrati
  30. juuniks 2008, võimaldamaks kohtumenetluse pooltele piisavalt aega kohtuvaidluse ettevalmistamiseks. 1.39
  31. juuni
  32. a kohtuistung jäi ära, kuna süüdistatav P. Pähn viibis töövõimetuslehel. Kohtule esitati selle kohta arstitõend. 1.40 4.-
  33. septembril 2008 viidi lõpule kohtulik uurimine ja toimus kohtuvaidlus. 1.41 Tartu Maakohtu
  34. septembri
  35. a otsusega tunnistati P. Pähn ja A. Umal nendele esitatud süüdistuses süüdi ja neid karistati vastavalt kahe aasta ja kuue kuu ning ühe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti tingimuslikult täitmisele pööramata. Samuti rahuldas kohus Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi, mõistes P. Pähnilt ja A. Umalalt solidaarselt kannatanu kasuks välja 17 591 432 krooni. 1.42 Tartu Ringkonnakohus, arutades kriminaalasja nii P. Pähni ja A. Umala kaitsjate kui ka prokuröri apellatsioonide alusel, tühistas oma
  36. detsembri
  37. a määrusega maakohtu
  38. septembri
  39. a otsuse ja saatis kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse põhjusel, et selles puudus nõuetekohane põhistus nii P. Pähnile ja A. Umalale süüksarvatava teo tõendatuse, selle õigusliku kvalifikatsiooni kui ka mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu sellele, et kohtuotsuse põhistus ei saa seisneda vaid tõendite loetlemises või nendele viitamises, vajalik on ka tõendite analüüsimine ja nende seostamine kohtu järeldustega. Selle jättis aga maakohus tegemata. 1.43 Kriminaalasja uuel arutamisel toimus
  40. aprillil
  41. a Tartu Maakohtus eelistung. Eelistungile järgnenud kirjavahetuse käigus leppisid kohtumenetluse pooled kokku, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub 6.-
  42. oktoobrini
  43. 1.44 P. Pähni kaitsja
  44. oktoobri
  45. a taotluse ja
  46. oktoobri
  47. a täiendava taotluse alusel lükati kriminaalasja kohtulik arutamine P. Pähni lähedase isiku surma tõttu edasi. 1.45 Kriminaalasja uus kohtulik arutamine algas
  48. jaanuaril 2010 ja jätkus vastavalt planeeritule 20., 21., 22., 27.,
  49. jaanuaril ja
  50. veebruaril
  51. Sel päeval lükati kriminaalasja arutamine edasi
  52. märtsile 2010, kuna tunnistaja Ü. V. oli jäänud kohtusse ilmumata. Eelnevalt taotles prokurör Ü. V.-i kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamist KrMS § 291 p 5 alusel, põhjendades seda asjaoluga, et tegemist on töötu isikuga, kellel pole hetkel raha kohtusse tulla, sest töötu abiraha laekub alles
  53. veebruaril. Kohus jättis taotluse Ü. V.-i ütluste avaldamiseks rahuldamata ja kohaldas tunnistaja suhtes sundtoomist. 1.46
  54. märtsil 2010 esitas kannatanu maakohtule avalduse tsiviilhagi muutmiseks ja sellele lisatud tõendid. 1.47
  55. märtsil 2010 lükati kriminaalasja kohtulik arutamine edasi
  56. ja
  57. aprillile 2010, kuna P. Pähn kohtuistungile ei ilmunud, viidates haigestumisele ja esitades kohtule arstitõendi. 1.48
  58. aprillil 2010 lõpetati kohtulik uurimine ja määrati kohtuvaidluse toimumise ajaks
  59. aprill
  60. 1.49
  61. aprillil 2010 lükati kohtulik arutamine edasi, kuna P. Pähn viibis haiglaravil. 1.50
  62. aprillil 2010 toimus kohtuvaidlus.
  63. Tartu Maakohtu
  64. aprilli
  65. a otsusega tunnistati P. Pähn KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks ja 8 kuuks.

§ 74

alusel jättis kohus mõistetud vangistuse tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata, pannes P. Pähnile muu hulgas

§ 75

lg 2 p 1 alusel kohustuse tasuda igal kuul tsiviilhagi katteks vähemalt 3000 krooni. Sama kohtuotsusega tunnistati A. Umal süüdi KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 - § 17 lg 6 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks.

§ 74

alusel jättis kohus mõistetud vangistuse tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata, pannes A. Umalale muu hulgas

§ 75

lg 2 p 1 alusel kohustuse tasuda igal kuul tsiviilhagi katteks vähemalt 3000 krooni. Maakohus rahuldas ka kannatanu tsiviilhagi ja mõistis P. Pähnilt ning A. Umalalt solidaarselt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks välja 17 591 432 krooni. 2.1 P. Pähn tunnistati KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi süüdi kokkuvõtlikult selles, et tema OÜ Võlupõld juhatuse liikmena esitas ajavahemikul

  1. aprillist 2000 kuni
  2. augustini 2001 osaühingu maksudeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid, mille tagajärjel jäi riigile laekumata 4 557 316 krooni käibemaksu ja 10 022 865 krooni tulumaksu (kokku 14 580 181 krooni). Nimelt deklareeris P. Pähn maksustamisperioodide märts 2000 kuni aprill 2001 kohta käivates OÜ Võlupõld käibedeklaratsioonides osaühingu sisendkäibemaksu tegelikust suuremana, vähendades nii OÜ Võlupõld käibemaksukohustust. Valeandmete esitamiseks kasutas P. Pähn erinevate äriühingute nimel väljastatud näilikke arveid, mille alusel tegelikult kaupu ega teenuseid ei soetatud. Samuti jättis P. Pähn tulumaksu tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil maksustamisperioodide märts 2000 kuni aprill 2001 kohta käivates OÜ Võlupõld tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides ettevõtlusega mitteseotud kuluna tahtlikult deklareerimata OÜ Võlupõld väljamaksed, mis tehti eelnimetatud näilike arvete alusel. 2.2 A. Umal tunnistati KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 - § 17 lg 6 järgi süüdi kokkuvõtlikult selles, et tema, eesmärgiga vähendada OÜ Võlupõld maksukohustust, aitas kaasa P. Pähni poolt OÜ Võlupõld maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele. Olles OÜ-le Võlupõld raamatupidamisteenust osutanud OÜ K juhatuse liige, valmistas A. Umal ette maksupettuse eesmärgil loodavate varifirmade asutamisdokumendid ning vormistas varifirmade nimel fiktiivsed arved, mida kajastati OÜ Võlupõld raamatupidamises kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksu arvestuses. Selliste arvete edastamisega P. Pähnile võimaldas A. Umal P. Pähnil deklareerida OÜ Võlupõld sisendkäibemaksu tegelikust suuremana ja jätta ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed deklareerimata. 2.3 Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 2.3.1 Süüdistuses nimetatud arved, mille alusel OÜ Võlupõld sisendkäibemaksu deklareeris, olid väljastanud nn varifirmad ja nendel arvetel kajastatud tehinguid tegelikult ei toimunud. Arveid väljastanud äriühingute ainuosanikeks ja juhatuse liikmeteks olid isikud, kes tegelikult äriühingute tegevusega kokku ei puutunud ja sellest ka midagi ei teadnud. Osade äriühingute ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks oli vormistatud surnud isik. Faktiliselt tegutsesid ühingute nimel kõrvalised isikud, kelle tegevust juhatuse liikmed ei kontrollinud. Arveid väljastanud äriühingutel puudus raamatupidamine ja nende pangakontodele laekunud raha võeti kohe pärast ülekande toimumist sularahas välja. Tegelikult ei ole P. Pähn OÜ Võlupõld nimel nende äriühingutega tehinguid teinud. Isegi kui OÜ Võlupõld ostis mingit kaupa, siis ei olnud see kaup pärit süüdistuses nimetatud äriühingutelt, vaid tuvastamata isikutelt. Seejuures teadis P. Pähn, et arvetel näidatud isikud ei ole kauba tegelikud müüjad. Muu hulgas põhjendas kohus oma järeldust asjaoluga, et P. Pähn ei täitnud alates
  3. novembrist 2000 rahapesu tõkestamise seaduse § 7 lg-st 3 tulenenud kohustust tuvastada teise tehingupoole isikusamasus. OÜ Võlupõld raamatupidamises puuduvad nii väljavõtted lepingupartnerite registrikaartidest kui ka nende juhatuse liikmete või volitatud isikute isikut tõendavatest dokumentidest. P. Pähn kajastas OÜ Võlupõld raamatupidamises fiktiivseid arveid maksudeklaratsioonides esitatud valeandmete varjamiseks. OÜ Võlupõld maksukohustuse vähendamiseks vajalikud arved sai P. Pähn A. Umalalt, kes haldas süüdistuses nimetatud varifirmasid, pakkudes äriühingutele teenust maksukohustuse optimeerimiseks. Kajastades selliseid arveid OÜ Võlupõld raamatupidamises ja maksuarvestuses, sai P. Pähn aru, et OÜ Võlupõld maksudeklaratsioonid sisaldavad valeandmeid. Valeandmete kajastamisega kaupade või teenuste ostmisel tasutud käibemaksu real kahanes OÜ Võlupõld tasumisele kuuluv käibemaks ja see oligi valeandmete esitamise eesmärk. Seega pani P. Pähn talle süüksarvatava teo toime otsese tahtlusega. Alates
  4. septembrist 2002 oli P. Pähni tegu kuriteona karistatav

§ 386lg 1 järgi ja 15.

märtsist 2007 on see karistatav

§ 3891lg 2 järgi.

Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda

  1. septembrist 2002
  2. märtsini 2007 kehtinud

§ 386lg 1 sanktsioonist kui leebeimast.

