Obsah (6)

§ 4§ 1§ 68§ 72§ 61§ 70

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamine 3-4-1-7-11 23. märts 2011 Eesistuja Märt

) § 4 lõige 3 ning § 22 lõige 3 ja põhiseaduse (PS) § 58 ei ole kooskõlas põhiseaduse §-dega 1, 3, 10, 11, 56, Eesti Vabariigi põhiseaduslike aluspõhimõtete ega põhimõtetega, mis tulenevad rahvusvahelistest lepingutest, nagu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (konventsioon) ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis nimelt

1. oktoobri
2. aasta otsuses kohtuasjas Hirst vs. Ühendkuningriik ja
3. novembri
4. aasta otsuses kohtuasjas Greens ja M. T. vs. Ühendkuningriik, et Ühendkuningriigis kehtinud regulatsioon, mille kohaselt vangidel ei ole võimalik karistuse kandmise aja valimistel hääletada, on vastuolus konventsiooniga. Ka Eesti Vabariik peab konventsiooniosalise riigina sellest otsusest lähtuma. Oma kaebeõiguse kohta märkis T. Raatsin, et kuna Eesti Vabariigis ei ole isikutel võimalik tutvuda Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega, sest need pole tõlgitud riigikeelde ega saa seetõttu olla ilma kõrvalise abita mõistetavad sama moodi nagu riigisisesed seadused või riigisisene kohtupraktika, siis palub ta Riigikohut mitte lähtuda valimisseaduses sätestatud nõudest, et rikkumine peab olema seotud üheselt ja vahetult kaebuse esitajaga. Tema subjektiivseid õiguseid on rikutud seeläbi, et valimistel on piiratud mingi ühiskonnaosa võimalust vabadest valimistest osa võtta ja oma poliitilisi veendumusi hääletamise teel väljendada. Sellest lähtuvalt ei saa ka Riigikogu valimised tervikuna olla seaduspärased. Lisaks rõhutas T. Raatsin, et Riigikogu
5. aasta valimiste e-hääletuse tarkvaralahendus ei vasta Riigikogu valimise seaduses sätestatud turvanõuetele ega ole kooskõlas ka õigusselguse põhimõttega. T. Raatsin soovis toetada P. Pihelga kaebuses esitatud seisukohti ja lisas sellele, et e-hääletamine rikub valimiste salajasust.
6. Vabariigi Valimiskomisjon vastas T. Raatsini kaebusele
7. märtsi
8. aasta kirjaga, et Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses ei ole kontrollida õigustloovate aktide vastavust põhiseadusele. Vabariigi Valimiskomisjon soovitas T. Raatsinil pöörduda õiguskantsleri seaduse § 15 alusel õiguskantsleri poole. Mis puudutab toetust ja täiendusi P. Pihelga kaebusele, siis Riigikogu valimise seadus ega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei näe kolmandale isikule ette võimalust täiendada kaebaja esitatud kaebust.
9. T. Raatsin esitas
10. märtsil 2011 Riigikohtule Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu kaaskirjaga kaebuse, milles ta palub kontrollida, kas

§ 4lõige 3 ja § 22 lõige 3 ning PS § 58 on kooskõlas konventsiooni 1.

protokolli artikliga 3 ning seda täpsustavate Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtulahenditega, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 25 ning Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni vastu võetud valimiste hea tava koodeksis sätestatuga. Vastuolu korral palub ta tunnistada Riigikogu

1. aasta valimiste hääletamistulemused kehtetuks ja sellest tulenevalt Riigikogu valimised õigustühiseks. Lisaks rõhutas T. Raatsin, et Riigikogu
2. aasta valimiste e-hääletuse tarkvaralahendus ei vasta Riigikogu valimise seaduses sätestatud turvanõuetele ega ole kooskõlas ka õigusselguse põhimõttega. E-hääletamine rikub valimiste salajasust (

§ 1lõige 2).

Olukorras, kus isik soovib hääletada ehääletust kasutades, seotakse isiku arvuti IP-aadress isiku kandidaadi valikuga. Viimane tähendab aga seda, et isiku hääletus on vajaduse korral teatud instantsidele nähtav. Välistatud pole ka võimalus, et valimisprotsessi käigus võib selline e-häälte laekumine olla jälgitav, muudetav või muul moel mõjutatav. E-hääletuse teel pole isikul võimalik saada objektiivset ja ametlikku kinnitust selle kohta, kas tema elektrooniliselt antud hääl on selleks määratud kohta jõudnud ning kas see on ka vastu võetud. Isik ei saa seda ka kontrollida ega vaidlustada. Viimasena märkis T. Raatsin, et kuna Vabariigi Valimiskomisjon on tema kaebust pidanud kirjaks, siis on tema kaebus jäänud üldse läbi vaatamata, sest tulenevalt Riigikogu valimise seadusest saab Vabariigi Valimiskomisjon kas rahuldada kaebuse, jätta kaebuse rahuldamata või rahuldada kaebuse osaliselt. Kuna T. Raatsini kaebuse kohta pole valimiskomisjon teinud ühtegi neist otsustest, siis on tema kaebus siiani lahendamata. Viimane on aga Vabariigi Valimiskomisjoni toime pandud eraldiseisev rikkumine. 4. Vabariigi Valimiskomisjon edastas T. Raatsini 17. märtsi 2011. aasta kaebuse 18. märtsil 2011 Riigikohtule. Vabariigi Valimiskomisjon palus jätta kaebuse läbi vaatamata ja selgitas täiendavalt, et tegemist ei ole kaebusega

§ 68mõttes.

