← Eesti

3-3-1-4-11

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-4-11

  1. märts 2011 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann PIIBELEHT VARAHALDUS OÜ kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse peale ning tema kohustamiseks anda välja haldusakt, millega tunnistatakse mitteeluruumi erastamise enampakkumine nurjunuks Tallinna Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 310-506 Tallinna Kesklinna Valitsuse kassatsioonkaebus ja PIIBELEHT VARAHALDUS OÜ kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus Rahuldada Tallinna Kesklinna Valitsuse kassatsioonkaebus. Jätta PIIBELEHT VARAHALDUS OÜ kassatsioonkaebus rahuldamata. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  4. novembri
  5. a otsus asjas nr 3-10-
  6. Jätta muutmata Tallinna Halduskohtu
  7. aprilli
  8. a otsuse asjas nr 3-10-506 resolutsioon. Muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Menetluskulud jätta menetlusosaliste kanda. Tagastada Tallinna Kesklinna Valitsuse kautsjon. Arvata PIIBELEHT VARAHALDUS OÜ kautsjon riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tallinna Kesklinna Valitsus kuulutas
  9. detsembril 2005 välja enampakkumise Pärnu mnt 8/VäikeKarja 9 asuvate mitteeluruumide erastamiseks. Tallinna Kesklinna vanema
  10. veebruari
  11. a korraldusega nr 161 kinnitati enampakkumise tulemused, mille kohaselt omandas eelmainitud ruumide erastamise ostu-müügilepingu sõlmimise õiguse 8 100 000 kr eest PIIBELEHT VARAHALDUS OÜ (Piibeleht Varahaldus OÜ). Piibeleht Varahaldus OÜ esitas
  12. jaanuaril 2010 Tallinna Kesklinna Valitsusele taotluse tunnistada enampakkumine nurjunuks, kuna pärast enampakkumise toimumist sai teatavaks oluline informatsioon müügieseme suhtes lasuvate piirangute kohta (hoone, kus mitteeluruumid asuvad, on tunnistatud arhitektuurimälestiseks ning riik ja kohalik omavalitsus omavad ostueesõigust). Tallinna Kesklinna Valitsus vastas
  13. jaanuaril 2010, et enampakkumist nurjunuks ei tunnistata, kuna enampakkumine on korraldatud õiguspäraselt. Piibeleht Varahaldus OÜ esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Tallinna Kesklinna Valitsuse tegevuse, mis seisnes Tallinnas Pärnu mnt 8/VäikeKarja 9 mitteeluruumi M6 kohta käiva kaitsekohustise teatise esitamises kaebajale alles
  14. märtsil 2009, ning kohustaks Tallinna Kesklinna Valitsust andma haldusakti, millega tunnistataks vaidlusalune enampakkumine nurjunuks erastamise kohustatud subjektist tulenevatel põhjustel. Kaebuse kohaselt tuleb Vabariigi Valitsuse
  15. juuni
  16. a määrusega nr 175 vastu võetud "Mitteeluruumide erastamise korra" (kord) p 21 ja p 18 kohaselt enampakkumine tunnistada nurjunuks. Kaebaja ei teadnud muinsuskaitselistest kitsendustest ega ka ostueesõiguse olemasolust. Tallinna Halduskohus jättis
  17. aprilli
  18. a otsusega Piibeleht Varahaldus OÜ kaebuse rahuldamata, kuna: 1) kaebajal ei ole subjektiivset õigust enampakkumise nurjunuks tunnistamist nõuda. Kuni