2.3.2 Kohus asus kriminaalasjas kogutud tõendeid analüüsides seisukohale, et A. Umal tegeles näilike arvete väljastamiseks varifirmade loomise ja haldamisega (sh ainuosanikeks ja juhatuse liikmeteks vormistatud isikute värbamisega). Fiktiivsete arvete koostamise eesmärk oli võimaldada majandustegevust omavatel äriühingutel nende abil maksukoormust vähendada. A. Umala kontrollitavate varifirmade hulka kuulusid ka OÜ-le Võlupõld arveid väljastanud äriühingud. A. Umal väljastas enda kontrollitavate äriühingute nimel P. Pähnile fiktiivseid arveid, millel näidatud tehinguid tegelikult ei toimunud. P. Pähnile fiktiivseid arveid väljastades sai A. Umal aru, et P. Pähni tegevus on suunatud OÜ Võlupõld maksukohustuse vähendamisele. OÜ Võlupõld maksukohustuse vähendamine oli ka A. Umala kaasaaitamiseteo eesmärk. Seega tegutses A. Umal otsese tahtlusega. 2.3.3 KrMS § 310 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse puhul teeb kohus otsuse tsiviilhagi kohta. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Kannatanu tsiviilhagi tuleb täielikult rahuldada ja A. Umalalt ning P. Pähnilt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista 17 591 432 krooni. OÜ Võlupõld maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tulemusena jäi riigil saamata 4 557 316 krooni käibemaksu ja 10 022 865 krooni tulumaksu. Käibemaksuvõlast summas 3 214 739 krooni sai kannatanu teada

  1. novembril 2001 revisjoniakti koostamisel. Kuna OÜ Võlupõld rahavoogude analüüs kinnitab, et see summa õnnestunuks maksuvõlast teadasaamise hetkel OÜ-lt Võlupõld sisse nõuda, siis ei ole selles osas võimalik P. Pähni ja A. Umala vastu kahjunõuet esitada. Ülejäänud maksuvõla osast (käibemaks summas 1 342 577 krooni ja tulumaks summas 10 022 865 krooni) sai kannatanu teada kriminaalasja uurimise tulemusena kogutud materjalidest, tehes nende alusel täiendava maksuarvestuse. Nähtuvalt OÜ Võlupõld rahavoogude analüüsist oli äriühing maksukohustuse tekkimise ajal võimeline selle täitma. Alates
  2. a maist puudub aga OÜ-l Võlupõld käive, osaühingu majandustegevus on täielikult seiskunud. Samuti ei ole OÜ-l Võlupõld alates aastast 2004 mingit vara. Seega ei ole maksukohustuslasest äriühingult võimalik maksuvõlga sisse nõuda. Järelikult on riigil tekkinud kahju, mille hüvitamiseks on P. Pähn kohustatud tulenevalt tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 lg-st 1 ja äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-st 2, A. Umal aga lähtudes TsK § 448 lg-st
  3. Riigi kahju hõlmab riigil OÜ-lt Võlupõld saamata jäänud käibemaksu summas 1 342 577 krooni, saamata jäänud tulumaksu summas 10 022 865 krooni ja maksuvõlalt ajavahemikus
  4. juulist 2002 kuni
  5. detsembrini 2004 arvestatud intressi summas 6 225 990 krooni.
  6. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid P. Pähni kaitsja Tarmo Pilv ja A. Umala kaitsja Marko Paabumets. Mõlemad apellandid taotlesid maakohtu otsuse tühistamist nii süüdistatavate süüditunnistamist ja karistamist kui ka tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas ning palusid oma kaitsealused õigeks mõista.
  7. Tartu Ringkonnakohtu
  8. oktoobri
  9. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. 4.1 Erinevalt P. Pähni kaitsjast leidis ringkonnakohus kogutud tõendeid analüüsides, et P. Pähnile ja A. Umalale esitatud süüdistused on tõendatud. Kriminaalasjas ei ole kahtlusi, mida tuleks KrMS § 7 lg 3 kohaselt süüdistatavate kasuks tõlgendada. 4.2 Tunnistades A. Umala süüdi selles, et ta aitas kaasa P. Pähni poolt maksuhaldurile valeandmete esitamisele perioodil
  10. aprillist 2000 kuni
  11. augustini 2001, ei väljunud maakohus süüdistusakti piiridest. Ehkki süüdistuse ühes lõigus on "28.08.2001" asemel kirjas "28.05.2001", on tegemist veaga. 4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsjate seisukohaga, et käesolevas kriminaalasjas on rikutud süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Apellatsioonikohtu arvetes tuleb menetlusaja mõistlikkuse hindamisel aluseks võtta periood alates
  12. aastast, mil P. Pähn ja A. Umal muutusid käesolevas kriminaalasjas kahtlustatavateks. Kuna tegemist on mahuka maksukuriteoga, tuleb selle menetlemiseks kulunud 5 aastat pidada mõistlikuks. 4.4 Kannatanu tsiviilhagi rahuldades on maakohus järginud seadust ja kohtupraktikat. Kohus luges tuvastatuks, et riik sai maksuvõlast ja selle ulatusest teada
  13. detsembril
  14. Sel ajal ei olnud maksunõue OÜ-lt Võlupõld sissenõutav. Maksunõude võib pöörata äriühingu juhatuse liikme vastu ka juhul, kui see ei ole kasvõi osaliselt täidetav. Sellest tulenevalt ei oma tähtsust, millises ulatuses võinuks OÜ Võlupõld olla võimeline maksunõuet tasuma. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  15. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid P. Pähni kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv ja A. Umala kaitsja vandeadvokaadi vanemabi M. Paabumets.
  16. P. Pähni kaitsja taotleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Täiendavas taotluses palub kaitsja hüvitada P. Pähnile kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu summas 117 031 krooni (7479 eurot 64 senti). Kassaatori põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised. 6.1 Kohtud on P. Pähni süüdi tunnistades rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid, kuna kohtuotsuste põhistused ei ole veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine pole otsuse lugejale jälgitav. Kohtute järeldused P. Pähni ebaseadusliku tegevuse kohta on märkimisväärses osas konkreetsete tõenditega seostamata, samuti ei ole veenvalt kõrvaldatud P. Pähni ütluste pinnalt tekkivad kahtlused tema süüdiolekus. Ei ole tõendatud, nagu poleks P. Pähn OÜ Võlupõld jaoks kaupu ostes heauskselt arvanud, et arvetel näidatud äriühingud ei ole kauba tegelikud müüjad. 6.2 Rikutud on P. Pähni Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-st 1 tulenevat õigust kriminaalasja menetlemisele mõistliku aja jooksul. P. Pähni suhtes toimunud kriminaalmenetluse kestust ei tule arvestada mitte aastast 2005, vaid
  17. detsembrist 2001, mil uurija alustas seoses OÜ Võlupõld käibedeklaratsioonides valeandmete esitamisega P. Pähni suhtes KrK § 1481 lg 10 tunnustel kriminaalmenetlust, koostades võetuse määruse. Selleks ajaks oli menetlejal P. Pähni suhtes selge kuriteokahtlus, samuti mõjutasid menetleja poolt kriminaalmenetluse alustamisel ette võetud toimingud P. Pähni olukorda. Seejuures ei saa P. Pähnile ette heita menetluse tahtlikku venitamist. Kohtuistungite edasilükkumine toimus valdavalt süüdistatavatest ja nende kaitsjatest mitteolenevatel asjaoludel. 6.3 Kohtud on jätnud kannatanu tsiviilhagi rahuldamise nõuetekohaselt põhistamata. Kassaator ei nõustu ka ringkonnakohtu järeldusega, et P. Pähni vastu esitatud tsiviilhagi lahendamisel pole oluline, millises ulatuses olnuks OÜ Võlupõld suuteline maksunõuet tasuma. Kohtuotsustest ei nähtu, kas kannatanul poleks olnud võimalik koostada täiendavat maksuarvestust varem ja saada OÜ Võlupõld maksukohustusest teada enne
  18. detsembrit
  19. Ühtlasi ei nähtu kohtuotsusest, kas riigi nõue on rahuldatud VÕS § 1043, TsK § 448 lg 1 või ÄS § 187 lg 2 alusel.
  20. A. Umala kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist A. Umala süüditunnistamist ja karistamist ning temalt tsiviilhagi katteks raha väljamõistmist puudutavas osas, paludes A. Umala õigeks mõista ning kannatanu tsiviilhagi A. Umala vastu rahuldamata jätta. Alternatiivselt taotleb kassaator nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist A. Umalat puudutavas osas ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Ühtlasi taotleb kassaator A. Umalale valitud kaitsjale makstud tasu katteks 30 000 krooni väljamõistmist. Kassaatori põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised. 7.1 Käesolevas kriminaalasjas oli kohtulik uurimine ühekülgne ja puudulik. Tõendeid on hinnatud valikuliselt, arvestatud on lubamatuid, sh ebaseaduslike menetlustoimingute käigus saadud tõendeid. Rikutud on in dubio pro reo ning süütuse presumptsiooni põhimõtteid. Ringkonnakohus on jätnud olulise osa apellatsioonis esitatud argumentidest tähelepanuta. 7.2 Kohtud kohaldasid A. Umalat süüdi tunnistades vääralt materiaalõigust. Kohtute hinnangul seisnes A. Umala kaasaaitamistegu fiktiivsete arvete vormistamises ja edastamises P. Pähnile. A. Umala väidetav käitumine ei saanud kaasa aidata valeandmete esitamisele OÜ Võlupõld maksudeklaratsioonides. Maksudeklaratsioonid valmistas ette raamatupidaja ja allkirjastas P. Pähn. Koos deklaratsioonidega maksuhaldurile arveid ei edastatud, mistõttu on ebaõige kohtute seisukoht, et P. Pähn kasutas fiktiivseid arveid selleks, et maksta vähem makse. Maksudeklaratsioonis ebaõigete andmete esitamisel ei ole vahet, kas arved on olemas või mitte, sest koos deklaratsiooniga maksuhaldurile arveid ei esitata. Fiktiivsete arvete vormistamise eesmärgiks on varjata juhatuse liikmete poolt varem toime pandud kuritegu juhul, kui maksuhaldur peaks kontrollima deklaratsioonis esitatud andmete vastavust tegelikkusele. Alates
  21. märtsist 2007 ei ole maksuhalduri tegevuse takistamine, sh maksudeklaratsioonide õigsuse kontrollimiseks tõendeid koguvale maksuhaldurile teadvalt ebaõigete dokumentide esitamine enam karistatav kuriteona, vaid väärteona maksukorralduse seaduse (MKS) § 154 järgi.