Kaebaja ei ole vaidlustanud valimiskomisjoni otsust ega toimingut, vaid on taotlenud Riigikogu valimise seaduse ning põhiseaduse sätete kooskõla kontrollimist põhiseaduse, konventsiooni ning Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega.

§ 72

lõike 1 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 37 lõike 1 kohaselt esitatakse valimiskaebus kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks. Ühegi kaebuses kirjeldatud väite puhul ei ole tegemist kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisega, vaid kaebus on esitatud avalikes huvides. Väited elektroonilise hääletamise tarkvaralahenduse kohta on üldist laadi ning ei seostu samuti kaebaja õiguste rikkumisega. Hääletamise salajasuse mõiste ei hõlma keeldu, et valimiste korraldaja ei või hääletamise fakti kindlaks teha. Mitmekordse hääletamise vältimiseks tehakse valimistel iga valija kohta valijate nimekirja märge valija hääletamise kohta. Vabariigi Valimiskomisjon vastas kaebaja

1. märtsi
2. aasta kaebusena pealkirjastatud pöördumisele kirjalikult
3. märtsil
4. Kuna pöördumises ei olnud vaidlustatud ühtegi valimiskomisjoni otsust või toimingut, ei olnud Vabariigi Valimiskomisjonil võimalik seda kaebusena läbi vaadata. Vabariigi Valimiskomisjon soovitas kaebajal pöörduda õiguskantsleri seaduse §-st 15 lähtuvalt õiguskantsleri poole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et T. Raatsini Vabariigi Valimiskomisjonile adresseeritud
6. märtsi
7. aasta kaebust oleks Vabariigi Valimiskomisjon pidanud käsitama kaebusena enda tegevuse peale ning saatma selle koos oma selgitustega kohe Riigikohtule (PSJKS § 38). Vabariigi Valimiskomisjonile adresseeritud kaebusest nähtus, et kaebaja palus tunnistada Riigikogu valimiste hääletamistulemused kehtetuks, kuna tema õigusi rikuti sellega, et vastuolus konventsiooni ja Euroopa Inimõiguste Kohtu sellele antud tõlgendustega ei saanud kohtus kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvad isikud

§ 4

lõike 3 ja § 22 lõike 3 kohaselt Riigikogu valimistel hääletamisest osa võtta.

§ 61

lõike 2 järgi koostab Vabariigi Valimiskomisjon hääletamistulemuste kohta protokolli. Nimetatud protokoll on Vabariigi Valimiskomisjoni otsus

§ 72mõttes ja seega Riigikohtus vaidlustatav.

T. Raatsini

1. märtsi
2. aasta kaebuse edastamata jätmine ei takista aga Riigikohtul talle adresseeritud kaebuse kohta seisukoha võtmist.
3. Kolleegiumi hinnangul ei ole Riigikohtul võimalik rahuldada T. Raatsini kaebust osas, milles selles taotletakse hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamist seetõttu, et kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvad isikud ei saanud hääletamisest osa võtta. Hääletustulemuste kindlakstegemine ei saa alljärgnevatel põhjustel rikkuda T. Raatsini õigusi. 7.

§ 72

lõike 1 kohaselt võib huvitatud isik, kes leiab, et jaoskonnakomisjoni toimingu, maakonna valimiskomisjoni otsuse või toimingu või Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, esitada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ettenähtud korras kaebuse Riigikohtule.

§ 70

lõige 1 mõistab huvitatud isikuna üksikisikut, kandidaati või erakonda.

§ 72

lõikest 1 ja § 70 lõikest 1 tulenevalt saab isik kaebuse esitada ainult enda rikutud õiguste kaitseks. 8. T. Raatsini kaebusest ei nähtu, et ta oleks kandideerinud valimistel, et tema hääletamist oleks takistatud või et ta ei oleks hääletada saanud. Kaebusest ei nähtu ka seda, et T. Raatsin oleks kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandev isik. Tema kaebus on esitatud teiste isikute subjektiivsete õiguste kaitseks. Sellist kaebust ei ole kolleegiumil võimalik rahuldada. Kolleegiumil ei ole võimalik ka T. Raatsini kaebeõigust tema palutud viisil avardada. See läheks vastuollu

§ 72lõikega 1 ja PSJKS § 37 lõikega 1.

1. Mis puudutab T. Raatsini väidet e-hääletamise ebaturvalisuse kohta, siis hüpoteetiline võimalus, et keegi on valimisprotsessi käigus tema hääletamist jälginud, häält muutnud või muul moel mõjutanud, nagu ka samasugune hüpoteetiline võimalus, et tema elektrooniliselt antud hääl ei ole jõudnud selleks määratud kohta või ei ole vastu võetud, ei saa olla T. Raatsini kaebuse rahuldamise põhjuseks ka juhul, kui ta ise elektrooniliselt hääletas. Hääletamistulemuste kehtetuks tunnistamise eelduseks on valija õiguste tuvastatud rikkumine.
2. T. Raatsini kaebus jääb seetõttu PSJKS § 46 lõike 1 punkti 2 alusel rahuldamata.
3. Riigikohus märgib siiski, et PS §-ga 58 ja konventsiooni protokolli nr 1 artikliga 3, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus, võib olla vastuolus see, et

§ 4

lõike 3 ja § 22 lõike 3 kohaselt ei saa hääletamisest osa võtta isik, kelle kohus on süüdi mõistnud kuriteos ja kes kannab vanglakaristust. T. Raatsini kaebuse läbivaatamisel ei ole aga kolleegiumil menetluslikult võimalik seda vastuolu tuvastada ega Riigikogu valimise seaduse sätteid kehtetuks tunnistada. Sellele võimalikule vastuolule reageerimine on seega Riigikogu ülesanne. Märt Rask, Jüri Põld, Harri Salmann