  19. detsembrini 2009 reguleeris mitteeluruumide erastamist mitteeluruumide erastamise seadus (MEES) ja kord, mille punktis 17 nähti ette, et viie tööpäeva jooksul pärast enampakkumise toimumist kinnitab mitteeluruumide erastamise kohustatud subjekti seaduslik esindaja enampakkumise tulemuse või tunnistab enampakkumise nurjunuks. Kaebaja küll vaidlustas Tallinna Kesklinna vanema
  20. veebruari
  21. a korralduse osaliselt (haldusasi nr 3-06-1229), ent tema kaebus jäi rahuldamata. Vaidlusalust korraldust kaebaja hiljem vaidlustanud ei ole. Seega välistab korralduse kehtivus, tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-st 1 ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 6 lg 2 p-st 2, juba iseenesest enampakkumise nurjunuks tunnistamise ja sellesisulise haldusakti andmise. Enampakkumise tulemuste tühistamist ei saa halduskohtult nõuda HKMS § 6 lg 2 punktis 2 nimetatud välja andmata jäänud haldusakti väljaandmiseks kohustamise nõude kaudu, vaid see on võimalik üksnes haldusakti tühistamise nõude esitamisega. Käesoleval juhul ei ole kaebaja korralduse tühistamist taotlenud. Kuivõrd muinsuskaitselistest piirangutest oli kaebaja igal juhul teadlik hiljemalt
  22. a märtsis, oleks ka kaebetähtaja ennistamine
  23. veebruari
  24. a korralduse tühistamise nõude puhul vähetõenäoline. Samuti ei ole kaebajal õigust nõuda haldusmenetluse uuendamist, kuna vastav taotlus oleks tulnud vastustajale esitada kuu aja jooksul asjaoludest teada saamisest. Seda kaebaja teinud ei ole; 2) enampakkumise nurjunuks tunnistamiseks ei ole materiaalõiguslikku alust. Korra punkti 7 kohaselt peab enampakkumiskomisjon tagama asjast huvitatud isikutele informatsiooni erastatava mitteeluruumi omaduste kohta kohustatud subjekti asukohas. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks müügiobjektiga seotud kitsenduste või piirangute kohta enne enampakkumise toimumist üldse mingit teavet nõudnud. Muinsuskaitseliste piirangute võimalikkus ei saanud kaebajale tulla üllatusena ja nende piirangute olemasolu või puudumist oleks tal olnud lihtsalt võimalik enne enampakkumise toimumist kontrollida. Kaebaja näol on tegemist ettevõtjaga, kelle tegevusalaks on muu hulgas kinnisvaratehingud. Sellise ettevõtja puhul tuleb eeldada, et ta on kursis sellega, et Tallinna vanalinna piirkonnas on muinsuskaitseala kehtestatud Vabariigi Valitsuse
  25. mai
  26. a määrusega nr 155 vastu võetud "Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusega" (Vabariigi Valitsuse määrus nr 155). Kaebaja pidi eeldama, et sellest tulenevalt võivad ka vaidlusaluses hoones asuvate ruumide kasutamisel ja käsutamisel kehtida teatud muinsuskaitselised piirangud. Konkreetsete piirangute olemasolu oleks olnud võimalik aadressi järgi kontrollida kultuurimälestiste riiklikust registrist; 3) käesolevas asjas ei saa kaebaja enam vaidlustada seda, et talle ei esitatud kaitsekohustuse teatist enne enampakkumise toimumist - vastava tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise taotluse osas on jõustunud kohtumäärusega (haldusasi nr 3-09-1004) menetlus lõpetatud. Seega ei saa kaebajal olla ka põhjendatud huvi tuvastamaks, et kaitsekohustuse teatise esitamine just
  27. märtsil 2009 oli õigusvastane.