§ 23kohaselt on väärtegude puhul karistatav üksnes täideviimine.

7.3 Osavõtutegu peab olema tahtlik ning hõlmama tahtliku põhiteo (kahekordne tahtlus). Põhiteo tahtlus, milleni osavõtutahtlus peab ulatuma, tuvastatakse karistusseadustiku eriosa vastava süüteokoosseisu järgi.

§ 3891

subjektiivne koosseis eeldab teo toimepanijalt maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagasinõude suurendamise või tekitamise suhtes kavatsetust. Maa- ja ringkonnakohus on tuvastanud, et A. Umal pani kaasaaitamisteo toime otsese tahtlusega. Seega ei ole A. Umala puhul subjektiivne süüteokoosseis täidetud. 7.4 Õiguspärane ei ole P. Pähni kui täideviija ja seega ka A. Umala kui osavõtja süüditunnistamine rahapesu tõkestamise seaduse jõustumisele eelnenud perioodil toime pandud tegude eest. 7.5 Süüdistusakti kohaselt aitas A. Umal kaasa P. Pähni poolt maksuametile maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele perioodil

  1. aprill 2000 kuni
  2. mai
  3. Seega tunnistades A. Umala süüdi selles, et ta aitas kaasa P. Pähni poolt maksuametile maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele perioodil
  4. aprill 2000 kuni
  5. august 2001, väljusid kohtud süüdistuse piiridest. 7.6 Käesolevas kriminaalasjas on ületatud mõistlikku menetlusaega. Samuti rikuks kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine alama astme kohtule Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-st 1 tulenevat A. Umala õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Kriminaalmenetlust alustati
  6. detsembril 2001 võetuse määruse koostamisega. OÜ K, mille juhatuse liige A. Umal on, ruumides toimus läbiotsimine
  7. oktoobril
  8. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et menetlusaja kulgu tuleb arvestada
  9. aastast. Kriminaalasi on keskmise keerukusega ning süüdistatavad ei ole pahauskselt menetlust venitanud ega kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud. Menetluse pikaajaline kestus ei ole tingitud süüdistatavate käitumisest. 7.7 Kohtud on alusetult rahuldanud kannatanu tsiviilhagi. Järeldus, et OÜ Võlupõld on varatu, on põhistamata ega tugine tõenditele. Samuti on jäetud tähelepanuta asjaolu, et A. Umal ei olnud OÜ Võlupõld juhatuse liige, mistõttu ei saa ta ka solidaarselt P. Pähniga väidetava kahju eest vastutada. Tsiviilhagi rahuldamine A. Umala suhtes on nõuetekohaselt põhjendamata. Arusaamatuks jääb maakohtu viide VÕS §-le
  11. Kassatsioonivastuses palub ringkonnaprokurör Kristiina Laas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioonid rahuldamata. Prokuröri vastuväited kassatsioonidele on kokkuvõtlikult järgmised. 8.1 P. Pähni kaitsja taotleb KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisele viidates sisuliselt Riigikohtult faktiliste asjaolude tuvastamist ja kohtute poolt tõenditele antud hinnangu muutmist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt Riigikohus seda aga teha ei saa. Erinevalt A. Umala kaitsjast on prokurör seisukohal, et kohtud ei ole tuginenud ühelegi lubamatule tõendile. 8.2 Iseenesest on õige A. Umala kaitsja seisukoht, et maksudeklaratsioonides saab valeandmeid esitada ka juhul, kui raamatupidamisdokumendid üldse puuduvad. Käesolevas kriminaalasjas on aga tõendatud, et A. Umala kontrolli all olevate äriühingute arved on kajastatud OÜ Võlupõld raamatupidamises ja maksuarvestuses. OÜ Võlupõld raamatupidaja koostas deklaratsioonid P. Pähni toodud raamatupidamisdokumentide alusel. Kui maksudeklaratsioonid on koostatud tegelikkusele mittevastavate arvete alusel, siis on selliste arvete koostamine ja edastamine pädevale isikule vajalik eeltingimus maksupettuse toimepanemiseks ja põhjuslikus seoses maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisega. 8.3 Prokurör ei nõustu ka sellega, et kohtute tuvastatud tahtluse liik ei ole piisav täitmaks KrK § 3891 subjektiivset koosseisu. P. Pähnile ja A. Umalale süüks arvatavad teod on toime pandud kriminaalkoodeksi kehtivusajal. KrK §-s 1481 sätestatud kuriteokoosseis eeldas subjektiivsest küljest vähemalt kaudset tahtlust. Kohtud on hinnanud süüdistatavate käitumises subjektiivset koosseisu kriminaalkoodeksi alusel, tuvastades, et nii P. Pähn kui ka A. Umal panid kuriteo toime otsese tahtlusega KrK § 8 lg 2 mõttes.

§-s 3891 sätestatud kuriteokoosseis, millele P. Pähni ja A. Umala teod vastavad käesoleval ajal (A. Umalal

§ 22

lg 3 kaudu), eeldab maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes toimepanijalt kavatsetust. Kuigi kohtud ei ole sõnaselgelt analüüsinud süüdistatavate tahtlust

§ 16alusel, on maakohus P.

Pähni subjektiivset koosseisu käsitledes leidnud, et P. Pähni eesmärgiks valeandmete esitamisel oli maksukohustuse vähendamine. Seega on ta õigusvastase teo toime pannud kavatsetult

§ 16lg 2 mõttes.

Kohtud on leidnud, et ka A. Umal on kuriteo toime pannud otsese tahtlusega (

§ 8lg 2).

Kaasaaitaja puhul ei ole nõutav, et tema tahtlus ulatuks ka toimepanija teo eesmärgini ehk eesmärgini vähendada maksukohustust. 8.4 Kannatanu on järginud Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 antud juhiseid ja koostanud tsiviilhagi lisana põhjaliku analüüsi selle kohta, milline oli OÜ Võlupõld majanduslik olukord maksukohustuse tekkimise ajal ja milline oli hetk, kui kannatanu sai teada maksuvõla olemasolust. Rahuldades kannatanu tsiviilhagi, nõustusid kohtud kannatanu analüüsis toodud järeldustega, et OÜ Võlupõld oli maksukohustuse tekkimise hetkel võimeline maksukohustust täitma, maksuvõlast teadasaamise hetkel oli aga äriühingu majandustegevus seiskunud, äriühingul vara ei olnud ning alustatud oli OÜ Võlupõld likvideerimismenetlust. Põhjendatud on kaitsjate seisukoht, et käesolevas asjas võlaõigusseadus ei kohaldu. Kuigi maakohus on tsiviilhagi käsitlemisel teinud viite VÕS §-le 1043, nähtub kohtu edasisest käsitlusest, et normiks, mis on P. Pähni ja A. Umala poolt tekitatud kahju väljamõistmise aluseks, on TsK § 448 lg 1 ja P. Pähni kui OÜ Võlupõld juhatuse liikme puhul lisaks ÄS § 187 lg 2 (aastatel 2000-2001 kehtinud redaktsioonis). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Kolleegium kontrollib esmalt P. Pähni ja A. Umala süüditunnistamise ja karistamise (I), samuti kannatanu tsiviilhagi rahuldamise (II) seaduslikkust ja põhjendatust ning annab seejärel hinnangu kassaatorite väitele, et käesolevas kriminaalasjas on rikutud süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul (III). Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kassatsioonimenetluse kulud (IV). I
  2. Kassaatorite väited selle kohta, et tuvastades P. Pähni ja A. Umala süüditunnistamise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, rikkusid kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, on ilmselgelt põhjendamatud. Kolleegium leiab, et kohtud järgisid tõendite hindamisel ja nendest järelduste tegemisel menetlusnorme. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Seetõttu jätab kolleegium kaitsjate kõnealused väited KrMS § 363 lg 4 p-st 2 juhindudes üksikasjalikult käsitlemata.
  3. Sarnaselt ringkonnakohtuga ja erinevalt A. Umala kaitsjast leiab Riigikohus, et A. Umala süüditunnistamisel ei ole väljutud süüdistusakti piiridest. A. Umalale esitatud süüdistuse tekstis on sissejuhatavalt tõepoolest märgitud, et "Andrus Umalat süüdistatakse selles, et tema /../ aitas kaasa Peeter Pähni poolt ajavahemikul 24.04.
  4. a kuni 28.05.
  5. a OÜ Võlupõld maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele /../." Samas on A. Umala süüdistuse tekstis järgnevalt välja toodud ka loetelu OÜ Võlupõld maksudeklaratsioonidest, milles valeandmete esitamisele kaasaaitamist A. Umalale ette heidetakse (koos nende deklaratsioonide esitamise kuupäevadega). See loetelu hõlmab ka mitmeid ajavahemikus
  6. mai -
  7. august 2001 (kaasa arvatud) esitatud OÜ Võlupõld deklaratsioone. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul süüdistuse teksti pinnalt selgesti mõistetav, et sissejuhatavas osas sisalduv viide kuupäevale "28.05.2001" on trükiviga ja tegelikult laieneb A. Umala kaasaaitamistegu täideviija A. Pähni tegevusele kogu selle ajalises ulatuses, s.o kuni
  8. augustini
  10. Kolleegium möönab, et kohtute tõdemus, mille kohaselt pani P. Pähn talle süüksarvatava teo toime otsese tahtlusega, võib esmapilgul tekitada küsimuse, kas käesolevas asjas tuvastatud põhitegu vastab

§ 3891

lg-s 2 sätestatud kuriteokoosseisule, s.t kas see on käesoleval ajal jätkuvalt kuriteona karistatav. Nimelt eeldab

§-s 3891 sätestatud kuriteokoosseis maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes kavatsetust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 17.1 ja
  3. novembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 21). Lähtudes kohtute tuvastatud faktilistest asjaoludest, nõustub kolleegium siiski prokuröri seisukohaga, et kohtuotsustes on silmas peetud otsest tahtlust teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 8 lg 2 mõttes. Kuna kriminaalkoodeks kavatsetust kui tahtluse liiki ei tundnud, hõlmas otsene tahtlus KrK § 8 lg 2 mõttes ka selliseid tegusid, mis

§ 16lg 2 kohaselt tuleks lugeda kavatsetuteks.

Kohtud on leidnud, et P. Pähni tegevus OÜ Võlupõld maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisel oli suunatud sellele, et vähendada OÜ Võlupõld maksukohustust. Õiguslikult tähendab see seda, et P. Pähnil oli OÜ Võlupõld maksukohustuse vähendamise suhtes otsene tahtlus KrK 8 lg 2 mõttes ja kavatsetus

§ 16lg 2 tähenduses.

Seega täidab P. Pähni tegu

§ 3891lg 2 subjektiivse koosseisu.

Järelikult puudub alus rääkida

§-st 3891 süüdistatavate käitumise karistatavust välistavast seadusest

§ 5lg 2 mõttes.

Kolleegium märgib, et ehkki kohtud oleksid pidanud andma P. Pähni suhtumisele toimepandavasse teosse eraldi õigusliku hinnangu nii teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi kui ka kehtiva karistusseadustiku alusel, pole selle tegemata jätmine käesoleval juhul selline viga, mis tooks kaasa kohtuotsuste tühistamise. 13. Kolleegium ei nõustu A. Umala kaitsja väitega, et kohtud kohaldasid vääralt materiaalõigust, kui käsitasid A. Umala poolt tegelikkusele mittevastavate arvete koostamist ja nende P. Pähnile edastamist maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele kaasaaitamisena. 13.1 A. Umalale süüksarvatava teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 17 lg 6 luges kaasaaitajaks isiku, kes aitas kaasa kuriteo toimepanemisele nõuandega, juhatusega, vahendi või riista andmisega, takistuse kõrvaldamisega või muul viisil soodusolukorra loomisega, samuti isiku, kes eelnevalt lubas varjata kurjategijat, kuriteo toimepanemise vahendit või riista, kuriteo jälgi või kuritegelikul teel saadud eset.

§ 22

lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. 13.2 Iseenesest on õige, et sisendkäibemaksu alusetuks suurendamiseks käibedeklaratsioonis või ettevõtlusega mitteseotud kulude vähendamiseks tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis ei ole maksukohustuslasel vältimatult vaja tegelikkusele mittevastavaid arveid, mis kinnitaksid, et ta on ostnud teiselt käibemaksukohustuslaselt oma ettevõtlusega seotud kaupu või teenuseid. Seaduse kohaselt ei tule selliseid arveid lisada ei käibedeklaratsioonile ega tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonile ning põhimõtteliselt on maksudeklaratsioonis võimalik esitada andmeid, mida maksukohustuslase raamatupidamis- ja maksuarvestus ei kinnita. Tasumisele või tagastamisele kuuluva maksusumma tuvastamine toimubki üldjuhul maksukohustuslase poolt maksudeklaratsioonis arvutatud maksusumma alusel (vt MKS § 88 lg 1 esimene lause). Samas on maksuhalduril alati õigus kontrollida maksukohustuslase poolt maksudeklaratsioonis arvutatud maksusummat ning vajaduse korral ise maksusumma määrata (MKS § 88 lg 1 teine lause). Seejuures tuleb silmas pidada, et deklareeritavate andmete teatud mustri puhul on maksuhalduri kontrolli tõenäosus tulenevalt kontrolliobjektide valikul rakendatavast riskianalüüsist tavapärasest tunduvalt suurem. MKS § 82 kohaselt lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest (§ 85 lõige 1), maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. MKS § 59 lg 2 esimene lause sätestab, et maksuhalduril on õigus kontrollida kõiki maksukohustuslase majandus- või kutsetegevusega ning maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente, samuti teha kaupade, materjalide ja muu vara ning tehtud tööde ja osutatud teenuste inventuure ja ülemõõtmisi. Analoogiline kontrollipädevus tulenes ka enne

  1. juulit 2002 kehtinud maksukorralduse seaduse §-dest 17 ja
  2. Osutatud sätetest lähtudes uuritakse maksuhalduri kontrolli korral alati ja esmalt ka seda, kas maksudeklaratsioonides kajastatud andmed vastavad maksukohustuslase enda raamatupidamis- ja maksuarvestusele. Juhul, kui maksukohustuslane deklareerib alusetult suurt sisendkäibemaksu, mille tasumise kinnituseks tal raamatupidamises mingeid arveid ei ole, on tema rikkumine maksuhalduri kontrolli käigus väga kergesti tuvastatav. Nimelt on sisendkäibemaksu mahaarvamine lubatud üksnes käibemaksuseaduses sätestatud nõuetele vastava originaalarve alusel (
  3. a käibemaksuseaduse § 18 lg 6,
  4. a käibemaksuseaduse § 22 lg 1, kehtiva käibemaksuseaduse § 31) ja samas lasub maksukohustuslasel arvestuse pidamise ja dokumentide säilitamise kohustus (
  5. a käibemaksuseaduse § 25 lg 1,
  6. a käibemaksuseaduse § 27 lg 1 p 1 ja kehtiva käibemaksuseaduse § 25 lg 1). Samuti on lihtsalt tuvastatavad ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed, mille kohta maksukohustuslase raamatupidamises puuduvad kuludokumendid, mis (näiliselt) kinnitaks väljamaksete seotust maksukohustuslase ettevõtlusega (TuMS § 51 lg 2 p 3). Seega vähendab tegelikkusele mittevastavate arvete olemasolu maksumaksja raamatupidamises oluliselt riski, et sisendkäibemaksu alusetu enamdeklareerimine ja ettevõtlusega mitteseotud kulude deklareerimata jätmine maksumenetluses (või teatud juhtudel ka süüteomenetluses) avastatakse. 13.3 Eeltoodust tulenevalt on tegelikkusele mittevastavad arved sisendkäibemaksu alusetu deklareerimise ja ettevõtlusega mitteseotud kulude deklareerimata jätmise korral käsitatavad süüteo toimepanemise vahendina. Seda seetõttu, et arvete olemasolu maksumaksja raamatupidamises võimaldab panna maksupettust toime viisil, mis vähendab oluliselt selle ilmsikstuleku riski. Seega on tegelikkusele mittevastavate arvete koostamine ja maksukohustuslasele (tema esindajale) edastamine - juhul, kui see toimub enne maksudeklaratsiooni esitamist - objektiivselt vaadeldav kuriteo toimepanemise vahendi andmisena KrK § 17 lg 6 mõttes ja ainelise kaasabina

§ 22lg 3 tähenduses.

See, kui maksukohustuslasele või tema esindajale antakse enne maksudeklaratsiooni esitamist ainult lubadus hankida (vajadusel) pärast maksudeklaratsiooni esitamist näilikud arved, on käsitatav täideviija teotahtluse tugevdamisena. Selline lubadus on võrreldav eelnevalt antud kuriteo varjamise lubadusega. Teotahtluse tugevdamist vaadeldi enne 1. septembrit 2002 kui soodusolukorra loomist KrK § 17 lg 6 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2000. a otsus asjas nr 3-1-1-94-00, p 6.4). Käesoleval ajal on tegemist kuriteole vaimse kaasabi osutamisena

§ 22lg 3 tähenduses.

13.4 A. Umala kaitsja leiab, et maksukohustuslasele näilike arvete hankimine, võimaldamaks tal varjata maksudeklaratsioonis valeandmete esitamist, aitab kaasa üksnes maksuhaldurile teadvalt ebaõigete dokumentide esitamisele kui MKS §-s 154 sätestatud väärteole, mitte aga maksuhaldurile valeandmete esitamisele kui kuriteole. Kaitsja selline seisukoht peab paika vaid olukorras, kus isik edastab arved maksukohustuslasele alles pärast maksudeklaratsiooni esitamist ja ilma, et ta oleks enne deklaratsiooni esitamist seda teha lubanud. Sellisel juhul ei soodusta näilike arvete hankimine tõepoolest maksuhaldurile valeandmete esitamist, vaid aitab üksnes juba lõpule viidud kuritegu tagantjärele (eelnevalt mittelubatult) varjata. Järelikult ei ole selline käitumine ka vaadeldav maksuhaldurile valeandmete esitamisele kaasaaitamisena. Käesolevas kriminaalasjas aga kõnealuse situatsiooniga tegemist pole. 13.5 Selleks, et lugeda tegelikkusele mittevastavate arvete hankimine maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisele kaasaaitamiseks, ei pea tuvastama, et näilike arvete puudumise korral poleks valeandmeid sisaldanud deklaratsioone esitatud. Kolleegium on selgitanud, et kaasaaitamise objektiivsesse külge kuulub ka põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimisteo vahel. Siiski ei pea see põhjuslik seos olema nii vahetu kui põhiteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv põhjuslik seos. Kaasaaitaja tegevus peab avaldama mõju põhjusliku seose ahela arengule ning toetama selle arengut. Kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2000. a otsus asjas nr 3-1-1-94-00, p 6.4; 23. mai 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-60-02, p 12 ja 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 16.) 13.6 Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-97-09, p 7.4.) Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu. Kui kaasaaitaja ei tea täideviija käitumises esinevatest objektiivse ja subjektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavatest asjaoludest või arvab ekslikult, et on olemas mõni selline asjaolu, mille korral tahtlik õigusvastane põhitegu puuduks, siis langeb

§ 17järgi kaasaaitamistahtlus ära.

Kui põhiteo ebaõigussisusse kuuluvad erilised subjektiivsed koosseisulised tunnused, peab kaasaaitaja olema neist teadlik. Seega peab ka maksude maksmisest kõrvalehoidumisele (

§ 3891

) kaasaaitaja teadma muu hulgas seda, et täideviija tegutseb maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kuid tal endal ei pea sellist eesmärki olema. 13.7 Käesolevas asjas on kohtud tuvastanud, et P. Pähn kajastas A. Umalalt saadud tegelikkusele mittevastavaid arveid OÜ Võlupõld raamatupidamises selleks, et varjata osaühingu maksudeklaratsioonides valeandmete esitamist. Seega on A. Umala poolt P. Pähnile antud näilikud arved käsitatavad kuriteovahendina ja nende valmistamine ja üleandmine kuriteovahendi andmisena (KrK § 17 lg 6) ehk ainelise kaasabi osutamisena (

§ 22lg 3) valeandmete esitamisele OÜ Võlupõld maksudeklaratsioonides.