  28. Piibeleht Varahaldus OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus.
  29. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  30. novembri
  31. a otsusega asjas nr 3-10-506 OÜ Piibeleht Varahaldus apellatsioonkaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu
  32. aprilli
  33. a otsuse asjas nr 3-10-506, tegi asjas uue otsuse ja kohustas Tallinna Kesklinna Valitsust tunnistama Pärnu mnt 8/Väike-Karja 9 mitteeluruumi suhtes
  34. veebruaril 2006 läbi viidud enampakkumine nurjunuks ning mõistis Tallinna Kesklinna Valitsuselt Piibeleht Varahaldus OÜ kasuks välja menetluskulud 500 kr, kuna: 1) kohustamisnõude esitamiseks on õiguslik alus. Kaebaja taotleb enampakkumise nurjunuks tunnistamist. Tähtsust ei oma
  35. veebruari
  36. a korralduse õiguspärasus või kehtivus. Korra p 21 kuulub kohaldamisele üksnes juhul, kui enampakkumise nurjumist põhjustav asjaolu ilmneb alles pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist ja enne ostu-müügilepingu notariaalset tõestamist. Korra p 21 ei näe vastustajale ette kaalutlusõigust; 2) enampakkumise nurjunuks tunnistamise alused on toodud korra p-s
  37. Nõuded enampakkumise kuulutusele sätestab korra p 7, mis ei kohusta selles esitama andmeid avalik-õiguslike kitsenduste kohta. Avalik-õiguslikud kitsendused on mitteeluruumi olulisteks omadusteks, mille kohta peab enampakkumise läbiviija korra p 7 järgi teavet jagama; 3) teabe avalikustamine vastustaja poolt ei ole tõendatud; 4) enampakkumist ei tule tunnistada nurjunuks, kui kaebaja enne enampakkumise toimumist avalikõiguslikust kitsendusest teadis või pidi teadma. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja tegevusalaks on kinnisvaratehingud, ei luba järeldada, et kaebaja oli teadlik muinsuskaitseala piiridest Tallinna vanalinnas ja hoonele paigutatud tähise seosest muinsuskaitseliste piirangutega või et vajaliku hoolsuse järgimisel oleks kaebaja pidanud iseseisvalt tutvuma kultuurimälestiste riikliku registriga. Kaebajal oli õigus eeldada, et vastustaja kinnisvara võõrandajana esitab hiljemalt enne suulise enampakkumise algust kogu olulise teabe vaidlusaluse mitteeluruumi kohta; 5) kohustamiskaebus tuleb rahuldada ja korra p 21 kohaselt tuleb vastustajale teha ettekirjutus enampakkumise nurjunuks tunnistamiseks. Seoses kohustamiskaebuse rahuldamisega puudub vajadus eraldi tuvastamisnõude menetlemiseks, kuna tuvastamiskaebuse eesmärk on saavutatav juba kohustamiskaebuse rahuldamise kaudu; 6) vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista üksnes tasutud riigilõivud summas 500 kr, kuna Advokaadibüroo Lillo & Partnerid arvetelt ei nähtu, milles konkreetselt on õigusabiteenuse osutamine seisnenud. Olukorras, kus haldusasja toimikust ei nähtu mingilgi viisil advokaadibüroo teenuse kasutamine ning advokaadibüroo poolt Piibeleht Varahaldus OÜ-le väljastatud arvetel teenuse täpne sisu samuti ei kajastu, ei ole piisavalt tõendatud õigusabikulude kandmine käesoleva haldusasja raames ning vastavate summade väljamõistmine vastustajalt oleks põhjendamatu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  38. Tallinna Kesklinna Valitsus palub kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  39. novembri
  40. a otsus ja teha uus otsus, millega jäetakse Tallinna Halduskohtu
  41. aprilli
  42. otsus asjas nr 3-10-506 muutmata, kuna: 1) enampakkumist ei saa nurjunuks tunnistada määramata aja jooksul. Isik, kes ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul oma õigusi väidetavalt rikkuva haldusakti tühistamist nõudnud, ei saa sama tulemust taotleda kohustamistaotlusega; 2) kõik on selleks tehtud, et teave oleks kaebajale teada. Kinnisasja kaitsekohustuse teatise esitamine on igal juhul hõlmatud muinsuskaitselistest piirangutest teavitamisega; 3) kui kaebaja ei soovinud enampakkumise toimumisel informatsiooni saada, ei saa väita, et Tallinna Kesklinna Valitsus ei oleks seda andnud. Teavet ei ole varjatud. Kaebaja jättis täitmata enda hoolsuskohustuse ja tegi pakkumuse ilma objekti vastu huvi tundmata. Muinsuskaitse piirangud seati Vabariigi Valitsuse määrusega nr
  43. Tallinna Kesklinna Valitsus ei pidanud kinnisvaraga tegelevale isikule õigusakte üle kordama.
  44. Piibeleht Varahaldus OÜ palub jätta Tallinna Kesklinna Valitsuse kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu
  45. novembri
  46. a otsuse asjas nr 3-10-506 muutmata, kuna: 1) ringkonnakohus kohaldas korra p 21 õigesti; 2) haldusasjas nr 3-09-1004 ei ole tuvastatud, et kohustatud subjekt oleks järginud mitteeluruumide avalikul enampakkumisel kehtivaid õigusakte; 3) Tallinna Kesklinna Valitsus ei ole teinud endast kõik, et vajalik teave oleks kaebajale teatavaks tehtud.