Samuti on tuvastatud, et A. Umal edastas arveid P. Pähnile tahtlikult, kusjuures arveid väljastades sai A. Umal aru, et P. Pähni tegevus on suunatud OÜ Võlupõld maksukohustuse vähendamisele. Seega vastab A. Umala käitumine ka kaasaaitamise subjektiivsetele tunnustele.

  1. Erinevalt A. Umala kaitsjast on kolleegium seisukohal, et P. Pähni ja A. Umala süüditunnistamine on seaduslik ja põhjendatud ka nende episoodide osas, mis pandi toime enne
  2. novembrit 2000, mil jõustus rahapesu tõkestamise seaduse redaktsioon (RT I 2000, 84, 533), millega kehtestati krediidivõi finantseerimisasutuseks mitteolevale ettevõtjale tehingupartneri isikusamasuse tuvastamise kohustus (§ 7 lg 3, § 5, § 6 lg 1 ja § 9). Rahapesu tõkestamise seaduse ajalisel kehtivusel pole käesolevas asjas otsustavat tähtsust. 14.1 Rahapesu tõkestamise seadus (praeguse nimega rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus) ei reguleeri maksuõigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise aluseid ega sätesta karistusõiguslikku vastutust maksusüütegude eest. Riigikohtu halduskolleegium asus
  3. mai
  4. a otsuses asjas nr 3-3-1-43-03 ja mitmetes hilisemates otsustes seisukohale, et kui väljapoole maksuõigust jääv seadus paneb ostjale täiendavaid kohustusi oma tehingupartneri kontrollimiseks (nt rahapesu tõkestamise seadusest tulenev kohustus tuvastada väljamakse saanud isik) ja ostja jätab sellise kohustuse täitmata, siis ei ole ostja näidanud üles nõutavat hoolsust ning sellest tulenevalt lasub tal kohustus tõendada, et kauba või teenuse müüja on tõepoolest arvel näidatud isik. Kui käibemaksukohustuslane jätab isiku tuvastamise nõude täitmata ega suuda tõendada tehingu tegelikku teist poolt, siis puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus, sest ta pole pidanud silmas nõutavat ja tavapärast hoolsust ning seepärast tuleb pidada tegelikuks müüjaks tundmatut kolmandat isikut. (Vt viidatud otsuse punkt 11.) Osutatud seisukohast ei saa aga järeldada, nagu oleks käibemaksuarvestuses kajastatud arvetel näidatud tehingute tegelikku toimumist võimalik kindlaks teha üksnes selle alusel, kas järgitud on rahapesu tõkestamise seadusest tulenevat isikusamasuse tuvastamise kohustust või mitte. Tehing võib osutuda MKS § 83 lg 4 esimese lause mõttes näilikuks ka juhul, kui selle teise poole (esindaja) isikusamasus on nõuetekohaselt tuvastatud. Samas võib olla tegemist ka olukorraga, kus tehingu tegemisel on isikusamasuse tuvastamise kohustust küll rikutud, ent teised tõendid kinnitavad arvel kajastatud tehingu tegelikku toimumist. Mõistetavalt tuleb sellisel juhul tehingut maksustamisel arvestada. 14.2 Seega on rahapesu tõkestamise seadusest tuleneva isikusamasuse tuvastamise kohustuse rikkumine vaid üks argument selle kinnituseks, et arvel näidatud tehingut pole tegelikult toimunud ja et maksukohustuslane teab seda. Sellest ei saa aga veel automaatselt järeldada tehingu mittetoimumist. Maksumenetluslikult on isikusamasuse tuvastamise kohustuse rikkumisel tõendamiskoormist mõjutav tähendus, sest kui käibemaksukohustuslane jätab tehingu tegemisel kõnealuse kohustuse täitmata, peab ta selle tehingu raames makstud sisendkäibemaksu mahaarvamiseks tõendama, et kauba või teenuse müüja on tõepoolest arvel näidatud isik (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  5. mai
  6. a otsus asjas nr 3-3-1-43-03, p 11 ja
  7. juuni
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-40-03). Kriminaalmenetluslikku tõendamisstandardit ja süütuse presumptsioonist tulenevat tõendamiskoormust arvestades ei ole ainuüksi isikusamasuse tuvastamise kohustuse rikkumise fakt piisav, väitmaks, et tehingut tegelikult ei toimunud või et tehingu tõendamise kohustus on süüdistatavale üle läinud. Samas on kõnealune asjaolu ka kriminaalmenetluses kindlasti arvestatav ühe argumendina, mis kinnitab seda, et arvel näidatud tehingut tegelikult ei toimunud ja/või seda, et arvet maksudeklaratsioonis kajastades isik vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (

§ 16lg 2), et tehingut ei toimunud ja arvet ei saa maksustamisel arvestada.

Siiski võib maksusüüteo menetlemisel leida tuvastamist, et arvel näidatud tehing on toimunud, ehkki selle tegemisel rikuti isikusamasuse tuvastamise kohustust. Samuti on võimalik tõendada tehingu mittetoimumine olenemata sellest, et tehingu tegemisel järgiti rahapesu tõkestamise seaduse nõudeid. Järelikult ei sõltu võimalus tuvastada maksudeklaratsioonis kajastatud tehingu näilikkus sellest, millal hakkas kehtima rahapesu tõkestamise seaduses sätestatud isikusamasuse tuvastamise kohustus. 14.3 Käesolevas kriminaalasjas on kohtud, leides, et P. Pähn ei teinud tegelikult süüdistuses nimetatud äriühingutega OÜ Võlupõld nimel tehinguid, põhjendanud oma järeldust muu hulgas sellega, et tehingu teise poole esindaja isikusamasust pole tuvastatud ja sellekohaseid andmeid säilitatud, ehkki see olnuks rahapesu tõkestamise seaduse (

  1. novembrist 2000 kehtinud redaktsioonis) järgi nõutav. See ei tähenda seda, nagu oleks P. Pähn käesolevas asjas muu hulgas süüdi tunnistatud rahapesu tõkestamise seaduse nõuete rikkumises (ja A. Umal sellele kaasaaitamises). Viide rahapesu tõkestamise seaduse rikkumisele on käsitatav vaid ühe - ja seejuures mitte keskse - argumendina, millega kohtuotsustes põhistatakse süüdistuses nimetatud arvetel kajastatud tehingute näilikkust. Tuvastades, et süüdistuses nimetatud arvetel näidatud äriühingud tegelikult OÜ-le Võlupõld kaupu ei müünud, ja et P. Pähn seda teadis, on kohtud tuginenud erinevatele tõenditele ja nendele rajatud põhistustele. Seejuures on isikusamasuse tuvastamise kohustuse kehtestamise algusaeg kohtuotsuste põhistustes sõnaselgelt välja toodud. Sellest võib järeldada, et kohtud on omistanud rahapesu tõkestamise seaduse rikkumisele ka tõendusliku tähenduse üksnes nende tehingute puhul, mis arvete kohaselt pidanuks aset leidma pärast
  2. novembrit
  3. II
  4. Seoses kannatanu tsiviilhagi rahuldamisega, mida mõlemad kassaatorid vaidlustavad, märgib kolleegium järgmist. 15.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. jaanuari
  6. a otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 on selgitatud, et teatud juhtudel võib riigil TsK § 448 lg 1 alusel tekkida tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue enne
  7. juulit 2002 äriühingu maksudeklaratsioonid esitamata jätnud või nendes valeandmeid esitanud juhatuse liikme vastu (vt viidatud otsuse punkt 43). Samas otsuses käsitles kolleegium ka sellise kahjunõude tekkimise eeldusi ja ulatust (vt lähemalt viidatud otsuse punkte 44-54). Kokkuvõtlikult leidis kolleegium asjas nr 3-1-1-60-07, et juhatuse liikme poolt äriühingu deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahju saab väljenduda eeskätt 1) riigi maksunõude muutumises täielikult või osaliselt mittesissenõutavaks sel ajal, mil maksuvõla sissenõudmine deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu viibis; 2) maksuintressis, arvestatuna maksuvõla sellelt osalt, mis oleks olnud maksukohustuse tekkimise ajal äriühingult sissenõutav, tingimusel, et intressisummat pole äriühingult võimalik sisse nõuda, ja 3) kahju suuruse kindlakstegemise ja selle sissenõudmisega seotud mõistlikes kuludes. Selleks, et tuvastada riigi kahju, mis seisneb maksunõude muutumises täielikult või osaliselt mittesissenõutavaks (väärtusetuks) sel ajal, mille jooksul maksuvõla sissenõudmine deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu viibis, tuleb toimida järgmiselt. Maksuvõla osast, mis õnnestunuks riigil äriühingult viimase majanduslikku olukorda arvestades reaalselt sisse nõuda siis, kui riik oleks maksunõudest teada saanud maksukohustuse tekkimise ajal, tuleb lahutada maksuvõla osa, mis õnnestu(nu)ks riigil äriühingult sisse nõuda pärast maksunõudest tegelikku teadasaamist maksu- või kriminaalmenetluses. (Vt otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p-d 45-47.) Seega otsustamaks deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme vastu TsK § 448 lg 1 alusel esitatud riigi kahjunõude põhjendatuse üle, tuleb muu hulgas tuvastada nii varjatud maksukohustuse sissenõutavus selle tekkimise ajal kui ka see, et maksunõude täitmine ei ole maksunõude ilmsikstulekul enam täielikult või osaliselt võimalik (näiteks äriühingust maksumaksja lõppemise, tema maksevõimetuse või maksuvõla aegumise tõttu) (samas, punkt 54). 15.2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. novembri
  9. a otsuses asjas nr 3-1-1-83-10 selgitati täiendavalt eelmises punktis nimetatud kahju suuruse arvestamise põhimõtteid (vt otsuse punkte 3235). Kolleegium leidis, et riigile äriühingu juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahju suuruse arvestamiseks tuleb esmalt tuvastada varjatud maksukohustuse suurus. Seejärel tuleb kindlaks teha 1) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus äriühingust maksumaksjalt sissenõutav maksukohustuse tekkimise ajal ja 2) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus maksumaksjalt sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma. Nende summade vahe on käsitatav maksumaksjast äriühingu juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna. Teise komponendina tuleb tuvastada maksuintressi-summa äriühingust maksumaksja varjatud maksukohustuse sellelt osalt, mis oli maksukohustuse tekkimise ajal maksumaksjalt sissenõutav. Seejuures saab maksuintresse arvestada
  10. juulist 2002, mil jõustusid intressikohustuse tekkimise aluseks olevad MKS §-d 115 ja 117, kuni ajani, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma. Selliselt leitud summast tuleb lahutada maksuintressisumma see osa, mis olnuks maksumaksjalt sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli mõistlikult tegutsedes võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada maksuintressi tasuma. Saadud vahe on samuti käsitatav äriühingu juhatuse liikme poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna. Selleks, et tuvastada riigi maksunõude sissenõutavuse määr ühel või teisel ajahetkel, tuleb hinnata maksumaksja varalist olukorda sellel ajahetkel, võttes arvesse nii maksumaksja varaliselt hinnatavaid õigusi kui ka kohustusi. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse (TsK § 448 lg 1) kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Seega peab maksumaksja maksukohustuse sissenõutavuse määra (ja seega ka maksumaksja varalise seisundi) ning selle muutumise kui kahju ulatust determineerivad asjaolud üldjuhul tõendama kannatanu (riik maksuhalduri kaudu). Ühe erandina sellest reeglist ei pea aga kannatanu tõendama, et maksukohustuse tekkimise ajal puudusid maksumaksjal varalised kohustused teiste võlausaldajate ees (mis võinuksid vähendada maksumaksja suutlikkust täita oma maksukohustust). 15.3 Käesolevas asjas on tuvastatud, et OÜ Võlupõld juhatuse liige P. Pähn rikkus A. Umala kaasaaitamisel deklareerimiskohustust, esitades osaühingu käibedeklaratsioonides ja tulu- ning sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmeid. Seetõttu ei saanud riik õigeaegselt teada oma maksunõudest OÜ Võlupõld vastu. Varjatud maksunõude kogusuurus oli 14 580 181 krooni. 15.4 Samuti tuvastasid kohtud kannatanu esitatud tõendite alusel, et varjatud maksukohustuse tekkimise ajal oli OÜ Võlupõld majanduslikult võimeline seda täitma. Süüdistatavad ega kaitsjad ei ole esitanud kohtule konkreetseid tõendeid, mis seaksid kannatanu esitatud tõenditest tulenevad järeldused kahtluse alla. 15.5 OÜ Võlupõld varjatud käibemaksukohustusest sai riik tsiviilhagi kohaselt osaliselt (3 214 739 krooni ulatuses) teada
  11. novembril 2001, s.o ajal, mil OÜ Võlupõld oli veel majanduslikult suuteline seda kohustust täitma. Järelikult ei põhjustanud P. Pähni deklareerimiskohustuse rikkumine riigi maksunõude selle osa reaalväärtuse vähenemist ja seega ka kahju. 15.6 Ülejäänud osas (11 365 442 krooni ulatuses) sai riik oma maksunõudest OÜ Võlupõld vastu tsiviilhagi kohaselt teada
  12. detsembril 2004, kui maksuhaldur koostas kriminaalmenetluses kogutud andmete alusel maksuarvestuse. Kohtud nõustusid kannatanu sellise seisukohaga. Ühtlasi lugesid kohtud kannatanu esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et juba alates
  13. a kevadest oli OÜ Võlupõld majandustegevus lakanud ja äriühingul puudus igasugune vara. Ka seda järeldust kummutavaid tõendeid ei ole süüdistatavad ega kaitsjad kohtumenetluses esitanud. Seega oli riigi maksunõue summas 11 365 442 krooni, mis selle tekkimise ajal oli sissenõutav (vt punkt 15.4), muutunud
  14. a kevadeks OÜ Võlupõld varatuse tõttu täielikult väärtusetuks. Nendest asjaoludest lähtuvalt saab kolleegiumi hinnangul riigi kahju summas 11 365 442 krooni jaatada. 15.7 P. Pähni kaitsja leiab, et kohtud pole kontrollinud, kas kannatanu ei oleks pidanud oma maksunõudest teada saama varem kui
  15. detsembril
  16. Kolleegiumi hinnangul puudub OÜ Võlupõld raamatupidamises kajastatud arvetega seoses tõusetunud tõenduslike probleemide valguses alus väita, et maksuhaldur pidanuks suutma juba enne
  17. detsembrit 2004 OÜ Võlupõld maksukohustuse maksumaksja jaoks siduvalt kindlaks määrata. Väärib märkimist, et kannatanu on tsiviilhagis lugenud varjatud maksukohustusest teadasaamise ajaks maksuarvestuse koostamise aja. Seda võib pidada süüdistatavate seisukohalt soodsaks käsitluseks, sest tegelikult ei kohusta maksuarvestus maksumaksjat maksuvõlga tasuma. Seega ei ole riik maksuarvestuse koostamise järel veel samaväärses olukorras, kus ta oleks olnud siis, kui ta oleks saanud oma maksunõudest teada õigeaegselt esitatud ja tõesest maksudeklaratsioonist (s.t kui juhatuse liige oleks oma deklareerimiskohustust täitnud). 15.8 Kuna kohtute tuvastatu kohaselt oli OÜ Võlupõld varjatud maksukohustus summas 11 365 442 krooni tekkimise ajal täielikult sissenõutav, saab riigile P. Pähni poolt A. Umala kaasaaitamisel deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahjuks lugeda ka laekumata maksusummalt teenimata finantstulu. See väljendub maksuintressides arvestatuna
  18. juulist 2002 kuni varjatud maksukohustusest teadasaamise ajani (tsiviilhagi ja kohtuotsuste kohaselt
  19. detsember 2004). Kuna varjatud maksukohustuse ilmsikstulekul oli OÜ Võlupõld varatu, ei saa käesoleval juhul rääkida ka maksuintressisumma osast, mis olnuks OÜ-lt Võlupõld sissenõutav ajal, mil maksuhalduril olnuks mõistlikult tegutsedes võimalik maksumaksjat siduvalt kohustada maksuintressi tasuma (vt punkt 15.2). 15.9 P. Pähni kaitsjaga nõustuvalt märgib kolleegium, et ekslik on ringkonnakohtu otsuses sisalduv lause, mille kohaselt ei ole tähtsust sellel, millises ulatuses võinuks OÜ Võlupõld olla võimeline maksunõuet tasuma. Tulenevalt käesoleva otsuse punktides 15.1 ja 15.2 märgitust mõjutab see asjaolu otseselt riigi kahjunõude suurust. Kuna aga käesolevas asjas on tuvastatud, et varjatud maksunõude tekkides oli OÜ Võlupõld võimeline seda täies ulatuses täitma, maksunõude (täpsemalt selle 11 365 442 krooni suuruse osa) ilmsikstulekul oli OÜ Võlupõld täielikult varatu, pole ringkonnakohtu ekslikul mõtteavaldusel asja lahenduse seisukohalt otsustavat tähtsust. 15.10 Tulenevalt otsuse punktist 15.1, on käesolevas asjas esitatud kannatanu nõude materiaalõiguslikuks aluseks TsK § 448 lg 1, millele mõlema astme kohtud on ka tuginenud. Samas osutavad kaitsjad põhjendatult sellele, et kohtuotsustes viidatakse ka VÕS §-le 1043 ja ÄS § 187 lgle 2 (enne
  20. juulit 2002 kehtinud redaktsioonis). Kolleegium nendib, et osutus VÕS §-le 1043 ja ÄS § 187 lg-le 2 on käesoleva kahjunõude lahendamisel asjakohatu. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 22 lg 1 näeb ette, et võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast
  21. juulit
  22. Käesolevas asjas on tegemist olukorraga, kus kahju põhjustanud tegu pandi toime enne
  23. juulit 2002, s.t võlaõigusseadus kohaldatav ei ole. ÄS § 187 lg 2 (enne
  24. juulit 2002 kehtinud redaktsioonis) alusel tekib osaühingu võlausaldajal osaühingu juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõue üksnes siis, kui juhatuse liige on rikkunud oma kohustust äriühingu ees ning võlausaldaja kahju on tekkinud nimelt juhatuse liikme kohustuse rikkumise tõttu (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  25. detsembri
  26. a otsus asjas nr 3-2-1-79-05, p 11). Käesoleval juhul ei ole kannatanu nõude aluseks asjaolu, nagu oleks P. Pähn rikkunud juhatuse liikme kohustusi OÜ Võlupõld ees. Kannatanu nõue rajaneb sellel, et P. Pähn rikkus A. Umala kaasaaitamisel KrK § 1481 kui deliktiõigusliku kaitsenormi alusel riigi ees tekkinud isiklikku kohustust järgida OÜ Võlupõld maksudeklaratsioonide esitamisel riigi varalisi huve (huvi saada oma maksunõudest õigeaegselt teada). Sellise kohustuse rikkumine on vaadeldav õigusvastase teona TsK § 448 lg 1 koosseisu mõttes. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  27. jaanuari
  28. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 43.) 15.11 Kolleegium ei nõustu A. Umala kaitsja väitega, et kuna A. Umal ei olnud OÜ Võlupõld juhatuse liige, on tema vastutus riigile tekitatud kahju eest välistatud. Kahju tahtliku tekitamise korral on kahju ühiseks põhjustajaks TsK § 448 lg 1 mõttes ka isik, kes kahju põhjustanud tegu vahetult toime ei pannud, kuid kes aitas oma tahtliku tegevusega kaasa kahju põhjustava teo toimepanemisele (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  29. juuli
  30. a otsus asjas nr 3-2-1-72-09, eriti otsuse p 13). TsK § 459 kohaselt vastutavad ühiselt kahju tekitanud isikud kannatanu ees solidaarselt. Küsimust sellest, kuidas jaguneb vastutus P. Pähni ja A. Umala omavahelises suhtes ei saa lahendada kannatanu tsiviilhagi otsustamisel kriminaalmenetluse raames, vaid regressinõudena tsiviilkohtumenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  31. oktoobri
  32. a otsus asjas nr 3-1-1-42-08, p 26 ja
  33. juuni
  34. a otsus asjas nr 3-1-1-34-05, p 35). 15.12 Kokkuvõttes leiab kolleegium, et tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas kohtuotsuste tühistamiseks alust ei ole. III
  35. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub täielikult kassaatorite väitega, et käesolevas kriminaalasjas on rikutud süüdistatavate Põhiseaduse §-st 14 ja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevat õigust menetlusele mõistliku aja jooksul.
  36. Ilmselgelt väär on ringkonnakohtu seisukoht, et P. Pähni ja A. Umala suhtes toimunud menetluse kestust tuleb arvestada alles aastast 2005, mil P. Pähn ja A. Umal esmakordselt kahtlustatavatena üle kuulati. 17.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  37. juuni