  47. Piibeleht Varahaldus OÜ palub kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  48. novembri
  49. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata taotlus ringkonnakohtus kantud õigusabikulude väljamõistmiseks summas 13 500 kr, ja teha uus otsus, millega mõistetakse Tallinna Kesklinna Valitsuselt Piibeleht Varahaldus OÜ kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 13 500 kr, kuna: 1) Piibeleht Varahaldus OÜ esitas enne kohtuvaidlust ringkonnakohtule OÜ Advokaadibüroo Lillo & Partnerid poolt esitatud arved ja vandeadvokaadi koostatud kohtukulude nimekirja (materjalidega tutvumine, halduskohtu otsuse analüüs, apellatsioonkaebuse koostamine ja suhtlemine kliendiga). Ringkonnakohtule esitati maksekorraldus. Seega on täidetud HKMS § 93 lg 1 nõue; 2) ringkonnakohus ei selgitanud kuludokumendi alusel välja, millist liiki õigusabi on apellatsioonimenetluses kasutatud. Seda oleks saanud välja selgitada kohtukulude nimekirja alusel; 3) halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette, et õigusdokumendi ettevalmistamine peaks toimikus kajastuma enne kohtuistungi toimumist ja kohtukulude nimekirja esitamist. Menetluskulude väljamõistmiseks piisab, kui kohtule on esitatud kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid.
  50. Tallinna Kesklinna Valitsus palub jätta Piibeleht Varahaldus OÜ kassatsioonkaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  51. Korra p 21 sätestab, et enampakkumise nurjunuks tunnistamine pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist toimub ka juhul, kui ilmneb enampakkumise nurjumist põhjustav asjaolu pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist ja enne ostu-müügilepingu notariaalset tõestamist. Eelmainitud punkti teise lause kohaselt võtab kohustatud subjekt sel juhul vastu otsuse, millega tühistatakse enampakkumise tulemus ja tunnistatakse enampakkumine nurjunuks. Halduskohus asus seisukohale, et enampakkumist ei saa nurjunuks tunnistada, kui enampakkumiste tulemuste kinnitamise haldusakt kehtib. Ringkonnakohus leidis, et nimetatud haldusakti kehtivus ei oma tähtsust enampakkumise nurjunuks tunnistamisel, kuna korra p 21 kohaldatakse siis, kui enampakkumist põhjustav asjaolu ilmneb pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist. Kolleegium on seisukohal, et korra p 21 regulatsioon on oma eesmärgilt ja sisult sarnane haldusmenetluse seaduses sätestatud menetluse uuendamise regulatsiooniga. Kui korra p 21 mõttes on tuvastatud enampakkumise nurjumist põhjustav asjaolu pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist ja enne müügilepingu notariaalset tõestamist, võtab kohustatud subjekt vastu otsuse, millega ta tühistab enampakkumise tulemuse ja tunnistab selle nurjunuks. Seega tulnuks Tallinna Kesklinna Valitsusel käesoleval juhul tühistada enampakkumise tulemus ja tunnistada enampakkumine nurjunuks, kui oleks tuvastatud enampakkumise nurjumist põhjustav asjaolu.
  52. Kolleegium leiab, et korra p-s 21 kasutatud mõiste "enampakkumise nurjumist põhjustava asjaolu" sisustamisel tuleb lähtuda korra p-s 18 sätestatud juhtumitest, kuna nimetatud punktid koostoimes moodustavad tervikliku normistiku enampakkumise nurjunuks tunnistamise kohta pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist. Korra p 18 alapunkti 3 kohaselt tunnistatakse enampakkumine nurjunuks ka siis, kui erastamise korraldamisel on rikutud seaduste ja teiste õigusaktide nõudeid.