  38. a otsuses asjas nr 3-1-1-43-10 (punktis 25) selgitati järgmist: "Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. (Vt nt Reinhardt ja SlimaneKaļd v Prantsusmaa, otsus
  39. märtsist 1998, p 93 ja Malkov v. Eesti, otsus
  40. veebruarist 2010, p 56.) Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (vt nt Kangasluoma v. Soome, otsus
  41. jaanuarist 2004, p 26). Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel aluseks võetava perioodi alguspunktina on käsitatav näiteks isiku vahi alla võtmise kuupäev või aeg, mil isiku suhtes on alustatud kohtueelset menetlust ja - ehkki teda ei ole vahistatud - on ta ametlikult uurimisest teada saanud või see uurimine mõjutab teda (vrd Reinhardt ja Slimane-Kaļd v Prantsusmaa, p 93 ja Kangasluoma v. Soome, p 26). Näiteks otsuses Malkov v Eesti leidis inimõiguste kohus, et kaebaja suhtes kriminaalmenetluse alustamise ajaks ei saa lugeda kuriteosündmuse suhtes kriminaalmenetluse alustamise kuupäeva ega kuupäeva, mil kaebaja kuulati (pealiskaudselt) üle tunnistajana (sest sel ajal ei puudutanud menetlus kaebajat), vaid kuupäeva, mil uurija koostas kaebaja süüdistatavana vastutusele võtmise määruse ja kaebaja kuulutati tagaotsitavaks (kuna kaebaja pidi umbes sel ajal saama teada sellest, et ametiasutused otsivad teda taga). Menetlusaja kulgemise alguseks võib olla ka esimene ülekuulamine politsei poolt (Kangasluoma v. Soome, p 26), dokumentide võetus (T.K. ja S.E. v. Soome, otsus
  42. maist 2005) või isiku elu- ja tööruumides toimunud läbiotsimine (Coėme jt v. Belgia, otsus
  43. juunist 2000, p 133). Samuti mõjutab kriminaalmenetlus oluliselt isiku olukorda ja tuleb seega lugeda alanuks ajast, mil ametivõimud rakendavad isiku suhtes eksisteeriva kuriteokahtluse kohta tõendite kogumiseks meetmeid, millega sekkutakse isiku teadmata tema eraellu, nt küsitletakse seoses isiku käitumisega tunnistajaid (vt Šubinski v. Sloveenia, otsus
  44. jaanuarist 2007, p 65). Samas pole iseenesest alust lugeda juriidilisest isikust maksukohustuslase juhi kui füüsilise isiku suhtes toimunud maksukuriteo menetlemist alanuks pelgalt seetõttu, et seoses samade rikkumistega kohaldati sanktsioone juriidilise isiku suhtes (vt Hozee v. Holland, otsus
  45. maist 1998, p 44)." 17.2 Käesolevas asjas alustati kriminaalmenetlust
  46. detsembril 2001 seoses konkreetselt P. Pähni suhtes tõusetunud kuriteokahtlusega (vt otsuse punkt 1.1). Kriminaalmenetlus hakkas P. Pähni olukorda oluliselt mõjutama hiljemalt
  47. jaanuarist 2002, mil tema elukohas toimus läbiotsimine ja mil ta esmakordselt üle kuulati (vt otsuse punktid 1.3 ja 1.4). Seejuures ei ole menetlusaja kulgemise alguse seisukohalt tähtsust sellel, et formaalselt kuulati P. Pähn
  48. a jaanuaris üle tunnistajana. Nähtuvalt P. Pähnile ülekuulamisel esitatud küsimuste sisust, olid need otseselt suunatud P. Pähni suhtes tõusetunud kuriteokahtluse kontrollimisele.
  49. a jaanuaris ja mais toimunud P. Pähni tunnistajana ülekuulamised olid põhjalikud, kusjuures nende käigus esitatud küsimused kattusid küllaltki suures osas küsimustega, mis P. Pähnile esitati
  50. a suvel tema ülekuulamisel kahtlustatavana. On selge, et P. Pähni ülekuulamine tunnistajana oli ebaseaduslik ja teda tohtinuks juba
  51. jaanuaril 2002 üle kuulata üksnes kahtlustatavana (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  52. aprilli
  53. a otsus asjas nr 3-1-1-36-97 ja
  54. novembri
  55. a otsus asjas nr 3-1-1-105-97). Samas ei mõjuta kõnealune menetlusnormide rikkumine siiski vaidlustatud kohtuotsuste seaduslikkust, sest P. Pähni süüditunnistamisel ei ole tema tunnistajana antud ütlustele tuginetud. Küll annab eelmärgitu piisava aluse väita, et P. Pähni suhtes algas kriminaalmenetlus (EIÕK art 6 lg 1 mõttes) hiljemalt
  56. jaanuaril
  57. Seega on menetlus P. Pähni suhtes käesoleva otsuse tegemise ajaks väldanud vähemalt 9 aastat 2 kuud ja 12 päeva. 17.3 A. Umala suhtes tuleb kriminaalmenetlus lugeda alanuks hiljemalt
  58. oktoobrist 2003, mil A. Umala juhitava OÜ K ruumides toimus läbiotsimine, mille käigus võeti ära ka A. Umala arvuti. Tähtsust ei ole sellel, et läbiotsimine toimetati teise kriminaalasja raames, kuna olemuslikult oli kõnealune uurimistoiming seotud käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. Seega on kriminaalmenetlus A. Umala suhtes kestnud vähemalt 7 aastat 5 kuud ja 4 päeva.
  59. Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  60. juuni
  61. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 30). 18.1 Õiguslikust küljest on käesolev kriminaalasi keskmise keerukusega. Tegemist on levinud tüüpi maksupettusega, mille lahendamine ei eelda harvaesinevate õiguslike küsimuste käsitlemist. Kolleegium möönab, et tõenduslikult on tegemist tavapärasest mahukama, kuid siiski mitte erakordselt mahuka asjaga. Seejuures tuleb arvestada, et juba kriminaalmenetluse alustamisel
  62. detsembril
  63. a oli menetleja käsutuses maksuameti kuriteoavaldus ja sellele lisatud revisjoniakt, milles oli lisaks P. Pähnile kui kuriteo võimalikule toimepanijale välja toodud ka äriühingud, kelle poolt OÜ-le Võlupõld väljastatud arvete õigsuses oli põhjust kahelda. Tegemist oli samade äriühingutega, kelle müügiarvete OÜ Võlupõld maksudeklaratsioonides kajastamises P. Pähn on käesolevas asjas süüdi tunnistatud. Kriminaalmenetluse käigus ilmnes küll, et P. Pähni kuriteo ulatus on suurem kui kannatanu kuriteoteates arvatud, ent samas olid ka täiendavalt tuvastatud rikkumised toime pandud umbkaudu samal ajal ja sarnastel asjaoludel. 18.2 Käesolevas asjas on menetlus - vähemalt P. Pähni suhtes - kestnud niivõrd kaua, et seda saaks õigustada üksnes süüdistatava-poolne ulatuslik menetluse pahauskne venitamine. Millestki sellisest aga antud juhul rääkida ei saa. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et P. Pähn, A. Umal või nende kaitsjad oleksid põhjustanud asja lahendamisel märkimisväärseid õigustamatuid viivitusi. Kohtumenetluse vältel lükati edasi ridamisi kohtuistungeid, kuid vaid harvadel juhtudel oli see tingitud süüdistatavatest või nende kaitsjatest. Seejuures puudub alus väita, et ka nendel vähestel kordadel, mil õigusemõistmine lükkus edasi süüdistavate või nende kaitsjate tõttu oli tegemist menetluse pahauskse venitamisega. 18.3 Seevastu kriminaalasja menetlejate tegevus oleks võinud olla menetlusaja mõistlikkusest hoolivam. Ehkki käesoleva asja lahendamisele kulunud aeg on olnud sedavõrd pikk, et riigivõimu tegevuse detailsem analüüs on mõistliku menetlusaja ületamise tuvastamiseks ülearune, osutab kolleegium siiski mõningatele konkreetsetele minetustele, mis kriminaalasja materjalidest nähtuvad. Esiteks ei ole kolleegium veendunud, kas kohtueelses menetluses tehtud uurimistoimingute sisu ja mahtu saab pidada selliseks, mis õigustaks selle menetlusetapi enam kui 4-aastast kestust. Nii on kohtueelses menetluses üle kuulatud tunnistajate hulk küll märkimisväärne, ent samas tuleb arvestada, et valdavale osale tunnistajatest esitati standardseid küsimusi (vt otsuse punktid 1.9, 1.10 ja 1.13). Suur osa uurimistoiminguid seisnes järelpärimiste ja dokumendinõuete esitamises pankadele, avalikele registritele või Maksu- ja Tolliametile. Selliseid toiminguid ei saa pidada keerukateks ega aeganõudvateks. OÜ K ruumides
  64. oktoobril 2003 toimunud läbiotsimise käigus ära võetud arvuti kõvakettal olevate vaatlus algas alles
  65. aprillil 2004 (toimudes kokku kümnel päeval ajavahemikus
  66. aprill kuni
  67. juuni 2004). Ehkki tegemist oli teise kriminaalasja raames tehtud uurimistoiminguga, mõjutas selle venimine tõenäoliselt ka käesoleva kriminaalasja kulgu, sest sealt saadud tõenditel oli käesolevas asjas keskne tähtsus. Hiljemalt
  68. a algusest muutus kohtueelne menetlus eriti passiivseks. Selle põhjused kriminaaltoimikust ei nähtu. Kohtumenetluses lükkus valdav osa kohtuistungitest edasi seetõttu, et prokuröri taotlusel kohtusse kutsutud tunnistajad jäid ilmumata. Arvestades tunnistajate suurt arvu, oli kõikide tunnistajate õigeaegse kohtusse ilmumise tagamine kindlasti keeruline ülesanne. Samas ei saa väita, et riik tegi alati kõik endast oleneva, et tunnistajate kohalolu kindlustada. Näiteks selgus
  69. mai
  70. a kohtuistungil, et Lõuna Politseiprefektuur ei ole enam kui 7 kuu vältel teinud mitte midagi selleks, et täita maakohtu määrust tunnistaja U. T. tagaotsitavaks kuulutamise kohta (vt otsuse punkt 1.34).
  71. veebruaril 2010 lükati kohtulik arutamine edasi sama aasta
  72. märtsile seetõttu, et kohtusse jäi ilmumata sinna prokuröri taotlusel kutsutud tunnistaja Ü. V. (vt otsuse punkt 1.45). Seejuures oli tunnistaja mitteilmumise põhjuseks asjaolu, et töötuna ei olnud tal raha kohtusse sõita. Selle asemel, et tagada tunnistajale kohtusse ilmumiseks transport, taotles prokurör tema kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamist KrMS § 291 p 5 alusel. Maakohus jättis täiesti põhjendatult prokuröri taotluse rahuldamata, kuid samas tõi tunnistaja mitteilmumine kohtumenetlusse peaaegu kahekuulise pausi. Menetluse venimise põhjuste hulgas ei ole sugugi vähetähtis asjaolu, et kriminaalasja esmakordsel arutamisel jättis maakohus oma
  73. septembri
  74. a otsuse nõuetekohaselt põhistamata, mistõttu pidi ringkonnakohus selle apellatsiooni korras tühistama ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatma (vt otsuse punkt 1.42). Maakohtu kõnealune viga pikendas menetluse kestust ligikaudu 1 aasta ja 8 kuu võrra. 18.4 Eeltoodut arvestades on kolleegiumi hinnangul ilmne, et käesolevas asjas on rikutud süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Seda nii P. Pähni puhul, kelle suhtes on menetlus toimunud üle üheksa aasta, kui ka A. Umala puhul, kelle suhtes on menetlus väldanud ligemale seitse ja pool aastat.
  75. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kohus, juhul kui ta leiab, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks kõiki asjaolusid kaaludes kriminaalmenetluse määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistva otsuse või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  76. juuni
  77. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 20 koos viidetega varasematele lahenditele). 19.1 Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava õigeksmõistmist või tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. 19.2 Lisaks võib mõistliku menetlusaja nõude rikkumise järelmi valikul teatud juhtudel tähtsust olla ka kriminaalasjas esitatud tsiviilhagil. Juhul, kui kohus teeb õigeksmõistva otsuse, jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata (KrMS § 310 lg 2) ja selgitatakse kannatanule tema õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras (KrMS § 310 lg 3). Sarnaselt toimitakse tsiviilhagiga üldjuhul ka kriminaalmenetluse lõpetamisel (KrMS § 274 lg 4). Seega tuleks õigeksmõistva otsuse tegemisel või kriminaalmenetluse lõpetamisel kannatanu nõude lahendamiseks alustada n-ö nullist uut kohtumenetlust. See tähendab, et vaidluseseme ühe osa suhtes pikeneks menetlusaeg märkimisväärselt. Välja arvatud juhtudel, kui kannatanuks on riik või muu avalik-õiguslik isik, tuleb arvestada ka kannatanu õigusega saavutada oma tsiviilnõude lahendamine mõistliku aja jooksul. Kui kannatanu tsiviilhagi jäetakse pärast pikaajalist kriminaalmenetlust läbi vaatamata ja ta peab alustama uut kohtuteed tsiviilkohtumenetluses, võib see tähendada kannatanu konventsioonijärgsete õiguste rikkumist (vt ka Dinchev vs Bulgaaria, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus
  78. jaanuarist 2009). Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et juhul, kui mõistliku menetlusaja rikkumine tuvastatakse pärast kohtuliku arutamise kõigi staadiumide läbimist nõupidamistoas kohtuotsust tehes, kusjuures kohus leiab, et süüdistatavale etteheidetav kuritegu on tõendatud ning tsiviilhagi põhjendatud, tuleb mõistliku menetlusaja rikkumisele reageerimise viisi valikul arvesse võtta ka aega, mis eelduslikult kuluks kannatanu nõude läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses. Märgitu ei tähenda siiski seda, nagu välistaks kannatanu tsiviilhagi süüdistatava õigeksmõistmise mõistliku menetlusaja möödumise tõttu või samal põhjusel kriminaalmenetluse lõpetamise. Tegemist on üksnes ühe argumendiga, mida kohtul tuleb ebamõistlikule menetlusajale reageerimisel arvesse võtta. Praeguses kriminaalasjas selles punktis märgitul siiski otsest tähtsust pole, sest kannatanuks on riik, kes ei saa olla põhiõiguste kandja. 19.3 Nii käesoleva kriminaalasja kogukestus kui ka menetlejate-poolsed minetused annavad alust väita, et P. Pähni ja A. Umala õigust mõistlikule menetlusajale on rikutud ulatuses, mida ei saa pidada väheoluliseks. Samas vähendab rikkumise intensiivsust see, et kumbki süüdistatav pole viibinud kriminaalasjas vahi all (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  79. juuni
  80. a otsus asjas nr 3-1-143-10, p 54). P. Pähn ja A. Umal on toime pannud ulatusliku maksupettuse, mille tõttu jäi riigile laekumata üle 14 miljoni krooni. Ehkki iseenesest ei ole kõneksoleva kuriteo raskus selline, mis igal juhul välistaks süüdistatavate õigeksmõistmise mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, on see siiski piisav, et lugeda käesolevas asjas tuvastatud P. Pähni ja A. Umala õiguste rikkumine heastatavaks karistuse olulise kergendamisega. 19.4 Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsused P. Pähnile ja A. Umalale mõistetud karistuste osas, samuti karistuste tingimusliku kohaldamata jätmise osas ning mõistab süüdistatavatele kergemad karistused. Karistuse mõistmisel lähtub Riigikohus, nagu ka maakohus,

§ 386

lg 1 sanktsioonist, sest see on

§ 5lg 2 mõttes kõige kergem.

Arvestades menetlusaja pikkust karistab kolleegium P. Pähni ja A. Umalat vangistuse asemel rahalise karistusega karistusliigi alammäära ulatuses. Seega tuleb nii P. Pähnile kui ka A. Umalale mõista rahaline karistus kolmkümmend päevamäära ehk 96 eurot.

§ 73lg 1 alusel jätab kolleegium nii P.

Pähnile kui ka A. Umalale mõistetud rahalise karistuse tingimisi kohaldamata. Vältimaks süüdistatavate olukorra osalist raskendamist, lähtub kolleegium maakohtu määratud katseajast kaks aastat, ehkki see on väiksem

§ 73lg-s 3 ette nähtud katseaja minimaalpikkusest. IV 20. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes Kr

MS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 2 ning EIÕK art 6 lg-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse P. Pähnile ja A. Umalale mõistetud karistuste ja nende karistuste tingimusliku kohaldamata jätmise osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Muus osas jätab kolleegium vaidlustatud kohtuotsused muutmata. Mõlemad kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt.

  1. P. Pähni kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada P. Pähnile kriminaalmenetluse vältel valitud kaitsjale makstud tasu summas 117 031 krooni ehk 7479 eurot 64 senti. Kuna Riigikohus ei tee P. Pähni õigeksmõistvat otsust, puudub alus kaitsja taotlust täies ulatuses rahuldada. Samas on P. Pähnil õigus kassatsioonimenetluse kulude hüvitamisele, sest tema kaitsja kassatsioon saab osaliselt rahuldatud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. veebruari
  3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2;
  4. mai
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-08, p 14;
  6. aprilli
  7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-1009, p 61 ja
  8. septembri
  9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22). Samuti on P. Pähnil õigus apellatsioonimenetluse kulude hüvitamisele. Olukorras, kus Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa aga panna süüdimõistetule kohustust apellatsioonimenetluse kulude kandmiseks. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. juuni
  11. a määrus asjas nr 3-1-1-21-07, p 7.3). Kaitsja taotluses ei ole eraldi välja toodud, milline osa P. Pähni poolt makstud kaitsjatasust on makstud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. Taotlusele lisatud arvete põhjal eeldab kolleegium, et P. Pähnil apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses tekkinud kulu suurus on kokku 27 600 krooni (1763 eurot 96 senti). See summa tuleb riigilt P. Pähni kasuks välja mõista.
  12. A. Umala kaitsja palub A. Umalale hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu 30 000 krooni (1917 eurot 35 senti). Taotluse sisust ja põhjendusest võib järeldada, et see summa hõlmab kogu kriminaalmenetlust, ehkki taotlusele lisatud arves on nimetatud kassatsiooni koostamist ja esitamist. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on võimalik eelmises punktis märgitud alustel rahuldada ja riigilt P. Pähni kasuks 1917 eurot 35 senti välja mõista, lugedes sellega kaetuks nii P. Pähni apellatsioonikui ka kassatsioonimenetluse kulud. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.