  53. Korra p 7 kohaselt on enampakkumiskomisjon kohustatud tagama asjast huvitatud isikutele informatsiooni kättesaadavuse avalikul enampakkumisel erastatava mitteeluruumi teiste oluliste omaduste kohta kohustatud subjekti asukohas. Ringkonnakohus asus seisukohale, korra p 7 ei kohusta kuulutuses esitama andmeid avalik-õiguslike kitsenduste kohta. Samas märkis ringkonnakohus, et Tallinna Kesklinna Valitsus ei täitnud korra pst 7 tulenevat kohustust jagada teavet Pärnu mnt 8/Väike-Karja 9 elamu kinnismälestiseks olemise kohta ja kaebajale ei olnud vastav teave kättesaadav. Seetõttu esines alus enampakkumise nurjunuks tunnistamiseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et korra p 7 ei kohusta esitama kuulutuses andmeid avalik-õiguslike kitsenduste kohta. Korra p 7 sõnastusest tulenevalt seisneb enampakkumiskomisjoni kohustus eelkõige selles, et tal tuleb tagada huvitatud isikule informatsiooni kättesaadavus selle isiku nõudel. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajale ei ole keeldutud teabe, mis puudutab mitteeluruumi olulisi omadusi (ostueesõiguse ja muinsuskaitseliste piirangute olemasolu), väljastamisest. Seega ei ole asjas tuvastatud Tallinna Kesklinna Valitsuse poolt korra p 7 rikkumist ja seega puudub enampakkumise nurjumist põhjustav asjaolu korra p 21 mõttes.
  54. Kohustatud subjekti aktiivne teavitamiskohustus on sätestatud MEES § 5 lg 1 teises lauses, mille kohaselt peab mitteeluruumi avaliku enampakkumise erastamise kuulutus sisaldama andmeid erastatava mitteeluruumi kohta. Kolleegium leiab, et selliste andmetena peetakse silmas üksnes andmeid, mis võimaldavad erastatavat mitteeluruumi identifitseerida ning koguda täiendavaid andmeid oluliste omaduste kohta üldkättesaadavatest allikatest või päringuga korra p 7 alusel. Vaidlusalune mitteeluruum asub Tallinna vanalinnas (Pärnu mnt 8/Väike-Karja 9), mis on Vabariigi Valitsuse määrusega nr 155 kehtestatud muinsuskaitsealaks. Seega oli õiguse üldaktiga vaidlusalune piirkond määratud muinsuskaitsealaks. Teavet riikliku kaitse all olevate mälestiste (käesoleval juhul vaidlusaluse elamu ja ärihoone) kohta saab avalikult kasutatavast kultuurimälestiste riikliku registri andmebaasist. Seetõttu oli Piibelehe Varahaldus OÜ-le kui huvitatud isikule eelmainitud teave kättesaadav.
  55. Kolleegium märgib, et ostueesõigus on õigustatud isiku õigus omandada ese, mille kohta ostueesõigus kehtib, kui see võõrandatakse tasu eest. Vaidlusalust mitteeluruumi puudutav avalikõigusliku ostueesõiguse regulatsioon oli sätestatud mitteeluruumide erastamise seaduses ja korras. Piibelehe Varahaldus OÜ ei ole toonud välja asjaolusid ega esitanud väiteid, millest nähtuks, kuidas ostueesõigus oleks tema huve ja õigusi kahjustanud. Seetõttu puudub alus väita, et ostueesõiguse olemasolu oleks käesoleval juhul olnud asja oluliseks puuduseks, millest oleks tulnud teda teavitada.
  56. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et Tallinna Kesklinna Valitsus ei ole rikkunud MEES § 5 lg-st 1 tulenevat teavitamiskohustust.
  57. Kolleegium rahuldab Tallinna Kesklinna Valitsuse kassatsioonkaebuse, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu
  58. novembri
  59. a otsuse ning jätab muutmata Tallinna Halduskohtu
  60. aprilli
  61. a otsuse asjas nr 3-10-506 resolutsiooni, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Kuna kolleegium rahuldab Tallinna Kesklinna Valitsuse kassatsioonkaebuse, tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, jääb Piibeleht Varahaldus OÜ kassatsioonkaebus rahuldamata.
  62. Tallinna Kesklinna Valitsus menetluskulude väljamõistmist ei taotle, mistõttu jäävad apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Tallinna Kesklinna Valitsuse kautsjon tuleb tagastada. Piibeleht Varahaldus OÜ kautsjon arvatakse riigituludesse. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.